Tavap2rased juhtumised

Keava-Peetri rattasõit

2015-04-23T13:48:00.002+03:00

Rongiga Keavasse sõit kulges peaaegu probleemideta. Noh kui see välja arvata, et ma vale rongi peale sattusin ning pidin Sakus ümberistumise tegema. Noh ja see ka, et meid viisakalt esimesest klassis välja visati ning tagasi alla lihtrahva juurde suunati.

Start umb 19:00 ning loomulikult oli tuju hea ja hoog üleval ning kohe esimesest keeramisest sai mööda tuhisetud. Alguseks sattus kohe metsalõik, kus ka paar mahakukknud puu ületust ning alt ronimine. siis kruusakat ning üle heinamaa ning läbi elektriakarjuste keava mägede radadele. Korralikud künkad võtsid isegi rahulikult kulgedes võhmale. Peagi võis proloogi kaardi kõrvale lükata ning süveneda põhitrassile.

Võtmelõik Järlepa raba juures.

Edasine rada kulges mööda järkjärgult väiksemaks muutuvaid teid kuni ühe metsalõikeni. Kitsed olid seda hoolikalt kasutanud, kuid sai ka rattaga enamvähem sõidetud. Mõned mudasemad ja okslikumad kohad talutasime. Nüüd jälle sama muster vähenevate teede osas kuni Ingliste asulani. Edasine kuni Atla jõeni sisaldas omajagu asfalti, suures osas kruusa ning natukene poole meetriste rööbastega metsavaheteed. Jõe juures aga ei pööranud kaardile piisavalt tähelepanu ning potensiaalne lõige jäi proovimata. Selle asemel lisandus kilomeetrite viisi auklikku kruusateed. Järlepa juures sai mõisaaiale autiir tehtud ning ujumisrannas sättisime endid valmis võtmelõiguks. Läheneva hämaruse tarvis võtsime ka lambid välja, et vajadusel saaks kohe kasutsele võtta. Ees ootas 3 kilti rabamaastiku, kus ei pidavat mingit läbipääsu olema.
Orto ja erinevate kaartide ja sisetunde najal kaardile tõmmatud joon aga juhatas meid kenasti mööda Angeja oja äärt kulgevat rada aina edasi ja edasi. Minek oli küll pehme ning künkliku pinnase tõttu aeglane, aga täiesti sõidetav. Vaid lõpus enne tee peale välja jõudmist tuli ühe juurikalise võsa vahel nati tugevamalt pressida, et jalga ei peaks maha panema. Greit saksess.

Loomulikult põikasime läbi ka Pahkla maastikult. Tegime angaaris kaja, väntasime mäe otsa ning külastasime kivide kuningat. Miinimumprogramm, ilma milleta Pahkla kaardilt läbi sõita ei tohi.

Vasak või parem?

Edasine sõit pidi olema suht kruusaralli vaid kahe nikerdamisega. Tegelikult oli kruusakas mitmes kohas selline pool pinnastee ning mõnes kohas ka päris puhtakujulne pinnastee või juba peaaegu singel. vahele muidugi mahtus ka üks paari kilomeetrine vältimatu asfaldilõik. Muideks Kurna ehitatavas tunnelis on lõputu kaja. Ei ole nii, et hõikad ja siis tuleb sealt hõige või paar vastu. Iga asi mis heli teeb kordub lihtsalt lõpmatu arv kordi aina vaiksemalt ja vaiksemalt nii kaua, kuni kõrv enam ei erista. Väga omamoodi efekt.

Päris plaanitud lõppu Peetri kooli juurde ei hakanud sõitma, sest seltskond vajus laiali ning igaüks pani oma voodi suunas ajama.

Minul tuli 82 km, 5:39:24
Tõusumeetreid oli maastikust tingituna küll minimaalselt, aga vahelduv trass korvas selle täiesti. Samuti oli suur erinevus orienteerumises enne ja peale päikeseloojangut. Jälle kord peab nentima, et kogu maailm muutub päikesevalguse kadumisega ikka hoopis teistsuguseks. Natukene võiks selles vallas juba kogemust olla, aga ikka ja jälle kerkivad üles ühed ja needasamad jamad suuna ja kauguse ja ümbruse tajumisega.

Seda ka veel, et kevad on sellise treti tegemiseks palju sobivam aeg kui sügis. Nimelt on taimestik veel tärkamata ning rattaga saab vabalt ukerdada põllu äärtes, heinamaal ning isegi metsas ja rabaserval. Nii mõneski kohas oleks suvel läbipääs oluliselt raskendatud. Eesmärk teha võimalikult maastikune sõit õnnestus minu arust päris hästi. kes soovib see proovib. Hea meelega võin jagada ka valmis nikerdatud kaarte. Tressi kulgemist saab vaadata siit

Bouldertool?

2014-11-14T17:23:00.000+02:00

Sellest on palju aga mööda läinud, kui ühtedest innovaatilistest kõverikest, millega saab siseseinal kirkadega ronimist imiteerida, juttu tegin. Siis hulga aega tagasi jõudis üldsusele uudis, et see toode on eilne päev. Hoopis uuem ja popim on Schmoolz. Paksu verd ja kaklemist, kumb parem, on UK pinnal palju. Aga see pole veel kõik, ameeriklased teevad ikka kõik enda järgi ning sealtmaalt on vahepeal tulnud kah üks analoogne toode nimega Dry Ice. Ja laste mõõtu Icicles. Hinnad on inglastel 65£ ja ameeriklastel 99$. Mitte just väga odav lõbu.

Ühesõnaga mul oli juba ammu plaanis ka endale midagi taolist meisterdada. Isegi jooniseid olen mitu korda teinud ja välja printinud, kuid saagimise-viilimiseni pole kunagi jõudnud. Nüüd kus töö-kodu trajektooril avati Ronimisministeerium ja näpud esimestest ronimistest täiesti katki, oli lausa hädavajalik see toiming ette võtta.

Esimene samm leida internetist profiilvaade olemasolevatest originaalidest õnnestus peaaegu ehk siis 2/3. Uurisin puurisin, mõõtsin skaleerisin ning lõpuks joonistasin ikkagi natike erineva variandi enda käe järgi.

Teine samm teha käepideme toorik õnnestus väga hästi. tegin kaks erinevat ning kujundasin täpselt nii nagu hästi kätte sobis. Lõplik valik toimus pimetestimise teel ning käedublanti kaasates.

Kolmas samm tooriku järgi sabloon ning selle pealt kujutis vineerile üle kanda ning välja saagida. Materjaliks kasutasin kodusest ronimisseinast üle jäänud veekindlat 22-st vineer. Kuna mul freespinki pole, siis see on kõige aeganõudvam protsess.

Neljas samm ehk viilimine ja lihvimine on juba nati loominguline tegevus. eriti just käepide tuleb teha nii, et see oleks mugav, kahelt poolt kasutatav ning sile. Mida paremini on eelmine samm tehtud, seda lihtsam ka see.

Järgmisena lõikasin katki ühe vana rattakummi (Panaracer speedblaster 26x1.95) ning meisterdasin sellest kummiaasad. Siis veel vineeri otsa auk, ning poldiga kummiriba sinna külge. Testrippumised andsid kinnitust, et kumm peab ning kohe katki ei rebene.
Käelise tegevuse peale kulus 4 tundi, kuid töövõtete selgeks saamisega muutub kiiremaks.

Aga ükski asi pole valmis enne, kui on läbitud korralik testimine. Mis muud kui ministeeriumi külastama. Kuigi radade tegemisel pole selliste asjanduste peale üldse mõeldud, saab mõnes kohas siiski ronida. Suurema naudingu saamiseks tuleb aga ilmselt ise käed külge lüüa ning sobivatest nukkidest sobilikud rajad ehitada. Vaatame mis välja kukub.

Aga jubinatest: Käepide on mugav, kannatades rippumist isegi mu praeguste totaalselt rakkus näppudega. Ülemine käepide pole küll nii hea, aga see polegi mõeldud pikemaks rippumiseks. Kui tahta, võib selleks sobiva uue käepideme teha. Leidis kinnitust internetis leviv kuuldus, et käevahetuse ajaks tuleb tõesti hambaid kasutada, kuna pöidla või õla peale rippuma panna pole üldsegi hea. Samas on aga vars puust ning täiesti sobiva suurusega.
Kiirelt leitud lahendus kummiaasade jaoks polnud kõige parem. Peaks olema rohkem kummisemad, et nukkidega paremini haakuks ning natikene jäigemad, et lonti ei vajuks ning kuju hoiaks. Ka vastupidavus on tähtis faktor, sest pool tundi turnimist kulutas serva kummist puhtaks ning pidamine muutus veelgi väiksemaks. Võib kasvõi originaalkummid tellida, kui muud varianti ei leia.

Wenger czech adventure race

2014-10-23T12:50:00.001+03:00

Niisiis sattusin suvel tsehhi seiklema. No võistluse raames ikka, mille kontrollaeg oli 55 tundi.

Esimene nii pikk ning minu suurim hirm on ikka ja endiselt jalgade niiskusele ja hõõrdumisele vastu pidamine. Seekord sai varutud hulgaliselt sokke ning plaastreid. Õnnetuseks muidugi unustasin koju koti, mis sisaldas lisaks eelmainitutele ka kõiki sööke ning põhilist lambiakude tagavara. Sõit Tsehhi poole sisaldas seega suures koguses närveerimist ja shoppamist. enamus puuduolevast sai asendatud.

Stardist toimus jagunemine ning meie paar suundus rattaringile. Ringivariandi asemel proovisime otse mööda väiksemaid radu minna ning need olid ikka järsud. Lisaks ei saanud ka päris õigele teeotsale pihta ning tuli nati metsa all ragistada. Aga ka edasine trass oli suht karm. Olgugi, et tegu matkarajaga ning osaliselt isegi rattarajaga oli sõitmine keeruline. Tõusunurk lihtsalt oli kivikänkraid ja puujuurikaid täis rajal niivõrd karm. Ja seda nii üles kui allasuunal. Viimane kolmandik etapist muidugi läks lennates, Mööda asfalti ning allamäge oli lausa lust vahetusala poole kihutada.
etapp 1:15 11km 456tm

Peale pisukest puhkust panime ratastega edasi ning koheselt tuli jälle tõusudega rinda pista. Õnneks oli esimene ots mööda kõvakattega ehk sutsuke lihtsam. Teises punktis oli ette nähtud koobastes ronimine. Väga kihvt oli ronida mööda kitsukesi ja sopilisi käike paarkümmend meetrit maa alla ning siis jälle üles tagasi. See oli minu jaoks esimene mitteturistikas koobas ning tahtmine ka edaspidi selliseid kohti avastada tuli koheselt peale.

Teekond kolmandasse oli valdavalt ülesmäge, kruusakas/kivikas ning käänuline. Kaks väikest laskumist mis vahepeal ette tulid lõhkusid ühe tiimiliikme rehvi (2 korda). Enne punkti veel üks tõsisem ratta lükkamise tõus. Järgmisse vahetusalasse liikumine oli küll valdavalt allamäge, aga poole peal hakkas paduvihma sadama ning mõnusus kadus hoobilt.
etapp 33km ~1000tm

Järgmine etapp oli minu lemmik. Rattaga singlitel http://www.rychlebytrails.eu/en/ tulistamine. Alguses muidugi tuli tulistada ülesmäge, aga doktor weismanni rajale jõudes muutus ka see nii nauditavaks, kui üks ülesmäge väntamine vähegi olla saab. Biskupsky rada oli mõningate huvitavate tehniliste lõikudega, aga tõsine fann hakkas pihta hoopis Superflow-ni jõudes. See allamäge kulgev rada võttis meil kokku ligi tund. Sisaldades lugematul hulgal künkaid, kaldkurve, droppe ja kõiksugu kujutletavaid rajaelemente. Sealt alla tulles teadsin, et kogu see ülesmäge rühkimine on end kuhjaga ära tasunud ning kui ei oleks võistlus, siis teeksin teise ringi veel.
etapp: 20km 588tm

Lükkasime rattad hunnikusse, kerge saiake kõhtu, kofola sisse ning jalgsietapile. Lisaks kogu aeg mäest üles ja alla trampimisele tuli selle etapi kestel teha läbi bols-cross rada. See oli siis takistusrada ronimiste, laskumiste ja ujumistega, mis võttis ümmarguselt pool tundi. etapi vahepealsed viis punkti asusid karjäärides kaljuseinte all, kuhu pidi liginema ujudes ning mida rohkem öö poole, seda külmemaks see vesi muutus. Paar viimast ujumist ka juba pimedas.
etapp 5h 650tm

Ees ootava 90km rattaraja algus oli taas singlitel. Seekord küll mitte nii üles ja alla, aga pimedas. Tempo oli sellest tingituna ka sutsu rahulikum. Kell oli mäletamist mööda kuskil 3 öösel, kui peale pikemat laugemat asfaldietappi tuli mulle üllatusena puhkepaus ühes bussipeatuses. Tegelikult oli see meie edasise kulgemise algus ehk siit edasi oli tegemist pigem kulgemise kui võistlemisega. Põhjuseks tiimiliikme probleemid kõhuga(tervisega) ja selle pidamisega. Reljeef läks järsult karmiks ning kõhuhäda röövis viimsegi energiavaru. Loomulikel põhjustel polnud seda energiavaru võimalik ka kuidagi täiendada ning nii me siis teosammul ja pidevate pauside najal edasi liikusime. Hommik ja päikesevalgus tõi küll natukene eluvaimu tagasi, aga suurt midagi see ei muutnud. Kriitiline pilk kaardile ja ajagraafikule ning jätsime vahele jalgrattaetapi viimase punkti. Hoolimata sellest liikusime eelviimasest vahetusalani 3 tundi.
etapp 9h 85km 1677tm

Haige kobis bussi magama, ülejäänud toimetasid rahulikult söögi ja varustusega. Mingil hetkel sai siiski üheskoos otsustatud vaadata kuidas kõht vastu peab ning jalgsietapile edasi liikuda. Mälu järgi olime vahetusalas suts alla kahe tunni.

Jalgsietapp algas otseloomulikult mäe otsa ronimisega ja siis alla ja siis jälle üles ja siis alla ja siis jälle üles. Ühesõnaga ühel meist oli kõht täiesti tühi, juurde süüa eriti ei andnud, palavik hakkas tõusma ning kui me peale pikka astumist mingi bussipeatuse juurde jõudsime, hakkas roppu paduvihma sadama, siis võtsime lõplikult vastu otsuse, et haigus oli seekord tugevam.
etapp 5h 20km 882tm

Kokku ~30h

Jalad olid ok, aga jalgsikilomeetreid väga palju ei tulnud. Järgmisele pikale üritusele lähen seega jällegi vastu teadmatusega, kuidas jalad pikalt märjana olemisele vastu peavad.

