Elektrooniline hääletus on avatud tänasest kuni 11. oktoobrini siin ja otsus tasub teha pigem varem, kui hiljem.

E-hääletus on avatud – tee enda valik juba täna!

Pikka programmi ei hakka kirja panema, sest kuigi tahaks öelda, et suures plaanis on Tallinnas midagi märkimisväärselt muutunud, ei saa. Meil tegeletakse endiselt suurte asjade asemel väikestega ja julgelt mõtlemise puudus on krooniline. Nii mõnegi Maxima kuubiku asemele (vt Mustamäe turu juures oleva lugu) oleks saanud teha midagi väärtuslikumat, linnahallist rääkimata. Ennast roheliseks nimetava Tallinna heakorra eelarve on endiselt, vähemalt mustamäel, neljakordselt alarahastatud, parkimismajade asemel (vt parkimismajade lugu) tuleb endiselt auto vägisi magamistoa akna alla pressida ning üldplaanis tundub suuremale osale linna käekäigu asemel rohkem huvi pakkuvat mõne mehe komakasutus.

Pika rea üksikute punktide asemel võtan lühidalt kokku, et Tallinn peaks olema oluliselt nutikam, avatum ja rohelisem ning selle saavutamiseks tuleb linnajuhtimises korralikku uuendustööd teha nii volikogus kui linnaosades. Viimastes tuleks igal juhul linnaosa tippjuhtkonna kohad kaotada ja nende funktsioonid anda halduskogule.

Mustamäel on muidugi vahepeal olnud mitu positiivset arengut, Mustamäe keskus on meile tagasi toonud kino ja korralikud spordisaalid, Mustamäe polikliiniku asemele on valmimas moodsam tervisekeskus ning ka uus ujulaga spordikeskus on nurgakivi saanud ja parkimismajadega on jõutud nii kaugele, et pilootprojekt on tegemisel. Kahjuks on aga nende kõrval üldised probleemid heakorra, parkimise, ühistranspordi ja linnaosa kokkuelamisega endiselt lahenduseta ning pärast pea 10 aasta pikkust tööd Mustamäe halduskogus, paneksin hea meelega ka ise käed külge, et hoogu hoida ja mitmekordistada.

Nii nagu alati, valimised või mitte, kui mõne kindla teema osas arvamust tarvis, siis küsi julgelt ja annan parima, et hästi vastata.

Igal juhul. Loodetavasti läheb järgmised neli aastat paremini kui eelmised, sest elektrooniline hääletus algab juba neljapäeval ja valimispäev on juba 15. oktoobril! Kommenteeri, kirjuta, helista, joonista ja mine valima!

* Tegelikult üks suur asi on seekord täiesti teistmoodi ja toob rõõmu. Nimelt saavad sellel korral esimest korda valimispäeval kaasa rääkida ka 16-17-aastased noored. Üle 10 aasta oli see üheks minu põhiteemaks, mida vedasin nii erinevates organisatsioonides kui ka iseseisvalt ja kuigi lahendus on hetkel poolik, on hea meel näha, et see edasi elas ja ära tehti. Kasutage seda võimalust targalt ja aktiivselt!

Seega, loomakaitsjad küsisid ja mina vastasin järgmiselt.

1.Kas teie omavalitsuses on kodutute loomade varjupaik?
Jah. Tallinnas on neid minu teada ka mitu (Paljassaare teel ja Männikul) ning Mustamäel otse minu kodu kõrval asub ka Pesaleidja kassituba.

2. Kuidas lahendaksite omaniku järelvalve alt väljunud loomade püüdmise ja pidamise?
Minu otsene kokkupuude püüdmise ja varjupaikade, hoiukodudega on üsna piiratud (kuigi ka minu koer on tulnud juba üle 9 aasta tagasi varjupaigast), kuid sedapalju on selge, et varjupaikade tingimused vajavad parandamist ning varjupaikade asemel eelistaksin hoiukodusid. Arvan, et looma eutaneerimine peab olema viimane ja väga äärmuslik meede, mille rakendamist vältida. Samuti leian, et kõik lemmikloomad peaksid olema kohustuslikus korras kiibistatud ja registreeritud. Kindlasti lisaks püüdmisele ja pidamisele tuleb rohkem vahendeid panustada loomadele uue kodu leidmiseks – mulle näiteks väga meeldib, kuidas Madridis on korra kuus vabatahtlikud loomadega linnas tänaval ja inimestele tutvustamas, kuuldavasti leiab sedasi nii mõnigi lemmik uue kodu.

