Winter Xdream 6 - Hillar, Milena ja Timo rabas (Timo tegi pildi)

Kolmeliikmeliste võistkondade eesmärk on läbida võimalikult palju kaardile kantud kontrollpunkte 7-tunnise võistlusaja jooksul. Läbitavate punktide arv ja läbimise järjekord on iga võistkonna poolt vabalt valitav; võrdse punktide arvu korral otsustab paremusjärjestuse raja läbimise kiirus. Võistkonnad võivad ise valida, kas läbivad raja joostes, suusatades, jalgratastega,.. [allikas: xdream.ee]

Kirjeldan järgnevalt lühidalt võistluse käiku meie silme läbi ning annan infot, kuidas meie valitud riietumisstiil sobis hommikuse 29-kraadise pakasega võistlemiseks. Postituse lõpus on lingid piltidele.

Start

Tiim nr 77 ehk “Tasa ja targu” olid esimest korda Xdreamil. Meie überamatööride tiim koosseisus Hillar, Milena ja Timo sammusid parajasti stardi poole, kui stardipauk kõlas ning kõige hullemad (heas mõttes) seiklussportlased vastu kimasid. Suuskadel, joostes ja pane nüüd tähele – ratastega! Me ei lasknud sellest end heidutada, tegemist on vastupidavusalaga ning kõndisime rahulikult stardialasse.

Leidsime staadionilt oma kaardid numbriga 77 üles ning asusime teekonda planeerima. Kinnitasime minu näpunäidete järgi esialgse kondikava ning panime leekima. Algul ikka kerge sörgiga – nimelt arvasime, et kui pinnas lubab, siis tuleks ikka kergelt sörkida. Paksu lume sees kavatsesime lihtsalt kiiresti kõndida. Tagantjärgi võib öelda, et see oli hea mõte. Oleks me paksema lume sees ka jooksmist üritanud, siis meie amatööride jalakesed oleks enne lõppu alla andnud. Pikemalt kirjutan raja läbimisest kui kaardi digitaliseerin, muidu pole nii huvitav lugeda.

Riietus

Kõige esimene emotsioon on ennast ilusti sisse pakkida, et külm ei hakkaks, sest väljas on ju 29 kraadi külma! See on kindlasti vale mõte! Kuna plaan oli kiiremini liikuda, kui lihtsalt jalutamine, siis võisime eeldada, et keha toodab piisavalt sooja. Mina riietusin järgmiselt: jala otsa spordisokid, villased sokid ja kerged talvesaapad. Sääred ja reied katsin pika aluspesuga ning peale tõmbasin õhukesed dressipüksid. Ülakeha sai endale tervelt neli kihti: sportimiseks mõeldud särk, peale Eesti kaitseväest tuntud soonik (see roheline), selle peale veel õhuke sviiter ning kõige peal õhuke dressipluus. Kaela katsin salliga ning pähe talvemüts. Sõrmed said endale puuvillased sõrmikud. Näo peale panin mingit paksu kreemi. Ongi kõik tegelikult =) Eemalt mind vaadates võis külm hakata ja oligi nõks jahe, aga liikuma hakates oli paras. Joostes oli isegi natuke liiga soe, aga kiirkõnni jaoks suurepärane. Seega kui oleks rohkem jooksmist olnud, siis ma oleks selle sviitri vahelt ära võtnud. Seljakotti panin varusokid ja varusärgi ning söögipoolist ja jooki. Milena ja Timo olid teinud liigse sissepakkimise vea, nii et ühe kihi pidi vahelt ära võtma ja lukkudega ventileerima. Veel üks näpunäide – sääriseid pole tarvis, kui just esimeste hulgas ei liigu, sest rajad on sisse käidud ja lumi üle saapa serva enamasti ei ulatu.

Söök ja jook

Mõlemate tarbimine on kohustuslik ning suhteliselt tihti peaks midagi näksima ning kindlasti jooma. Mida täpselt süüa on igaühe enda asi, peaasi et maitseb. Tiimikaaslastel tuleb ka silma peal hoida, et nad jooks ja sööks, sest kõik peavad jõudma ühe palju läbida. Sellise külmaga on eriti mõnus kui saab termosest sooja jooki võtta. Muideks tavalises joogipudelis läheb vedelik lihtsalt jäässe. Joogipunktis saab oma varusid täiendada sooja joogiga.