Seiklustreening

2014-05-20T13:58:00.003+03:00

Kulutasin hulga aega ja vaeva raja ja kaartide atte valmistamisele. Orgunnisin vahetusalad ning vahendite transpordi. Võtsin töölt päeva vabaks.
ja siis saan teada, et kaaslasi ei tulegi. Pekki ma ütlen, nii seda asja ei jäeta.

Saatsin ikkagi asjad minema ning hommikul olin üksi stardijoonel. või noh peaaegu, sest üks töllakas oli suure sagina peale kaardid ja kompassi koju unustanud.
Niisiis 45 minutit hiljem olin üksi stardijoonel ning panin kella käima.

Eesmärk oli teha üks pikem seiklustreening jooksu, ratta ja uisuga. Kaks esimest ala maastikule laiali pandud punktidest läbi liikudes ja viimane lihtsalt kulgedes. linnulennuliselt oli jalgsi osa 16km ja 10kp, ratast 35 ja 16kp ning uisku siis veel 25km otsa.

Hiiu tänavatel liiklemine oli soojenduse eest, kuid kolmandasse punkti otsustasin seikluse nimel minna prügila tagant metsast. Ega mina ei teadnud, et seal pole enam aeda ja et künka ümber on kena teekene tehtud. Panin ikka täiega läbi võssi ja alles tagumises otsas sain mõnisada meetrit ka inimese kombel liigutud.Prügilast punktini oli vahepeal aga poole ulatuses laudtee tehtud ning ülejäänud kena jalgrada.

3->4 tundus kaardi järgi lihtne, aga 2/3 peale jõudes selgus, et kaardil olevad teed on hiljutisele kinnisvaraarendusele jalgu jäänud ning nüüd on seal mingi aiaga piiratud tööstusala. Mis muud kui sukeldusin võssi. Neljandast väljudes aga valisin ekslikult otsetee, oletades, et sealt majade vahelt ikka kuidagi läbi saab. No ega ikka ei saanud küll. Selle asemel sain pikalt ragistada dr.Livingstone'likus padrikus.

Viienda ja kuuenda vahel ma loomulikult mööda raudteed ei läinud, vaid panin kõik trumbid sellele, et kaardil näidatud kohas ka päriselt mingi sillakene oleks. No tegelikult ma lihtsalt ei uskunud, et see kraav nii lai ja vett täis on. Oli. Ja esimene sild oli juba aastaid tagasi lagunenud ja veepõhja vajunud. Teine asus küll peaage kellegi õues ja polnud ka just teab mis seisukorras, aga venitasin end sealt kuivade jalgadega üle.

6-> 7 etapp sisaldas endas jõe ületust. Loomulikult oleks olnud lihtne mööda teid liikuda ja sillast üle minna, aga see on nõrkadele. Mina panin otse sinnapoole, kust ortofoto järgi mingi potensiaalne ülesaamise koht paistis. Enne seda muidugi pidi aga ületama hobusekopli ning nii kui kabjalised mind üle traadi nägid astumas, tulid koheselt suure jooksuga mind tervitama. Tegin mõned põiked ja sain sealt ilma rautamata tulema. Jõgi oli suht kitsas ja maha langenud puid täis. Kohe esimeses kohas sai sobiva tüve kaudu üle marsitud.

Kaheksandale liginesin idast mööda kraavi. Keegi usin inimene oli sinna nimelt tee teinud, mida ühelgi kaardil polnud. Aitähh. Kahjuks aga ei läinud see tee enam üheksanda poole ning seal tuli vesises metsas jalad peaaegu märjaks teha. Jalgsi osa lõpuni veel tee ja põllujooksu, punkt lagunenud veskist ning tuligi vahetusala.

Jooksutossud kotti, rattatossud jalga, pampers püksi ning ratta selga.

Kohe esimese risti järgi oli aed ees. Väikse ringiga sai aga taas rajale. Oleks ma aga nii tegija olnud, et õigest rajat kinni hoian. Ei. Mina panin muidugi otsejoones kellegi hoovi poole ning siis imestasin, et kuidas siis nüüd niimoodi. Siis veel nati õigest teeotsast möödasõitmist ning nati heinamaa forseerimist, kraavi ületust ning olingi esimeses sõõrikeses kohal.

Järgmine vahe oli planeeritud mitme valikuga. Kaalusin küll seikluse mõttes korra ka "otse" minekut, aga sai siiski paremalt ringi vuditud. Kuid seegi variant kadus lõpus päris pisikestele rajakestele. Tekkis tunne, et maastikku on tänasel rajal vist parasjagu. Punktist väljudes astusin katki keti ning oli käes aeg näpud õliseks ja kett lühemaks teha. Antud isendil oli see juba kolmas lüli vahelt välja võtta. Positiivse noodina peab mainima, et iga korraga muutun üha osavamaks.

Peale ketivahetust oli otsustuskoht. Kas turvaliselt põhjapoolt mööda teid või seikluslikult lõuna poolt üle heinamaa ja jõe? Õnneks pääses "mõistus" võidule ja valisin jõe ületuse. See oli kindlasti aeglasem, kuid valides jõe ületuse vahel kas üle asfalteeritud silla või paljajalu libedatel kividel põlvini jääkülmas vees solberdades ja ratast õlal kandes, on ju igaühele arusaadav kumb on fannim ja pikemaks ajaks meelde jääb.

Vahepeale üks lihtsam punktivahe ning siis jälle otsustuskoht, kas mööda teed või heinamaa ja metsarada. Haa, muidugi metsarada. Või vähemalt olin sellel teel, kuni astusin järjekordselt oma keti katki. Seekord lappisin ilma lüli vahelt võtmata ära ja otsustasin, et väntan nüüdsest ettevaatlikumalt ning alustan seekord mööda teed sõitmisega.

Tugamanni sillast Humala linnakuni oli kaks turvalist teed. Üks põhjast ja teine lõunast. Millegipärast võtsin ma aga pähe, et usaldan 2006-nda aasta rogaini kaarti ning lähen otse sealt vahelt mingite katkendjoonte järgi. No ütleme, et oli seiklust. Rabasihti mööda rattaga sõitmist ja ukerdamist, ületamatu rabakraavi ületamist, tihnikus rattaga jalutamist, jändrike vahel sõitmist ning künklikul heinamaal pressimist. Kõige selle peale olin nii audis, et tsivilisatsiooni ääremaile jõudes ei jaganud ööd ega mütsi ning ei taibanud ära, et kaardi peale märgitud tee on tegelikult kinnikasvanud metsavahe. Linnakusse punkti järele sõitsin seega auringiga.

Järgmised kaks punktivahet olid kaardi järgi lihtsad, kuid looduses polnud vähemalt pooli neid radasid olemas või olid nad nii raskelt märgatavad ja mitte eriti sõidetavad. Kõige rohkem oli siinkohal abi kompassist, mis andis enamvähem õige suuna. Ülejäänud oli juba arvamine ja oletamine ja ehku peale minemine. 18-nda punkti eel oli veel kinnisvaraarendus kah jõudsalt juuri ajanud ning osa kaardi peale mägitud teedest asendas nüüd kellegi õu. Panin sealt mööda kraavipõhja liikudes ja läbi võsa kompassi järgi tee poole ning punktini läksin suure kaarega.

Vahepeal mõned lihtsamad jupid, kuid Keila-Joa rannas suutsin end teederägastikus täiesti kapsaks hammustada. Lihtne arusaamatus kruusa ja asfaldi olemusest läks seal teederägastikus maksma omajagu edasitagasi sõitmist, kuni mingite majade järgi ennast paika sain.

Hea meel on aga selle üle, et Naage järsakus oleva koopani suutsin ülevaltpoolt liginedes hästi pihta saada. Kuna olin üksi, siis lisaülesanne jäi ära, aga koht oleks selleks sobinud küll.

Etapi lõpuni oli jäänud veel üks jõe ületus, mille kohta puudus jällegi teadmine, et kus ja kas. Mõte oli aga selline, et lähen ja vaatan, kas on puid või koolmekohta või midagi. Oli olemas nii madalik, kust oleks saanud ilmselt tugeva voolu kiuste ümberkukkumata läbi kahlata kui ka risti üle jõe ulatuv puu. Valisin viimase, kuna see omas suuremat potensiaali vette kukkumiseks ja üleni märjaks saamiseks. Kuigi tuiasin vahepeal ühes käes telefon ja teises ratas, ei juhtunud midagi kahetsusväärset ning nati aja pärast olingi viimses punktis.

Eelnevalt olin kaardi ja ortofotodega tööd teinud ning kokku klopsinud mingi rattaralli moodi asja. Spidokat mul muidugi polnud, kuid pikkuseid oskasin niisamagi umbes ära arvata. Probleem kerkis aga sealt kust seda oodatagi ei osanud. Nimelt oli keegi vahepeal tee asemele oma maja ehitanud. Nüüd ei saanud edasi ei mööda tänavat ega ka kuskilt kõrvalt, sest kes on Vääna-Jõesuu suvilarajoonis kunagi ekselnud, see teab, et ilma korralike juhisteta sealt laburündist elusana välja ei pääse. Õnneks olin ma endale kuskile kaardi servale igaks juhuks ka väikese tänavate skeemikese jätnud ning pääsesin pisikese auringi järel kadudeta vahetusalasse.

Rattatossud jooksutossude vastu, rullid näppu ja väike sörk asfaldi otsinguile. Vaid alla kildi tuligi joosta, kui sai uuesti tossud kotti toppida ning rullidele asuda. esimesed 2,8 km tänavat ja maantee serva mööda ning siis edasi juba kergliiklustee kuni tallinna piirini. teekond ühest kergliiklusteest teiseni oli väga krobeline ja vaevaline, aga kui juba suund astangu poole sai, oli veeremine mõnus. Rulli esimesel otsal sai mõeldud, et küll on hea, et see trass just nii pidi sai tehtud. Kõik puhta allamäge ja täitsa sobilik lõpuponnistuseks. Nüüd aga selgus, et see viimane viis kilti oli kõik puhta ülesmäge. Algas astangult ning sujuvalt tõusis kogu aeg kuni Hiiul asuva finishini välja. Ütleme nii, et võttis nati hingeldama küll.

Telefoni aku sai tühjaks nati enne ratta lõppu, kuid selleks ajaks oli liigutud 6:21 ja 76km. Sinna ratta lõpp, rull ja nipetnäpet otsa ning tuligi 110km kokku. Aega kulus kogu ürituse peale 8 tundi ja 7 minutit. Selliseid üritusi peaks tihedamini tegema.

Hooaja lõpupauk - rajad

2014-03-18T15:52:00.001+02:00

Hooaja lõpupaugu rajad said proovitud ning tagasiside oli hea. Kes tahab, see läheb ja proovib ise järgi.

1. Esimesed 6 tsooni kivil sisaldas rajavalikuid ja siis 10 järgmist jääl nati lihtsamat liikumist. Vahepealne üleminek kitsa traaversiga sai nii mõnelegi saatuslikuks.

2. Jäärada sai tehtud võimalikult paljude elementidega. Alguses külje peale koormamine, pikk aste üles kõrvale, kitsalt diagonaalis ronimine, kitsalt otse üles, madal traavers ning lõpuks üks pikem sirutus koos külje peale koormamisega. Viimase tsooni oleks pidanud 10-20 cm kõrgemale tegema, sest tundus kuidagi liiga lihtne.

3. Pidi olema kõige lihtsam kivirada, kuid üllatuslikult tuli sinna üks krutski sisse. 8..9-ndast tsoonist edasi liikumiseks pidi kasutama kas kehvade jalgadega külje peale koormamist või proovima õnne läbi vajuva praoga. Siin aitaks ilmselt külje peale suunatud inverted stein pull, aga ole mees ja leia see õige asend üles. Top on viimastest kriidijälgedest järgmise suure riiuli peal.

4. Pragu, mis köitis tähelepanu juba esmasel külastusel. Külmakraadidega oli muda ja savi täis, aga praegu suht tühi. Ülemine ots ebamugava laiusega, kus kirka toetust pole niisama lihtne leida. Enamus rajast on kergelt negatiivse kaldega. Nii alt, kui ülevalt pikendasin rada vingema tulemuse saamiseks paremale poole. Seda peaks veel nati puhastama ja siis uuesti provima.

5. Peaaegu piiranguteta rada, kuid järgib väga selget sinkavonka kulgevat kaljuserva. Siin on ühes-kahes kohas stein-pull abiks ning ka ülemine näiliselt positiivne seinaosa pole niisama lihtne.

Kaks viimast oleks survepesu kasutamise järel väga ilusad rajad ka suvel ilma kirkadeta ja sussiga ronides.

Seekord saadi selised tulemused:

Erkki: TOP, TOP, 9, 8, TOP
Peteri: TOP, TOP, 7, 7, 10
Meelis: 8, 5, 8, 8, 11
Joosu: 7, 11, 6, 7, 12
Sven: 7, 11, 6, 5, *

Hooaja lõpupauk 15.03.2014

2014-03-10T10:37:00.001+02:00

Kui talv hakkas talve moodi minema, sai enda jaoks mõeldud, et kui ikka korraldaks sel aastal midagi. Et koht on ju hea ja potensiaali pikkade ja raskete radade jaoks nagu on. Siis aga tuli see mis tuli ning ilm keeras täiega pekki. Mingisuguse ime läbi on aga senimaani natukene jääd alles ning ma arvan, et osa sellest püsib ka tuleva laupäevani.

Niisiis otsus on tehtud ning see hooaeg saab lõpetatud ühise toksimisega Tallinna kandi kõige äkilisemas jääronimiskohas.

Aeg 15 märts algusega kell 11:00 Kes osaleda tahab peaks muidugi juba 10:30 kohal olema, sest siis jääb rohkem aega toksimiseks.

Kavas on teha flash stiilis üritus ehk siis kõik ronivad kõiki radasid, paneme tulemused kirja ning excel arvutab siis võitja välja. Praeguse seisuga on näha, et saab teha ühe jääraja. Ühe mixed raja ning siis lisaks veel 2-3 kivi peal turnimist. Sealsed kivirajad on ütleme nii et ... teistsugused. Kindlasti tasub proovida.

Kuna aga materjali on seinal vaid õite vähe järele jäänud ning koht on ametliku poole pealt kesiselt ligipääsetav (et mitte öelda suletud), siis seadsin osalejate arvule piiriks 16 ning katsub vaikselt ja viisakalt hakkama saada.

Kes ennem jõuab, see saab enne kirja. Kui 16 on täis, siis on 16 täis ja kõik.
Osalemissoovist anna teada kas mulle meilile, pane end kirja näoraamatus või anna mulle mingil muul viisil teada.

Nagu ikka, peab osalejal olema endal kiiver, vöö, kassid ja kirkad.

Osavõtutasu ei hakka küsima, aga kui keegi toksib kirka või kassiga vastu köit, siis tuleb maksta osavõtutrahvi 3€.