3. Kas pooldate lemmikloomade üleriigilist kiibistamis- ja registreerimiskohustust?
Jah, kindlasti.

4. Kuidas kavatsete takistada nn lemmikloomavabrikuid oma territooriumil?
(Vabrikuteks nimetatakse kohti, kus lemmikloomi mõõdutundetult paljundatakse ja kelle pidamisel rikutakse lemmikloomade pidamise määrust).
Saan aru, et hetkel on seadusandlus selle probleemi lahendamisel puudulik ja omavalitsusele tuleb anda kutsikavabrikute kaotamiseks vajalikud vahendid, lisada seadusesse vajalikud punktid ja kõrvaldada võimalik mitmetitõlgendamine pidamise tingimuste kohta. Kindlasti võiks siin abiks olla ka kohustuslik lemmikloomaregister, kus võiks olla märgitud ka looma päritolu, müüja (kas peab üldse olema lubatud looma müümine igal suvalisel turul, ehk tasuks lubada müüki vaid vastava litsentsiga lemmikloomapoes mis võiks teha koostööd ka varjupaikadega), kasvataja ja muu vajalik informatsioon aga ka üldine lemmiklooma ostjate teadlikkuse tõstmine.

5. Kas teie omavalitsuse eelarves peaks olema rohkem raha loomakaitse jaoks?
Eelarve peab olema vastavuses reaalse vajadusega, tänase seisuga tundub, et lisavahendeid on Tallinnas tarvis.

6. Kas teie omavalitsuse territooriumil on erivajadustega inimeste juht- ja abikoertel ligipääs kõikidesse avalikesse kohtadesse?
Ei oska kinnitada ega ümber lükata aga arvan, et see ligipääs peaks olema tagatud.

7. Kas lubaksite omavalitsuse territooriumile rajada karusloomafarmi?
Ei. Ma ei poolda loomade kasvatamist üksnes luksustoodete tootmise eesmärgil ja mul on väga kahju, et Riigikogu hiljuti karusloomafarmide (niigi väga pikaks nuditud üleminekuajaga) eelnõu tagasi lükkas.

8. Kas lubaksite omavalitsuse territooriumile tsirkuseetendusi või muud meelelahutuslikku etendust, milles kasutatakse loomi?
Ei, ma ei poolda loomade kasutamist tsirkuses.

Loomulikult ei vastanud ma üksi ja teiste (sh teiste mustamäelaste) vastustega saab tutvusa siin ning Loomuse juhataja Kadri Tapersoni pikem arvamusavaldus seoses küsimustikuga on siin.

Vastan alati ka kõigi teiste küsimustele ja aitan nõu ja jõuga kus saan, volikogus või mitte.

JAH, ma toetaksin riigikogu liikmena kooseluseaduse jõustumist.
JAH, pooldan perekonnaseaduse muutmist nii, et abielu saaks sõlmida ka samast soost isikute vahel.
EI, ei poolda abielu määratlemist põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna?

Täpsustava kommentaarina niipalju, et kooseluseadus on küll hea ja vajalik samm edasi, kuid minu arust on tegemist kehva seadusega. Palju parem valik oleks olnud kogu see kooselu trall vahele jätta ning muuta perekonnaseadus ja muu asjakohane seadus lihtsalt sooneutraalseks.

SAPTKile soovin aga jõudu (küll mitte edu) enda seisukohtade kaitsmisel ja tutvustamisel.

Uurimises osalenud leidsid, et erakonnatöös pannakse kesksele osale poliitika mõjutamise võimekuse tõstmist ning aktiivsete kodanike kasvatamist (midagi, mida minu arust Eestis ei tehta). Erakonnapoliitika aga jäävat õpilasesindustest üsna kaugeks.

Küsitlusest selgus veel, et mida kõrgem haridus on vanematel, seda positiivsemalt erakonnapoliitikasse suhtutakse. Kodus räägitakse ka rohkem ühiskonnas olulistest teemadest ja poliitikast üldiselt.

