Mitu inimest on küsinud, mida ma sellest DASA värgist ja üldiselt erakondade rahastamisest arvan. Infopartisani tänane postitus annab ka ajendit veidi pikemalt vastata.
 
Esiteks sellest samast Osalusveebi ettepanekust mis oleks ette näinud 10 eurot igale erakonnale iga Riigikogu valimisel saadud hääle eest. 10 eurot arvuna ei olegi niivõrd oluline, minu poolest olgu 15, 20 või 25 – olen ennast sellega piisavalt ebapopulaarseks teinud ja jään seisukohale, et demokraatia on Eestis alarahastatud, peamiselt just seetõttu, et selle rahastamine on ebapopulaarne – meile meeldib demokraatlik ja vaba ühiskond, meeldiks kvaliteetne ja tegus Riigikogu, kuid hea meelega ei maksaks enamus selle eest sentigi.
 
Olgu aga seega avalikult ja lõplikult välja öeldud, et toetan erakondade riigieelarvest rahastamise muutmist, sh. sedasi, et toetuse saajate ringi kaasataks kõik Riigikogu valimisel enda nimekirjaga osalenud erakonnad. Toetuse proportsioonide määramise osas võib veel arutada, kas leiutada mingeid valemeid või teha tõesti lihtsamalt – 1 hääl = teatud summa.
 
Olenemata sellest, kas eelnevat muuta või mitte muuta, tuleb muuta avaliku kontrolli osatähtsust erakondade rahastamise üle. Eranditult peaks erakonnad igakuiselt veebis avaldama selle, kuidas täpselt toetust kasutatud on, sh. koos kõigi kuludokumentidega – vastava, kõigile ühise, platvormi peab välja töötama riik. Oluline on see, et ma ei taha sellega öelda, et keegi peaks ette ütlema mida toetusrahaga teha, ainult seda, et selle kasutamine peab olema 100% läbipaistev.
 
Kogu selle rahastamise teema kontekstis on minu jaoks alati olnud eraldi küsimuseks nn. kohalike erakondade toetamine. Eestis neid küll väga ei ole aga võiks olla. Miks ei võiks näiteks toetada erakondade tegevust, mille eesmärgiks olekski mõne konkreetse omavalitsuse või piirkonna poliitilises elus osalemine – Eesti väiksuse tõttu saab neid tekkida vaid paaris suuremas omavalituses või siis just piirkonniti, kuid ideena oleks see täiesti mõeldav – erakonna võiks kokku panna inimestest kellele “suur poliitika” huvi ei pakugi aga kohalikumad küsimused on olulised. Kindlasti suurendaks see KOV valimistel sisuliste küsimuste arutelu, kuid võiks rohkem aktiveerida ka kohalikke inimesi. Ideaalis võiks olla olemas võimalus ka selliste erakondade loomiseks ja toetamiseks.
 
Nüüd aga need ajuvabad DASA’d e. demokraatia arendamise sihtasutused e. juhtivate parteide soovist/vajadusest täiendavate organisatsioonide ja rahastusallikate järele. Kindlasti mängib siin lisaks riigikassale rolli ka see, et erinevalt erakondadest võivad sihtasutusi kindlasti toetada ka ettevõtted.
 
Ühelt poolt on väga OK, kui erakonnad loovad eraldi organisatsiooni koolitus, arendus, vms. tegevuseks, kuid nende jaoks eraldi toetusmeetme loomine ei ole OK. Kui eesmärgiks on tõesti “demokraatiat arendada”, siis oluliselt mõistetavam oleks selle jaoks eraldi riigieelarvest rahastatava toetusfondi loomine, mille toetusele saaks võrdselt kandideerida kõik kellel selleks soovi – otsustajate ring võiks koosneda nii erakondade kui erakonnaväliste esindusorganisatsioonide esindajatest. Mingis kontekstis on DASA’de raames räägitud ka “demokraatia ekspordist” e. arengukoostöö toetamisest – selle jaoks on meil teised organisatsioonid ja toetusmeetmed (kust võib samuti toetust taotleda) mis on päris korralikult alarahastatud. Täna planeeritav ei oma igal juhul mingit loogikat ega põhjendatud eesmärki, võimalik, et asi on minus.
 
Kogu tõe huvides pean esile tooma selle, et a) ei poolda valimiskulude piiramist; b) ei poolda ettevõtete keeldu erakondade/poliitikute rahastamisele – seda viimast mh. ka seetõttu, et kes ikka toetada soovib, leiab selleks alati ka võimaluse ning reaalselt rakendatavaid reegleid pole mõtet hoida, samuti ei näe sellel ka sisulist mõtet – lisaks valijatele on ka ettevõtetel poliitilised huvid, eesmärgid ja põhimõtted, mina ei näe põhjust, miks ei võiks neil võimaldada neid avalikult näidata.
 
Sedasi siis seekord – võta, jäta või vaidle vastu.

Norras osales 20 omavalitsust 2011. aasta kohalike valimiste raames korraldatud katses – 16-17 aastastele noortele anti võimalus koos ülejäänud kogukonnaga hääletada. Ei mingeid varivalimisi, täiesti seaduslik, siduv ja tavapärane valimisprotseduur.

Tulemused olid äärmiselt positiivsed. Tänaseks on linnavõimud numbrid kokku löönud ja tähelepanelikumalt otsa vaatanud ka noorte osalusele.

Järgnev tabel näitab Sigdali noorte osalemist valimistel:
 

 

See näitab, et valimas käis enamus 16- ja 17-aastastest. Seejuures 16-aastaste valimistest osavõtt oli suurem. Naiste osavõtt valimistest oli suurem kui meeste oma.

Keskeltläbi käis valimiskasti juures 71% 16-aastastest, see tähendab et valimistest osavõtt oli 9% aktiivsem kui kõigi Sigdali valijate puhul kokku (62%).

17-aastaste osavõtt oli aga 53%, st. samavõrra väiksem, kui üldine osavõtt. Sugudevaheline lõhe oli siin selgemalt märgatav, valikas käis 61% naisi ja vaid 46% mehi.

Kui nüüd võrrelda 18- ja 19-aastaste valijatega, tuleb välja, et nooremate valimisaktiivsus oli kordades suurem. 18- ja 19-aastastest jõudis otsustajate hulka vaid 18%.

Tegemist on muidugi üsna väikese omavalitsusega ja laiemaid järeldusi siit teha ei saa, selleks tuleb ära oodata kõiki omavalitsusi haaravad uuringud mis üsna peagi avaldatakse. Samas on selge, et koolitus, teavitus ja kaasamine on Sigdali 16 kuni 17-aastaste noorte seas saavutanud märkimisväärselt positiivse tulemiuse, eriti sensatsiooniliseks peetakse seda, et saavutati keskmisega võrdväärne või isegi parem osavõtt, olukorras, kus vaid 18% 18- ja 19-aastastest valima jõudis.

Kõigist katses osalenud omavalitsustest samaväärseid andmeid veel ei ole, kuid vaikselt tiksuvad sõnumid on valdavalt positiivsed.

Sigdalis on täna aga tehtud mõned lihtsamad järeldused küll. 1) noortele antud võimalus ja panustatud ressurss on ennast kindlalt ära tasunud; 2) noorte teavitamiseks ja kaasamiseks astutud sammud olid väga edukad ning 3) kui eesmärgiks on suurendada noorte osavõttu valimistest ja poliitikas laiemalt, on vältimatuks noorte osaluse toetamine, poliitilise teadlikkuse tõstmine ning selge ja järjepidev pühendumine aktiivsele noorsootööle koos vastavalt selleks eraldatud vahenditega.

Tundub, et Norra liigub aina selgemalt valimisea langetamise suunas ning minu isiklik panus on sellel, et juba järgmisteks kohalikeks valimisteks on Norras valimisiga langetatud 16-eluaastani üleriigiliselt ja püsivalt.

Austrias sai, Norras saab, saaks ka Eestis.

Kuna ise olen hetkel Brüsselis kus neljapäeval toimus üks noorte tööpuudust käsitlev kohtumine, uuendasin veidi ka vahepeal hooletusse jäänud tabeleid. Seega, hetkeseis noorte tööpuudusega on Eestis statistikaameti andmetel täpselt selline nagu allpool näha (hoolimata sellest, et Brüsselis rippus üleval suur edetabel, kus Eesti endiselt Hispaania kõrval troonis oma 40% kandis). Suurem sõit ameerika mägedel tundub möödas olevat ning seda praktiliselt ilma igasuguse riigipoolse sekkumiseta kuid kuna probleemiga endiselt mitte keegi ei tegele, siis pikaajalisi noori töötuid tuleb iga päevaga aina juurde ja juurde…
 

 
…justnimelt määramise kohta, sest erinevalt mõnest varasemast korrast tundub seekord vägisi, et presidendi valimine on otsustatud ära jätta ning asendada lihtsa ametisse määramisega. Veidi kahju, samas presidendi tänast rolli arvestades ei ole otsevalimisel samuti mõtet – selleks tuleks veidi (palju polekski vaja) põhiseadust ümber joonistada.
 
Tegelikult tahtsin aga ära mainida, et Soome sotsiaaldemokraadid alustasid täna kaks nädalat kestvat liikmehääletust erakonna presidendikandidaadi osas. Kandidaate vaadates (Tuula Haatainen, Ilkka Kantola ja Paavo Lipponen) on tulemus ilmselt juba ette selge ning lõpliku otsuse teeb ikkagi erakonna volikogu, kuid Eestis ei vaevunud vist ükski erakond üldse liikmete arvamust küsima/uurima?

 
Keskerakonna Tallinna nõukogu otsustas Mustamäe linnaosavanema kandidaadiks esitada Helle Kalda ning eks nii nagu Keskerakond ees, nii ka Tallinn järel. Iseenesest ei ole hullu midagi, võrreldes nii mõnegi eelnevaga on Helle Kalda kindlasti parem valik, mõnega võrreldes muidugi mitte. Helle Kalda on Mustamäe vanem olnud ka aastatel 2001-2004.
 
Sisuliselt polegi veel midagi öelda, Helle Kalda on viimasel ajal tegutsenud linnaosa halduskogus ning tõenäoliselt saan koos teiste halduskogu liikmetega juba augustikuu esimesel halduskogu istungil uue linnaosavanema kandidaadi kohta arvamuse kujundada ja välja öelda.

 
Seda Helsingin Sanomat’e pealkirja on kindlasti sajad Soome juhtpoliitikud viimased kuu aega unes näinud – kelle jaoks märg, kelle jaoks õudusunenägu – ning täna on ta reaalsus. Soome ajalooline valimistulemus on muutnud valitsuse moodustamise erakordselt keeruliseks ning valimistel suurimaks erakonnaks tõusnud Soome Koonderakond on sisuliselt valimised võitnud Põlissoomlaste käes pantvangis. Nädala-kahe sees on selge, kas Katainen suudab leida vajalikud kompromissid või hakkab tema asemel valitsust moodustama sotsiaaldemokraatide esimees Jutta Urpilainen.
 
Kui Katainen ja koonderakond valitsuse moodustamisel tõepoolest põruvad, saab sellest juba teine enneolematu pretsedent (esimeseks oli põlissoomlaste lisandumine suurparteide hulka) põhjanaabrite poliitilises lähiajaloos – sisu ja alternatiive vaadates tundub, et Soomele saab see hetkel ainult kasuks tulla.

No ma ei saa… uudishimu on hirmus loom ja keegi võiks välja mõelda, mis oli kirjutatud ühele Riigikogu liikmele näppu sattunud meelespeale (foto Delfist).
 

 
Juhtnööride lausete teised pooled tunduvad olevat sellised:

…eerimise meelespea.

…teiste juuresolekul
…tiseeri koheselt
…spetsiifiline – mitte üldine
…palli mitte mängijat
…arutatud ja unustatud

…kritiseeri e-maili teel

…oma nimega
…postkasti sõnum
…varja oma numbrit
 
Au ja kuulsus nüüd sellele, kes siit kõige sobilikumad täislaused välja mõtleb.

 
Mõne auto omanik on Mustamäe turvalisuses ilmselt väga veendunud või siis unustas selle soki bensiinipaaki toppinu lihtsalt tikud koju?