Kui keegi osalejatest veel seda "salajast" kohta ei tea, siis küsige julgelt ja juhatan kohale.

Setesdali ronimised vol.1

2014-02-25T10:09:00.000+02:00

Esimene päev sai ronimiseks valitud Coyote falls ja White wolf. Mõlemad paberite järgi WI4 ja pikkused vastavalt 195 ja 125 meetrit. Tegelik pikkus ilmselt jääolusid arvestades lühem. Esimene tuli 3 köit, millest teine oli simuga nati pikem ja kolmas nati lühem. Liginemine lühike. Jää seisukord esimesel köiel suht napp, aga ülevalpool parem. Alla jõudes oli veel aega piisavalt ning otsustasime teise kiirelt simuna ära teha. Mina panin siis ees minema ning lamedamapoolsel, kuid imeõhukesel jääl turnides sai kuskile poole köie peale esimene otsapidi välja jääv lühike puur pandud. Edasi läks nati paremaks ning lõpus järsema osa peal sai juba nati tihedamalt ja pikemaid puure kasutada.

Ülejäänud päevavalgust kasutasime mööda orgu ülesalla sõitmiseks ja potensiaalsetele koskedele pilgu peale viskamiseks. Palju paistis selliseid,mida raamatus ei olnud, kuid samas olid paljud raamatus olevad ronimiskõlbmatus seisukorras. Kokkuvõttes siiski hoolimata väga nigelast ilmastikust sel hooajal olid paljud kosed korralikud ja loodetavasti ronitavad.

Järjekordne päev tuli sulailmaga. Seks puhuks olime plaaninud minna vähe kõrgemale ning proovida, kas suudame leida Gloppefosseni, mille peal kaks kõrvuti asetsevat WI4+ rada. pikkused mõlemal sinna 150m juurde.
Liginemine läbi paksu lume, kuid ei olnud väga pikk ja ei hakanud räätsasid võtma. Oleks pidanud. Servalt laskudes paistis, et vett voolab hirmsasti ja pritsib laialt igasse ilmakaarde. Hoolikamalt vaadates paistis paar potensiaalset liini, kus jää vähe kuivem ja paksem ja kannatab ehk ka ronija raskust ja puurimist.

Alumine lihtsam pool mis oli ilmselt sinna 100m kanti läks simuna. Jaam naeltest kaljupragudesse, kuna kõrval olev jää oli väga märg ja dushi all. Teise poole võttis Allan vesise purika pealt. Pärast kinnitas tõsimeeli, et ei olnud õhuke, yeah right. Lisaks purika kohale oli märg ka see mis sealt edasi tuli. Igalt poolt voolas ja pritsis kogu köiepikkuse jagu. A võibolla oli see tingitud sellest, et jää oli auguliseks toksitud ja igast august tuli pahinal vett välja.

Et kõik võrdselt jaguks, tegime teise seti veel. Seekord sain mina simus järgi ronida ning ülemist nati asisemat juppi ees liikuda. Liin mille võtsin kulges kuskilt keskelt. Vesi lahises mõlemalt poolt ojadena, aga seal vahel oli vähemalt kaugemalt vaadates kuiv ja paks jää. No paks ta oli, aga kuivuse koha pealt jääksin eriarvamusele. Kuigi lootsin äkilisemat, oli järsku osa sellel jupil mõne meetri kaupa ja paaris kohas. Serva peal olev pooleldi pehkinud kask sai ka teist korda julgestusjaama ametiga hakkama.

Hommikul ärgates oli endiselt nigel ilm. Kellad olid aga nati varasemaks helisema pandud, sest tänase päeva plaanis oli eelmisel õhtul kaugelt piilutud suur ja nimetu kosk Ruafjell seinal. Liginemist sinna tund+

Esimese kümne meetriga sai selgeks, et autost välja kougitud räätsad on hoolimata vähesest lumest ja tallutud koorikust seekord väga abiks. esimesed 40 min mööduski mööda ühtlaselt tõusvat teed vantsides. Lihtne, kuid samas nii tüütu. Edasine liginemine kujutas endast räätsade jaoks liiga järsku nõlva mööda üles udimist. Alguses metsa vahel lumes. Siis metsa vahel jääl. Siis veel natukene metsa vahel nati sügavamas lumes. Siis juba hõredama võsa vahel väga sügavas lumes ning lõpuks ei olnud ka mitte peenikesi oksi, millest kinni võtta, et ennast sügavas lumes ülespoole sikutada.

Foto: Allan Valge

Trassi algus ise oli umbes samasugune lumes sügamine ja mingite jäätutsakate otsimine. Poole köie pealt jõudsin jää peale ning 40m vähem ja rohkem kaldus jääd mööda liikumist hiljem jõudsin kohta, mis alt poolt vaadates paistis väga hea jaama pleiss olema. Kaitstud oli ta küll, aga jalgealune oli kaldus tugev jää ning olemine oli säärtele päris väsitav. Kui ma sinna üksinda julgestama jäin tikkus külm ligi. Peale polnud midagi panna ja ainuke võimalus sooja saada ol ennast liigutada. Nii ma seal siis tegingi jääkuubikuid. Enne ronimisloa saamist valmis uhke tantsuplats ning hambaplaginat polnud enam väga kaugele kuulda. Teekond järgmisse jaama oli lihtne, kuid näpud polnud need mis nad oleks pidanud olema. Õnneks oli nüüd väga hea koht, kus ma sain tuule käest purikate tagusesse riietuskabiini pugeda, vöö maha võtta ning omale kotist ühe soojema riideeseme jope alla toppida. Elu on ikka lill.

Viimane köis oli hoopis teistsugune. Natukene järsem ta oli, aga erinevalt eelmistele pehme ja märja jääga juppidele oli nüüd ees hoopis külmem ja rabedam. Tegu polnud küll purikatega, aga selline väga imeliku ehitusega jää, mis polnud päris ühes tükis. Ma pole küll päris kindel, kas nüüd õige võrdluse toon, aga äkki oli tegemist spray-on jääga. Ülevalpool oli väga palju just sellist tuule poolt seinale ja okstele puhutud jääd. Tugeva põhjatuulega tekib taoline asi ka meie pankrannikutel, kui alla tilkuv vesi tuule poolt okstesse ja kõrval asuvale seinale kantakse. Igatahes oli ka ülemiseks jaamaks valitud mänd paksu jääkihiga kaetud.

Laskumisele kulus kolm pikkust ning alla jõudes oli täpselt selline kellaaeg, et oleks jõudnud ühe sutsaka veel teha. Probleem aga selles, et kõrval oleva kose "Screw loose" algus paistis olema väga jäävaene. Lubasin häälekalt, et kui puurimiseks piisavalt jääd ei leia, tuleme alla. Tegelikult aga mõtlesin, et mul on ju kaks naela kah kaasas...

Lumises ja jäävaeses kuluaaris ülespoole liikudes sain ühe põõsa slingistatud ning kuskile vahepeale mingi küsitava väärtusega naela toksitud. Järsema koha alguses aga oli minu ja õhukese jääkihi vahel täiesti sile ja ilma jääta kalju, kust üle ei saanud/julgenud/osanud. Proovisin ka kitsast kuluaari praost üles ronida, aga seal tundis minu julgus puudust frendist, mis putkas voodi küljes rippus. Loobusin kuskil poole marsuudi peal ja 10m enne korraliku jääni jõudmist.

Uus talvine sihtkoht: Setesdal

2014-02-19T14:57:00.000+02:00

Sel talvel sai käidud Setesdalis jääd ronimas. Teada-tuntud kohast Rjukanist on see vaid 2 autosõidu tunni kaugusel, kuid talviseid ronijaid pole sinna väga palju veel jõudnud. Piirkonda on kirjeldatud kui uut Rjukanit, ainult et ilma segavate konkurentide ja nati suurema seikluslikkusega. Suures joones on see õige, kuid peab mainima, et vahemaad on seal nati suuremad ja jää on vähemalt selle ühekordse kogemuse põhjal nati alpilisem. See tähendab minu jaoks rohkem firni ja lund ning nati kivi kraapimist. Mõnel soodsamal aastal võib aga olukord olla hoopis midagi muud. Org ise on tõesti päris pikk ja täitsa läbi me seda ei uurinudki, aga ka lähema 25km raadiuses oli meie jaoks piisavalt ronimist.

Sõit Stockholmist võttis aega nii 11,5 tundi. Viimane 70km lõik oli mööda mägiteed, mis paar päeva enne oli veel tormi tõttu suletud. Kel võimalik, siis võtke igaks juhuks ketid kaasa.

Majutust pakuvad sealkandis paar erinevat asutust, kuid kõige soodsam ja suht hea koha peal on Kallefoss kämping. Kuigi seal talvel tegelikult kedagi ei käi, siis omanik elab ise paar maja edasi ning kämpade kõrval elavaid lambaid käib igapäevaselt hooldamas. Niisiis võeti meid vastu ja lasti isegi varustuse hoidmiseks ja kuivatamiseks kõrvalmaja kasutada. Niiöelda kaks ühe hinnaga :) Kämpad ise on neljakohalised kahe narivoodi, laua toolide ja kööginurgaga nii 20 ruudu suurused. Vesi on küll vaid peamajas, aga pole väga hullu. Täiesti võrreldav Rjukani kämpaga, ainult et nädala eest võetakse vaid 2000 NOK. Eestistki ei leia sellise hinnaga majutust. Kiire internet oli muideks hinna
sees.
Hoolimata rohkemast autosõidust tuleb reisi eelarve sama pikast ja samaväärsest Rjukani reisist jupi maad odavam. Eriti, kui õnnestuks 8kesi ühe sõiduvahendiga minna.

Piirkonna kohta on värskelt tehtud topo raamat ning seal sees on päris palju erinevat. 20-550m, WI2-WI6+ Ka erineva ilma jaoks on seal valikut. Kui on soojem, saab minna kõrgemale mägede vahele ja kui on külmem, saab sihiks võtta oru põhjas olevad soojemad kohad.
Lisaks raamatus kirjeldatule on seintel ka väga palju sellist, mida pole kirjas ja võib juhtuda, et on ka täiesti ronimata. Liginemised on seinast seina, kuid igaüks leiab midagi. Kindlasti on avastamist igale maitsele. Ma võin huvi korral tutvumiseks laenata.

Lisategevustena puhkepäeva jaoks võib välja tuua suusatamise, Nii murdmaa, kui ka nõlva peal. Meie sealoleku ajal oli just värsket lund sadanud/sadamas ning rajad läbi sõitmata.

Paar sõna ka raskusastmetest. Kui muidu on WI4+ suht järsk ja raske, siis seal see nii polnud. Kui tavaliselt on WI5 ikkagi pikema vertikaalse jupiga, siis seal polnud isegi mitte päris püstloodis. Võib muidugi olla, et ma oskan nüüd oma keha paremini paigutada ja seinal seista, aga paberitel olevad hinnangud tundusid kraadi võrra liiga kanged olema. Eks esimeste ronimistega saab selle skaala igaüks enda järgi paika sättida.

Peaproov

2014-01-30T14:10:00.000+02:00

Ettevalmistav treeninglaager Toliamõisas sai tehtud. Vaid napid 2 nädalat peale külmade tulekut võtsime kätte ja sõitsime ida poole. Lootuseks oli leida piisavalt jääd, et saaks proovida kõrgemaid ronimisi ning natukene ka puurida. tuleb tunnistada, et saime nii üht kui teist. Kõrgemaid seinasid on seal juba piisavalt, kuid nii mõnegi koha peal on sein õhuke ning tugevalt toksimist ei kannata. Vaheastangu koht on kah väga vesine ja mõneti õhukeste koorikutega, niiet seal tuleb olla hoolas, et liigselt ei laamendaks.

Paremas laugemas osas oli seis samuti natukene hooaja alguse nägu, aga siiski piisavate paksemate kohtadega, et saab nii kolmest-neljast erinevast suunast puurides üles minna. Üles tähendab siin muidugi jää lõppu, sest serva peale minekuks siiski vaid üks savine ramp.

Kui aga altjulgestus kõrvale jätta, siis on seal veel paar kohta, kust üles servale välja ronida saab. Seekord sai seda tehtud vasakpoolsest sisenurgast ning selle parempoolse seina kaudu. Ülemises otsas kivid väga lahtised ja savi külmumata, aga väga suurt riski ei olnud. Altjulgestust saaks seal teha vaid naeltega, aga see ülemise otsa kivi olukord pole just kiita.

Juga ise oli veel poolik ning meiesugustele lihtsurelikele ronimiseks kõlbmatu. Kui aga tahta ronida midagi erilist, siis 3km eemal olev Valaste parem serv (Kadandela) on kah valmis. Mitte küll nii paks ja vägev, aga märg ja järsk küll.

Teoreemi püstitus

2014-01-28T11:29:00.000+02:00

Juba kooli ajal sümpatiseeris mulle vanake pythagoras. Lihtsalt temanimeline teoreem oli nii mõnus ja aitas nii siin kui seal. Tol ajal polnud mul aimugi, et see võib ka ühel teisel alal saada tõsiseks eesmärgiks.

Kohanimi Setesdal jõudis minuni kuskil sügisel. Peale pisukest uurimist ja kaalumist tellisin selle kohta topo ning edasine oli juba suu ammuli lugemine ja kenade klantspiltide vaatamine. Tahes tahtmata hakkavad niimoodi marsuudiraamatuid sirvides silma need tärnidega rajad. Need, mis näevad välja võimsad ja ilusad ja neis tundub juba pildi pealt vaadates olevat midagi erilist. Lisades sinna juurde veel kirjeldused ja esmatõusu meenutused süveneb alateadvuses veelgi minna just sinna ja proovida just seda.

Kunagi ei tea ette, kuidas asjad kulgevad, kuid enne reisile minekut teen enda jaoks ikka mingi plaani. Pannes mõttes paika need suunad, kuhu poole püüelda ning kuhu suunas vaadata. Võttes arvesse tänavuse talve hilist starti on muidugi vorm lihvimata ja ka kosed mis raamatust välja valitud ei pruugi tegelikkuses üldse olemas olla. Kuid mis kirjas, see meeles ja mis meeles, see hakkab lihtsamini silma. Ja kui juba kohapeal silma hakkab, eks siis saab ka julgus kokku võetud ja vähemalt proovitud. Panen siinkohal mõningad oletatavad eesmärgid kirja ning pärast vaatab, mis tegelikult juhtus.

Niisiis, Pythagorase teoreem: 310m WI5, mis kõrgub Rysstadi küla lähistel. Liginemine tõenäoliselt tund, aga kui arvestada selleaastaseid lumekoguseid, siis ma ei taha mitte mõeldagi. Tõenäoliselt jääb see raskuse poolest senise portfoolio top 5 sisse.