Samal ajal, kui Eesti haridussüsteemis poliitikat nagu tuld kardetakse, leidis suur osa osalenud Soome kutseõppeasutuste õpilasesindajatest, et hea oleks, kui esindused rohkem erakonnapoliitikaga tegeleksid ja poliitikas aktiivsemad oleksid. Veidi alla poole vastanutest arvas siiski, et see peletaks osa õpilasi esindustest eemale. Samas 90% kiitis heaks üritused ja tegevused, kus kõik erakonnad esindatud on.

Aga kõik see selleks. Kõige positiivsem on aga see, et erakonnapoliitika suhtes negatiivselt meelestatud vastajad pidasid poliitikutega koostööd siiski oluliseks.

Meil Eestis on valimishooaeg varsti jälle täies hoos – koolide uksed keeratakse lukku, noored peidetakse ära ja kindlasti kutsub keegi kuskil jälle üles noori mitte poliitikasse segama. Ning ega selle teadlikkuse kasvatamisega ka eriti hästi ole…

Kuigi ma olen täiesti ettenähtavalt enamiku öelduga nõus, lisan mõned oma mõtted, seisukohad siiski. Platvorm on seekord hea ja lühike.

1. Igas kohalikus omavalitsuses peab olema vastutava ametniku üheks tööülesandeks toetada osaluskogude tegevust ja kontrollida nende tegevuse eesmärgipärasust.

Nõus. Täna on noorte osaluskogude roll ja vorm väga lõdvalt reguleeritud ning väga erinevalt toetatud. Kohalikul tasandil tehtud suure töö edasi viimiseks on vaja rohkem keskset koordineerimist (näiteks eraldi noortevolikogude katuseorganisatsiooni loomist toetades (mis küll kahjuks ei ole endiselt ENLi seisukoht) ja noorsootöö seadust täpsustades) ja tuge.

2. Kohalikud omavalitsused peavad võimaldama erivajadustega noortel osaleda noorsootöös. Riik peab vajadusel kohalikku omavalitsust selles toetama.

Nõus. Ega siin midagi täpsemalt kommenteerida polegi, tegelikult on baas selleks olemas, tarvis lihtsalt senisest enam rakendada. Laiemalt peaks rääkima tegelikult vähemate võimalustega noortest.

3. Alates 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistest tuleb alandada valimisiga 18. eluaastalt 16le.

 
Nõus. Aga tegemist on pooliku lahendusega. Valimisea langetamine üksnes kohalikel valimistel on küll hea samm edasi ja tore kompromiss, millele on tänaseks ka toetus leitud, kuid jään endiselt seisukohale, et tegelikult saab, võib ja peab seda tegema juba ka Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste jaoks. Loodan, et pärast 2017. aasta kohalikke valimisi on juba kõigile selge, et argumendid teistel valimistel valimisea langetamiseks on ära kadunud ning ka see saab teoks – aga milleks oodata? Kahju, et ENL siin endiselt poolele teele jääb.

4. Noorteühenduste ja nende katusorganisatsioonide rahastamissüsteem vajab ümber korraldamist ja noorteühendustele suunatavate vahendite suurendamist lähtuvalt Noortevaldkonna Arengukavast 2014-2020.

No, vajab. Oleks võinud detailsed ettepanekud ka juba teha.

5. Noorsootöö ja noore mitmekülgse arengu soodustamiseks peab riik tagama igale noorele võimaluse osaleda vähemalt ühe huviringi töös.

Nõus, saab ilmselt ka sotsiaaldemokraatide ja veel mõne erakonna valimisprogrammide osaks.

6. Majandus-, ettevõtlusõpetuse ning karjääriõpetuse ja -nõustamise kättesaadavust üldhariduskoolides ning kutseõppeasutustes tuleb suurendada. Põhikoolis ja gümnaasiumis peab karjääriõpetus olema kohustuslik, sisaldades endas ka praktikad (s.h vaatluspraktikaid).

Esimese poolega nõus. Kättesaadavust tuleb suurendada, sisukust ja tulemuslikkust samuti. Kuna minu nägemuses võiks kogu haridussüsteem juba põhikooli lõpust olla kursusepõhine ja oluliselt rohkem valikainetele tuginev, ei toeta aga kohustuslikku karjääriõpetust.

7. Tuleb luua töötav vabatahtlike tunnustamissüsteem, mida rakendavad ka tööandjad ja haridusasutused. Vastav tunnustamissüsteem peab olema kasutatav ka rahvusvaheliselt.