Finiš

Sinna läksime veel viimase jooksupingutusega! Kuradi mõnus oli lõpuks seisma jääda :D

Tulemus

Võtsime kõik punktid ära – 28 tükki. Aeg: 6h 17m 18s. Timo telefoni GPS-i järgi oli meil läbitud kilomeetreid 30. Saavutasime üldarvestuses 66/147 koha ning segavõistkondade arvestuses 22/59 koha. Uustulnukate kohta hea küll.

Winter Xdream 6 tulemused
ETV spordiuudis

Pildid

Winter Xdream 2010 Jõulumäel (Anniki Inno pildid)
Winter Xdream 2010 Jõulumäel (Eduard Pukkoneni pildid)
Winter Xdream 2010 Jõulumäel (Alar Jõeste pildid)
Winter Xdream 2010 Jõulumäel (Andres Talveri pildid)
Winter Xdream 2010 Jõulumäel (Sander Blehner ja Veljo Vask)

Orienteerumise sümbol

Lubasin aprillis orienteerumishooaja alguses, et võtan sel aastal teisipäevakutel H21C klassis kuldmedali ära. Lubaduse käisin välja pärast elu esimest päevaku võitu Raudalu-Kangru rajal.

Alustasin hooaega suure hooga, tegin järjest seitse võistlust ja siis kaks veel nädalaste pausidega. Tulemuseks kolm võitu, üks kolmas, kaks neljandat ja veel mõned kehvemad jooksud. Olles üldarvestuses esikohal otsustasin teha teisipäevakutes keset suve pausi (5 võistlust jätsin vahele).

Naasin rajale, kui oli jäänud veel kuus võistlust hooaja lõpuni. Olin langenud üldarvestuses kolmandale kohale. Esikohal olev mees oli vahepeal kõvasti võitusid kogunud, kui mind metsas polnud – tervelt kuus tükki. Arvutasin, et mul oli vaja võita vähemalt neli päevakut kuuest, et teda kinni püüda.

1. Keila-Joa – Kolmas koht.
2. Jõelähtme – Esimene koht.
3. Harku mõis – Esimene koht. Üldarvestuse esikohast lahutab mind 36 punkti.
4. Tähetorni-Harku – Esimene koht. Üldarvestuse esikohast lahutab mind 13 punkti.
5. Raudalu – Seitsmes koht. Oleks ma võitnud, saanuks üldesikohale, aga ma eksisin metsas. Üldarvestuse esikohast lahutab mind endiselt 13 punkti. Järgmine võistlus on kriitlise tähtsusega – pean võitma, et esikoht kinni püüda.
6. Järve – Rada tundus kaarti vaadates väga lihtne, puht jooksukas. Tähendab, et eksimisruumi on vähe. Panin kohe alguses tempo peale ning suuremate vigadeta tuli tulemuseks võit! Teise koha mees jäi maha 1:09. Sain juurde 17 punkti, millega tõusin üldarvestuses 543 punktiga esikohale. Endine liider sai juurde 2 punkti , aga jäi ikkagi 541 punktiga üldarvestuses teisele kohale.

Kokku käisin sel aastal metsas orienteerumas 24 korda. Seda on rohkem kui kolme eelneva hooaja jooksul kokku.

Järgmisel teisipäeval saan oma kuldmedali kätte :)

37. Ülemiste järve jooksu start

Üleeile lidusin ühel oma elu pikimatest distantsidest – ümber Ülemiste järve on joosta tervelt 14 kilomeetrit. Ma olen ühe korra varem nõnda pikka maad jooksnud. Nädal varem tegime Priiduga trenni 14km mõõduka tempoga. Poolteist tundi umbes kulus.

