Watamu rand

Watamu puhul pole päris kindel, mis riigis sa seal üldse oled. Sealne itaallaste koloonia on muutnud ühe Keenia rannikuküla üsna sarnaseks sellele, mida kohtad lugematutes Itaalia rannikukuurortites. Ainus vahe on vast see, et iga kohalik peab sind automaatselt itaaallaseks ja suvalises poes öeldakse sulle hind itaalia keeles. Ok, itaalia keeles numbreid ma enam-vähem tunnen, aga vähe kentsakas on see ikkagi, kui kuskil Keenias ütleb neegrimammi kassas sulle ostukorvi hinnaks puhtas itaalia keeles settecento e sessanta.

Vähemalt seda probleemi Watamus küll pole, et head kohvi ei saaks. Nairobis on seda lihtne korraldada, kuid mujal (erinevalt näiteks naaberriigist Etioopiast) piisavalt problemaatiline vaatama sellele, et Keenia on suur kohvikasvatusmaa. Ja secondo piatti annab teada, mis päevapraadi parasjagu pakutakse.

Watamu tänav – kõik sildid on itaalia keeles.

Watamu on tegelikult igavesti mõnus koht – ma arvan, et üks minu lemmikkohti Keenias üldse. See on piisavalt pisike, piisavalt ilus, piisavalt kohalik, piisavalt internatsionaalne ja sobib külastamiseks igal aastaajal.

Kutsikas magab paadi varjus.

Lõpuks ometi midagi normaalset süüa!

Jällegi klassika Keenia randadelt – beach boys saatmas vanemat Euroopa naist.

Diani rand. Hommikupoole sai tavaliselt pilvisem.

Villa, kus Dianis ööbisin.

Diani. Kohalike jutu järgi on rand rahvast puupüsti täis.

Hetkel, jõulude ja uue aasta vahel, on Dianis turismi mõttes absoluutne tipphooaeg. See tähendab, et isegi kõik seljakotireisijate majutuskohad on rahvast täis (jutt on tervelt kolmest kohast üsna pika ranna peale). Dormis võib siiski koha leida, aga seda hinnaga, mille eest ootaks kõvasti ja tõesti väga kõvasti rohkemat. 30 eurot ühistoa jagamise eest – no kuulge! Selline hinnatase tegelikult iseloomustabki Dianit aastavahetusel. Kõik majutusasutused on hinnad vähemalt kahekordistanud.

Diani rand tipphooajal.

Kui oled harjunud Keenias reisima, ööbides üsna korralikes öömajades, mis maksavad seal 1000 šillingi kandis, siis Dianis pole selle rahaga aastavahetuse paiku üldse mitte midagi peale hakata. Rannik on Keenias veidi kallim küll, kuid 1500 šillingi (13 euro) eest võib siingi leida päris luksusliku majutuse. Seda muidugi mitte internetist otsides, vaid meetodiga, mille üldnimi võiks olla “matatust väljaastumine”. Vähem, kui 10 sekundiga mõni tegelane sind ikka üles leiab.

Diani rand.

Dianis selline taktika tipphooajal kahjuks siiski üldse ei toimi. Kuna Keenia turism on hetkel üsna all, siis paljusid selliseid häid kohti lihtsalt pole enam. Aga džunglitrummid toimivad ikkagi samamoodi, nagu igal pool Aafrikas. Suhtle kohalikega ja siis hakkavad tekkima ka variandid.

Diani rand

Kuna keskmine majutus Dianis maksab hetkel 150-st dollarist kuni lõpmatuseni (sest seljakotireisijate kohad on täis), siis maandusin lõpuks suhtlustrummide kaudu leitud päris luksuslikus villas, mille eest tuleb Keenia mõistes maksta üüratu 4000 šhillingit ehk 36 eurot öö eest (ilmselt kuulub siia hulka ka vahendustasu). Samas, seljakotireisijate majutuskohad on Dianis praegu samas hinnaklassis, kui mitte kallimad.

Mitte kõige halvem majutus

Tegelikult pole see koht üldse veel avatudki, sest pisemaid viimistlustöid jätkub veel paariks nädalaks, aga siiski juba “vahendatud” rahvast täis. See täis ei tähenda seejuures siiski liiga suurt seltskonda, sest vist nii 4 tuba majas kokku ongi. Suhtumine on siin igatahes tippklass – ja seda kõigi poolt. Ainuke nuhtlus on hommikul kella 6 paiku saabuvad ahvid, kes hävitavad toas igasuguse söögikraami, mida leiavad. Aknaid ju palavuse tõttu kinni ei hoia. Seetõttu on kasulik ärgata enne ahve ja peita kõik söödav kuhugi ära.

Vaade rõdult õhtu eel.