 
Miks ka mitte. Vabatahtliku passi loomist on riik juba toetanud, kuid see pole vist väga automaatselt rahvusvaheline. Tööandjaid muidugi kohustada ei saa, selle jaoks peab loodav/arendatav süsteem ka nende jaoks reaalselt kasulik olema. Vabatahtliku tegevuse ja igasuguse mitteformaalse õppimise tunnustamine, mõjude hindamine jms vajab tervikuna oluliselt rohkem tähelepanu, lisaks igasugustele süsteemidele eelkõige teadlikkuse tõstmise ja praktiliste rakenduste abil

8. Tuleb vähendada alkoholi- ja tubakatoodete kättesaadavust noortele ning suurendada alkoholi- ja tubakatoodete vastast ennetustööd noorte seas.

Nõus. Pooldan nii kõrgemate aktsiiside läbi piiratavat kättesaadavust ja seeläbi tõhusamat ennetustöö rahastamist, kui ka igasuguse alkoholireklaami keelustamist. Samas “minu isikliku alkoholipoliitika” selguse huvides kordan veel korra üle, et pooldan endiselt lahja alkoholi piiratud tarbimise lubamist avalikus ruumis ning ei poolda endiselt kellaajalisi müügipiiranguid (küll aga kange alkoholi kättesaadavuse piiramist müügikohtade arvu ja suuruse piiramise läbi).

Selge on, et kodulähedasi poode on Mustamäel vaja, valikut ka. Turg siinsamas kõrval on enamus aastast ka üsna kasutu. Aga minul on Kännu kuke 14 000 ruutmeetrisest kompleksist ja valitud lähenemisest tegelikult kahju. Kui see omal ajal erastati, sai ta juppide kaupa erinevatele omanikele ning sealt on ta allakäik vaikselt tiksunud.

Turu, Maxima ja muu pudi-padi asemel oleks sellel alal tegelikult olnud oluliselt rohkem potentsiaali – suure pinnaga Kännu Kuke keskuse territoorium ja tegelikult sellega kõrvuti asetsev endise 37. keskkooli hoone (mida küll kasutatakse asenduspinnana aga mille olemasolu reaalselt enam vajalik ei ole) koos staadioniga oleks üheks suureks ja terviklikuks projektiks ühendatuna võinud Mustamäe arengule väga kõvaks boonuseks olla.

Meenutan kasvõi ühte 2010. aasta Kunstiakadeemia magistritöös välja käidud visiooni, teistest heietustest rääkimata. Väikene visuaalne meenutus ka siia:

Seega, tore on, et Maximas ja turul käia saab. Veel toredam oleks, kui asju julgetaks ja suudetaks suuremalt ja kasulikumalt ette võtta.

Praeguse seisu jäädvustamiseks ronisin aga korra turuhoone katusele ja tegin paar pilti:

Kirjutasin alloleva tegelikult kriitikutele vastuseks erakonna listi (koos mõnede lõikudega mille siit ära jätan kuna olid konkreetsetele isikutele vastuseks), seega on ta veidi hüplik, aga miks mitte teda korra ajaloolise mälu huvides ka siia kopeerida – suuresti on sama sisu siit muidugi varem läbi jooksnud.

Selle teemaga on muidugi täpselt nagu kooseluseadusega – kõigepealt kisatakse emotsioonide ja müütide pealt ja võibolla kunagi hakatakse ka asja sisu vaatama, siis mõned faktid, uurimused, võrdlused tooks esile küll. Peamiselt selles osas, kas valimisea langetamine saab mängida mõne kindla erakonna kasuks ja selles osas, kas Eesti noored on liiga saamatud, teadmatud ja kõrvalejäänud ja valijaks ei sobi.

Üks teemat käsitledes levinud müüt ja valeväide on muude seas see, et valimisea langetamine on eelkõige mõne kindla erakonna huvides.