Eelneva trenni info järgi seadsin Ülemistel eesmärgiks 70-75 minutiga sellele lombile ring peale teha. Ahjaa, Priit püüdis pärast trenni kohe mingi nohu/köha kinni ja leidis suurepärase vabanduse kuidas mitte laupäeval joosta. That bastard :P

Massistardi eufoorias tegin koleda vea ja alustasin liiga kiiresti. Mõistus tuli koju lennujaama poolses järve otsas ning võtsin sujuvalt oma tempo alla, et jõuaks ikka ülejäänud 12 km läbida. Vastik oli möödujate selgasid kaugenemas näha, mis parata, enda võimeid tundes ma hoidsin oma tempot ja ei läinud kellegagi kaasa. Nii see siis läks kuni 5km joogipunktini ja edasi kuni järgmiseni. Siis kui viimane joogipunkt 10km peal mööda sai, tõstsin tempot tasakesi, enam mööda ei saanud minust :D Kolm kilomeetrit enne lõppu saime Järvevana poolses männimetsas raskemal maastikul liiva ning juurikate vahel krabistada. Nüüd ma tundsin ennast nagu kodus – vastupidiselt tee peal jooksmisele on metsasradadel tore joosta. Motivatsioon tõusis ning tahtejõud ennast veel rohkem tühjaks rabeleda tõusis. Nüüd hakkasin mina mööduma. Veel lõpusirgelgi aitasin viiel jooksjal ühe koha võrra tahapoole jääda.

Ja finišisse maandusin suurel kiirusel ajaga 01:02:52. Oma isikliku eesmärgi ületasin tublisti. Üldarvestuses sain ilusa 227. koha :P M21 vanuseklassis 102. koha. Keskmine kiirus 13.4 km/h, mis tähendab keskmiseks km ajaks 4m:29s. Kui ma järgmisel aastal ka lähen, siis teen raudselt alla tunni!

Yeah, I know, I’m awesome :D

37. Ülemiste järve jooksu pildid (525 pilti)

Mallor Malmre tehtud klõpsud (533 pilti)

Milleks sa võimeline oled? Kas sa tead? Mina ei tea, seega üritan pidevalt kombata nii füüsiliste kui vaimsete võimete praegust maksimumi. Ainult nii on kiiresti võimalik üles leida oma nõrgad ning tugevad küljed.

Kui kõrvalkontori poisid tulid kaks nädalat tagasi lagedale ideega minna triatlonile (väikesele triatlonile), ei kahelnud hetkekski, et tahan seda proovida. Rattaga olen sinasõber ning jooksmisega samuti. Ainult ujumise arvasin nõrgaks küljeks olevat. Aga mis siis? Proovida tuleb ikkagi. Registreerisime viiekesi Kubija minitriatlonile. Meeste põhidistants koosnes: ujumine 380m + rattasõit metsas/asfaldil 18km + jooksmine 4,2 km. See on umbes 1/10 klassikalisest triatlonidistantsist (3,8km+180km+42,195km). Peale minu ei harrastanud ükski meist viiest regulaarselt ühtegi neist aladest. Hullud mehed. Kõik arvasid, et omavahelises konkurentsis olen tugevaim mina.

Pühapäeva (05.07.2009) hommikul kell 7 laadisime rattad Tallinnas käru peale ja algas tee Võrusse. Keegi vahepeal vedelaks ei löönud ning kell 11 olime Kubija järve ääres. Stardini oli üks tund. Teiste jaoks tundus see uskumatu, mida nad kohe-kohe ette võtavad. Tohutu eneseületamine aktiivselt mittesportivatel suitsetajatel :D Võistlejatele joonistati markeriga näo, käte ning jalgade peale numbrid. Mina sain 25. Kell 11:55 liikusime järve äärde.

Start!

Tuleb ring peale teha väikesele Kubija järvele. Rattapüksid jätan jalga. Esimese poi poole alustan mõõduka krooliga. Tehnikat pole mul ollagi. Eks see rohkem selline rapsimine on. Ja ei jaksagi pikalt. Mõtlen, et ma ei jaksa seda lõpuni ujuda. Alles üks neljandik tehtud ja juba jõud raugeb :S Ei, alla ei saa anda! Teisest poist edasi lähen selili ja kasutan rohkem jalgade tööd. Sedasi tehnikaid vaheldumisi kasutades ikkagi rühin lõpuni välja; meie viie hulgast väljun veest neljandana. Teadsin, et ujumine on mu nõrk ala ja nüüd sai see kinnituse.