Dianis on huvitav see, et siin näeb rannas täpselt null päevitajat. Ma ei aja jama – see number ongi täpselt null. Päevitatakse muidugi ja mõnusalt kusagil palmi all, aga seda põhiliselt suuremates kuurortites, mis on suutnud mingil moel Euroopa turiste ligi meelitada. Ausalt, ega sinna randa ise ka väga ei kipu, sest kuskil lõuna ajal tõusev kõva tuul seda väga meeldivaks ei tee. Aga ujumiseks on rand muidugi super.

Mingi imelik palm ja selle imelik vili.

Kokkuvõttes on Diani vist siiski kergelt ülehaibitud koht. Rannarestorane sisuliselt pole (kui just ei taha mingi kohaliku tegelase abiga sattuda kuhugi puukuuri, et süüa uskumatult ülehinnatud ja märkimisväärselt viletsalt praetud kala), ja päris suur osa rannast on tegelikult kivine-kaljune, mis tähendab et kohalikust pearistmikust ehk Nakumatti marketist vähem kui 2 km allapoole ehk lõunasse ei tasu majutust võtta. Isegi vett on Diani rannas pea võimatu osta.

Diani rand

Nojah, sai siin vist natuke kriitiline oldud kõige meeldiva taustal. Tegelikult pole Dianis häda midagi. Natuke kallis võib see koht kohalikus kontekstis ju olla, aga muidu pole nurisemiseks mingit põhjust. Lihtsalt vahel muudavad juba olemasolevad võrdlusmomendid reisimise vähe keeruliseks.

Tegemist oli ema ja pojaga, kellel oli parasjagu pooleli hommikune tualett. Noh, nagu inimestelegi. Kõigepealt külaskäik tualetti ja seejärel vannituppa.

Midagi gepardite hommikustest tegemisest sai ka seebivideole jäädvustatud.

Ja siis astusid nad minema. Muud asjaajamised ootasid.

Sellised need teed Maasai Maras on.

Enamus aega püsitakse muidugi tee peal (tuleb märkida, et mõiste tee on Maasai Maras üldse piisavalt hägune), aga ega ikka väga juurdlema ei asuta, kas mõnele kiskjale lähemale sõita või mitte.

Näiteks pole põhjust arvata, et puu all mahamurtud pühvli kõrval pikutavate lõvide juurde võiks mõni tee viia. Autojuht lihtsalt otsustas lõvide ümber tiirutada. Autojuhtide selline isetegevus on turistidele muidugi meeliülendav, aga see tuleb paraku rahvuspargi looduse arvelt.

Teine reegel, mida Maras väga lõdvalt võetakse, on 5 auto reegel. Teoorias ei tohiks loomade häirimise vältimiseks ühe looma või siis loomade juures korraga olla rohkem, kui viis autot. Ülalolevalt pildilt on üsna hästi näha, mis tegelikult toimub.

Samas on Maasai Maras võimalused loomi näha nii head, et neid näeb väga lähedalt ka teelt välja sõitmata.

Maasai Mara pärast vihma

Aga kõigepealt üks väike selgitus: miks Maasai Mara ja mitte Masai Mara? Põhjus tuleneb asjaolust, et ühe “a”-ga sõna masai või masaid pärineb kunagisest katsest maa (ehk maasai) keelseid sõnu kirjakeelde panna läbi rahvusvaheliselt kasutatava ortograafia. Kuigi maa kirjakeelt kasutatakse endiselt vähe, on tänasel päeval aina enam standardiks pika vokaaliga sõnakuju ehk siis maasai.

Maasai Mara safari ostmine ei tohiks iseenesest olla mingi probleem – internet on pakkumisi täis. Kõige klassikalisem (ja üldiselt piisav) on 3-päevane safari Nairobist, kus esimene pool päeva ja kolmanda päeva teine pool kuluvad sõitmisele. Eri korraldajate hinnad varieeruvad, kuid algavad üldjuhul kuskil 500 dollarist. Enamasti loetakse aktsepteeritavaks 200-300 dollarit päeva eest. Safari hindu arvestatakse reeglina dollaris, kuigi euros või naelas või ka šillingis maksmine pole probleem (kuigi kurss tuleb alati üle kontrollida – eeldades, et tead õiget kurssi). Kursi üle kaubelda on täiesti aktsepteeritav (jällegi, kui tead).

Loomulikult võib safari ära osta internetist. Kuid märkimisväärse kokkuhoiu saavutab, kui osta safari Nairobist kohapealt. Ja see pole kaugeltki liiga keeruline. Pole üldse tähtis, et sa ei tea ühtegi safarikorraldajat või kedagi, kes safareid müüb. Õigupoolest on safari ostmiseks ainus vajaminev tegevus kõndida koos seljakotiga (võib ka ilma, kuid nii ei tõmba sa piisavalt tähelepanu) mööda Nairobi kesklinna ärikvartalit ehk CBD-d (Central Business District). Kui on vilets päev, siis võib minna kuni 10 minutit, et esimene vajalik tegelane sind üles leiab.