Veidi asjakohasem pilt on aga selline, et kui valimisiga langetada 2017. aasta KOV valimisteks, on Eestis statistikaameti prognoosi kohaselt 24 900 16-17 aastast noort. Teiste riikide kogemustele tuginedes võib oletada, et valimisaktiivsus selles vanuserühmas jääb sarnaseks teiste vanuserühmadega või madalamaks (aga kõrgemaks kui 18-24 aastaste rühmas) ja oletame praegu, et see saab olema 60% ehk valijaid jääb sellest seltskonnast 14 940 (see seltskond suudaks ka valimisaktiivsust mõjutada vaid umbes -1,5 kuni +1,5 protsendipunkti vahel – vastavalt siis kas kui keegi ei läheks või kui kõik läheks). KOV valimistel on Eestis aga valimisõigusega inimesi 1 086 935 (KOV 2013) – 24 900 noort moodustaks kogu valijaskonnast tulemuse mõjutamise mõistes üsna marginaalse 2,24%, millest ka juhul, kui kõik valiks ühe erakonna, ei piisaks märkimisväärse eelise andmiseks sellele erakonnale. IEA rahvusvahelisest kodanikuhariduse uuringust ICCS 2009 tuli välja, et 8. klassi noortest (2743 Eestist) on välja kujunenud parteiline eelistus 53% (kusjuures noored usaldasid või pigem ebausaldasid erakondi sarnaselt vanemate vanuserühmadega). Seejuures näitavad teiste riikide kogemused, et noorte hääled jagunevad erakondade vahel üsna sarnastes proportsioonides teiste vanuserühmadega – väikese eelise saavad väiksemad erakonnad ja öko-sotsiaalsemad erakonnad mis sobivad kaugemale tulevikku vaatavatele noortele valijatele, kes võtavad hääli proportsionaalselt ära kõigilt suurtelt juhul kui need noortele olulistest teemadest ei räägi.

Eesti varivalimiste tulemusi kahjuks pärisvalimiste tulemustega võrrelda ei saa kuna need hoitakse reaalsest poliitilisest kampaaniast väga lahus ja osalejaid on väga vähe (kui tahate, siis olgu mainitud, et ka seal on näha, et hääled lähevad jagamisele, mitte kindlasse nurka) aga lähiriikidest kinnitavad sellist häälte jaotumist näiteks Soome varivalimiste tulemused. Seega ei, valimisea langetamine ei ole ega saa kunagi olema mitte ühegi kindla erakonna huvides – väikese eelise võivad teiste ees saada need erakonnad, kes asja ära teevad ja noortega aktiivselt räägivad, kuid ka see ei suuda üldist valimistulemust märgatavalt kõigutada üheski omavalitsuses.

Teiselt poolt vaadates, isegi kui valima läheks kasvõi 10% 16-17-aastastest, lisanduks juurde 2490 häält, 50% puhul 12 450 häält jne. Valimistel aga valesid hääli ei ole ning iga lisahääl suurendab otsuste jõudu ja demokraatia laiendamise vastu on väga raske olla.

Eks ole meil ka riigikogus palju neid kellel seda 2490 häält kokku ei tulnud, omavalitsuste volikogudest rääkimata, veelgi enam – meil on endiselt väga palju omavalitsusi, mille elanike arvgi seda numbrit ei ületa.

ICCS 2009 näitas ka, et võrreldes 38 uuringus osalenud riigiga on Eesti noored teadmiste tasemelt üle keskmise ja demokraatlikes hoiakutes ja osaluses keskmisel tasemel ning noorte planeeritav valimisaktiivsus ületab uuringu kohaselt teiste vanuserühmade reaalse valimisaktiivsuse.

Täna on valimisea langegamise vastu pigem ainult Keskerakond (suuresti sellesama müüdi uskumise tõttu, et see võib neid märgatavalt mõjutada) ja osa IRList kes on ka mitmes muus küsimuses ajast mõnikümmend aastat maas. Tunnistan muidugi, et olen teemaarutelust mingil põhjusel (eks kui teema massidesse läheb, pole isehakanud eksperte enam vaja) veidi eemale jäänud ja kellelgi võib olla jõudude seisust veidi värskem info.

Numbritest eemale liikudes ja noorte kohustusi ja õigusi vaadates on need kindlasti täna kohustuste poole kaldu.