Going underground on teine parameetrite poolest suhteliselt sarnane 330m WI5 ning samuti 3*. Iseloom aga kumab hoopis teises toonis ning minu jaoks tundub olema paar tooni "tumedam", kuid samas lõbusam.

The great gully pole ehk küll nii raske (WI4), aga kui pikkuseks on märgitud 500m, tuleb seda tõsiselt võtta. Siin on variant, kas väga kiire jaamatöö või siis simu alates teisest jaamast.

Gloppefossen 2 ühes ehk minimaalse lähenemisega kaks kõrvuti asetsevat rada mõlemad 150+ ja WI4

Kaks teada tuntud naisterahvast Lumekuninganna ja mery poppins on mõlemad 200m WI5 rajad ühe kaljunuki erinevatel tahkudel. Liginemine pole teab mis pikk, aga olenevalt lumeoludest ja ilmast peab ettevaatlik olema.

Loomulikult on seal koskesid veel ja veel ning kahe ja kolmetärniseid on palju ning rohkem veel. Mõningad on ka välja vaadatud, kuid ei vääri siinkohal eraldi välja toomist. Ja need on ainult raamatus kirja pandud, tegelikult on seal pilti järgi jäliine palju enam. 7 päeva jagu aega saab kindlasti erinevate väljakutsetega sisustatud.

Väo karjääri uus auk

2014-01-17T08:51:00.000+02:00

Väo karjääris on toimunud suured muudatused ning neis on nii halba kui head. Halb on mudugi see, et viimaste aastatega on pikk sein ära tasandatud ning seal ei ole enam mingit jääronimist.
Hea on aga see, et äsja on valminud uus auk, mis ka alt puhtaks tehtud ning seal jäätub päris kenasti. Nagu tellitult on tegemist põhjaseinaga ehk päike ei pääse jääle liiga tegema ning vett on esialgsete prognooside põhjal parasjagu palju. See vajab küll veel täpsemat uurimist, aga ma ise arvan, et seda vett on minimaalsete liigutustega võimalik ka natukene suunata ning jääseina laiust kasvatada. Boonusena on parempoolne kõrvalsein silma järgi väga hea draituuli koht. Tugev kivi ja liigendatud sein alt üles välja. Eriti heaks teeb koha aga see, et kivi on seal esmapilgul hea tugev ja terve ning jää hakkab pihta täiesti ülevalt servast, mitte 2m altpoolt nagu üldjuhul kipub olema.
Sein on jupi maad kõrgem, kui eelnevatel aastatel harjutud on ning suur osa sellest on täiesti vertikaalne. Taadeldud mõõteriist andis kõrguseks ei rohkem ega vähem kui 14m.

Kes pelgab vertikaalset seina liiga raskeks, siis 100m lääne pool hakkab lamedam nõlv, mis talve edenedes kindlasti päris laialt ja päris paksult ära jäätub. nii WI2-WI3 tase. Ka 100m ida pool on sarnane nõlv, kuid see on täitsa uus ja ma veel ei tea, kui palju sinna jääd tekib. Midagi kindlasti, kuid puurimise jaoks peab veel ootama.

400m ida poole on pumbajaam ning selle vahetusse lähedusse on kah sirgele seinale mõned purikad tekkinud. Mida ja kui palju seal ronida saaks selgub talve edenedes.

orto aeg 25.04.2013 Praeguseks on
serva kuju natukene muutunud

Liginemine Betooni tänava poolt harjumuspärasest parkimiskohast. Kes tahab võib ka otse läbi metsa sammuda, aga läbi lumise võsa pole see kõige mõnusam. Lihtsaim liginemine mööda nooli. Teelt keerata ära kõrgeliini posti juurest.

Ülaköie jaoks on esialgu vaid suured kivirahnud ning natukene kaugemal mõned puud. Seega vaja pikem ankruköis kaasa võtta. Kivid on servast umbes 20m kaugusel aga tuleks arvestada ka topelt kivi ümber sidumisega.

Panen südamele, et tegemist endiselt tegevkarjääriga ning antud kohas toimetas poolteist kuud tagasi veel kopp. Mis neil selle kohaga edasised plaanid on ei tea veel öelda, kuid serva välimuse järgi võib loota, et seal ei valmistuta lähemal ajal dünamiidi panemiseks.

Chillax

2014-01-16T11:00:00.000+02:00

Kuigi pole teab mis ajast siseseinal ronimas käinud, võtsin nõuks proovida, kuidas ma võistlusradadel hakkama saan. Chillax kogunemise käigus oli Lasnamäe sisehalli seinal 11 rada erinevates kategooriates. Julgema olemise nimel kõik ülaköies. Ettevalmistusperioodil otsisin välja kõige kergema ning nii kui luba anti, hakkasin ronima.

Vasak punane. Korralikud nukid ja mitte väga suured vahed. Vaid ühes kohas pidi natikene pikemalt mõtlema ja sirutama. Lihtsalt üles kruisimisest oli asi aga kaugel. Väga hea soojendusrada kukkus välja.

Parem punane. Minu jaoks harjumatult pisikesed nukid, aga pingutades nihkusin vaikselt ülespoole. Suht lõpu eel oli pikk vahe, kus ainukese võimalusena paistis reljeefi kasutamine. minu näpud seal aga piisavalt pidet ei leidnud ning sahisesin alla. Hiljem selgus, et seal reljeefi nurgas kuskil pidi isegi nukk olema, aga seda polnud näha ei alt ega ka täiesti juurest. Kui näpp oleks nukile pihta sattunud, siis oleks veel kaks liigutust topini.

Keskel sinine. See üks kergematest radadest, kuid mõne keerulise elemendiga. Kolmandiku peal pika vahega upitamine, siis väsitamist ning lõpus väiksemate nukkidega pingutused. Jõudsin üles välja.

Parem kollane. Alt vaadates pisema poolsete nukkidega ja natuke nuputamist nõudvate asetustega rada. Ühe sellise koha peal muutusid näpud libedaks ning tulin kolinal alla. Teisel katsel kasutasin rohkem pulbrit, tegin ära kõrge aste, sinna järgi paremale sirutuse ning ennast ületades veel natukene ülespoole. See nukk oli aga nii lame, et suutsin küll sellest nati hoida, aga tol hetkel end ülespoole enam ei suutnud upitada.

Nurga taga sinine. peale kolmandat nukki oli iga liigutus paras võitlus. Seina kasutamise koha peal ei ulatunud kuidagi järgmiseni. Jalgade vahetus andis selle 5cm juurde ja sain näppudega kinni. See aga oli viimane piisk ning jalgu ülespoole liigutades libisesin. Teisel katsel tegin samamoodi, aga kõik liigutused ning jalavahetuse tegin kiiremini ja efektiivsemalt. Seega sõrmed hoidsid nati paremini ning sain jalaga kõrgemale ning siis edasi iga nukk omaette võitlus, kuni enam lihtsalt ei püsinud ja ei jõdnud. Selle saavutuse üle oli mul endal väga hea meel.

Keskel roheline. tundus olema rada, mis lihtsamate killast. See tundus nii umbes kuni poole rajani, kus tuli toimetada väiksemate nukkide, negatiivsema seina ja pikemate vahedega. Ja siis tuli ülemõistuse koht, mis ülejäänud raja raskusega kuidagi kokku ei tahtnud minna. tuli teha ülipikk sirutus kas diagonaalis paremale või otse üles, aga näpud pisikesel nukil ning jalad negatiivi all või siis väga laiali. Kaputt. ei pannud ka tähele, kuidas osavamad seda ronisid.

Vasak kollane. Jällegi üks lihtsamatest, suuremate sangadega, kuid paari pika sirutusega. Esimene dünaamiline maapinna lähedal õnnestus kõigil, keda mina nägin. Teine poole seina peal olev oli juba keerulisem, kuid jalad piisavalt kõrgele tuues sai nuki ilma hüppamata kätte. Järgmine liigutus oli aga jala sama nuki peale toomine ning sellega oli rohkem tegemist. Nibin nabin voltisin ennast kokku ja sain hakkama. Paar keskmise suurusega nukki TOP'ini kulgesid normaalselt.

Nurga taga lilla. Ei hellistanud väga lootusi, kuid üle ootuste jõudsin siiski 2/3 peale. Järgmine nukk oli vahelduseks vähe suurem, aga sinnani upitamisel ei pidanud sõrmed enam pisikestel servadel vastu.

Vasak roheline. Ei suutnud head strateegiat välja mõelda ja sudisin alumises otsas palju rohkem kui vaja oleks olnud. Kui keskel olevate väikeste nukkideni jõudsin, siis ühel hetkel lihtsalt higi hakkas tööle ja sõrmed libisesid. Ei olnudki väga keeruline koht. Teisel katsel toimus all otsas mingi jama ja oligi laul lauldud

Parem roheline. Arvasin, et kolmanda nuki puudutan ära, aga läks paremini. Kuigi jah kolmanda ja neljanda vahe oli palju raskem, kui neljanda-viienda.

Keskel kollane. Oli näha, et pikalt pole vaja pingutada, kuid mõned nukid ikka võtaks ära. Esimesel katsel sain ilusti püsti ja kolmandast kinni, aga jalg libises ära. Teisel katsel teised jala asendid ja tunduvalt parem. Neljanda pealt edasi liikudes näpud lahti.

Kõige selle peale tehti korraldajate poolt väikene excel'i arvutus ning arvati, et ma olen nõrgemas kategoorias kõige parema tulemuse saanud. Tänud teile selle arvamuse eest ning loomulikult tänud mõnusate radade eest.

Tulemused
Pildid siit galeriist

Õnnelikud seened

2014-01-15T13:00:00.000+02:00

Räägitakse, et pidavat tulema hobuse aasta. Kui aga mina aastavahetusel sulatina vette valasin tulid sellest ainult seened. Aastavahetuse paiku oli tõesti paras seeneilm, aga loodetavasti ei kujune ülejäänud aasta samasuguseks.
Praeguseks on õnneks külm kohale jõudnud ning võib hakata järsakutelt jääseeni korjama.
Kena seeneaastat teile kõigile.

Aastaring trennis

2014-01-02T10:32:00.000+02:00

Plaan täidetud - võiks öelda minu selle aasta trennitegemise kohta. Kuskil sisimas sai "eesmärgiks" võetud iga aasta päeva kohta vähemalt tund tegevust ning see tuli pisikese kuhjaga täis. Mark, mida siis edaspidi peab sihiks võtma, on 197 korraga 385 tundi.

Trennide iseloom on suures osas sama, jagunedes enamuses jooksu ja ratta vahel, kuid jooksu kilometraaž on möödunud aastal varasemast tervelt 30% suurem. Siinkohal tänu laste trennidele, mis mulle iganädalaselt paar 1,5 tunnist auku tekitavad. Statistikast seda kahjuks ei näe, aga ka jooksu tempot olen natuke tõstnud.

Jääronimist on olnud vähem, kuna talve ju pole veel tulnud, kuid selle asemel on tavalist ronimist natuke rohkem.

Seiklusvõistluste tundide arv on kah aastate lõikes kasvanud, aga neid pole kunagi liiga palju.

Kaalu olen viimastel aastatel mingitel suvalistel hetkedel kirja pannud. Kõikumist on, aga no täiesti mõtetu on see jälgimine, sest aasta lõpp ja algus on täpselt ühe pulga peal. Üldiselt ongi nii, et talvekaal on küll suvekaalust ümmarguselt 4 kilo raskem, aga aasta-aastalt sama.

Kokkuvõtvalt olen ise kõige rohkem rahul jooksu kiiruse ja vastupidavuse kasvuga. See pole aga kaugeltki see, kuhumaani peaks jõudma. Seega töö jätkub.

Näärilaks 2013

2013-12-31T13:57:00.001+02:00

Eelmisel aastal oli midagi ees, aga seekord sai näärilaks kindlalt plaani võetud. Kahjuks küll talv veel tulemata, aga seigelda saab igasuguse ilmaga.

Stardist sai korralikult kaardi oletatav asukoht vaadatud, kuid ikkagi tuli mingi segadus sisse ning ratta selga saime üpris viimaste seas. Õnneks leidsin majast esimese punni suht kiirelt ning teise, kus ronimise tõttu pikk saba tekkis, sain komposteerida esimeste seas.
Kolmanda punkti külmiku leidsime väikese viitega, kuid siiski eesotsas. Väike põige kaevurõngasse ning siis edasi tiiruga neljanda poole.

Vihje neljanda asukoha kohta asus maja all kanalis, kus asuvalt ortolt üritasin võimalikult hästi punkti asukoha meelde jätta. Läks aga nii nagu alati, et attack pointi jõudes sai suure hooga õiges suunas ajama pandud, kuid tähelepanuta jäi asjaolu, et tegelik asukoht oli arvatavast asukohast jupi maad teises kohas. Niisiis sai seal tööstusmaastikul hulgem aega ringi kooserdatud ning kallist ressurssi raisatud. Positiivse poole pealt tasub märkimist, et lõpuks sai punkt siiski kätte ja aeg polnud päris maha visatud.

Viies tuli sirgelt, aga kuuenda juures jätkus otsimine täie hooga. Kõik panid hooga punktist mööda ning alles mööda serva tagasi tulles hakkas pisike punktitähis puu otsas silma. Sealt edasi liikudes sai ühel hetkel rattaketil mõõt täis. Päris ribadeks ei läinud, aga sõita ei lasknud ning tuligi parandustöö ette võtta. See ei võtnud küll ülemäära kaua aega, aga loomulikult sõitis selle ajaga kogu rong meist mööda.Vähemalt sai järgmise punkti juures rahulikult kivi otsas turnida, ilma et keegi oleks kogu aeg kuklasse hinganud.

Punktist lahkudes piilusin kella ja küsisin, et kas jõuame ikka veel midagi võtta või peab vahetusse minema. Otsus oli, et pigistame ka 9-nda veel plaani. Tegelikult aga oli see pisike arusaamatus ning vahetusse jõudsime 5,5 min hilinemisega. Kasutasime siinkohal ära 15 minuti krediidi võimaluse ning suundusime jalgsietapile mõttega, et tuleb teha kiirelt ja nurgad sirgeks.

Seetõttu juhtuski nii, et alles 13-11 vahel tuli mõte, et krt meil ju aega on veel piisavalt ja kui otse üle jõe saaks, siis tuleks enne veel 14 ja 16 kah ära võtta. Väikene mastaabi viga kah juurde ning peagi olime 11 juures, kus jões madal koht pidi olema. Haa... Kivirida paistis, aga selleni jõudmiseks tuli ikkagi munadeni vette astuda samal ajal kui tugev vool üritas sind igatemoodi pikali lükata. Ühes käes hoidsin kaarti ja teisega proovisin igasugu püsivatest objektidest kinni haarata. Niisiis juhtuski, et parem kinnas läbimärjaks sai. Kivide juures ei läinud asi paremaks, sest vesi oli endiselt jalgu kattev aga põhi oli see-eest konarlikum ja vool tugevam. Kui kivirida lõppes läks vesi vähe sügavamaks ning vool tugevamaks. "Õnneks" polnud ka kuskilt kinni hoida, niiet tegin mõned kiiremad sammud. Täielikust ujumisest päästis mind seekord kaldaäärne oksatüügas. Lamp ei kustunud, seega ilmselt jäid seljakotis olevad lambiakud veepiirist ülespoole.

