Kui tihti te kuulete ütlemist, et muidu oli normaalne artikkel aga pealkiri oli ikka täiesti debiilne? Kui jagate sama kogemust, siis lugege edasi, sest ka minu arvates on pealkirjad üks ebameeldivamaid külgi tänase Eesti ajakirjanduse juures. Pealkiri peab müüma, öeldakse ajakirjanikule ülemuste poolt. Tihtipeale ei usaldatagi pealkirja panemist loo autorile, vaid antakse toimetajale teha, või vähemalt nii väidavad paljud ajakirjanikud, kui neid sel teemal pinnida. Vahel lükatakse see vabandus ilmselt ette ka puhtast mugavusest, sest pealkiri on tegelikult ikkagi enda pandud.

Aga avaldame siinkohal siis suurema osa Kristina Männi kirjast Eesti Ekspressile (paari lauset on võrreldes originaaliga avaldamise tarbeks ka täpsustatud ja toimetatud). Head lugemist.

Tere, Sulev Vedler

Lugesin Eesti Ekspressist Teie artiklit „MTÜde räpased saladused“, mis tekitas minus imestust ja pahameelt. Mul ei jää muud üle kui teha Teile etteheiteid ja parandada eksitavaid väljendeid.

Kõigepealt taustaks, et algatus selle seaduse tegemiseks on tulnud ühenduselt endilt. Ülemöödunud aasta alguses, kui seadusemuudatus vastu võeti, kirjutas EMSLi juhataja Urmo Kübar “Äripäevas”: „/—/ ühendused kirjutasid sama juba 2002. aastal Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni. Adekvaatne ülevaade võiks meil juba aastaid olla, kuid seni on riik alati leidnud ettekäändeid venitamiseks, jätkates samal ajal mugavat retoorikat läbipaistmatust kolmandast sektorist – otsekui me tahaksime läbipaistmatud olla!“ (http://www.ngo.ee/20455).

Seadus jõustus küll alles sellest aastast, kuid palju ühendused (Eestis kokku üle 30 000) on oma aruandeid, sh finantsaruandeid avalikuks teinud kaua: suuremal osal ei ole suurt midagi varjata ja nad on huvitatud sellest,  et eelarvamuste ja põhjendamatute (kuid võimalike) süüditustega ennetamiseks olla nii avatud, arusaadavad, selged ja vastutustundlikud kui võimalik. See seadus tegi andmete avaldamise lihtsalt kohustuslikuks. Lisaks, kuigi sõltumatu audiitori kohustus on Eestis seni ainult sihtasutustel, on hulk eeskostega tegelevaid ja oma valdkonna juhtorganisatsioonid ammu vabatahtlikult end auditeerida lasknud.

Teiseks, olete terve artikli ja peakirja rajanud ainult kolmele näitele. Esimene neist on spordiselts, mille aususes ja finantside arusaadavuses on meedia kahelnud juba kaua aega. Teiseks näiteks on ettevõtlusorganisatsioon pangaliit, kus sissetulek tuleb peamiselt liikmetelt, kes valivad juhataja ning määravad ka tema palga. See on ühenduse, tema liikmete ja juhatuse/ nõukogu oma asi kui suur on juhataja palk. Tõsi, teatud ühendused (eelkõige avalikes huvides tegutsevad) peavad Eesti kodanikuühenduste eetikakoodeksi järgi heaks tavaks, et sissetulekud ei riivaks õiglustunnet ja oleks tasakaalus nii ärisektoris kui ka avalikus sektoris makstavate töötasudega.

Kolmanda näite, Naerata Ometi, juurde tulen hiljem. Kuid kõik on ammu teada asjad ja seadus ei toonud küll midagi uut kaasa.

Järgmiseks, kus on öeldud või kirjas, et ühenduste juhtide ja töötajate palgad peavad olema madalad? Kindlasti ei ole põhjendatud imepisikesed palgad ainult seepärast, et tegutsemisvormiks on MTÜ, sihtasutus või seltsing. Ühendused saavad oma sissetuleku erinevatest allikatest: toetustena, annetustena, projektidest, lepingutest, ise teenides või vabatahtlikku tööd kasutades. Kui selle üle teostab järelvalvet ühenduse valitsev kogu (juhatus või nõukogu) ja kiidavad heaks liikmed ja toetajad, siis ei ole normaalses palgas midagi taunimisväärset.

Neljandaks, ja see on eriti kurb koht: artiklis on nii palju rõõmu, justkui oleksite õnnelik, et saite lõpuks ometi MTÜde räpased saladused paljastud. Eriti kurioosne on see suhtumine ja toon arvestades järgmisel lehel avaldatud tõsiselt head lugu, kust ja miks tuleb eestlaste viha ja vimm, mida igal võimalusel välja lasta. Te teete oma looga paha ühendustele, kellel pole räpaseid saladusi ja solvate inimeste head tööd ja tahet. Kui avastate, et kolme ettevõte juhid on sulid, mõni ajakirjanik kirjutab jama või poliitik saab karistuse korruptsioonis, kas sarnane pealkiri ettevõtete, ajakirjanike või poliitikute kohta oleks Teie meelest õigustatud? Minu meelest ei ole; see oleks  solvav ja vale.

Lõpetuseks ning see käib nüüd Naerata Ometi teema juurde: hea, et Te võtsite üles teema, kuidas raha annetustena mingi ülla või heategevusliku eesmärgi tarbeks koguv ühenduse seda peamiselt enda ülalpidamiseks kasutab. See on küsimus, millega ühendused nii Eestis kui mujal maailmas on ka ise kaua tegelenud ja arutanud, mis on hea tava ja protsent. Uurige ja analüüsige ning küsige ja kirjutage, kuid hoiduge üldistavate ja solvavate hinnangute andmisest kõigile nii kergelt ja põhjendamatult ühe mõõdupuuga. Leian, et endast ja oma lugejatest lugupidav ajakirjanik ei peaks seda tegema.

Mul on kahju, et Te lugu ei jäta muud võimalust kui reageerida ainult negatiivselt.

Head päeva,

Kristina Mänd
(olen Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogus ning juhin rahvusvahelise kodanikuühenduste liidu CIVICUS programmi, mis tegeleb ühenduste avatuse, aususe ja õiguspärasusega).

On asju, mis on igal pool meie ümber kirjas ja me arvame, et me teame seetõttu neist midagi. Näiteks vabadus. Kui  triviaalne aga samas kui keeruline! Ja vahel ma mõtlen, et kui paljud sellele demokraatia asjale pihta saavad ja siis kui lõpuks pihta saavad, kui paljud demokraatiat üldse tahaksid.

Just loen Icon Magazine’i, kus sõnastab seda probleemi Itaalia disainer Gaetano Pesce: “Demokraatia on midagi, mida me ei mõista veel väga hästi. Enamus inimesi mõtlevad, et demokraatia tähendab võrdsust. See pole tõsi. Demokraatia on erinevuste kaitsmine.”

Kunagi varem tsiteerisin Memokraadis filosoof Hannah Arendti raamatut The Origins of Totalitarianism ja see tsitaat sobib jätkuvalt hästi ka siia:

Tingimuste võrdsus, mis on küll kindlasti üks vajalik eeldus õiglusele, on kõigest hoolimata üks suuremaid ja ebakindlamaid ettevõtmisi moodsa inimkonna ajaloos. Mida võrdsemad on tingimused, seda keerulisem on seletada erinevusi, mis tegelikult inimeste vahel eksisteerivad…

2009. aastal kirjutasin kunagi natuke pikemalt Balti riikidest kui maandamata utoopiatest, kus samuti puudutasin  võrdsuse teemat. Ehk kuhu ma sellega tüürin? Valimised on tulemas, äkki ei olekski nii imelik ja piinlik kui avaks rahaloopimise ja ebakarismaatilise visioonitamise kõrval taas teemad nagu, et mida tähendavad demokraatia  ja võrdsus Eestis. Ja ei piisa ainult sellest, kui kaks Sotsiaaldemokraatliku erakonna liiget sellest kuskil Sirbis keeruliselt räägivad.

Andris Razāns ja Anvar Samost said hiljuti valmis Läti-Eesti suhteid kajastava raporti ning on väga oluline, et see dokument ei jääks lihtsalt kuskile sahtlisse, nagu hoiatas ka Läti politoloog Veiko Spolitis ajalehes Postimees.

Vahel tundub, et Eesti inimeste peades on Läti nagu lohutusauhind naaberluse alal. Eestlane tunneb kergendust, et meist lõuna pool pole Venemaa või Valgevene, vaid hoopis ohutud lätlased. On meeldiv, et need naabrid hääletavad meie poolt ka Eurovisioonil ning muidugi vahel hääletame meie nendegi poolt, kuid sellega tugevamad tunded piirduvad. Kui Lätil halvasti läheb, siis on see mõnedele inimestele ilmselt isegi kergendus – hea, et meiega ei juhtunud!