Töötada võib teatud mahus juba 13-aastaselt, kutsealuseks kõlbad sa 17-aastaselt, süüvõimeliseks loetakse 14-aastaselt. Koolikohustus kestab küll 17. eluaastani ent suur osa noori lõpetab põhikooli ikka 16-aastaselt. Siin kukub ka formaalsel haridusel põhinev vastuargumentatsioon. 16-aastasele ütleme, et käi veel koolis aga põhiharidusega 25-aastane sobib valima? Jama! Üksnes formaalharidusele tuginedes siinkohal ei argumenteeri ja kõik mitteformaalne on veelgi lihtsamalt vaieldav. 16-aastaselt on enamasti läbitud põhikool – selle aja jooksul peab ka kodanikuks olemine selgeks saama ning selles osas olen selgelt seisukohal, et kuigi Eesti noor on valmis valima kohe, siin ja praegu, aitaks asja pikemaajalisele kvaliteedile märkimisväärselt kaasa seda toetavate muudatuste sisseviimine ka õppekavades ja muudes toetavates süsteemides.

BTW – no taxation without representation, kehtib justkui ka Eestis (kuigi täna räägitakse Eestis valimisea langetamisest vaid KOV tasandil, on seal, kus see õnnestunult sisse viidud on avastatud üsna peagi, et tegelikult ollakse valmis samaks kõigil tasanditel) – 2006. aastal oli Eestis statistikaandmete järgi 16-17-aastaseid noori 42 339, kellest 11 179 deklareeris sotsiaalmaksu. Järeldus? Neljandik neist noortest, vähemalt mingis vahemikus, töötas. Täiesti seaduslikult, teiste poolt vormitud reeglite alusel. Kahjuks ei ole mul täna värskemaid andmeid kuna ei ole nende järele ise vajadust tundnud aga noorte esindusorganisatsoonidel kindlasti on.

Üllatuslikult, ei ole valimisea langetamise tõttu mujal maailmas hävinud ka ükski omavalitsus, kanepit ei ole legaliseeritud, alkoholi ei saa vabalt, koolikohustust ei ole kaotatud ja maailmavaatelist riigipööret pole ka toimunud.

Õigus on muidugi neil, kes ootavad noortele suunatavaid valimislubadusi. Valimised aga, paratamatult, põhinevadki alati mingisugustel programmidel ja siinkohal ei ole vahet, kas räägitakse pensionitõusust või kinopileti hinnast. Täpselt samadel alustel mõjutatakse mistahes sihtgruppi.

Ühe otseselt valimisea langetamise teema arutelu toetamiseks mõeldud küsimuse läbi viimist vedasin 2010. aasta lõpus ise – tõsi, see ei ole sotsioloogiliselt kõige pädevam kuna 1128 vastaja seas olid tõenäoliselt eelkõige inimesed, kelle ühiskondlik aktiivsus ja närv on keskmisest kõrgem, aga mingi mõtte annab ta siiski. Näiteks selle, et osalusvõimaluste seas oli valimas käimine ja otsekontakt otsustajatega kõige populaarsem, või selle, et valimisea langetamine suurendaks alla 18-aastaste vastajate poliitikahuvi 83% sõnul ning teemale lähedasemalt – otsuseid mõjutaks vastanute endi sõnul eelkõige meedia kaudu saadav info, valimisprogrammid, elukaaslane – mis ei erine niivõrd teistest vanuserühmadest, isedeklareerimise järgi.

Küll aga näitavad ka Tallinna Ülikoolis tehtud kodanikuharidust ja noorte maailmapilti käsitlevad uurimused, et pigem ongi noored otsustamisel kohati kriitilisemad kui teised vanuserühmad.

Küsimus on hoopis selles, et miks on meie noored poliitika suhtes apaatseimate seas? Kuidas teie reageeriks kui teie seisukohtadega ei arvestada, nende arvamust ei küsita ja nähtava tulemusega osalemisvõimalusi ei olekski? Pühapäevane osalusprotsent vastab sellele küsimusele juba iseenesest.

16-aastaselt elab noor veel kodus ja tunneb kohalike küsimuste vastu oluliselt suuremat huvi kui paar aastat hiljem teise riigi otsa kõrgkooli või tööle suundudes. Kui noored „suurest poliitikast” võivadki veidi kaugele jääda, siis kodukoha otsustes osalemise tahe on selge.

Kui veel uuringutest rääkida, siis Austria – ainus EL riik mis on valimisiga langetanud kõigil valimistel – on selgelt näitaud, et vanuserühma poliitikahuvi ja aktiivsust ei olegi võimalik hinnata enne neile reaalse võimaluse andmist – seega ei tasu ka noorte “võimaliku” huvi ega aktiivsuse kohta siiski põhjapanevaid järeldusi teha enne kui asi on tehtud – Norra hiljutine ühekordne katsetus toetab seda, näidates, et “ajutine” katse tagas küll noorte osaluse kuid ei tõstnud poliitikahuvi kui sellist.