Vahetusalasse oli ülesmäge ja suundun sinna kerge sörgiga. Tõmban rattasärgi selga, naelikud jalga, kiivri pähe ja võtan ratta ning jooksen sellega vahetusala lõpuni. Meie viisiku seas olen sel hetkel kolmandaks tõusnud. Hüppan selga ja alustan väntamist. Esimesel sirgel võtan särgi seljataskust rattakindad ning tõmban kätte. Tunnen jalgades ebatavalist väsimust. Miskipärast ei ole üldse tavaline sõidutunne. Mõistan, et eelnev ujumine ja rütmivahetus on põhjuseks. Keha pole sellega harjunud. Aga 18km tuleb ikkagi läbida…

Esimese ringi alguses möödun meie teisest numbrist. Maastikul on üllatavalt raske. Lihtsalt ei ole samasugust teravust jalgadest nagu tavaliselt. Ringi esimene pool on kõik maastikul, päris raske väntamine. Teine pool on osaliselt asfaldil ja saab natuke langustel puhata. Ringi lõpp on jälle juurikaid ning muda läbiv katsumus.

Teine kuni neljas ring tulevad veidi kergemini. Jalad on rattasõiduga harjunud ja teevad harjumuspärasemat tööd. Kolmandal ringil teen ringiga sisse meie viimasele mehele. Minule tegid ringiga sisse umbes viis triatlonisti. Kui ma jõuan vahetusalasse on kiirematel meestel võistlus juba lõppenud.

Vahetusalas viskan kiivri peast ja kindad käest ning tõttan kohe jooksurajale. Läbida on vaja kaks ringi. Umbes kolmsada meetrit saan joostud kui tunnen, et jõud raugeb tasapisi ning takkatipuks hakkab pistma (treenitumatel jooksjatel hakkab pistma maksimaalse pingutuse ajal, mis mul kahtlemata oli). Võtan tempot alla ning korrastan hingamise. Selle tõttu saavad kaks jälitajat minust mööda. Aga midagi pole parata, ma lihtsalt ei saa hetkel tempot tõsta, muidu jooksen ennast täitsa kinni. Lähen oma kiirusega edasi. Tagantjärgi tarkus: oleksin pidanud jooksuetappi pisut aeglasema tempoga alustama, et keha harjuks jooksmisega. Nii saanuks pistmist vältida.

Teist ringi alustades näen ees oma pundi meest. Otsustan ta kinni püüda ja lisan veidi kiirust. Selgub, et ta on hoopis esimesel ringil ja ma olen tast juba rattasõidus millalgi mööda saanud. See on hea uudis. Jooksen mööda. Pool kilomeetrit enne finišit tõstan tempot veel ning lõpetan tugeva spurdiga. Isegi kommentaator peab vajalikuks märkida, et mehel on veel selline lõpuspurt varuks, et hoia ja keela. Tõsi, ei osanud triatlonil oma jõuvarusid hinnata ja neid rajale jätta.

Finiš!

Tulemus 1h 17m 3.8s. Meie seltskonnast kõige kiirem. Järgmine mees jäi maha 13 minutit. Minul üldarvestuses 30 koht. Keegi meist viiest ei katkestanud.

Kubija XI minitriatlon

Järeldus: triatlonis on üks raskemaid osasid alade vahetamine ja uude sisse elamine. Keha pole sellise vahetusega harjunud ning ei suuda tavarütmis tegutseda, kui võrrelda lihtsalt üksikalana rattasõitu või jooksmist. Sisseelamine võtab aega. Aga kui rütm on saavutatud, saab oma tavalist üksikala tunnet kogeda, kuigi maksimumjõud on madalamal tasemel.

Teine järeldus: Ka mittesportlane suudab läbida sellise väikese triatloni.

Pildid suvemängudest leiab järgmistelt aadressidelt:

• TTÜ Fotoklubi (Priit Tiganik)
• TTÜ Fotoklubi (Marko Vilberg)
• Hardi Niiler
• Kerly Ilves
• Tarmo Haud
• Ardo Säks

Ja avalikustatud on ka suvemängude tulemused

Pikemalt kirjeldan alasid, milles ise osalesin.