Teispool jõge raja peale jõudes tegime vale otsuse 12 vahele jätta ning suundusime 10 kaudu otse vahetusse. Varu jäi kuskil 10 min, mille sees oleks õige planeeringuga jõudnud võtta nii 15 kui ka 12 punktid. Siis ma aga veel ei teadnud, et ülejäänud rajal ajalimiit enam määravaks ei osutu ning tahtsime järgnevale rattaetapile väikese lisa võita.

18 juurde sõitsime valesti majade vahelt ning silla juures boonuspunktidest leidsime vaid kahe asukoha. Kolmanda asukoha tuletasime legendi ja kaardi kõrvutamisel suht täpselt, pealegi jäi see niikuinii tee peale. Õnne peab kah olema.

19 oli raudteesilla posti piirdel, kuhu alt ei ulatunud ning ülevalt liginemist segas parasjagu silda ületav kaubarong. Rongi ja piirde vahel ol täpselt niipalju ruumi, et liibuvate pükstega sinna vahele liikuma mahtuda. Võistlusolukorras tuleb igasugu lollusi ette, niiet ärge seda kodus järgi tehke. Väheke ronimist ja punkt käes.

Esimene boonuspunkt 20 oli lihtne, 20-21-22 puhul oli mul kaart pahasti volditud ning usaldasin paarilise kaardilugemist. Nüüd valges ja rahulikult kaarti vaadates selgub, et oleks palju paremini saanud.

järgnevad 22 kabeli tornis tore punkt, 23 nääripuu oli see puuduv boonuspunkt ning 24 kivihunnikus olid kõik ühel joonel ning lihtsalt saadaval. 24->26 aga läks metsasihi leidmisega nati aega ning punkti lähistele jõudes hakkasin millegipärast rattaga otse läbi võpsiku rammima, samal ajal kui väikse ringiga sai palju lihtsamalt ja kiiremini. Polegi ammu rattaga sellises kohas liikunud, kus lenks puude vahelt läbi ei mahu.

Vahetusalasse jõudsime teabmitmendana ja seetõttu oli paadimehe saba pikk. Tegime raske otsuse ja panime jalgsietapile vastupäeva ringile. Esimesed neli punkti tulid ilusti vastu, aga 32-st proovisime väljuda kirde suunas. See karistati aga kohe ära, sest enne teed oli lai ja sügav kraav. Ujumisest selleks päevaks piisas ning ronisime mööda kaldaserva ringiga. 30 juures saime vihje ühe boonuspunkti kohta ning eelnevalt olime kaasvõistlejate lambitrajektoore silmates ka ühe teise boonuspunkti potensiaalse asukoha selgeks teinud. 31 ja 29 tulid seega kenasti kätte.

28 leidsime kenasti, kuid legendi järgi seal olevat boonusvihjet küll ei silmanud. Sai veel sutike mööda kaldaäärt vaadatud, kuid pikalt sellele aega ei raisanud. 27 leidsin ootamatult hästi ja ka vahetusalasse sõidu paati ei pidanud kaua ootama.

Viimane rattaetapp nõudis juba nati planeerimist, et kust kuhu ja kuidas. Peale 37 võtmist otsustasime minna paremalt poolt ringiga 39 peale ning siis superboonust põhja poolsest ristist rünnata. Seejärel ülejäänud juba numbrite järjekorras. Kõik sujus kenasti, vaid 41 juures oli nõiaudu nii paks, et väikesed tänavad sulasid kõik virvarriks ja nati oli uimerdamist.

Lõpp saabus minu kella järgi 6:02 ning kogutud oli niipalju punkte, et saavutada igati asjalik kolmas tulemus.

Rada mulle meeldis. Mõnusalt nurgatagune ning tõesti oli huvitavaid kohti sisse pandud. See on just see, mida suure massi üritusega ei saa korraldada. Kujutan ette, et isegi kooskõlastuste ajamine oleks väga keeruline tegevus. Minu poolt 5+ Aasta lõpetuseks vägagi sobilik üritus.

Sirvisin siin vanu pilte

2013-12-26T10:00:00.000+02:00

Aasta siis oli 2005 ja jääronimine kui harrastus oli minu jaoks vist kolmandat aastat aktuaalne. Nüüd tagasi mõeldes, et mis asju kasutada sai ja kuidas see kõik toimis tundub nati kohutav. Kuid ronides oli tuju ikkagi alati hea. Nüüd, kui vahetus välja viimane, kuid suhteliselt tähtis osa varustusest sellelt pildilt on täiesti paslik teha see väikene tagasivaade.

Peas munakoor ehk siis tugev aga ka väga raske ja ebamugav nõukaaegne kiiver. Kasutasin aastaid enne kui midagi paremat muretsesin.
käes pika varrega oma tehtud kirkad. Siiamaani väga head valikud, kui põhitegevus on löömine. Sarnaseid olen kasutanud kogu vahepealse aja kuni praeguseni. Nüüd siis lõpuks ometi upgreid kahe käepidemega kirkade maailma.
kinnitun köie külge vööga, mis on ilmselt vanem kui mina. Lisana õmblesin ise külge varustusaasa. Raudselt 22kN rated (yeah sure).
Jalas nõukaaegsed seanahast saapad, mis olid kobakad, ebamugavad, hõõrusid, ja olid kohutavalt rasked.
Köis tundmatut päritolu nõukaaegne. Abiköiena kasutusel. Hiljuti sai sellega ühte autot mudaaugust välja sikutatud. Venis küll.
Kassid on siin juba "tänapäevased" Camp ice rider'id, kuid enne neid ronisin veel vene platvormkassidega, millel lühikesed vertikaalsed konksus esikihvad.

Praegu on aktiivses kasutuses vaid see karabiin, mis vööl ripub ja sedagi vaid ülaköie ankruna, kus terast vaja.

Kummikaamos

2013-12-23T12:27:00.000+02:00

Lõppev aasta on olnud natukene imelik. Suht aasta alguses tekkis mu rattal probleem tagumise sisekummi ventiili murdumisega. Lihtsalt iga natukese aja tagant ol kumm töss ning ventiil oli sisekummi küljest lahti rebenenud. Alguses ostsin vaid kumme juurde, siis hakasin proovima igasugu pumpamise ja seadistamise nippe.
Mingi hetk sai ära vahetatud pöid, kuid tulemust ei toonud seegi. Loomulikult proovisin puhastada mantli servasid ja talgitada sisekumme, kuid varem või siis natukene hiljem oli jälle ventiil küljest. Tegin kummile ja veljele märke ning jälgisin väliskummi pidevat nihkumist pöia suhtes.

Vastu sügist sai kerge, kuid juba vana ja ilmselt väsinud väliskumm nurka visatud ning asemele astus tugevam ja raskem traatidega variant. Hoidsin hinge kinni ja sõitsin. Päris pikalt sõitsin. väliselt vaatlusel püsis ventiil enamvähem sirgelt ja kumm pöial ei libisenud. Kuni nüüd vahetult enne jõule ilusat ilma ära kasutades juhtus see mis juhtuma pidi. Kumm tegi sussss...

Ventiil jällegi lahti rebenenud. Mis aga üllatas oli see, et pöiapael oli end ventiili ette täielikult krussi tõmmanud, nagu sinna oleks mingi meeletu jõuga surutud. Töökojas visati see asi sealt nüüd välja ja asemele sai miskit muud, mis loodetavasti parem. Ehk saab nüüd selle probleemi unustada ja järgnev aasta pole enam kummikaamose aasta.

Kuidas me põhja-soomes jääd ronimas käisime.

2013-12-19T10:27:00.000+02:00

Puhastasin töö juures arvutit ja leidsin paar iidamast-aadamast kirjutatud asja. Miks mitte seda ka siia üles riputada, sest teema on hea. Jutuks siis minu esimene välismaine jääronimisreis Soome Korouoma kanjonisse ammu enne blogimise algust. Nostalgialaks.

Kuidas me põhja-soomes
jääd ronimas käisime.

20-ndal veebruaril 2004 sai grupp inimesi peale väsitavat töönädalat sadamas kokku, pakkisid asjad autosse ja suundus laevale. Laevas ei saanud aga niisama lulli lüüa, vaid oli vaja veel kirkadele viimane lihv anda. Nimelt puudusid kahel kirkal käerihmad. Sai siis kaasavõetud lindist ja kapronniidist hea disain välja nuputatud ning kolm pool tundi laevasõitu läks nagu lennates.

Helsingis maabudes oli esimene mõte, et kuidas me küll siit linnast välja saame ja õiges suuna üles leiame. Abiks olid internetist välja prinditud helsingi ja soome kaardid (http://www.supertravelnet.com/maps/index.php?country=158_0_4), laeva pealt saadud kesklinna kaart ning lahked Shelli tankla töötajad. Edasi järgnes muidugi tüütu uhamine põhja poole. Et aga uhamine mitte niisama lihtne ja igav ei tunduks, siia mõningad juhtumised.

    Pikema autosõidu jaoks tasub alati tekitada õiges järjekorras nimekiri koos vahekaugustega kohanimedest kustkaudu tee kulgeb, nii on lihtsam teeviitasid jälgida ja vältida õigetest teeotstest möödasõitmisi ja tagasikeeramisi.

    Tankimise kohad ja moodused peaks eelnevalt planeerima, näiteks meil selline lugu, et esimene paagitäis sai tühjaks umb kell 4 öösel, kuid Soome tanklad on öösiti suletud (vähemalt meie valitud tee ääres). Niisiis proovisime automaattanklatest (mõned ikka olid tee ääres) pangakaardiga kütet saada, aga võta näpust automaat ei tunnistanud ühtegi meie kaarti. Järgneval päeval mingist tanklast küsides saime vastuseks, et nii peabki olema. Automaattankimine on ainult soome pankade kaartidele lubatud. Seega jäi veel üle sularaha eest tankimine, õnneks olid meil kamba peale mõnikümmend eurot ikka kaasas. Muideks õnnestus meil leida selline shelli automaattankla, kus oleks saanud tankida FIM'ide eest, kui mu mälu ei peta, oli see Kuusamo's.

Hommikul kümne paiku jõudsime Posiosse, kust maksekviitungi näitamise ja allkirja vastu saime üürimaja (Piippukota) võtme. Kolmveerand tunni pärast leidsime endid juba Korouma kanjoni serval asetsevast parklast asju autost maha ja endile selga laadimas.

Pisike jalgsimatk kanjoni põhja kulges ladusalt hoolimata suurest hulgast kompsudest mis meil kaasas oli. Mökkis pakkisime kiirelt asjad lahti ja varustuse vööle ning selga ja tegime esimese ronimiskatse "Ruskea virta" peal.Ilm oli ennast selleks päevaks soojale keeranud ja kohe kui me mökkist välja astusime hakkas lund sadama. Temperatuur püsis nulli ringis või natuke alla ja sadu läks üha segavamaks. Jääkosk oli igast küljest nii märg, et iga puudutus seinaga lisas niiskustaset kinnastes ja riietes ning peagi oli külm sõrmedesse ja muudesse ihuliikmetesse pugenud.

Meid see aga väga ei seganud. Kose vasakult küljelt punnitasime endid Kauriga puuridega kahes järgus esimesele platoole ning tekitasime seal baasi et ka teine ekipaaz üles julgestada. Mingi aeg hiljem jõudsime ka täiesti üles, kuid seal selgus, et minna pole kuskile, lumi vööni ja paberites kirjeldatud allaminekukohani pidi olema 200m. Otsustasime laskuda sama teed kust üles tulime. Hetkeks kui jõudsime tagasi keskmise baasini olid mõlemad köied nii jääs, et meil ei õnnestunud ühtki otsa läbi laskumispunkti toppida. Kuna pimedus hakkas juba kollitama laskusime seekord jääpuurist mis ööseks seinale jäi.
Mökkisse jõudsime ööpimeduses läbimärgade ja külmunutena. Tuli ahju, vesi tulele ja 100g ning olemine paranes tunduvalt. Mis muud kui kõhutäis kerre, asjad kuivama ja ise magama.

Majake kus ööbisime oli põhimtteliselt ringi kujuline püstkoda kus seinte ääres 5 voodit ning lauad ja toa keskel malmahi. Kui alguses tundus ruumi piisavalt olema, siis peale märgade riiete, köite ja muu varustuse kuivamariputamist muutus olukord tunduvalt. Igaljuhul olid kõik rahul sellega, et telgis ööbimise asemel sai ikkagi majake üüritud. 50 EURi öö eest tundus sel hetkel tühine summa olevat.


Äratus oli kell 9, kuid soojast magamiskotist ei kiirustanud keegi välja ronima kuna suurest laiskusest oli õhtune puude tuppa toomine määramata ajani edasi lükatud. Väikesed söögid-joogid ja kell 11:00 olime jällegi kogu varustusega mökki ukse ees ja valmis raskeid jäseinu ronima. Sel päeval oli juba tunduvalt meeldivam ilm: külma oli kümmekond kraadi ja päikegi näitas ennast aegajalt.

Kõigepealt läksime uuesti "Ruskea virta" peale eelmise õhtul sinna jäänud puuri ära tooma. Nüüd läks altjulgestusega üles ronimine juba tunduvalt libedamalt, kuna esiteks oli esimene kartus ja sabin üle läinud ja teiseks oli sein kuivem kui eelmine päev. Kuigi olime eelmine päev kasutatud köied kuivamiseks üles riputanud oli neis veel piisavalt niiskust mis nad kangeks ja libedaks muutis, seetõttu jätsime kolmanda köie igaks juhuks tagavaraköieks, kui asi väga hulluks läheb.




Tekitasin kose keskele vertikaalse osa lõppu baasi ning ronisime seal tugeva pärastlõunani nii kuidas igaüks tahtis. Seekord saime laskuda jää sisse tehtud punktist ja varustuse kadu polnud, loomulikult ka eelneval päeval maha jäetud puuri saime kätte. Et olemine üksluiseks ei muutuks liikusime natuke ülesvoolu, kus pidi veel koskesid olema ja loomulikult neid ka oli. Järjekorras teisel kosel "mammutiputous" ronisid mingit ?poolakad? mistõttu vaatasime veel edasi ja valisime ronimiseks kolmanda "Jaska jokunen" kose. Selle kose keskel oli koobas kuhu maani siis saigi altjulgestusega mindud ja väheke ronitud. Kümme külmakraadi polnud selle kose jaoks veel piisavalt külm ning köied ja riided said kiirelt veelgi rohkem märjaks ja jäätusid kangeks tehes niigi keerulise ronimise veelgi raskemaks. Laskumine oli hämaruse rüpes ja matk tagasi mökkini kulges lambivalguses.