Võib olla on see ainult minu hinnang, sest värskeid ja põhjalikke arvamusuuringuid ma ei leidnud. Samas on tõsi, et uudised, mis räägivad, et Eestil läheb paremini kui tema Balti naabritel, müüvad lehtedes jätkuvalt hästi. See on tegelikult üks vana promonipp – kui tahta mingit statistikat paremini lehtedesse saada, siis tasub ära tuua ka võrdlus Lätiga. (Eriti hästi müüb siis, kui Läti on meist taga). Osa sellest on ilmselt iseloomulik kõigile maailma naabritele, osa sellest on ka mingi väikeriigi sündroom, kuid ka seesama Erisaate Läti teemaline ja tegelikult mitmetahuliselt irooniline  video siin postituse juures on saanud mingil põhjusel üle 200 000 kliki*.

Päris ametlikult ja paberil on Eesti-Läti olnud üldiselt heades suhetes, kuid pikka aega oli näha, et Eesti arendab suhteid pigem Soomega ning paar korda ütlesid mõned poliitikud selle ka avalikult välja. Räägiti ka sellest, et Balti riik olemine on Eestile ohtlik, sest “Baltikum” seondub nõukogude ajaga.

Näiteks Soome olevat olnud pärast 1918 aastat korraks ka kunagi Balti riik, kuid eemaldus sellest määratlusest sihilikult ning sidus ennast pigem skandinaavialiku ning põhjamaise kultuuriga. Sibeliusele ja Gallen-Kallelale toetudes ei olnud see ka keeruline. Soome rahvusprojekti käigus ehitati eelmise sajandi teisel poolel aga juba täiesti teadlikult ja suunatult Arabia tehaste portselani hõngulist põhjamais-soomelikku identiteeti. Soomel ongi tänapäeval läinud paremini kui Balti riikidel ja seepärast peaksime meie järgima Soome eeskuju ning proovima sellest Balti seltskonnast kuidagi välja pääseda, arvasid need inimesed.

Lisaks on meil Soomega sarnased soome-ugri juured, lätlased ja leedulased on aga indoeurooplased. Muidugi pole Balti riigid üksteises ka kunagi erilist julgeolekugarantiid näinud, pigem on kõigi usk olnud, et kui “jamaks läheb”, siis abi tuleb ikka kuskilt väljastpoolt, sest me oleme liiga väikesed, kuid… Me peame mõtlema, mis siis tegelikult juhtub, kui Eesti “tõmbab Baltikumist minema”, Leedu “tõmbab ka kuidagi Poola suunas”. Kelle suunas liigub Läti? … Õige vastuse väljamõtlemiseks ei pea olema eriline geenius. Seega peaks olema suhteliselt selge, et Baltikumi kui sellist lagundada ei pruugi olla Eesti riiklikes huvides.

Samuti on mõnevõrra lihtsustatud arvamus, et välissuhted peaksid olema ühekülgsed, suunatud loodesse või siis ainult kuhugi kaugele seitsme maa ja mere taha. Seda eriti riigis, mis asub kuskil maailma nuka peal nagu Eesti, kelle viimase saja aasta suhted idas asuva Venemaaga kuuluvad pigem geopoliitilisse thrillerisse.

Meenutagem ka, et Balti riikide elanikkond on umbkaudu 7 miljonit suur ning seda on umbes täpselt 5 korda rohkem kui Eesti elanikkonda. See on turg nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes.

Kõige rohkem ongi Balti koostööd arendanud äriinimesed, kelle jaoks on numbrid ilmselgeks ja märkimisväärseks motivaatoriks. Kuid vaatamata ärimeeste pan-Balti ringisõelumisele ja üksikute ametnike pingutustele on  Balti sõprus olnud pigem võimalus kui tegelikkus ning seda kinnitab ka raport.

Ma olen tööasjus Lätis rohkem käinud alates 2003. aastast, kuid oluliselt vähem kui Leedus. Minu suhted lätlastega on seni olnud head, eriti kui jutuks tulevad minuga ühevanused inimesed. Ning mõneski olukorras tuleb meelde kellegi ütlus, et eestlased ja lätlased on tegelikult sama rahvas, kellel on lihtsalt erinev keel. Ja tõepoolest, kindlasti on Cēsīs palju sarnasem linn näiteks Pärnule kui ütleme, Narva.

On muidugi ka selliseid asju, mis mind lätlaste puhul segavad. Näiteks paljud ärilised standardid tunduvad Lätis olevat lõdvemad kui suhteliselt põhjamaisema kultuuriga Eestis ning ausat maksumaksmist peetakse Läti äriringkondades pigem rumaluse- kui auasjaks. Ka korruptsiooni tundub Lätis olevat rohkem kui Eestis. Riigiline mõtlemine näib üldse olevat nõrgem, sest tuttavad lätlased mõistavad veel vähem kui tuttavad eestlased, miks peavad olema riigis sõltumatud institutsioonid nagu maksuamet, riigikohus, jne.

Ent enne kui me nende võrdluste üle rahvuslikku uhkust tunneme, mõtleme, mida see tegelikult tähendab Eestile. Ning ärgem unustagem, et nende samade arengute seemned on tegelikult meis endiski olemas ja lätlastest eristab meid vaid paar õnnelikku valikut ja ehk natuke tihedam suhe Läänega tänu sellelesamale Soomele ja tema televisioonile.

Novembris on tulemas Eesti-Läti koostöökonverents. Sellelt ootaks kõigepealt reaalset naabrite kõnetamist. Kui mõni hea retoorikaga poliitik suudab seal konverentsil läbi murda tavalistest, jäikadest viisakusväljenditest, unustada mõttetu Balti konkurentsimentaliteedi ja öelda tõesti midagi sellist naaberrahva kohta, mis jõuab kohale lihtinimesele, midagi sellist, mis leiaks ohtrat tsiteerimist, siis see oleks juba päris hea algus. Sest kuidagi on vaja inimestele selgeks teha, et koostööraportis toodud ideed on vaja tõesti ka ellu viia.

* Hiljem: Teine võimalik oletus on see, et neist klikkidest on suur hulk pärit Lätist.

Sõnaga “antipood” tähistatakse meist täpset maakera teisel poolel asuvat kohta, või inimest, kes seal elab, kujundlikus mõttes võib aga seda sõna kasutada kellegi suhtes, kes teeb või mõtleb kõike täpselt vastupidiselt meile. Geograafilises mõttes on Tallinna täpne antipood Vaikses Ookeanis, kuskil Uus-Meremaast  kagus aga kus asuvad meie vastandid kujundlikus mõttes?

Alates sellest hetkest, kui Financial Times nimetas Eestit majanduspoliitilises mõttes anti-Kreekaks, on Eestit Kreekale vastandatud nii mõneski arvamusavalduses. Tänaseks on ju selge, et Eesti saab euroala liikmeks ning selleks saades loetletakse meie tugevusi ja tuuakse välja, et Eesti on nende majanduspoliitiliste põhimõtete kehastus, mille puudumist heidetakse ette Kreekale. Vaadake näiteks siia.

Meie ametlikud antipoodid ei ole kindlasti rahul pahupidilase rolliga ning  ajakirjaniku vasakpoolse väljaande Ethnos Online arvamusajakirjaniku George Delastiku paar päeva tagasi ilmunud kolumn, milles ta võrdleb Eestit finants-koonduslaagriga, sobib siinkohal hästi  illustratsiooniks.  Faktidega on kohati väga meelevaldselt ümber käidud, kuid usun ka muude kajastustega kõrvutades, et emotsionaalsel tasandil väljendab see lugu paljude kreeklaste praegust sentimenti. Toon peaaegu terve teksti tõlgitud kujul, sest kui tihti meist ikka Kreeka meedias räägitakse (aitäh Välisministeerium inglisekeelse versiooni eest!):

“Lõpuks on leitud üks riik, mis sobitub Berliini nägemusega Euroopa finantsilisest Dachaust: see on  Eesti, mille euroalaga liitumine 1. jaanuarist 2011 otsustati eurotsooni rahandusministrite kohtumisel Luxembourgis. Pole kahtlust, et see otsus ratifitseeritakse järgmisele nädalale kavandatud eurotsooni juhtide kohtumisel.

Riigina ei ütle Eesti palju. Seal on 1.4 miljonit elanikku, pindala on väiksem kui kolmandik Kreekast, majandus on umbkaudu 16-17 korda väiksem kui Kreekal ning SKP elaniku kohta on vähem kui pool Kreeka omast.

Selle riigi rahanduslikud baasnäitajad aga omavad potentsiaali panna iga tõelise sakslase südame rõõmust hüppama: 2009. aasta eelarvedefitsiit oli vaid 1.7% ja riigivõlg – hoiatus, see pole trükiviga! – oli ainult 7.2% SKP-st!

Jah, kui Saksamaa võlakoormus 2009. aastal oli 73.2%, ületades kaugelt 60% piirmäära, mida seab Maastrichti leping, õnnestus eestlastel hoida võlg uskumatul 7.2% tasemel. Ja kui keskmine 16 riigist koosneva eurotsooni defitsiit oli 6.3% ja EU 27 riikide oma oli 6.8%, säilitas Eesti defitsiidi tasemel 1.7% eelmisel aastal. Eesti väitis, et 2008. aasta inflatsioon ületas 10%; ah hästi… 2009. aasta inflatsioon läbistas aga põranda ning kukkus alla nulli! Hindade langus, mitte tõus, 0.7% võrra!

Saksa “Frankfurter Allgemeine” ei suutnud peita oma õnnelikke tundeid, kui nimetas Eestit “finantsdistsipliini eeskujulikuks õpilaseks”. Samas oleks täiesti mõistlik küsida: kuidas siis Eesti saavutas nii lühikese ajaga sellise finantsilise ime? Vastus on lihtne kuid valus: hävitades eestlasi! 2009. aastal langes Eesti SKP kuristikku: vähenemine … 15% võrra! Ainult sõjaajal näeme tavaliselt sellist SKP langust. Muidugi sõda ei toimunud, kuid valitsus algatas kodusõja Eesti inimeste vastu: see kiirendas töötuse määra 20 protsendini, see ei lömastanud mitte ainult riigiametnike palku 20-30% võrra, vaid läks kaugemale vallandades neist kümneid tuhandeid, pensionid langesid 20% või enam ning see hävitas peaaegu täielikult haiglad, kärpides 40 protsenti nende eelarvetest, see tõi täieliku õnnetuse haridusse ning kaotas peaaegu täielikult vallandamistoetused ning töötutoetused.

Eestlased siiski painutasid oma pead alla selle asemel, et mässama hakata. Niisiis, samal ajal kui nad vajusid vaesusse ning kannatustesse, jõudsid numbrid enneolematutesse kõrgustesse. Defitsiit kadus, pärast seda kui valitsus lanseeris pogrommi riigiteenistujate ja pensionäride vastu, ei jätnud raha haiglatele, koolidele ning valitsusasutustele. Inflatsioon kadus samuti, sest riik oli täis töötuid, kes ei teadnud, kuidas ellu jääda.

Veel enamgi, valitsus andis välispankadele tagasi enamus raha, mis oli kogutud ning võlg vähenes.

See on täpselt see, kuidas sakslased ja teatud Euroopa neoliberaalsed ringkonnad unistavad degradeerida riike ja rahvaid üle kogu EL-i. Õnneks ei ole ega taha me kunagi saada eestlasteks! Meie ning paljud meiesarnased rahvad ei ohverda inimesi numbrite nimel.”

Tegelikult ilmub sarnaseid jutte ka Eestis, erinevus on selles, milliste arusaamade alusel viiakse ellu ametlikku poliitikat ning vastandumine sünnib selgelt just selles osas. Olukorra teeb huvitavaks see, et need tekstid ja nende põhjal elluviidav poliitika ei ole lihtsalt sõnakõlksud, vaid need määravad riikide ja rahvaste saatusi.

P.S. Seda postitust sobib lugeda koos Kristjan Lepiku eilse kolumniga “Maailma riikide rahakotiprobleemid” Memokraadis.

2008. aastal alanud globaalne majanduskriis on palju asju maailmas pea peale pööranud, kusjuures paljud pööramisprotsessid on veel alles pooleli. Igatahes võib julgelt väita, et maailm on kriisiga palju muutunud. Enamik muutusi ei ole just kõige meeldivamad, kuid arvestades, et maailma majandus oli suure buumi käigus omajagu kreeni vajunud, on need muutused pikas perspektiivis väga vajalikud.

Olen jälginud finantsturgude kriisi lähivaates ning kuigi kohati hakkab ka minul veidi kõhe, tuleb tõdeda, et kulgemised on väga huvitavad. Muutused majandustes on erakordsed ning tõsine intellektuaalne väljakutse on prognoosida, mis võiks edasi saada, sest ajaloost olukorra ainulaadsuse tõttu paralleele palju tuua ei ole. Olen väga palju lugenud viimastel aastatel ka just laiema majanduspoliitika võtmes ja mõtisklenud riikide tehtud valikute kvaliteedi üle, eriti just selles võtmes, kui hästi Eesti siiani käitunud ning mida peaks edasi tegema.

Rain Tolki FB lehel tekkis päris asjalik arutelu Siim Nurkliku EE artikli kohta ning mulle tundus nüüd möödapääsmatu need mõlgutatud mõtted ka kirja panna – ehk selgitab see tausta, miks ühte või teist arvamust oman.

1. Riikide rahakott

Alustuseks väike ABC riikide finantsidest. Nagu igal eraisikul, on ka riikidel iga-aastased kulud ja tulud, viimase moodustavad peamiselt maksulaekumised. Kui tulud=kulud, on riigieelarve tasakaalus, kui tulud > kulud, siis riigieelarve ülejäägis ja kui kulud < tulud, siis riigieelarve defitsiidis. Kui eraisiku kulud ületavad tema kulusid, siis peab ta laenu võtma selle tasakaalustamiseks või siis näiteks televiisori maha müüma. Riigi valikud on suuresti sarnased.

Siit jõuame poliitikani. Oletame, et Molvaania nimelise riigi tulud ja kulud on mõlemad 100 ühikut. Nüüd kui meil on kaks parteid – üks ütleb, et tõstame sotsiaaltoetusi ja pensione, see on vaid 5 ühikut aastas, võtame vaid jupikese laenu ja teine ütleb eiei, oleme ikka pigem konservatiivsed, ärme kuluta üle tulude. Siis on see esimene partei ikka suure tõenäosusega populaarsem. Selline oli buumi ajal paraku trend enamikes maailma riikides.

2. Kriis muudab mängu

Molvaania tulud olid enne kriisi 100 ja kulud 105. Tuli kriis ja selle tulemusena vähenes nii ettevõtete tulu (vähem makse ettevõtetelt), kui ka töötajate tulu (vähem makse töötajatelt). Seega kukkusid Molvaania riiklikud tulud 90 peale. Tasakaalu hoidamiseks tuleks ka ju riigi kulud alla tuua. See aga on väga keeruline – paljud kulud on lepingutega seotud ja kuigi näiteks pensionite kärpimine oleks sisult loogiline (heal ajal koos tulude tõusuga neid ju tõsteti), oleks see poliitiline enesetapp ja seda ei juleta ei Eestis ega Molvaanias teha.

Seega suuresti lahendasid riigid probleemi sellega, et kulud jäid eelnevale tasemele ja puudujääv osa laenati. Eeldusel, et võlatase riigil ei ole liiga kõrge (näiteks Lätis enne kriisi 9% riigi võlg SKP-st), ei oleks selline lüke midagi traagilist. Olukorras aga, kus riigi võlg juba eelnevalt on kõrge (Kreekas enne kriisi riigivõlg 90% SKP-st), on probleem suur.

3. Kreeka tragöödia

Euroopa kultuuri häll Kreeka on paraku eriti drastiline näide selle kohta, kuidas riik on ennast aastate möödudes rahaliselt täiesti nurka mänginud. Rahaliselt Kreeka riigi jaoks häid valikuid enam ei ole, valida on ainult halbade ja veidi vähem halbade vahel. Head valikud olid Kreeka jaoks veel olemas 10, või siis pigem 20 aastat tagasi.

Miks nii? Vaadake allolevat graafikut – seal on tulpadena toodud Kreeka riigieelarve defitsiit (kui palju riik oma tuludest rohkem kulutab) ning joonega riigivõlg SKP suhtes. Eesti võitleb tõsiselt sellega, et riigieelarve defitsiit ei ületaks 3% SKPst. Tulime sellega 2009.aastal toime, mistõttu ongi meil lootust euro saada. Seda 3% piiri peaks jälgima kõik eurotsooni riigid, kuid Euroopa on paraku selle tingimuse suhtes olemasolevate liikmete suhtes silma kinni pigistanud. Oluline on ka märkida, et 2008-2010 on sarnaselt Kreekale toimunud paljudes teistes riikides järsk kasvamine riikide eelarveliste miinustega. Seega on koos sellega muutunud oluliselt tähtsamaks teemaks eelarved ja riigivõlad.

Kreeka riigieelarve defitsiit ja riigivõlg SKP suhtes (%)

Vaadake Kreeka riigieelarve defitsiiti – see on olemas olnud iga aasta alates 1970-ndate keskpaigast. Kreeka on iga aasta kulutanud rohkem kui ta on teeninud ja isegi lubatud 3% piiri alla ei ole nad jõudnud – raju! Põhjus peitub selles, et riik on teinud pidevalt üle oma võimete (sotsiaal)kulutusi ning loomulikult on need poliitikud populaarsemad, kes lubavad rohkem. Seega sisuliselt on probleemides süüdi rahvas, kes pidevalt hääletas võimule sellist poliitikat. Ühes TV saates nägin, kuidas üks Kreeka riigiametnik ütles, et tema ei ole kriisis süüdi, tema palka ei tohi vähendada. “Riik on süüdi!” Mis müstiline olevus see “riik” on? Iga hääleõiguslik kodanik ikkagi vastutab, kui nii pikalt on vastutustundetult finantse juhitud riigi tasemel.

4. Kas riigid saavad kaineks?

Nassim Taleb on öelnud: “Kui eraisik muutub maksejõuetuks, siis ei kandu ta võlad ta lastele. Kui riik muutub maksejõuetuks, siis isegi sündimata lapsed kannavad seda koormat. Seetõttu riigieelarve defitsiidid on ebamoraalsed”. Nõus! Pidevalt üle võimete elamine ei ole ainult Kreeka probleem, sarnase probleemi eest on suurem osa lääneriikidest – heal ajal elasid kõik üle võimete ja nüüd tuleb hakata püksirihma pingutama.

Arvan, et globaalseks trendiks on see, et järjest rohkem hakkavad valijad mõistma, et miinuses riigieelarve on probleem kogu rahva jaoks. See tähendab, et riigid hakkavad tulusid tõstma (maksutõus) ning kulusid langetama (riigitöötajate palkade vähendamine, sotsiaalkulutuste kärpimine). Arvestades, et lääneriikide elanikkond on ka pidevalt vananemas (järjest rohkem pensionäre), siis on rohkem kreenis finantsidega riikide puhul tõenäoline ka näiteks pensionite ja muude sotsiaalkulutuste kärpimine.

5. Parem-vasak, vasak-parem?

Peale kriisi lahvatamist 2008. aastal, oli riikide võimutüüri juures näha väikest kursimuutust vasakule – arvamust “kapitalism ei tööta!” oli kuulda üha rohkem (keegi peab ju kriisis süüdi olema). Praegu hakatakse jällegi aru saama, et paljud keskpunktist vasakule jäävad poliitilised jõud on riigi tasemel liigselt kulutanud ning selleks, et saada riigi finantsid tasakaalu on nüüd vaja konservatiivsemaks muutuda. Näiteks UK viimastel valimistel kujuneski väga oluliseks valimisvõitluse teemaks see igav riigieelarve defitsiit. Rahvas hakkab aru saama, et tuleb riigieelarve tasakaalu saada – eelnevalt võimul olnud vasakpoolsemad leiboristid kaotasidki valimised ning toorid tulid võimule.

Samas siin tuleb ka märkida, et kriisi järel mängib üle maailma rolli ka inimeste pettumus poliitikas – sageli valitakse lihtsalt neid poliitilisi jõude, kes viimati võimul ei olnud. Kuigi keskmisena on vasakpoolsemad jõud suuremate riigieelarve defitsiitide pooldajad, ei ole riikide finantside küsimus minu jaoks sedavõrd parem-vasak teema, vaid pigem üldine riigi eelarvepoliitika, mis ideaalis võiks olla pikaks perioodiks paigas. Seega minu jaoks rohkem majanduspoliitiline austria koolkond vs. Keynes’i pooldajate vaheline vaidlus ning selle puhul olen ma rohkem esimeste poolt, konservatiivne poliitika pikas perspektiivis kasulikum.

6. Kui targalt on käitunud Eesti?

Kahtlemata ei ole Eesti finantside juhtimine olnud perfektne (näiteks 2008. aastal tegelesime veel kriisi eitamisega), kuid tagantjärele vaadates võib paljudes nüanssides imestada, kuidas me riigi rahade juhtimisel nii hästi oleme hakkama saanud. Eesti pikema perioodi poliitika on olnud riiklike finantside tasakaalus hoidmine – heal ajal on Eesti riigieelarve olnud isegi ülejäägis (kulutame tuludest vähem) ja see on aidanud meil koguda riigireserve, mis on kriisi aidanud üle elada. Alloleval graafikul on näha, et Eesti riigieelarve on defitsiiti (ehk miinusesse) läinud alles kriisiga, buumi-aastatel suutsime vähem kulutada kui riigi tulud sisse tõid.

Kui Kreeka riigivõlg on üle 100%, siis Eesti riiklik võlg on alla 10%, mis on saavutatud just sellega, et oleme riigieelarve hoidnud tasakaalus. Tõsi, meil on erasektori (eraisikud + ettevõtted) võlakoormus päris kõrgele kerkinud, kuid seda aitab tasakaalustada riigi madal võlatase .

Kas Eesti oleks saanud ka Kreeka kombel tõsta sotsiaaltoetusi ja muid riigi kulutusi ning eladavõlgu ? Jah, otse loomulikult. Kuid nagu näitab praegu Kreekas toimuv, oli see nende mõnus elu tuleviku arvelt – nüüd hakatakse selle eest arveid esitama.

Loomulikult meeldiks mulle, kui näiteks pensionid oleks Eestis sama kõrged kui Norras, kellele ei meeldiks. Samas tuleb aru saada, et oleme vaesem riik ning igaüks saab kulutada ikkagi ainult nii palju kui tal on. Tõsi, oleme kindlasti vähem vaesemad, kui olime seda 10 aastat tagasi, oleme suutnud majandusena areneda. Eesti ainus võimalus sotsiaalkulutuste kasvuks on ikkagi ainult majanduskasv, kui majandus kasvab, saavad sotsiaalkulutused kasvada koos majandusega.

7. Mis saab edasi?

Eesti reageeris 2009. aastal kriisile oluliselt erinevalt võrredles lääneriikidega – kui lääneriigid suurendasid riiklikke kulutusi (ja sellega ka riigieelarve defitsiite), et turgutada majandust, siis Eesti kärpis kulutusi ja pidurdas sellega majandust. Kuigi lühiajaliselt väga vastik, siis tähendas see seda, et samal ajal kui enamus maailmast tegeles probleemide tulevikku lükkamisega, tegi Eesti vastikud otsused kohe ära ja kohanes uue olustikuga kiiremini. Arvan, et päris head ajad meil maailma majanduses niipea ei taastu, käes on “kriisijärgne ajastu”. See omakorda tähendab, et ka lääneriigid peavad mingil hetkel tegema neid ebamugavaid otsuseid. Riikide kaupa on finantsseis loomulikult erinev, kõiki ühe kirvega lüüa ei saa. Problemaatilisemad riigid finantside poolest on mu meelest Kreeka-Hispaania-Portugal-Itaalia nelik (PIGS), UK ja USA. Samas näiteks Saksamaa ja Skandinaavia finantsid on üsna korralikud.

Seega kui võrrelda näiteks Eestiga, siis arvan, et PIGS-riikide majandused on viie aasta lõikes on tunduvalt raskemas seisus ning ka tavainimese jaoks on see periood seal see suure tõenäosusega paigalseis. Samas kui Eesti on kriisiga kiiresti kohanenud ning siit mu meelest luuakse vundamenti uueks kasvuks. Kriis on olnud ulatuslik ja ega sama tugev majanduskeskkond nagu buumi tipus 2007. aastal, ei tule niipea tagasi. Oluline on ka tavainimesel vaadata, mis maailmas toimub ning võrrelda Eestit teiste riikidega, mitte enda eluga aastal 2007. Eesti oma avatud (ja väikese majandusega) sõltub väga tugevalt nendest tuultest, mis maailmast tulevad. Me kipume siin oma konnatiigis toimuvaid veekeerutusi ületähtsustama, sageli on need lihtsalt globaalsed trendid, mis otsaga siia jõudnud.

Kõigil, kes on lugenud juba debatiks kujunevaid Vabadussõja monumendist rääkivaid tekste Jaak Aaviksoo blogis ja Memokraadis, tasub lugeda ka Jaak Aaviksoo vastust minu eelmisele postitusele. Siit siis minu vastukommentaarid.

Esiteks, nagu ma ütlesin ka eelmine kord, on sümpaatne, et ühel ministril on julgust, oskust ja tahtmist kirjutada oma töös esinevatest kõhklustest. Maailma absoluutne tipp selles žanris on 85 aastase Robert McNamara intervjuu filmis The Fog of War, kus ta tunnistab muu hulgas, et Vietnami sõda oli eksitus ja seda filmi vaadates me näeme tõesti, kui ekslikud võivad olla ajaloo pöördmomentidel inimeste taju ja analüüsivõime ning samal ajal on otsustajate õlgadel siiski pakiline vajadus otsustada. See sisendab alandlikkust ning mingis mõttes esineb seda ka Jaak Aaviksoo esimeses tekstis.

Kuid… kas sisekaemused ja mõtisklused on piisav, et öelda, jah, kaitseminister, mõistame teid, kahju, et nii läks aga nüüd on kõik korras.  Kas reaalne ametisoleku aeg on ikka see koht, kus mcnamara-momendid väga palju aitaks ja vastaks avalikkuse ootustele? Need reserveeritakse enamasti ametiaja järgsetesse aegadesse. Kaitseminister ei saa eitada, et monument on tema suurprojekt ning see  on katastroofiliselt ebaõnnestunud. Ei saa loota, et  unustame selle kõik kollektiivselt ära, ärme võta seda nii tõsiselt, ärme kirjuta sellest ei pikalt, ei teravalt, ei emotsionaalselt. Selline ootus on vale juba puhtalt poliitilise kultuuri tulevikku silmas pidades. Kas tõesti soovime, et sarnaseid asju võib tulevikus edasi korda saata sama kergekäeliselt?

Nüüd sellest, mis puudutab ühte konkreetset punkti, milles Jaak Aaviksoo mulle vastab ja see puudutab füüsiku rolli ja sümbolilist mõtlemist. Ma tegelikult tean hästi, et Jaak Aaviksool on sümboliline mõtlemine olemas ja rohkem kui enamustel teistel, see on põhjus tema poole alt üles vaadata. Mõistan, et talle see konkreetne etteheide ülekohtune tundub. Kuid  tahan selle punkti välja toomisega  viidata sellele, et öeldes “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” loobub Jaak Aaviksoo retooriliselt justkui kaitseministri positsioonist ja proovib seonduda sellel hetkel hoopis “süütuma” akadeemilise taustaga.  Mitte, et nii ei võiks, see avab mingis mõttes ka tausta, kuid teisest küljest ei tasuks sellest ka ennast uinutada lasta.

Rollidest rääkides veel, siis Eesti poliitilises elus on üks võitlusvahend nii tihti kasutuses, et susiseb lausa kuumusest. Selleks on küsimus “aga kes selle taga tegelikult on?” ning sellega saab justkui kõigist küsimustest ja arvustustest priiks. Nii esitab ka Jaak Aaviksoo minu blogisissekande kohta küsimuse “Mind vaevab muuhulgas küsimus, mis ajendas avalikkusuhetemeest Daaniel Vaarikut seda PR-teost looma. Oli selleks sisemine vajadus iseennast kuidagi suhestada – pakitsev kodanikutunne – või hoopis kellegi kolmanda huvid.”

Ma tean, et suur hulk poliitikuid usub täiesti paranoiliselt, et terve meedia koosneb AINULT materjalidest, mis on kellegi peidus olevate kolmandate huvide põhjal sepitsetud. See soodustab ka olukorda, kus kriitikat ongi vähe, sest kriitikud ise tunnevad ilmselt ka, et nagunii seondatakse nad kellegi sigaretisuitsu mähkunud müstilise “kolmandaga”, vaenlasega.

Ma tean, see ei pruugi veenda, kuid  minu kriitika taga Vabadussõja samba teemal seisab vaid see sammas ise ja ka see mida see tänases Eestis sümboliseerib. Lohakas ja läbimõtlemata elluviimine, hoolimatus avaliku sfääri suhtes ning küüniline avalik kampaania, mille saatel seda seni on korraldatud. See on ka minu linn, kus see on püsti pandud ja see on ka minu riik, mille märgisüsteemi see nüüd ja edaspidi kuulub. Kas tõesti on raske uskuda, et sellest ei piisa? Kas tõesti on mugavam näha selle taga oma erakonna siseopositsiooni või Reformi või Keskerakonda või hoopis Vene eriteenistusi? Palju me niimoodi kaotame võimalikust avalikust debatist, mürgitades selle alati “mingisuguste huvidega” ja uskudes, et iga kriitik on “vaenlase poolele üle läinud”?

Ja nüüd kõige pakilisem küsimus – loomulikult olen ma nõus kaitseministriga teed jooma. Täna sobiks hästi ja siis edasi sobiks alles nädala pärast.

Viimane tükk, mis Vabadussõja monumendi küljest alla kukkus, ei pruukinud olla kõige suurem, kuid just sellest võib  saada viimane piisk karikasse, mis on täitunud juba aastast 2007, millest saadik on meile patriootlike loosungite all üritatud maha müüa lohakalt kokku klopsitud tööd, mille projekteerimise, projektijuhtimise ja elluviimise kvaliteet kuulub parimal juhul nõukogude aega. Aia taha läinud suurprojekti üritatakse  esitada kui “tänuvõla täitmist” Vabadussõjas osalenute ees ja kõigi eestlaste ees, kes on vabadusvõitluse nimel kannatanud.

Tundub, et ka kaitseminister Aaviksoo on aru saamas, et isegi suurimate samba poolehoidjate kannatus võib pärast viimast jama hakata katkema ning seetõttu on ta kokku kirjutanud blogipostituse, milles ta korraks väidab ennast võtvat toimunu eest küll vastutust, kuid siis ülejäänud postituse jooksul tegeleb ohtra demagoogiaga teemal, miks ta tegelikult ikka ei vastuta samba projekti halva elluviimise eest. Postituse läbilugemise järel tahaks küsida, et milles siis teie ühes lauses mainitud vastutus nüüd täpselt ikkagi seisneb, Jaak Aaviksoo, lähete valitsuse juurde uut 100 miljoni kroonist rahasummat küsima või?

Enne kui asume vaatlema, mis siis Aaviksoo postis täpselt mäda tundub olevat, astume korraks sammu tagasi ja mõtleme monumendi rolli üle üldse. Erinevalt näiteks sammuvast ekskavaatorist, on monumentidel enamasti vähe praktilisi funktsioone. Nende peamine roll on ideeline, sümboliline ning tavaliselt avaldatakse monumentidega kellelegi tänu. Sümbolilise funktsiooni puhul tõuseb eriti olulisele kohale elluviimise täpsus, puhtus. Sõdur, kes ei astu õppustel teistega ühte jalga,  rahuajal paraadile ei saa. Mida pühendunumalt, täpsemalt ja kaunimalt antud hetke võimalusi arvestades on rituaal ellu viidud, seda selgemini peaks sõnumi ülevus jõudma kohale ka vaatajani.

Võib ka lihtsama näite tuua. Kui teile antakse presidendi poolt orden, mida on viimasel hetkel kummiliimiga parandatud, siis tunnete ennast ilmselt solvatud. Kui teile tuuakse sünnipäevaks kingitus, mis on kägardatud ajalehepaberisse ning sellega kaasnevad närtsinud lilled, siis te ei usu kingitooja sõnu, et ta tegelikult teist lugu peab. Tulles tagasi monumendi juurde, kehtib sama asi. On tõesti võimalik teha garantiihooldustöid vastvalminud lennujaama juurdeehituses, kuid garantiihooldustöö monumendi puhul on silmapilkselt märk ebaõnnestumisest. Samba parandamine teibiga on aga juba põhjalik läbikukkumine. See on inimeste solvamine.

Ja ma ei räägi siin neist inimestest, kellele see monument nagunii ei meeldinud, ma räägin neist, kes usaldasid kaitseministrit, peaministrit ja valitsust, et sünnib Eesti Vabariigi tänuavaldus rasketel aegadel Eesti ideed hoidnud inimestele. Ma räägin neist, kes samba avamise hetkel pühkisid silmast pisara.

Kaitseministri blogipostitust lugedes tuleb tõesti nõustuda sellega, et sambaprojekt ulatati talle juba seisundis, kus protsess ei näinud hea välja, kuid samas oli siiski tema võimuses halvim ära hoida. On väga sümpaatne, et ta proovib anda omapoolseid selgitusi toimunule, kuid kahjuks kordab ta oma postituses üle põhiliselt üldlevinud müüte ning kasutab demagoogiavõtteid, millega loob pigem küsitavusi kui usaldust. Üritan alljärgnevalt mõningaid ministri väiteid analüüsida lähemalt.

1. Aaviksoo ütleb: “Ikka jälle meenub mulle  tunnustatud kunstieksperdi ärritunud küsimus: “Miks see Vabadussõda teile nii tähtis on?””

Sellega üritab minister teha tehte, mille kohaselt samba austamine=vabadussõja austamine. See on paraku tähelepanu juhtimine tegelikult probleemilt.  Mitte keegi ei süüdista Jaak Aaviksood Vabadussõja tähtsaks sündmuseks pidamises, vaid ikka selles, et ta pole suutnud korraldada selle meenutamist väärilisel moel. Varasemates intervjuudes on Aaviksoo võrrelnud samba ehitust kaudselt lausa vabadusvõitluse endaga:

“Kui Vabadussõjas võidelnud oleksid mõelnud ainult oma majandusliku seisu ja isikliku heaolu peale, siis meil polekski praegu põhjust vabadussamba teemal arutelu pidada. Meil poleks vabadust,” ütles ta näiteks 2009. aasta märtsis ajalehele Põhjarannik.

Eesti välispoliitika ja Baltikumi rahumeelse tuleviku  nimel jääb vaid lootus, et kaitseminister ei ole tõesti kogu selle sambaprotsessi vältel ekselnud mingisuguses sõjaudus ja kujuteldavaid vaenlasi taga ajanud.

2. Aaviksoo ütleb: “Tean, et teistsuguse lähenemise korral oleks ka see, seitsmes katse ebaõnnestunud. Ja ma usun ka neid, kes ütlevad, et järgmist katset püstitada rahvuslik monument Vabadussõjas langenutele poleks enam tulnud.”

Müüti, et “kui meie seda sammast ei tee, siis ei tule seda kunagi” raiuti nii Reformierakonna kui IRL-i poolt avalikku teadvusesse, kuid millel see teadmine või usk õieti põhineb? Sellel, et sammast polnud seni rajatud? Jah, ma usun ka, et monumendi rajamine vabadusele on keeruline, kuid valiku seadmine rahva ette küsimusega kas “nüüd või mitte kunagi” on selgelt ebademokraatlik ning patroniseeriv. Kust teab Aaviksoo, mida rahvas tahab valimistel 2011 või 2015? Võib olla ta ikka tahtnuks küll monumenti? Ja võib olla oleks ilmunud välja mõni võimekam organisaator, kes olekski teinud parema konkursi ja parema samba? Millest selline usk enda äravalitusse?

Ja kui tagantjärele vaadata, siis tundub, et kui valitsus selle sambaga üldse midagi saavutas, siis selle, et nüüd kindlasti Eestis pikemat aega Vabadussõja monumente ei rajata. Või kui inimestele oleks esitatud küsimus nii: “kas te tahaksite kiirustades tehtud monumenti või hästi tehtud monumenti?” Milline oleks vastus siis olnud?

3. Aaviksoo ütleb: “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?”

See on iseenesest hea ülestunnistus, millest võib järeldada, et kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris, kuid teisalt ei saa selle  kilbi taha pugeda. Enda seondamine füüsikaga sellisel keerulisel hetkel on kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoni, Ernst Rutherfordi või Jaan Einastoga, kuid Aaviksoo puhul on tegemist pikaajalise tippjuhiga, kes peaks suutma organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ette näha. Lisaks ei saa olla tänapäeva kaitseminister ainult tehnokraat. Sellega võib ta palju jama kokku keerata, kuna kaitsepoliitika eeldab väga selgelt ka suurtest sümbolitest arusaamist.

4. Aaviksoo ütleb: “Tagasivaates olen leidnud end tihti mõtlemas sellele, kuidas on võimalik kunstieksperdina aktsepteerida üht tööd 44 töö hulgast teise koha väärilisena ja anda hiljem sellele hävitav eriarvamus.”

See on nüüd küll huvitav hoop kunstiekspertide pihta. Aaviksoo üritab ilmselt praegu rääkida kitsast ringist ekspertidest, kes kuulusid otsust teinud komisjoni, samas jätab ta täielikult puudutamata klaasimeistrite, kunstnike, arhitektide ja teiste asjatundjate hulgaliselt avaldatud arvamused, milles ennustati tänaseks juhtunud probleeme ette. Ja seda ENNE monumendi rajamist.

Jättes need inimesed kuulamata, andsid nii Aaviksoo kui tegelikult ka teised valitsuse liikmed selge sõnumi, et neid arvajaid ei peeta ekspertideks ning nende teadmisi mitte millekski. Ühel hetkel hakati nende arvamuse kohta ütlema: “kus te varem olite, rong on juba läinud”, kuigi sellel momendil oleks loomulikult võinud veel tagasi tulla sambaprojekti valiku juurde.

Samuti ei olnud žüriisse kuulunud eksperdid sambaga rahul, näiteks Ülar Mark on tunnistanud EPL-is: “Mina žüriiliikmena võidutöö poolt ei hääletanud.” Ka samba projekti kaitseministrina kõigepealt käima lükanud Jürgen Ligi ütleb oma blogis:

“Kunstiinimeste protest on kodanikuühiskond paremas mõttes: need, kes aru ka saavad, lihtsalt peavad vajadusel rääkima. Kasvõi hilinemisega. Aga nad rääkisid varakult ka. Et nad nüüd selle eest ropult sõimata saavad, ei ole kodanikuühiskond. Ei ole ka rahva toetusele apelleerimine. Rahvas sai toetada sammast kui sellist, mitte niivõrd sellist sammast. Alternatiividest ei saadud teadagi, eriti kuna konkurss sai loid.”

5. Aaviksoo ütleb: “Ju on aga tõsi neil, kes ütlevad, et puhta kunstiotsuse teostamise tõenäosus olnuks pisike. Kahjuks !”

Pange tähele, milline demagoogiline viraaž! Mitte keegi pole öelnud, et otsuse oleks pidanud tegema puhtalt kunstiinimesed. Ilma poliitikute toetuseta. Ka kunstiinimeste endi (vähemalt enamuse) seisukoht on tagasi vaadates olnud see, et nende mõju oli projektile kahetsusväärselt väike ning ekspertarvamusi ei kuulatud, kuid Aaviksoo utreerib selle väite äärmusesse, jättes mulje nagu olnuks tohutu surve kunstirahvalt teha mingi siseringi valik monumendi kavandi osas.

Lisaks annab see lause mõista, et ega “puhas kunst” linnaruumi sobi ja läbi selle tehakse kunstiekspertides muidugi koheselt ullikesed, kes ei oskagi linnaruumi planeerida.

6. Aaviksoo ütleb: “Alates esimeste tõrgete ilmnemisest kindlustas iga partner end lepingut tehes mitmekordselt, et ka halva õnne korral ellu jääda.”

Bloody hell! Kas Kaitseministrist on korraga saanud punamütsike, kes ei suuda riiklike huvide esindamisega hakkama saada? Mille eest makstakse kaitseministeeriumi ametnikele palka, kui nad ei oska mõistliku hinnaga hankeidki läbi viia?

See tekitab kahtluse, et ministeeriumile määratud 2 protsenti kodumaisest SKP-st on laiali jagatud sama suvaliselt.  Kui nagu öeldud, kunstist te aru ei saa, siis  millest üldse? See ONGI ju ametkonna tööks – hind kontrolli all hoida? Sellega mitte hakkama saamine on läbikukkumine, mille eest peaks keegi vastutama. Taas.

7. Aaviksoo ütleb: “Mina ei tea, kas klaas materjalina oli ja on parim. Selle üle võib vaidlema jäädagi – usaldasin neid, kel silmad särasid ja kes uskusid põhjamaiselt karge ja salapäraselt kumava klaasi sisse.”

Tõlge Aaviksoo jutust võiks kõlada umbes nii: “Mina olin puu otsas, kui pauk käis! Ja ma ei julgenud klaasiekspertidelt üle ka küsida, kuulasin särasilmseid põhjamaa noormehi!!”

Kas saab tõesti nii suletud olla, et isegi ühte telefonikõnet klaasimeistritele või arhitektidele ei olnud tahtmist teha? Kui vaadata omaaegset meediat, siis leiab nii klaasiekspertide kui arhitektide hinnanguid, mille kohaselt selline sammas ei ole klaasist sellisel kujul hea idee, lausa prohvetlikult mõjuvad näiteks arhitektide liidu liikme Aate-Heli Õuna mõttekäigud ajalehele Sakala antud intervjuus:

“Ühtse klaaskeha tunnet, nagu arvutis tehtud piltidelt paistab, ei saa tekkida — õmbluskohad jäävad selgesti aimatavaks. On selge, et niisugune väikestest detailidest koosnev konstruktsioon hakkab ühel hetkel amortiseeruma. Kui majal katus pisut läbi jookseb või mõnda kohta kivide vahele pragusid tekib, ei juhtu sellest suurt midagi. Maja jääb majaks. Kui aga niisugused vead on monumendil, torkavad need silma ja neid peab hakkama parandama. Seda ei saa lasta juhtuda! (—) Praegu kavandatav on aga ohtlik eksperiment, mille puhul võib juba ette arvata, et see kaua ei kesta.”

Klaasikunstnik Meeli Kõiva artikkel ajalehes Postimees oli samuti täiesti põrmustav:

“Soome inseneri Aulis Bertini sõnul kaotab turvaklaas aja jooksul oma esteetilise välimuse, muutub laiguliseks ja deformeerub. Karastatud klaas aga puruneb. Turvaklaasi teravad servad on alati ohustatud.”

Nii ka läks. Sammas ei püsi korralikult koos, vuugid lasevad vett läbi. Valgustid läksid juba ammu ükshaaval rivist välja, kuni need mis veel töötasid, igaks juhuks kinni pandi, sest asi nägi kole välja. Osa klaasplaate tõmbus üksvahe roosakaks ning tuli välja vahetada. Samba väiksemad tükid ja tükikesed on pidevalt logisenud ning tõepoolest, ükskord kasutati äratulnud liistude asemel isegi teipi! Siis läks muru kollaseks ja tuli mäe küljest lahti ja vahepeal tekkisid ka korruptsioonikahtlused. Ja nüüd kukuvad uued liistutükid alla.

Kurbloo võtab vaimukalt kokku üks Facebooki kasutaja, kelle sõnul “meenutab vabadussõja sammas mõnd pehkinud maja, mis seisab koos vaid tänu sellele, et termiidid hoiavad üksteisel kätest kinni”.

8. Aaviksoo ütleb: “Mulle on korduvalt ette heidetud, miks ei olnud arutelu ja dialoogi, miks ei kuulatud teisi arvamusi, miks mindi vastandumise teele. Nõus – rääkima oleks pidanud veelgi rohkem. Aga ma kahtlen, kas see oleks muutnud lõpptulemust.”

Selle lausega tunnistab Aaviksoo, et ta polnud valmis kuulama asjatundjaid ja kogu projekt oli algusest peale otsustatud. Rääkida võib, kuid see ei muuda lõpptulemust! Mis mõttes see siis üldse rääkimine on? Ja mis on saanud kaasamise heast tavast?

Aaviksoo imestab ühes Postimehes ilmunud loos, et meie arusaamad sambast, rahvusest ja iseseisvusest on “vikerkaarena taeva all laiali ja seni pole leitud prismat, mis selle ühtseks valguskiireks tagasi köidaks.”

Halloo? Tahaks küsida, et kas olete muidu esimest korda nende ühiskonna asjade peale mõtlemas või? Ühiskond ongi selline ja eriarvamused on selle üks normaalseid tunnuseid. Otsuste tegemisel nendega arvestamine on poliitiku töö. Kahjuks tehti sedapuhku otsus kiirelt ära ja siis teatati, et pole enam millestki rääkida.

9. Aaviksoo ütleb: “Aga alul ei seadnud keegi koosseisu küsimärgi alla, kõik arvasid, et on võimalik   konsensusliku otsuseni jõuda.. Mina küll uskusin, et see on võimalik. Ja nimelt sel eesmärgil oli komisjoni esimeheks valitud võimalikult sõltumatu mees – peapiiskop.”

Tõepoolest, ma usun ka, et peapiiskop on võimalikult sõltumatu mees otsustama 44 kavandi üle, millest üks on ristikujuline.

Kokkuvõtteks

Võimalik, et Jaak Aaviksoo oli poliitilise uustulnukana naiivne, kui talle anti sambaprojekt vedada. Väga võimalik, et Reformierakond ulatas selle känkra talle meelega, sest mis saab olla parim viis võimaliku konkurendi nullimiseks, kui anda talle ülesanne millel on juba algusest peale kõik läbikukkumise tunnused?

Sel juhul oleks kogu see lugu muidugi eriti küüniline.  Aga veel kord, et mitte lõpetada väga masendavates toonides -  aitäh kaitseministrile, et ta vähemalt püüab midagi selgitada, kuigi kahjuks seekord pole see siiski piisav ega veena meid, et ta on teinud head tööd, Aga jääb lootus, et ta on midagi õppinud ja saanud kogemuse, mida edasises elus heastada.

]]> http://memokraat.ee/2010/06/tahte-triumf/feed/ 5 http://memokraat.ee/2010/06/tahte-triumf/ http://feedproxy.google.com/~r/Memokraat/~3/v_aGsWxcHYA/ http://memokraat.ee/2010/06/luhike-paevitusfilosoofiline-arutlus/#comments Fri, 04 Jun 2010 14:56:08 +0000 Daniel http://memokraat.ee/?p=816 Daniel Vaarik

On alanud rahvuslik tormijooks rohealadele, mille tunnistuseks on eestlaste ühtlane päevitumine, kahjuks mõnede nirumate eeldustega isendite puhul küll  ka lihtsalt peedisarnane punetumine koos pähepõlenud prillijälgedega. Need kes ei saa linnast ära minna, proovivad vähemalt lõunapausid pikemaks venitada ja seada vabaõhukohviku tooli nii, et nägu päikese poole oleks. Ja kui see kõik läbi on, siis on sügisel just päevitumus selle mõõdupuuks, kui hästi te puhkasite.

Naljakas, mida mood meiega teeb, sest olgugi, et päikese käes on mõnus olla, on päevitus-chic iseenest vähem kui sada aastat vana nähtus. Enne seda oli ägedam olla võimalikult hele. Vaadakem kasvõi vanu maale või mõelgem Jeesus Kristuse peale, kes pidanuks päritolu arvestades olema üpris tõmmu ning mõnede arvates isegi mustanahaline, kuid kes pahatihti näeb piltidel välja valge nagu rahutuvi, põhjuseks ilmselt see, et tema kujutised kinnistusid kultuuri aegadel, mil vähemalt maalijate ja piltide tellijate arvates oli kõvem sõna olla … hele!

Aga veel huvitavam on mõelda sellele, et päevitumus  pole ka tänasel päeval universaalselt ilus. Selle tõestuseks allpool mõned nahavalgendustoodete reklaamid Filipiinidelt ja Indiast. Ühesõnaga, ärge siis väga metsikuks minge seal päikese käes. Või nagu öeldakse, jäägem endaks!

Natuke rohkem kui kolm aastat olen ma kommenteerinud Twitteris mõningaid hetki oma elust. Kasutasin Twitterit alguses seepärast, et ma andsin ülikoolis loenguid teemadel nagu “Virtuaalsused” ja “Tehnoloogiline kultuur” ning siis tundus oluline olla kursis uute online keskkondade ja nende mõjuga, hiljem aga sellepärast, et Twitter kujunes omamoodi filtriks mille abil sai meediat tarbida läbi nende inimeste soovituste, keda ma usaldasin. Infotehnoloogilises mõistes võiks öelda, et tekkis pilv, mis rehitses meediast välja asju, mis just mulle kõige huvitavamad võisid tunduda ning see pilv parandas minu elukvaliteeti.

Samuti andis Twitter võimaluse lähemate tuttavate kursishoidmiseks oma tegevustega, kuid nagu näitas  kasvõi eilne päev, siis jätkuvalt annab Twitter pika puuga ära kõigile juurtele ja kivirähkidele, kui vaadata, kuidas kasutajad üle maailma kommenteerivad Eurovisiooni või mõnda muud globaalset tähelepanu saavat asja. Kommentaarid jõuavad kohale reaalajas ning mõned neist on vastupandamatult naljakad. Lisaks on võimalus selles kajastuses ise osaleda. Kui nahkpükstesse pakitud robotiolekuga laulja on kellegi arvates kombinatsioon David Hasselhofist ja tema autost ning pilku ekraanile heites mõistate, et see on ka teie arvates täpseim võimalikest kirjeldustest, siis hakkab selline koosvaatamine omama lisaväärtust ning nürist sündmusest saab lõbus.

Samas on Twitteri probleem see, et ta ei ole ilmselt väga.. kuidas nüüd öelda… jätkusuutlik. Mitmed positiivsed asjad, mis selle keskkonnaga seonduvad, on  ilmselt tingitud sellest, et varajased kasutajad on olnud sõbralikud ja omavahel üsna sarnased. See ei kesta kaua. Analüüsijate poolt on juba ammu välja toodud kaks probleemi, mis Twitteri kui sellise võivad tappa ja ilmselt tapavadki. Esimene neist – liiga palju kasutajaid, liiga palju läbu ning teine – turundajad hakkavad sisse pressima, mürgitades märksõnamaastikku fabritseeritud sõnumitega a la “uus coca-cola pudeli disain on lahe” või “võida reis sinna või tänna”. Selline sõnnik on juba liikvel ning varsti tuleb jälle leida mingisugune moodus kommertsvabaks suhtlemiseks.

Päästab muidugi see, et oma sõprade ja jälgijate ringi saate üsna kergesti kontrolli all hoida, kuid ohus on just avatud teemad, mis põhinevad märksõnadel nagu näiteks #eurovision ja kuhu kõik saavad sõnumeid saata.

Huvitav on ka Twitteri kasutamine kuulujuttude levitamisel ning tundub, et kui algul arvasid mõned inimesed naiivselt, et Twitter jääb alati mingisuguste avatud progressilemburite tallermaaks (nagu kogu Interneti kohta algul arvati), siis see on klassikaline vääritimõistmine, mis põhineb lihtsameelsel eeldusel, et tehnoloogiatel on moraal. Ei ole! Nii näeme ka seda, kuidas Twitteris tehakse suhteliselt musti tegusid. See väärib ilmselt lausa eraldi postitust aga soovitan vaadata, kuidas näiteks arenevad Twitteris mõned vaenu õhutavad teemad ning kuidas näiteks Leedus peale ühe sünagoogi põlemist ilmusid välja inimesed, kes “teadsid kohe, et asi on seotud Leedu ajalooliselt kõrge natsiarmastusega”.

Aga okei. Minu isiklik veendumus on siiski selline, et isegi kui tänasel Twitteril pole pikka elu, siis ei kao kuhugile niinimetatud mikrosõnumite tehnoloogia, mis sai moodsal kujul alguse SMS-imisest, kuid mille eellaseks oli kasvõi telegramm ning mis on nüüd kasutusel peale Twitteri veel paljudes kohtades nagu näiteks Facebooki või Skype’i tujuteated.

Mikrosõnumid, mis algul tundusid oma piiratud pikkuse tõttu mõttetud on laiendanud inimeste võimalusi asju koos kogeda, mõtestada ning tuleb välja, et nad loovad ka kohalolutunnet umbes sellisel moel nagu väikesed sündmused füüsilises ruumis seda teevad. Keegi tõmbab käega läbi juuste, keegi naeratab – ja me tunneme, et me oleme inimeste seas. Seda tunnet nimetatakse inglise keeles “ambient presence”. Ma usun, et tulevikus on mikrosõnumite laiem avaldamine mingil eriti mugaval ja loomulikul moel ehitatud sisse juba kõigisse telefonidesse ja arvutitesse ning me ei tee seda mingisuguse konkreetse bränditud platvormi abil nagu Facebook, vaid see on lihtsalt täiesti iseenesestmõistetav infrateenus.

Aga kirjutan ma seda postitust tegelikult hoopis sel põhjusel, et otsides ühte vana tweeti sattusin lugema oma tweetide ajalugu ning kolme aasta peale on seda ikka piisavalt palju. Korraga hakkasid tweedid meenutama mulle vanu fotosid, millest mõned on õnnestunumad, mõned vähem õnnestunumad, kuid kokkuvõttes on nad kõik mingisuguste hetkede salvestused, mis on reas nagu albumis ja mis aja möödudes võimaldavad asju meelde tuletada.

Leidsin mõned tweedid, mis tundusid eriti naljakad või muidu meeleolukad. Enamus on inglise keeles sel lihtsal põhjusel, et mul on palju inglise keelt kõnelevaid tuttavaid väljastpoolt Eestit, vabandan selle tehnilise probleemi pärast. Aga siin siis mõned tweedid koos tänaste kommentaariga (kui tweet on nagu foto, siis need kommentaarid olgu siis pildiallkirjad):

1. Had to abandon the car in the traffic jam and jog 2 km to the TLU to give the lecture “Crisis as Drama”. 01.10.07

See oli tõsi. Olin lubanud esineda Mihhail Lotmani draamatekstide analüüsi loengus ettekandega teemal “Kriis kui draama” ning nüüd avastasin ennast Stockmanni ristmikul ummikus ilma igasuguse lootuseta õigel ajal kohale jõuda. Parkisin auto kõnniteele ning jooksin ülejäänud 1.5 kilomeetrit. Kohale jõudes nägin loengu teemale kohaselt välja nagu oleks mind taga ajanud vihane rahvamass.

2. Watching a cow chewing on a plastic bag on the main street of Jaigaon. 31.10.07

Tõesti, istusime sõpradega üldstreigi tõttu kinni ühes väikeses India piirilinnas. Põlevate lehmakookide ja lahtiste kanalisatsioonikaevude vahel põigeldes nentisin korduvalt, et Indias põrkuvad väga sürreaalsel kombel moodsad materjalid ja pühad olevused. Ainsate valgete inimestena selles linnas tollel hetkel tundsime ennast nagu mustanahalised Tartus 1984ndal aastal. Kõik jõllitasid. Ka see lehm. Aga see oli muidugi tore.

3. A hen with a broken neck on the Bangladeshi airline logo. 02.11.07

See oli siis nüüd Kolkattas. Et aru saada miks see naljakas on, peate teadma, et mul on aeg ajalt esinenud lennuhirmu ja see logo ei vähendanud seda. Lennuk ise tundus vähemalt 50 aastat vana, kuid silma rõõmustasid lõbusates mustrites istmekatted ning stjuuardesside rahvariided, keegi oli ka hoolitsevalt teibiga parandanud pagasiriiuleid. “Ma usun, et nad on kogu raha investeerinud mootorite korrashoiuks,” ütlesin julgustavalt sõpradele. Toreda pisiseigana sain Bangladeshis maandudes EMT-lt sõnumi: “Tere tulemast Sri Lankale!” Ühe õudse hetke jooksul mõtlesin, et pean uuesti lennukisse minema.

4. A miracle baby with opera singer lungs, sitting in the close proximity during a 10 hour flight from Dhaka. And also some panic farter. 03.11.07

Lennusõidul kogunenud äng paneb ennast väljendama. Marsruudil Dhaka-London läbi elatu leidis täpse kokkuvõtte vähem kui 140 tähemärgi sees.

5. The clouds, so gray. The light, lost in their maze. Riga. 18.04.08

Vajadus lühidalt väljenduda teeb meist kergesti poeetilised ümbrusevaatlejad täiesti jaapanlikus mõttes. Tuju vist polnud tol päeval kõige parem, tuleb mulle meelde.

6. Thank god, the cleaning lady has paid a visit. Time to feel good and make angels on the living room carpet. 14.03.08

Tippmomendid elus ei pea alati juhtuma staadionitel või lauluväljakutel.

7. There is a man talking to his beer at the next table. 31.05.08

Veidrad asjad meie elus. Seda kujundit kasutasin muide hiljem ühe jooksmise teemalise essee juures.

8. I was running in Kopli and just behind me drove an asphalt peeling machine. So I was the last human ever to run on that asphalt. 14.07.08

Mõte, mis muidu oleks ammu ununenud.

9. In the morning prayer was held in the main cathedral for Lithuania to win Spain. 22.08.08.

Jah, me oleme leedulastega mõnedes asjades väga sarnased aga nii erinevad teistes. Kas keegi kujutab ette eestlasi kirikutesse voorimas, et palvetada Kaia Kanepi võidu nimel?

10. Nerdy professor: “Truth is the only thing that will live forever”. Long haired student: “So that is why humans die?”. Professor:”Yes.” 04.09.08

See oli pealtkuuldud jutuajamine enne filosoofialoengut. Vahel suudab väike dialoogikatke otse elust anda edasi sama palju kui raamat.

11. If someone will show me one one more presentation with Maslow pyramids on it, I will chew his leg off. 02.10.08

Kontoristress. Järjekordne “strateegiline” turundustegelane on ilmselt lõpetamas presentatsiooni. Tõesti, võtke ennast kokku.

12. Successful crime in a movie is always accompanied by smooth jazz music. 21.12.08

See vaatlus tõi mulle päris mitu muusikutest jälgijat üle maailma.

13. A friend saw two mascots smoking outside supermarket – an xmas tree and an armchair. 10.01.09

Kuusepuu ja tugitool kimumas suitsu troostitu ja porise sulalumehunniku taga kuskil supermarketi parklas. See stseenike võiks vabalt pärineda Douglas Couplandi sulest.

14. Ehmusin, et mulle läheneb marsisammul umbes 40 ühe meetri pikkust ühisteenuste parkimiskontrolöri.Õnneks oli see ohutusvestides lasteaiarühm 21.03.09

See  juhtus Falgi pargis ning kuna mu silm oli ilmselt treenitud märkama igasuguseid ohuvestides tegelasi, kuna Tallinna linnas see midagi head ei tähenda, oli ehmatus tugev.

15. He gambled like Dostoyevsky, drank like Hemingway, had a writer’s block like Fitzgerald and was suicidal like Mayakovsky. #vss 23.05.09

Twitteri lood ei saa olla pikad, ometi mõned püüavad luua Twitterikirjandust või twitteratuuri. Eestis on ehk kõige rohkem sellega tegelenud Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud. Ka mina tegin mõningaid katsetusi. Suur hulk neist lugudest ilmuvad märksõna all #vss ehk very short story.  Näiteks ülaltoodud lugu peaks meie silma ette tooma ühe inimese, kes ei kirjuta kunagi ühtegi sõna, kuid ei tee seda mittetegemist nagu tavaline inimene, vaid stiilselt. Teate ilmselt isegi mõnda sellist…

16. For many months Jane had waited Paul back from war. The arrival of the doorbell bird in her garden did not make it any easier. #vss 20.05.09

Kirjutasin selle mikroloo siis kui kuulsin ühes aias uksekella sarnast linnulaulu. Silme ette tekkis meest koju ootav naine, kes hüppab iga kord üles ja jookseb ukse juurde kui kuuleb selle linnu laulu. See on kurb lugu.

17. Reports on Baltic dif: While very drunk, Lithuanians see white horses, Latvians see green hobbits and Estonians see little devils. 10.06.09

Väikesed erinevused meie kolme riigi kultuuris. Ebakainet olekut kirjeldatakse kõigis kolmes riigis läbi erinevate kujundite.

18. Grandmother’s war stories: ww II, russians and germans fighting in EE. Some local guys fleed to forest in women’s clothes. Some fought. 08.07.09

Ei ole paremat lugude jutustajat kui mu 94 aastane vanaema. Otseallikast ja täpsete detailidega. Muidugi on vaja midagi enamat kui Twitter selle kõige edasiandmiseks.

19. Jumalauta, Yle1 pealt tuleb Soome presidendi vastuvõtt. Naiste seas on moes verise heinakuhja imidzh. 06.12.09

Algul oli korraks naljakas aga selle sõnumi tahtsin ma kohe pärast saatmist ära kustutada, sest ma sain aru, et see polnud üldse hea idee! No okei,  on ebaõnnestunud kostüüme kõigil pidudel aga mul on ka Soome sõpru ja ma ei tea, mida nad sellest aastapäeval arvasid. Siia panin selle sõnumi just sel põhjusel, et nii blogimisel kui tweetimisel on teinekord võimalik olla liialt spontaanne.

20.  Eesti online meediale. Eri! Kaos Islandil! Rahvas gaasimaskides. Tänavail relvastatud jõugud. Just lendas õhuaknast sisse suitsev mägrapea. 16.04.10

Nagu ma olen siin kirjutanud,  olin Islandil samal ajal kui vulkaan purskama hakkas. Tegelikult ma saatsin sealt ka asjalikumaid tweete ning ilmselt paljude sõprade jaoks olingi kohapealne reporter, varustades neid isetehtud piltidega vulkaanipurskest ja samal ajal arenevatest poliitsündmustest Islandil. Katastroofipiirkondadest raporteerimisvõimaluse pakkumine suvakodanikule ongi üks Twitteri olulistest panustest meedia arengusse. Näiteks Mumbai terroriaktist sai maailm teada kõigepealt Twitteri ja seejärel CNN-i vahendusel. Jälgides aga sedasama paljukirutud ja totakat Eesti paavian-meediat kes kodumaal pealkirjadele hüüumärke taha tagus, tegi mulle rõõmu saata neile üks sõbralikult mõeldud, kuid samas ka üpris irooniline tervitus. Vähemalt endal oli naljakas.

Niisugune oli minu elu Twitteris. 1381 tweeti, natuke üle 3 aasta. Peale ülaltoodud hetkede on Twitter minu jaoks toiminud päris hästi  kanalina, milles levitada informatsiooni oma kirjutiste kohta blogis või kuskil mujal, samuti erilisemate fotode saatmiseks. Kuidas toimib see teie jaoks?

Uus Väike-Ameerika Hääl on ilmunud! Peale absoluutse fakti, et see on ka muidu tore ajaleht, mainin seda loomulikult ka sellepärast, et seal on üks väike lugu ka minult. Lehte saab PDF-ina alla laadida toksides pildil või siin.