Tallinn – Kääriku 250 (ehk TTÜ lipu viimine Käärikule tavaliste jalgratastega)

Tallinna Tehnikaülikooli Rattamatkaklubi eestvedamisel sõitsime ka sel aastal kooli eest Käärikule koos TTÜ lipuga. Sel aastal oli see seitsmes kord. Minul teine. Võrreldes eelmise aastaga oli mu ettevalmistus teist masti – ratta seljas läbitud kilomeetreid oli kogunenud juba üle 1000 (möödunud aastal paarsada). Enne sõitu sain paar kommentaari, et need inimesed ei ole normaalsed, kes sellise sõidu ette võtavad. Ma olen nõus, ei ole tõesti. Normid piiravad selliste kommentaaride autoreid iga päev. Ma arvan, et nad on tegelikult kadedad, et “ebanormaalsed” teevad asju, mida nemad ei suuda.

Start oli umbes 04:15 ja kohale jõudsime kell 22:00. Sõiduaeg 11.5 tundi. Ülejäänud aeg kulus puhkusteks ja söögipausideks. Kõik sõitjad olid väga tublid, et jaksasid sellist tempot hoida. Suuremalt jaolt ei ole tegu sportlastega!

10 tipikat TTÜ ees valmis Käärikule väntama. Pildi autoriõigused kuuluvad Marko Vilbergile.

Umbes enne kümmet hommikul helistas mulle Rando ja teatas, et meie hinnavõrdlusportaal ei tööta. Ma olin parajasti ratta seljas ja kohe-kohe jõudmas Türile. Minu sülearvuti paiknes Tallinnas korteris ja kellelegi teisel pole teadmisi, kuidas sopso töötab. Probleem oli tõsine. Mõtlesin välja erinevaid stsenaariume. Sõelale jäi kaks: mulle tuuakse mu sülearvuti või leian internetipunkti. Uurisin välja, et Türi raamatukogus on olemas avalik nett. Aga raamatukogu avatakse alles kell 11! Täiesti uskumatu. Tuli tund aega närvitseda ja tegevusplaan välja mõelda selleks hetkeks, kui netti pääsen. Vahepeal sõitsid teised Türilt edasi, mina jäin raamatukogu avamist ootama. Kell 11 sain sisse, maksin 10 krooni tunni aja eest ja puttyga toimetades sain probleemist jagu. See võttis aega 54 minutit. Helistasin eessõitjatele ja nad olid juba Võhmas – umbes 30 kilomeetrit edumaad. Siis kihutasin ilma pausideta otse Viljandi poole ja sain nad järve ääres kätte. Terve tee sinna kimbutas mind vastutuul. Päris kreisi on üksi seda murda 60 km järjest.

Viljandist saime jälle kõik koos edasi põrutada. Nüüd hakkas ka siin väga tugev vastutuul puhuma ning takkatipuks paksult vihma kallama. Mustlas tõmbasime korraks hinge ja ootasime vihma kadumist. Võtsime suuna Rõuge peale ja tee peal saime uuesti täiesti läbimärjaks. Isegi külm oli. Edasi sõtkusime Otepääle, siis oli juba veidi vähem märg – rattasärk hakkas kehakuumuse toimel kuivama. Otepäält on juba lihtne – sealt on ainult allapoole minek. Hehe, tõusud on ka, aga neist saab enamasti languselt kogutava hooga üles. Nautisin 50km/h kiirust :D

Enne Käärikut ootasin teised järgi, et terve grupp saaks koos laagrisse sõita. Seekordne vastuvõtt oli tore. Terve tipikate telk oli rahvast täis ja kõik püsti olles laulsid “Koitu” ning sedamoodi tervitasid meie saabumist. Hea tunne oli. Peale seda saime kuivad riided selga ajada ning sauna minna.

Seinamäe 100

Seinamäe nõlv on selline, et esimest korda seda nähes tundub sealt ülesjooksmine täitsa segaste ala. Nõlva pikkus on 100m ja kõrguste vahe 43m. Hoolimata eelmise päeva pikast sõidust võtsin nõuks see nõlv alistada. Üles jõudsin 46 sekundiga. Päris normaalne aeg. Oma jooksu võitsin ära, aga teravus jalgadest puudus, et esimestega võistelda.

Seinamägi Käärikul. Pildi autoriõigused kuuluvad Priit Tiganikule.