Kolmandal ja ühtlasi viimasel päeval otsustasime väheke varem tõusta, et ikka päevavalgust paremini ära kasutada niisiis upitasime end voodist välja vähek seitse läbi. Nagu ikka väikene söök ja väikene jook ning varsti olimegi jälle valmis jääga rinda pistma. Ilm oli veelgi paremaks ja ilusamaks muutunud. Kuigi termomeeter puukuuri seinal näitas 20 kraadi miinust oli olemine normaalne ja polnudki vaja palju riideid selga panna. Seekordseks vallutamiseks valisime järjekorras teise kose. Juba esimesest pilgust jääle oli selge, et seekord on meil tegemist kõva ja hapra jääga. Kohati oli tegemist, et jääpuuri seina sisse saada. Ega miskit sai aga jälle puuride ja altjulgestusega üles ronitud ja sinna baas tehtud. Kõige raskem ülesronimise juures oli jää lumest puhastamine. Kohati oli valget ollust jää peale kogunenud poole meetri jagu ja sealt alt mingi pidepunkti leidmine võttis võhmale.
Kahe kirkaga oli sellisel seinal väga hea ronida kui esimese korraga ei saanud jää sisse kinni, siis proovisid uuesti. Fiiga aga oli hoopis riskantsem, kuna jää oli väga madalate temperatuurikraadide tõttu väga habras ning fiiga haaramisel purunes jää teraviku alt üsnagi sageli. Siit järeldus, fifi on ikkagi sooja ilmaga ronimiseks.

Kuna sel õhtul pidime veel mökki võtme tagasi viima, ei saanud pimedani seinal tegeleda, niisiis olime juba kella neljast pealelõunat uuesti mökkis ja pakkisime asju seljakotidesse. Peale kehakinnitust ja majakese korrastamist algas raske teekond kanjoni servale. Kuigi meil tuli kõndida vaid kilomeetri jagu, oli minek vaevaline ja varuga planeeritud poolest tunnist jäi veel vähekski. Edasine osa reisist sisaldas endas vaid pikka, igavat ja kurnavat autosõitu tagasi Helsingi suunas ning kauakestvat ootamist laeva järjekorras ja laevas.

Reisil tuli küll võidelda raskustega, kuid igal juhul on plaanis järgmine aasta sama retk uuesti ette võtta. Vahest ehk suurema seltskonna ja pikema kestusega, sest kolme päevaga jõudsime Korouma kanjoni orienteeruvalt 10'st kosest põgusalt proovida vaid kolme. Mis muud kui tuleb aasta otsa kõvasti trenni teha, et järgmine kord oleks kergem ja mõnusam põhjasoome jääkoskedel ronida.

Tuttav koht uued vormid

2013-11-26T11:06:00.000+02:00

Aitäh kobras

Mõni aeg tagasi käisin jalutamas. Ütleme nii, et peale aastaid hoogu võtmist proovisin lõpuks ometi ära selle, kuidas oleks otse kodunt Väo karjäärini sammuda. Kuigi teadsin enamvähem, kust kuhu liikuda, oli koju unustatud kompass ja lauspilvitus suuna hoidmisel pärssivaks teguriks. Siinseal pidi sügava veega kohtades ringi minema kuid paaril korral tungis vesi siiski üle kummiku serva. Igati mitmekesine trass oli . Jäised ja hapud jõhvikad, suht kuiv raba, vesine metsaalune, kobraste üleujutused ja kõik muu taoline. Igati mõnus.

Vana koht uus pilt

Karjääris aga polnud suurt midagi rõõmustavat. Nagu korduvalt olen suurelt teelt näinud on põhisein ära tasandatud. Serva taga pumbajaama juures on küll järsakut, kuid praeguse seisuga ei tundu seal väga jää(ronimis)potensiaali olema. Eks käib lähiajal uuesti piilumas, kuid vanad head ajad on siiski möödas. Natuke eemal käib aga hoogne kaevandamine ning kui seal jäetakse sein järsuks, siis võib isegi ühtteist sobilikku tekkida. Elame näeme.

seina on, niiskust on, aga ...

Kuidas joostes ronida

2013-11-18T13:19:00.002+02:00

Eelnevalt olin ühe korra suurt kummiringi proovinud ja teadsin vaid seda, et ühes kohas puud risti, tagumine pool suht sopane ning joostes on võimalik saada alla 20 min. Aga kas, kes ja kui paljud jõuavad seda joostes läbida?

Stardist võtsin rahulikult, sest teadsin, et niikuinii läheb kohe raskeks. Kaugeima nurgani jõudsin joosta ning aeg oli üheksa midagi. Järgneva lauge mudase "tõusu" kõndisin ning viimase sirge tegin vaheldumisi siledamate osade peal jooksu ning lompide ja mudarööbaste juures kõndi.
Seda on küll erinevate trasside tõttu raske hinnata, aga tahaks arvata, et olin paremas vormis kui eelmisel aastal. Kummi aeg 19:57 ehk täpselt see kuhu sihtisin.

Kiirkassid ja värskelt tehtud kiirrihmad andsid siinkohal edu. Isegi 2 raskuskotti mahtusid suht okeilt mu marsuudikotti ära. Esimesest ronimisest ei mäleta midagi muud kui seda, et ta sai kähku läbi. Teine oli pikem, kuid kirka leidis kogu aeg hea koha ning suuri pause ei tekkinud. varustuse sättimine + kahe ronimise aeg 6:11

Aga raske osa alles ees. Kõigepealt kummiga lühike ring, mis tähendas kahte tõusu. Kassid jätsin jalga, kuid selle mõtteni jõudmine võttis +10 sekundit. Teine üleliigne 10 kulus rihmade sättimisega. Esimene paun polnud hullu midagi, aga teisest tõusust üles rühkimine oli jube. Kirkad käes ja kassid jalas vedisin kummi nõlvast üles, ikka samm sammu haaval. Puhkasin vist 3 korda, kuid olin kaunis süsi ja kindlalt ei julge väita. Aega kulus 5:22 ja see oli ainuke etapp, kus mul polnud parim aeg. Nõrgad jalad?

Järgmiseks tuli varustus maha koukida raskuspaunad maha jätta ning tõsise raskuskotiga haaratsitõusule minna. Varustuse segaduses ringipakkimisega kulutasin üleliigsed 10 sekundit, kuid see oli võibolla hingamise taastamiseks vajalik, sest tõus oli raske. 19 kilone kott rebis keha jõhkralt taha ning see tegi mu muidu hea pikkusega lindi 5 cm liiga pikaks. iga sammu juures oli pingutamist et uuesti haaratsi sangast kinni saada. Mingi hetk tundus küll, et see ei tohiks ju nii raske olla ja siin peab mingi konks olema. Üles jõudes olid käed täiesti läbi ning mõtlesin hirmuga, et peale laskumist peab ju kohe ronima hakkama. Laskumist võtsin seega sutsu rahulikumalt. Enne ronima hakkamist kulus veel nati üleliigset aega varustuse sättimisele ning siis viimane etapp.

See on see hetk, kus mägedes kõige rohkem ja hullemaid vigu võib tulla. Kui oled juba päris väsinud, lõpp on juba siinsamas ja tuleb väikene lõdvaks laskmise hetk. Mul õnnestus seda vältida ning kuigi ei roninud päris lühimat trajektoori mööda, kulges liikumine siiski pidevalt ning ilma suurema ebalemiseta. Ülemises otsas tegin enne enesejulgestust veel paar fistjam'i. Tundus tol hetkel kõige parem ja turvalisem variant olema.

Kui ma ükskord enesejulgestusotsa uuesti lahti sain läks laskumine kiirelt.
haaratsi-ronimisetapp 14:28 Koguaeg 45:58

Kui mõningane pudistamine välja arvata olen enda sooritusega rahul. Tulemust oleks ilmselt parandanud natukene lühem haarava lint ning tõusuköie otsa raskuse sidumine. Teisest küljest aga valmistas üllatuse järgnevad suured vahed. Oleks soovinud rohkem tasavägisemat tirimist ja sekundite lugemist. Eelnevalt (ja teiste sooritusi jälgides) arvasin, et vähemalt ronimisetappide parim aeg läheb kellelegi teisele, kuid millegipärast seda ei juhtunud.

Rada oli oma ülesehituselt hea. Parajalt vahelduv ning kui pressida, siis võimalik ennast ikka päris kapsaks tõmmata. Samas aga oleks saanud ka palju rahulikumalt teha. Võtmeks oli siinkohal planeerida, kus pingutada ja kus natukene hingamisruumi jätta. Pikkust võiks muidugi olla rohkem, kuid saan aru, et siis venivad vahed veelgi pikemaks, tuleb veel rohkem hunnikusse jooksmisi ning ka päevavalguse puudumine hakkab rolli mängima.
Igati mõnus laupäev oli.

Ametlik leht

Rokua Geopark Challenge

2013-07-12T13:46:00.001+03:00

Käisime Soomes seiklemas ehk Metsapeatus osales Rokua Geopark Challenge seiklusvõistlusel. Nende feissari lehel on nati rohkem infi

Olemuselt 24-33 tunnine nonstop võistlus, kuhu mina läksin kogema soome maastikku ja huvitavaid alasid. Ootused eelkõige kanjoneeringul ja kanuul, mis kodumaal hoopis teistsuguse maastiku tõttu midagi erinevat.

Start oli reede hommikul kell 10 ning kohe esimese mõnesaja meetri järel oli rajameistril planeeritud tropp. Kuna ei plaaninud kohe alguses ribadeks tõmmata, siis seisime seal sabas ja kui ükskord normaalselt liikuma saime, olime kuskil tagapool otsas.

Alguses siis jooks mööda urbanistlikku piirkonda, aga suurtest teedest pidi truupe mööda alt läbi ronima. Ei midagi keerulist, aga palav ilm ja hoogne tempo tegid oma töö. tagasi 11:06

11:10 Järgmisele proloogi etapile jooks-ujumine võtsime kaasa madratsid ja lestad. Kui ükskord kaardi saime, selgus, et kõik on väga tükeldatud ning lestade ja tossude pidev vahetamine oleks väga aeganõudev.
Esimesel vesisel jupil selgus, et lestad saab ka käe otsa toppida ja niimoodi tõmmata. Meil olid mingid väikesed lestad. Madratsid, mis sai valitud selle järgi, et saaks kiirelt täis ja väikseks kokku pakkida osutusid liiga nigelaks ning lihtsast vee peal liuglemisest polnud juttugi.
Teisel ületusel selgus, et käed on meil meganõrgad. üks madrats jooksis keset vett õhust tühjaks ning lestad ei sobi kohe üldse käe otsa. Ühesõnaga feil. Järgmisele ületusele panin mina lestad jalga, aga peale hoogsat ja paljulubavat algust ragistas parema jala säär jubedasse krampi. kogu edasine jalgadega siputamine oli välistatud ning ülejäänud võistluse aja oli kogu aeg sääres kerge valu. Kui me ükskord kuivale maale saime, siis oli vähe parem.Mõned punktid ja eksimised hiljem taas vahetusalas, kus rullid jalga sai.

12:44 Võiks arvata, et nüüd edasi läheb lihtsamalt, aga kus sa sellega. Soomlastel on nimelt arusaam, et rullidega kannatab sõita ka kruusateel ja singelträkil. Seega sai selle legendi järgi 12 kildise ringi peal lausa 4 korda jalanõusid edasi-tagasi vahetada ja jooksusammu harrastada. Kohalikud muidugi sõitsid peaaegu kõik kaigastega ja niimoodi sai kõvaks trambitud kruusakal päris edevalt liikuda. Piltide pealt vaatasin, et mõni pani ka juurikalisel singelträkil edukalt uiskudega. Meil aga keppe polnud ning tuli joosta. Kokku möödus tossudes ligi tund aega etapile kulunud 2:15-st. Viga tegime mudugi kah. Ninad näiteks on neil seal kõik ühesugused järskude servade ja suurte kõrgusvahedega. Natike valesse kohta sattuda pole mingi kunst.

15:02 saime proloogiga ühele poole ning hakkasime pihta päris võistlusega. Selleks siis kõige pikem sektsioon, mis rattaga läbitav ning pidi oma 130km-ga liidritel võtma aega 8h.Jee rait...

16:08 jõudsime esimesse questi, mis pidi sulguma tunni pärast. Kõigepealt ootasime seal pikas ja igavas sabas, siis ronisime 11 korrust ülespoole, laskusime mööda hüdrojaama tammi 35m allapoole, siis läksime jaama sisse ning otsisime pimedast punkti üles.

16:48 saime uuesti ratastele ning edasi oli oodata ainult uhamist.
Mingi hetk hakkasin tundma, et ratas ujub tee peal ning tunne pole kõige õigem. Selgus, et esirehv tühjeneb vähehaaval. Lükkasin sinna kiirelt õhku lisaks ning sai veel paari pumpamispausiga 2 punktivahet liigutud, kuid siis läks tühjenemine kiiremaks ning sai uus lohv sisse pandud. CP10 juurde läksime põhja poolt, rattad võssa ning ise käisime üle jõe punkti juures ära. CP11 juurde oli kolm enamvähem valitavat teed. Meie otsustasime Lääne poolse pikema aga jämedama joone kasuks. See oli väga liivane ja mitte nii kiire tee. Samas hakkas ka tiimi nõrgim rattur väsimuse ilminguid näitama ning tempo langes päris alla.

12 poole läksime jällegi ringiga, sest otsetee, mis oli küll palju lühem, tundus väga peenike ja tehniline. Tagantjärele mõeldes ilmselt kaotasime sellega aega.
12-13 punktivahe liikusime nii aeglaselt, et parmud sõid meid isuga. Õnneks läks see ühe järve kõrvalt mööda ning seal tegime ühe värskenduspeatuse. Minule mõjus hästi, aga üldist liikumistempot väga palju ei parandanud.

15-s pidi olema quest, aga kontrollaegade lõhkimineku tagajärjel oli see ära jäetud. Samuti olid maha tõmmatud mägises piirkonnas olevad punktid 16-19 ning meid suunati otse 20 juurde. Tankisime kõik oma anumad uuesti vett täis ning panime ajama.

21:21 Väike puhkus, raja lühendamine ning vee saamine mõjusid tempole drastiliselt ning järgnevad 3 väga pikka punktivahet tegime suht hea tempoga, kuid siiski kulus selle peale tervelt poolteist tundi. Peab nentima, et palju igavat sõitmist ja väga vähe punktiotsimist.

23 seevastu oli niimoodi sätitud, et ringi oli väga ringi ja otse oli ragistamine. Niisiis ragistasime. Mingi hetk tajusin, et läheme ratastega üle raba, on päikeseloojangu aeg, ümberringi on täielik vaikus, ei ühtki linnusidistamist ega muud häält. Kõrval hakkaks nagu kerge udu tekkima. Seisan parasjagu mingi natukene kõrgema koha peal ning nuusutan seda mõnusat sookailu lõhna, mis ümberringi hõljub. Elu on ilus ja mina olen kõige selle keskel.
Noh ja siis tuli võsas ragistada ja rattaga üle oja kalpsata ja siis jälle natuke võsas ragistada enne, kui punktini jõudsime.

24 juurde minnes läbisime jõge ning täpselt samal ajal sõitis sealt kanuuga mööda liidrite tiim. Meil oli võtta veel üks punkt, kus järjekordselt oli quest ära jäetud ning siis vahetusala.

Vahetusse jõudsime väsinuna, kann haige, jalad märjad. Panime kuivad hilbud selga, vahetasime sokid ja jalanõud sõime mitu portsu head ja toekat hakkliha-kartuli pada. Täitsime jälle kõik oma joogianumad ning asutasime ennast kanuusse. Kõige selle peale kulus 45 minutit ning lahkusime täpselt kell 1:00

Kuivadest jalanõudest muidugi polnud mingit tolku, sest esimese kurvi peal pidi paadist välja astuma ja seda kividest üle udima. Ja ka kuivadest riietest polnud mingit kasu, sest paar minutit hiljem muutus kerge vihmasabin päris parajaks paduvihmaks, mis kõik korralikult läbi leotas. Muus osas oli kogu kanuu üks suur madala veetasemega kärestikulistest kohtadest üle udimine ja läbi vedamine. Ja ja kui kärestikke ei olnud, siis olid puud, millest üle või ümber tassida või siis alt pugeda. Ühe sellise koha peal tegime ka uperkuudi.

Kanuu poole peal oli punkt ning quest. Viimane seisnes selles, et pidime minema 580m 190 kraadi suunas ning sealt punkti võtma. Keeruline ei olnud, aga jalad ei olnud enam need, mis hommikul üles ärgates ning aega kulus omajagu. Teine kanuu pool oli umbes sama mis esimene, ainult et ülevalt ei tulnud vett. Kogu etapi peale kulus meil mõni minut vähem, kui 6 tundi, see tähendab, et tegime selle ära tempoga, mis roadbookis kirjas.

Järgmine jupp oli kanjoneering, mis põhimõtteliselt tähendas sama teekonda, mis kanuuga, ainult et vastupidi ja mööda maad ohtrate jõeületustega.vahetusest saime kähku minema, sest oli tahtmine sooja saada. Alguses liikusime käbedalt, aga mida punkt edasi, seda rohkem lonkimiseks läks.Eks punktid olid ka üha keerulisemates ja sopastemates kohtades. Kaart polnud liikudes minu käes, kuid praegu tagantjärgi vaadates on mul päris hea arusaamine, kust me liikusime. Üldiselt on jalgsi 45000 kaardiga kaunis nigel liikuda, kuid meile jagatud kaardid olid ebaloomulikult täpsed. Ja selle täpsuse juures veel ka selgelt loetavad, mitte nagu viimase xdreami kaart.
33 punktis oli järjekordne quest, mis tähendas, et pidid mööda jõge ülesvoolu liikuma ja vees sulistades punkti võtma.
34-35 oli väga lihtne etapp, kuid pikk ja mööda joostavat teed. Jaksuga oli meil kehvasti ning kaotasime seal teistele palju.
Alates 35-st algas osa, kus pea iga punkti järel pidi jõge ületama ning kõik punktid olid kuskil padrikus peidus. Kanuuga sõites sai mõningad potensiaalsed ületuskohad valmis vaadatud, kuid pärast kujunes ikka niimoodi, et ronisime suvalises kohas jõe äärde ja vaatasime kas saab üle/läbi. Üldiselt sai, kuid päris kuivaks jäime vist ainult kahe ületuse juures. Roadbuuki teine leht oli meil kah kahjuks vahetusala kotti jäänud, seega polnud meil punkide kirjeldusi ning otsimine toimus vaid kaardi järgi. Mõnel juhul oli see väga vaevaline. Lõpu poole oli punkte küll tihedamalt, kuid tempo padrikus ja mülgastes nii madal, et aega kulus ikkagi palju. Samal ajal oli aga esile kerkinud uus probleem. Sääsed olid välja ilmunud ja neid oli palju. Ainuke võimalus mitte torgatud saada oli joosta, niisiis saigi igal hetkel utsitatud, et hakkame nüüd jooksma. Tõrjevahend oli mul küll kaasas, kuid see sulatas mu pükstesse augud ja sääski ikka ära ei ajanud. Pidev higistamine ja vees mulistamine ilmselt vähendas toimeainet piisavalt palju. Omajagu abi oli okstega vehkimisest, et sääski mingilgi määral eemale peletada.
Kõige keerulisemad või siis punktid, mis kõige rohkem otsimist nõudsid olid siin lõigul 37 ja 41.

13:04 olime taas vahetusalas ning saime teada, et ka viimaselt sektsioonilt on raskemad punktid ära korjatud ning alles jäetud vaid rattaga ligipääsetavad kohad. Meie elu läks lihtsamaks, kuid natukene kurb ikkagi.

TA3-43 olime otsustanud sõita põja poolt suuremat teed mööda. Asfalti mööda oli tõesti hea sõita, kuid pööramiskohale liginedes tundus midagi valesti. Seal, kus kaardi järgi oleks pidanud olema suur tee, polnud midagi. Eelnev ja järgnev teeots olid olemas, kuid seda õiget ja kõige jämedamat polnud. Tõmbasime järve juurest metsavahelt ja tõesti natukene kaugemal metsa vahel oli tee olemas. Kuid see polnud üldsegi selline nagu oleks lootnud. Liivane ning auklik, kohati vägagi sügavate pehme liivaga rööbastega. Loodetud kiirest sõidust ei tulnud siin midagi välja, kuid venitasime siiski kuidagi läbi.

Nüüd veel üks maastikulisem ja siis kaks suurema teega punktivahet ning olimegi saabunud viimsesse questi, kus pidi põlvini mudas sumbates saare pealt asuvast postkastist lehe tooma ja sealt finishi asukoha üles otsima. Veel viimastel meetritel purskkaevu moodi välja nägev veetakistus ning oligi kogu asi otsakorral.

Koguaeg 29:29:22, mille jooksul läbisime kogu raja. Üldpingereas 11 meeste arvestuses 9-s koht. Neljas jäi 40 minuti kaugusele, poodium on aga klass omaette ja sinna trügimiseks peaks midagi hoopis teistmoodi tegema.

Rattaspidokas näitas 162 km ja aega läks selle peale mõni minut alla 9 tunni.

Meeldis see, et rattaetappidel oli väga paljudes kohtades valida kas otse või ringi. Kas nati jämedam või nati peenem joon? Kas mööda rada või läbi võsa? Ülesande tegi nati lihtsamaks see, et kaardid saime kätte eelmisel õhtul ning põhiline eeltöö oli juba tehtud. Küll aga valmistas peavalu teede klassifikatsioon. Paljalt kaardile vaadates polnud väga aru saada, kas see on sõidetav või kui kiiresti sõidetav või kas seda rada üldse on olemas. Meie üritasime ehitada strateegiat pigem ringi ja kiirematele teedele, kuid mitmel korral saime selle eest karistatud.

Lambi panin ma põlema ainult kahel korral: kitsast, pimedast ja pikast teetruubist läbi minnes ning hüdrojaamas punkti otsides. Muul ajal polnud selleks mingit vajadust. Isegi lauspilvituse ja paduvihmaga oli öösel nii valge, et lamp poleks mingit eelist andnud. See on see pöörijoone lähedane südasuvine aeg.

Ei meeldinud see, et tiimile oli antud vaid üks kaardikomplekt. Esiteks oleks tahtnud igaks juhuks tagavara omada, kui midagi peaks originaaliga juhutuma ning teiseks on jule nüri kulgeda, kui ainult üks kaarti jälgib. Eks aegajalt sai ikka koostööd kah tehtud, aga see pole ühe kaardiga üldsegi lihtne.
Teine miinus kaardi seisukohalt oli punktirõngaste ebatäpsus. Nii mõneski kohas oli rõngake kaardi peal mõned millimeetrid õigest kohast möödas. antud mõõtkava juures on see päriselus päris pikk maa.

Tee lühendamised oleks võinud teha ilma questide ära jätmiseta. See on just see, mis annab seiklusele vürtsi ning tekitab motivatsiooni. Suht nüri on teada saada, et rada on lühendatud, huvitavamate kohtade ja questide ära jätmisega. Aga on võimalus 2 tundi mööda igavat sirget teed sõita.

Kõige suurem pettumus minu jaoks on aga see, et koht, kus seiklus toimus oli nii ebatüüpiliselt soomelik, et kohe kurb. Ei mingit kaljut, ei mingit mägist maastikku. Kõik see, mis minu vaimusilmas on soome maastikule nii omapärane oli sealt puudu.

Aga tore ikkagi. Sai käidud nähtud ja tehtud. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam.

Lõpuks siis ka mõned lingid:
Ametliku fotograafi Tapani Launonen pildid, Tuulia Miettinen pildid (Siin kasutatud pildid on kah nendest kohtadest võetud)

Kaleva.fi oli ametlik meediakanal, nende kokkuvõtlik leht Seal all ka linke teistele artiklitele.

Blogisissekanded soome keele oskajatele

Üks tagaotsa tiimi heietus, Oxalis team

Kaardinduse abivahend isetegijale

2013-04-18T14:16:00.000+03:00

Iga jumala kord, kui ma hakkan kuskile loodusesse miskit brausimist tegema minema, tuleb kõigepealt kaartidega mässata. Kuskilt ei saa normaalset kaarti normaalses mõõdus ning tuleb kogu aeg lõigata-kleepida ning ropult aeg raisata.
Aitab.

Tegin ühe väikese skripti, mis tõmbab wms'ist Maaameti kaardipilte ning kleebib need siis vastavalt etteantavatele parameetritele kokku. Nii saab tekitada päris täpse kaardi päris suure ala kohta päris hea resoga. Kahepoolse A3 jagu 300DPI tihedusega pildimaterjali kokku saada pole enam mingi probleem. Limiidi sätib vaid masina jõudlus pilti renderdada ja interneti kiirus piltide sikutamisel.

Kuna mul pole imagemagicut installitud ja ei viitsinud hakata seda väga torkima, siis üldpildi kättesaamiseks tuleb kasutada kavalust. Mina tarbin selleks Firefoxi pluginit Screengrab, mis teeb siis kogu veebilehest pildi.

Võibolla on kogu selle tegevuse jaoks mõni parem tööriist olemas, kuid mulle pole kahjuks ette sattunud. Nii mõnigi programm oskab WMS infot tõmmata ja kihina kaardile kuvada, kuid pildi kätte saamise või printimise puhul on alati hambad.
Edaspidi igaljuhul on minu kaartide ettevalmistamine palju lühemaajalisem ning saab rohkem aega kulutada trajektoori enda tuunimisele.

Kujundus on muidugi nagu on, aga nuppude tähendus võiks enamvähem loogiline olla.Ja mõõtkava temaatikast pole ma ennast veel läbi närinud. Kui viitsin, siis millagi uurin. Senimaani tuleb loovalt läheneda.
Kes soovib see proovib. Heade soovituste puhul võib teada anda.


 <html>
<head><title>wms kaardi kodu</title>
</head><body>
<?php
if(!isset($x)) $x = "553675";
if(!isset($y)) $y = "6580486";
if(!isset($xsize)) $xsize = "1000";
if(!isset($ysize)) $ysize = "1000";
if(!isset($tilex)) $tilex = "3";
if(!isset($tiley)) $tiley = "3";
if(!isset($pixels)) $pixels = "300";
if(!isset($layer)) $layer = "ALUSKAART";
if(!isset($grid)) $grid = "0";

$layers = array('ALUSKAART' => "pohi_vr2",
                'ORTO'=>"of10000",
        'MV-ALUSKAART' => 'pohi_mvr2');
$imgurl = "http://kaart.maaamet.ee/wms/alus?SERVICE=WMS&VERSION=1.1.1&REQUEST=GetMap&FORMAT=image/png&LAYERS=".
        $layers["$layer"]."&STYLES=&SRS=EPSG:3301";
$height = $pixels;
$width = $pixels;
$imgheight = "height=$height";
$imgwidth = "width=$width";

$zoomfactorx = $xsize;
$zoomfactory = $ysize;

if (isset($pan)) {
    if ($pan == 'left') $x-=$zoomfactorx;
    if ($pan == 'right') $x+=$zoomfactorx;
    if ($pan == 'up') $y+=$zoomfactory;
    if ($pan == 'down') $y-=$zoomfactory;
}

if(isset($submit) && $submit == 'zoomout') {
    $xsize +=round($zoomfactorx/4);
    $ysize +=round($zoomfactory/4);
} else if(isset($submit) && $submit == 'zoomin') {
    $xsize -=round($zoomfactorx/4);
    $ysize -=round($zoomfactory/4);
}
$sx = $x-round(($tilex*$xsize)/2);
$sy = $y+round(($tiley*$ysize)/2)-$ysize;
for ($i=-1;$i>=-$tiley;$i--) {   //y
    for ($j=0;$j<$tilex;$j++) { // x
        $x1 = $sx+($j*$xsize);
        $y1 = $sy+$i*$ysize;
        $x2 = $x1+$xsize;
        $y2 = $y1+$ysize;
        $bbox = "bbox=$x1,$y1,$x2,$y2";
        $imgurl2 = $imgurl."&$imgheight&$imgwidth&$bbox";
        $images .= "<img  border=$grid margin=0 src=\"$imgurl2\" />";

    }
}
$divwidth = $width*$tilex+30;
$divheight = $height*$tiley+30;
?>
<form action="<?=$PHP_SELF?>" >

x<input type="text" name="x" value="<?=$x?>">
suurus<input type="text" name="xsize" value="<?=$xsize?>">
<br />y<input type="text" name="y" value="<?=$y?>">
suurus<input type="text" name="ysize" value="<?=$ysize?>">

<br /><input type="submit" name="submit" value="zoomin"> 
<input type="submit" name="submit" value="zoomout"> 

<div>
<input type="submit" name="pan" value="left">
<input type="submit" name="pan" value="up">
<input type="submit" name="pan" value="down">
<input type="submit" name="pan" value="right">
</div>

<select name="layer"><? print makeoption(array_keys($layers), false, $layer)?></select>
pilte <input type="text" size="2" name="tilex" value="<?=$tilex?>"> * <input type="text" size="2" name="tiley" value="<?=$tiley?>">
 pixleid (<2048) <input type="text" size="4" name="pixels" value="<?=$pixels?>">
Grid <input type="checkbox" name="grid" value="1" <? if($grid==1) echo "checked";?>>

<br /><input style="width:200;height:50;" type="submit" name="submit" value="uuenda"> 
</form>
<div style="border:2px;width:<?=$divwidth?>px;height:<?=$divheight?>px;" >
<?=$images?>
</div>

<?php
function makeoption($data, $keys, $sel='') {
        $result = '';
        if (is_array($data) && count($data) >0) {
                while (list($key, $val) = each($data)) {
                        if ($keys != true) $key = $val;
                        if ($key == $sel) $s = "selected";
                        else $s = '';
                        $result .= "<option value=\"$key\" $s>$val</option>\n";
                } 
        }
        return $result;
}
?>
</body></html>

Teletorni vallutamine

2013-04-05T15:42:00.002+03:00

Lõppeks ometi olin sel ajal eestis, kui toimus Teletorni trepijooks. Panin nime kirja ning läksin kohale. Kaks päeva enne olin teinud jooksuotsa, mis sääred valutama pani ja ühe jala suur varvas tuikas, aga muud häda pold. Kuna nii pika trepi peal kogemus puudub, siis otsustasin alguses võtta rahulikult.

Kõigepealt, see teletorni trepp on vastik. Lühikesed jupid, kitsad käigud ja keeramised. Esimene vahekorrus (3) tuli nii kiirelt, et ei saanud arugi. Millegipärast võtsin seal siledal pinnal kah rahulikult ja ei jooksnud eriti.

3-13 korrustel sain kuskil poole peal enamvähem töötava sammutiheduse ja rütmi kätte, aga seda ei saanud kaua nautida, sest 13 tuli jälle vahekorrus, kus natikene horisontaalset pinda. Edasine oli ühtlane trepp, mis oleks võinud ka ühtlase sammuga minna, aga seekordseks takistuseks olid ettejääjad ehk siis aeglasemad eespool startijad, kellest sai mööduda vaid trepimademel ning sealgi tuli rütmi paus teha. Seda juhtus siis lausa kolmel korral.

Jama oli veel see ka, et tõustes ei teadnud, kui kaugel see finish on ehk siis kui palju peab veel jõudu säästma. Igaks juhuks ei julgenud väga pressida ning lõpus oli natikene poolik tunne. Jalad olid küll väsinud, aga mitte nii palju et oleks pidanud istuma või lamama. Ühesõnaga polnud tühi.

Küll aga oli järjekordselt vere maitse suus ja hingetoru vigane. See treppi mööda tulek kuivatab ikka kõik asjad seestpoolt nii ära, et lausa vastik. Paari päevaga ehk saab sellest üle, kui külmetust peale ei saa.

Kõik see kõlab nagu virisemine ja rahulolematus, aga tegelikult läks ikka hästi. Eelmise aasta tulemustega võrreldes on esimene ots oma aegasid nii 15-30 sekundi jagu parandanud. Osa tuleb sellest kindlasti ka kogemuse najalt, et mida oodata ja kuidas joosta.

Minu aeg tuli 5:54 mis üldkokkuvõttes 10-nes ja oma vanuseklassis M30 kolmas. Minu ette platseerus kaks jooksjat vaid 2 sekundilise eduga. Oma hinnagul oleks võimalik praeguse treenituse juures ehk 10 sekundit ajast maha võtta küll. Kas see ka tegelikult õnnestuks pole aga kahjuks võimalik testida.

Üldvõit tuli seekord aga lausa ajaga 5:14. Vot see on tase, milleni küündimiseks läheb kaua aega ja vaeva.

Tulemused
Ametlik Tallinna tõusujooksude sarja leht

Kosmiline kiirgus ja luhtunud plaanid

2013-04-03T12:10:00.000+03:00

Plaan oli minna esimese trammiga Midi peale. Sealt jalutada hüti poole ning vahepeal nii möödaminnes ronida ära "cascade de cosmiques". See selline lühike (200m) ja lihtne (III 5).
Ilm oli ilus. Päike paistis ja pilvi polnud ollagi. Tatsasime oma suurte kottidega vaikselt mäest alla ja võtsime rahulikult ja ilma kiirustamata asju kotist välja ning seadsime endid väikseks kirkadega jalutuskäiguks valmis.

Esimese julgetuse tegime kohta, kust enam ilma edasi ei tahtnud minna. Algus tundus lihtne, kivide vahel olev tihe lumi ja natike jääd. Selle lõigu võttis Allan. Alt vaadates paistis kõik bueno ja mõnus. Kui aga saabus aeg ise järgi ronima hakata selgus karm tõde. selles kitsas kaljupraos ulgus tuul. Ja kõik mis ta suutis üles keerutada keerutas ta üles. Või siis tegelikult alla ja siis üles ja siis jälle alla ehk mida kaugemale sai ronida, seda hullemaks läks keerutav lahtine lumetuisk. Baas oli ühe eendi all ning seal oli minu üles jõudmise hetkel veel enamvähem normaalne olla.

Kõik paistab veel ilus.

Et edasi ronida tuli ületada üks vähese jääga järsem lõik. Proovisin sellega hakkama saada. Peale natikest julgestusega eksperimenteerimist ja proovimist sain üles. Selle käigus aga olid suud-silmad teravat lumepudru täis. Nimelt tuli eendi pealt nägu välja pistes koheselt tuisk näkku ning nähtavus langes nulli. Prillid ei aidanud, sest need udutasid ja jäätusid momentaalselt. Ainuke võimalus oli piiluda prillide alt või pealt.

10m vahepala ning järgmine lõik oli peaaegu koopia juba läbitud eendi alt välja ronimisest. Ainult et jääd oli rohkem, järsu osa kõrgust oli rohkem, sõrmed olid rohkem külmunud ning otseloomulikult oli tuisk siin mitu korda hullem. Isegi eendi all olles polnud rahu. Igalt poolt pressis lund. Tegin vist 3 katset, aga ükski neist ei kandnud vilja. Otsisin laskumisaasa ja tulin alla tagasi.

Esimene köis. Foto: Allan Valge.

Laskumisel saime tunda, et vahepeal on tuul tüki maad hullemaks keeranud. Köied lendlesid siia-sinna ning silmad kinni oli parem laskuda kui silmad lahti. Isegi all kompsude juures oli juba paras purgaa. Õnneks polnud asjad veel tervenisti lume alla mattunud. Jalutuskäigu viimane paarsada meetrit hütini oli nagu lõik mingist arktilisest seiklusfilmist. Tugev tasakaalu häiriv tuul, tuisk, mis mattis valgesse uttu kõik vähegi kaugemal olevad objektid ning külmapakitsus kepist kinni hoidva käe sõrmedes. Hüti uksest sisse astudes oli mõnus pääsemise tunne.

Olime kogu kompleksi ainukesed külalised.

Sodi lendab. Seinal olev lumi
kirkat ei hoia. Võrdle
järgmise päeva pildiga.

Söömine, joomine, kaardimäng, aknast välja vaatamine. Ühesõnaga üks pikk ja sisukas munemine.

Järgmise päeva plaaniks sai võetud üks 500 meetrine jäine värk. Äratuskell kolmeks pirisema ning ise sooja magamiskoti sisse tukkuma. Kõigil südames suur lootus, et ilmajaam teab mis lubab ja homme on tõesti mõnus mõõduka tuulega ja vahelduva pilvitusega sademeteta ilm.

3:00 kuskil koliseb katuseplekk, midagi taob perioodiliselt vatu midagist muud. Seina taga undab ja viliseb nagu kiirelt üksteise vastu hõõrduvad õhuosakesed seda ikka teevad. Lükkame kella 2 tundi edasi ja katsume magada.

5:00 Mina vahet ei tee. Endiselt midagi koliseb, endiselt tormab ja pole mingit tunnet, et olukord muutuks.

7:00 no ei suuda enam magada. Kolin ja mühin on seina taga ikka veel vastikult vali. Kõige lähemaid kaljusid on juba vaikselt läbi lumetuisu näha, aga päevaplaanid on kindlasti untsus. Tuiame nati maja peal ringi joome teed ja mingi hetk võtame ka hommikusöögi asjad välja. Hommikune ilmateade ennustab homseks sama asja mis tänaseks ehk ilusat ilma ja mõõdukat tuult. Aknast välja vaadates sellesse aga suurt usku pole. Otsustame asjad pakkida ning vaikselt liftijaama poole tagasi vantsida. Ajusopi tagumistes käärudes elab väike lootus, et väljas on olukord parem ning vaatame mis eile pooleli jäänud marsuut endast kujutab.

Alumine järsk tuisune koht

Kosmikute raja all üles piiludes on tunne nagu seal valitseks tuulevaikus. Ei mingit tuisku ega üles-alla sahistavat pudi. Paneme laagri püsti ja vupsti ülespoole.

Seekord teame, kus jaamad ja julgestused, rasked ja kerged kohad. Allan võtab tuttava jupi, aga nati lühemalt. Mina võtan teise jupi ja teen jaama selle lõigu alla, kus eelmisel päeval pooleli jäi. Olukord on tuule suhtes parem, kuid midagi roosilist ikkagi pole. Ühe erinevusena on mul nüüd suusaprillid näos ja see aitab nati nähtavusele kaasa. Altpoolt tundunud tuulevaikus on siin muundunud tugevalt tuntavaks mittetuulevaikuseks.

Foto: Allan Valge

Kolmas jupp ehk crux langeb mulle. Hakkan minema. Topin mõned puurid, võitlen tuisuga,panen jälle puuri, võitlen jälle tuisuga. Klikin teed tõkestava suure kaljurahnu küljes oleva naela ja poen prakku.
Pragu on aga ebamugavalt kitsas, käed on külmad ning nii kui pea üle serva pistan ulub mingi asi mulle teravalt näkku. Pika mõtlemise ja asendi otsimise ja passimise peale lasen Allanil selle jupi ära teha. Järgi ronides selgub, et üle serva ronides kaob nähtavus peaaegu nulli, jalgadele pole siledal seinal erilist tuge ning kirkat pole kah käsikaudu kobades kuskile tugevalt lüüa. Baas pole aga kaugel, ning seal on natukene vaiksem ilm. Otsustame, et paneme hoolimata kehvast ilmast ning kitsast ajagraafikust edasi ning kui jääme trammist maha, siis jääme. Mis seal ikka.

Cruxile lähenemas. Foto: Allan Valge

Edasine kuluaar jaguneb kaheks, millest kõigepealt proovin vasakpoolset jäist. Jää on aga väga õhuke ja järsk ning julgestust(julgust) ei suuda tekitada. Valin parempoolse trajektoori, mis on kivine ja lumine, kuid siiski omamoodi järsk. Kõige hullem on see pidev tuisk. Isegi suusaprillid on tuulutusaukude kaudu seestpoolt lund täis. Mingi hetk lükkan asjad laubale ja proovin ilma. Valus ja ebamugav aga ma vähemalt näen midagi. Puurid tolgendavad asjatult vööl. Suuremad pähklid hakkavad vaikselt otsa saama ja pean järjest väiksemaid pragusid otsima hakkama. Julgestuste vahed venivad pikaks, kuid ka sein muutub laugemaks. Päästev hari saabub täpselt sel hetkel, kui köis otsa saab.

Allan pistab varsti näo tuisu sisse.

Kui teised üleval, on plaan küps. Kiirelt alla, kompsud kokku, kotid selga ja Midi jaama poole ajama. Laskumised lähevad peaaegu kõik libedalt, ainult esimesel pikkusel lähevad köied pusasse ning viimasel allatõmbamisel jääb köis kuskile kinni. Peale mõningast nõksutamist siiski tuleb lahti.

15:20 saame astuma hakata ning tempo tuleb kiire. Aga me oleme kärmed tüübid ning jõuame eelviimasele trammile.

Üle tüki aja sai midagi tehtud. See polnud küll mingi suur asi ega ülemäära keeruline, kuid ilmastikuolud muutsid olukorra meie jaoks piiripealseks. Kõike seda tunnet on soojas ja vaikses toas arvuti taga istudes raske edasi anda, kuid vähemalt natukeseks ajaks jääb endale meelde.

Ronisime 3:10, Laskusime 0:50 ja sprint liftijaamani kestis 0:45.

Suuskadega mune korjamas

2013-04-02T14:50:00.000+03:00

Seekordne kevad on kuidagi salamisi ligi hiilinud ning märtsijänese saabudes oli igal pool alles paks ja särav valge lumi. Otseloomulikult paneb selline asi mõtted liikuma ning paar päeva laagerdunud tuli asi teoks teha.

Orto variant. Kes tahab, siis
kaardi variant ja parem reso on kah saadaval

Sokutasin maastikule 15 punkti mida siis vabalt valitud järjekorras ja koguses võis külastada. Kõik oli kenasti suuskadega läbitav ning ajaline piirang 4 tundi tundus igati piisav olevat.

Eelmisel õhtul pimedas punkte metsa viies selgus, et ühe punkti objekti pole enam looduses enam olemas, seega järgi jäi 14. Ülejäänud said kenasti paika. Läbisõidu aeg kinnitas enamvähem planeeringu sobivust ajakavaga.

Starti laekus rahvas aeglaselt nagu alati ning rajale pääs lükkus sujuvalt kolmveerand tunnikest edasi. Kui aga liikuma saadi, siis vajusid kõik erinevates suundades laiali nagu peabki olema. Täisraja tegemiseks polnud palju variante. Üldjuhul joonistus nii kaardil kui maastikul välja ring. Ainuke küsimus, kas päri või vastupäeva. Kuna aga kõik polnud kaardiga sina peal, siis oli tegelikult rohkem valikuid.

Väga sula ei olnud, aga nii mõneski kohas oli pealmine kiht päris tatine ning pehme. Vanad jäljed olid suures osas lamedaks sulanud, kuid näitasid siiski suuna kätte. Üldmuljena tundub, et jäädi rahule, kuid ise näen raja planeerimise suhtes mõningaid puudujääke. Just nooremate osalejate kaasamise ja rajavalikute vähesuse osas. Seda siis proovime tulevikus parandada.

Enamus rajast on juba ära koristatud, kuid soovi korral on võimalik huvilistel omapäi metsa uitama minna. Lumi on ilmselt hetkel veel piisavalt heas seisukorras, aga karta on, et ega seda kauaks ei ole. Ahjaa, nr 11 punkt on jama, sest seda torni ma metsast enam ei leidnud. Ilmselt on millalgi lähiminevikus kuusakoskisse viidud. 2010 aasta orienteerumiskaardil igaljuhul oli veel olemas. Ja kui punktist(7, 9, 13, 14, 15) jänese leiate, siis tooge metsast ära ja andke mulle teada, et kust koristatud on. Jääb mul vähem koristajat mängida.

Ja loomulikult on igasugune tagasiside planeeringu osas teretulnud.