Vajalikku inimest pole keeruline ära tunda – ta teeb sinuga juttu maast ja ilmast. Kuidas Keenias meeldib, kas ta saab sind kuhugi juhatada jmt. Kui ei viitsi nendega pikalt ümbernurga juttu ajada, võib küsida otse, palju siis safari ka maksab. Eks see kokutama võtab, aga nad koguvad end ruttu.

Tavaliselt jääb esimene pakkumine (seisuga 2014. a. algus) kuhugi 400 dollari kanti 3-päevase safari eest. See hind sisaldab pargitasud, transpordi, majutuse ja söögid (v.a. esimese päeva hommikusöök ja viimase päeva õhtusöök). Lõpphind sõltub juba kauplemisoskustest, kuid 350 dollarit kolme päeva eest pole kindlasti see viimane piir, kuhu hind langeb. Kui esimene pakkuja mingil põhjusel ei sobi, võib ringkäiku Nairobis jätkata. Seda ohtu, et sind ei leita, küll ei ole. Ärikvartal on safarifirmade kontoreid täis ja Kenyatta-Mbingu-Moi tänavate kandis vaadatakse möödujaid tähelepanelikult.

Safarid Nairobist Maasai Marasse väljuvad iga päev ja korraldajaid jagub.
___________
Vaata ka:
Kunas külastada Aafrika rahvusparke?
Krügeri rahvuspark – lühike sissejuhatus
Chobe rahvuspark
Tarangire rahvuspark Tansaanias
Ngorongoro rahvuspark

Ei tea, kust küll tuli inspiratsioon oma teeäärsele suveniiripoele Facebooki nimi panna, aga igal juhul peab tunnistama, et see suutis eristuda isegi Aafrika sildimajanduse loomingulisuse ja absurdsuse vahepeal balansseeriva rikkuse taustal.

Geograafiliselt asub Maralal üsna Keenia keskosas, kuid olemuselt kuulub ta selgelt Põhja-Keenia hõimualade hulka. Keenia on suur riik ja seda saab mitmeteks eri piirkondadeks jagada, kuid kui kaardi keskele vaadata, siis Nyahururu-Nanyuki-Meru joon (ehk ekvaator) on selleks piiriks, millest põhjas lõppeb “Keenia” ja algavad hõimualad.

Maralali matatupeatus

Maralali jõudes on esimene pilt ilmselt selline. See on Maralali matatupeatus, kuhu saabuvad ja kust väljuvad sõidukid lähemale ja kaugemale. Matatusid on seal vähevõitu (heal juhul üks), küll aga saab kaupa teha igasuguste muude transpordivahendite asjus.

Tegelikult on Maralalis vähemalt kolm bussifirmat. Miks neid kolm on, ei teagi, sest tegelikult väljub transport kõigi nende reisijaid kombineerides. Seetõttu on kõik info väljumisaja ja sõiduvahendi kohta selline indikatiivne. Kui ostad pileti kell XX:XX väljuvale bussile, võib bussist reaalsuses saada Landcruiser või mikrobuss, mis väljub hoopis XX:XX +/- Y tundi. Aga pole hullu, bussifirmale tuleb jätta oma telefoninumber (Keenia kohalik) ja sulle helistatakse.

Ööbimiskohaks valitud Shangri-La nime kandev võõrastemaja, kus majutus ühele maksis 600, kahele 900 šillingit (vastavalt 5 ja 7,5 eurot). Märkimisväärselt hea pakkumine lihtsa, kuid kõigi mugavustega toa kohta, arvestades, et seal oli TÖÖTAV ja tasuta wifi. Lisaks sellel on seal söögikoht ja baar, kust saab külma õlut (kui see pole otsa lõppenud). Maralali kontekstis on see kõva sõna, sest mujal baarides kasutatakse külmkappe lihtsalt riiulina.

Maralali peamine vaatamisväärsus on samburud. Justnimelt vaatamisväärsus, mitte pildistamisväärsus, sest pildistada on neid probleemne, eriti naisi. Mzungu fikseeritakse juba 100 meetri pealt ära. Siin on üks moment, mis tekkis bussipiletit ostes.

Maralali mošee

Maralalist paar kilomeetrit eemal peaks olema kaitseala. Seda siiski ainult teoorias. Loomi seal tõepoolest näeb, aga need on tavalised pudulojused, sest inimesed ja karjakasvatamine on metsiku looduse sealt edukalt välja tõrjunud.

Agaavihekk Maralali lähedal