Teatetriatlon

Kolm tundi hiljem olin Kekkose sauna juures ja ootasin triatloni starti. TTÜ esimeses tiimis. Minu õlul lasus koorem, lootused olid suured. Ikka koha peale sõit siiski. Teadsime ka, et meie ujuja pole praegu väga heas vormis, seega mul tuli tõenäoliselt viimaste seas teist vahetust sõitma hakata. Vaimus olin valmis endast maksimumi andma, kuigi teadsin, et jalad on juba omajagu koormust saanud. Pikast Kääriku sõidust oli möödas 20h.

Teateriatloniks keskendumas. Pildi autoriõigused kuuluvad Priit Tiganikule.

Startisin vist eelviimasena. Sõita tuli kolm ringi, millest igaüks pidi olema 2km. Niisiis alustasin spurtimisega kohe algusest peale. Esimesel ringil sain kätte kolm sõitjat ja teisel ringil ka kolm-neli, täpselt ei lugenud. Kuramuse raske oli, jalgades puudus igasugune värskus. Aga ma pressisin, ma tahtsin saada esimesi ka kätte. See siiski ei õnnestunud. Jõudsin vahetusse neljandana. Kuid vahetult enne tuli mulle vastu kolmanda võistkonna jooksja, seega meie jooksja läks teda püüdma. Ja tal õnnestus see :D. Meie võistkond sai kolmanda koha!

Kääriku järve jooks pühapäeva hommikul kell 9

Teadsin, et ma parimatega ei jaksa konkureerida, kuid aktiivsuspunkte TTÜ-le oli vaja ja ma tahtsin selle jooksus ka veel oma viimase panuse anda. Seega läksin starti ja pingutasin nii kuidas jõudsin. Sain endalegi üllatuseks 9-nda koha kaotades liidrile kõigest ühe minuti. Jooksin ajaga 11:51. Distantsi pikkust ei tea. TTÜ meestest parim.

Lõpetuseks

Ma sooviksin, et tipikate hulgas oleks aktiivseid sportijaid rohkem. Praegu, tõtt-öelda, teevad suure töö ära väike osa kogu seltskonnast. Mitmed neist on juba vanad tudengid, kaua me enam jaksame. Noori on vaja peale. :D Tipikaid on palju kohal, aga paljud ei tee ühtegi ala kaasa. Loodan, et järgmisel aastal TTÜ võtab nii sportlike saavutuste kui ka aktiivuse karika!

Selleks, et osa võtta ei pea olema TTÜ tudeng. Alati on avasüli vastu võetud ka teised huvilised.

Registreerimine http://ratas.tipikas.ee

Teine võimalus on sõita kõnniteel – seal kus jalakäijad uimerdavad. See pole muidugi otseselt jalgrataste jaoks ette nähtud, kuid seal tunnen ma ennast palju kindlamana – terveks jäämise vaatevinklist. Hommikused autojuhid pole just parimas tujus :D (Olen autos kõrvalistujana olnud küll hommikul). Ja ega nende tähelepanuvõime pole ka maksimumis, kui silmad alles unest ärganud. Seega mõistlikum on pedaalida kõnniteel, kui parajasti trenni ei tee.

Kõnniteel sõitmisel on üks negatiivne külg. Servad on vahel nii kõrged, et sealt ei saa niisama üle sõita. Lõpuks ajas see mind nii närvi, et hakkasin otsima lahendust. Ja leidsin, et kõige õigem on servast lihtsalt üle hüpata. Mõeldud-tehtud. Internetist leiab kõikvõimalikke õpetusi. Selgitasin välja, et jalgrattaga hüppamist nimetatakse inglise keeles “Bunny Hop“. Ja youtube’st võib leida antud teemal mitmeid videosid. Vaatasin paar tükki, kuidas tavalise maastikurattaga hüpata. Olen nüüd mõne nädala jooksul vahelduva eduga harjutanud hommikul tööle sõites ja muul ajal trenni tehes. Eile saavutasin lõpuks sellise taseme, et ma suudan üle hüpata kõrgemast kui tavaline 10cm kõnnitee serv. Tehnika on iseenesest väga lihtne ning kasu märgatav. Enam pole vaja iga natukese aja tagant pidurdada ja hoogu maha võtta. See on linnas jalgratturile asendamatu oskus! Soovitan selgeks õppida. Seda saab teha iga rattaga.