Küll aga saame Austria kogemusest ja teadlaste uurimustest teha järeldusi näiteks valija reaalse valiku ja temale reaalselt ideoloogiliselt lähedase erakonna ühildumise osas lihtsustatult vasak-parem skaalal ehk siis hinnata seda, kui palju on valijaid enda reaalsest maailmavaatelisest (hüpoteetilisest suurimast kasust iseendale) eemale meelitatud kampaaniate, lubaduste ja muude toredate asjadega (ehk siis hiljutist võrdlust kasutades – kui palju suudab Indrek Tarand hingelt sotsiaaldemokraate enda poole meelitada, takistades seega sotside enda potentsiaali realiseerimist).

Lühike kokkuvõttev järeldus on see, et erinevus teiste vanuserühmadega on küll tõesti olemas kuid väga minimaalne (kusjuures vaadeldi sama nähtust ka EP valimiste kontekstis ja ka seal oli vanuserühmade erinevus minimaalne) – st väide, et noorem valija on populistlike kampaaniate ja hüüdlausete poolt rohkem mõjutatavam kui teised vanuserühmad või nende valimistel tehtavad valikud oleksid kehvema kvaliteediga kui teiste vanuserühmade omad, ei ole reaalses valimisolukorras paika pidanud ja mina näiteks ei julge küll väita (ka eelpool käsitletud kodanikuhariduse uuringutele tuginedes), et Eesti noored Austria omadest kehvemad oleks (OECD 2011. aasta statistika kohaselt on võiks väita pigem vastupidi).

Nii Austria kui Norra uurijad on aga järeldanud, et mida varasemas eas valimisega alustada, seda suurem on inimese valimisaktiivsus edaspidi. Paraku ei ole selliseid uuringuid võimalik veel teostada 16-17 aastaselt valima läinute seas, vaid vaadata saab neid kelledel on valimistsükliga nii kehvasti vedanud, et valimisealiseks saamise hetkest on järgmiste valimisteni veel mitu aastat läinud kuid tõenöosus on, et sama seos tekib ka varasemas vanuses alustajate puhul ja aina langevaid valimisaktiivsusi arvestades peaks ka see olema oluline argument.

Et asi raamatuks kätte ei läheks lõpetakski veidi poliitilisema mõttega – valimisõiguse laiendamine ei ole kunagi olnud valdavalt populaarne enne selle teostamist (suuresti just seetõttu, et kajavad eelkõige eelarvamused, müüdid ja emotsioonid), kuid pärast selle teostamist on vähesed julgenud väita, et see oleks vale olnud – sedasi olid lood valimisõiguse laiendamisega naistele, immigrantidele, 21-aastastele; 18-aastastele ning seejuures kriitikute ja vastaste argumendid olid nii nende kui tänaste sihtgruppide puhul hämmastavalt sarnased – osutusid need valeks nendel kordadel, osutuvad ka seekord.

Eesti ja Euroopa poliitika jätkusuutlikkus vajab aina vananevas Euroopas noorte märkimisväärselt aktiivsemat osalust (ennetades seega ka võimalikke muid, alati mitte nii meeldivaid poliitilise tahte väljendamise viise) ning üsna selge on, et noored on selleks valmis kuigi nad alati enne reaalset võimalust omamata sellest ka ise aru ei saa.

Kõigile noortele ja noortemeelsetele aga – valimisea langetamisel on ka poliitika sisule teatud mõju, mis on sarnane “roheliste” poliitikasse tulemisega – kõigi poliitiliste jõudude platvormid muutusid rohelisemaks ja valijaskonna mõningase noorenemisega muutuvad loodetavasti ka noortesõbralikumaks ja tulevikku vaatavamaks.

Salamisi loodan ise, et Riigikogus on täna hääled koos põhiseaduse muutmiseks kiireloomulisena ja koalitsioonil jagub julgust seda ka teha. Samas kahjuks tundub, et niipalju pealehakkamist veel ei leidu, et vahele jätta ka enamasti tarbetuks osutunud samm vaid kohalikel valimistel valimisea langetamiseks ja teha seda kohe ka Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel.