Zhemke lugu näitas väga selgelt – see, kuidas me Eestit väljapoole turundame ja see, kuidas me meile nii  vajalikke välistöötajaid tegelikult kohtleme, ei lähe teps mitte kokku. Me ei tea, kui paljud on poole protsessi pealt loobunud, kui paljud on oma sõpradele sarnastest ebameeldivatest kogemustest rääkinud, kui paljud meile vajalikud spetsialistid on just seetõttu otsustanud valida Eesti asemel Taani või Saksamaa.

Meil on kaks valikut: kas muuta riigi turunduses põhisõnumeid ja vähendada ootusi või proovida tegelikkust ootustega kooskõlla viia. Viimane on kahtlemata raskem, kuid tasub proovimist. Et aru saada, millised on tegelikkuses väljaspoolt Euroopa Liitu pärit välismaalaste ja neid palkavate tööandjate peamised takistused bürokraatiaga ja Eestis elu sisse seadmisega, palusime Eesti Tööandjate Keskliidule saata konkreetseid lugusid, olukorrakirjeldusi ning ettepanekuid. Tööandjate oma nn nullbürokraatia-algatus sai inspiratsiooni valitsussektorist – Taavi Kotka eestvedamisel koguti ettevõtjate ettepanekuid bürokraatia vähendamiseks ja tänaseks on suur osa neist kas juba tehtud või töös.

Septembri lõpuks laekus meile 82 konkreetset probleemikirjeldust ja/või ettepanekut. Tööandjailt veidi enam kui töötajatelt. Pilt, mis nende kirjade põhjal joonistus, oli päris kurb ja pani ka häbenema. Kokkuvõtvalt võib saabunud probleemid jagada kolmeks:

• Üleliigne bürokraatia
• Info puudumine või vastuolulisus
• Elulised probleemid

Bürokraatia

Kõige enam oli näiteid bürokraatiast. Väikesed, aga häirivad asjad. Näiteks tuleb elamisluba pikendades täita PDF-formaadis lehekülgede pikkusi ankeete ja korduvalt sisestada samu andmeid, mida sa oled juba eelmisel korral andnud (Eestis kehtib teatavasti põhimõte, et riik ei või sinult sama asja mitu korda küsida!). Sellised olukorrad tekitasid välistöötajates, eriti IKT sektoris tegutsejates, tõelist üllatust halvas mõttes. Vastuolu tegeliku kogemuse ka kuulsalt e-riigilt oodatuga on lihtsalt niivõrd häiriv. Toodi välja ka mitme asutuse vahel jooksutamist, lisadokumentide küsimisi, ei saadud aru, miks ühelt inimeselt nõuti rohkem pabereid kui teiselt jne.

Paljud neist takistustest on võimalik päris lihtsalt parandada ja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) sellega juba ka jõudumööda tegeleb, loodame tulemusi näha juba üsna pea.

Küll aga peab olema võimalik oluliselt kiirendada kogu elamisloa taotluse protsessi, mis samuti kohati bürokraatlike takistuste taga seisab. Vaid üks näide: elamisloa taotluse menetlemiseks on PPA-l aega 60 päeva. Kui taotlus antakse aga sisse välismaal asuvas Eesti saatkonnas, hakkab 60 päeva jooksma hetkest, kui dokumendid jõuavad PPA-sse kohale, diplomaatilise postiga. Viimane liigub harva, võib minna terve kuu. Terve mõistus keeldub uskumast, miks ei võiks saatkonna töötaja, kes dokumendid vastu võttis (ja seejuures ka taotluse esitaja isiku tuvastas) need elektrooniliselt Eestisse lähetada, et PPA saaks juba menetlusega alustada, kuni paberid ka füüsiliselt kohale jõuavad. Tööandja jaoks, kes vajab spetsiifiliste oskustega töötajad, on need mõned nädalad vahel otsustava tähtsusega.

Ja teine näide: kui tööandja soovib korraga palgata neli töötajat väljaspoolt Euroopa Liitu, menetlevad ühel ajal sisse antud taotlusi erinevad ametnikud. Miks küll? See tähendab ajakulu tööandja jaoks, kes peab samu küsimusi selgitama mitmel korral, ent raiskab ka riigi ressurssi. Miks ei võiks tööandjal, kes tihti välistöötajaid palkab, olla PPA-s oma nö kliendihaldur, kes selle ettevõtte spetsiifikat juba teab?

Infopuudus

Hiljem on ametnikud omavahelistes vestlustes viidanud, et Zhemke avaldatud artiklis oli ebatäpsusi ja tegelikult mitmed olukorrad, kuhu ta sattus, olid tema või kellegi teise vähese informeerituse süü, ta sai ise valesti aru! Kuid see ei loe. Kui sihtrühm saab valesti aru, on põhjus sõnumi andjas.

Midagi on siin paigast ära, sest protsessi üleliigsele keerukusele, vajaliku info puudumisele või vastuolulisele viitasid pea kõik tööandjad ja välistöötajad. Selle probleemi lahendab loodetavasti vähemalt osaliselt tänavu märtsis tööle hakkav nõustajate süsteem. Samuti on loomisel PPA uus veebileht, kus kogu vajalik info nii välistöötajale kui ka tööandjale peaks olema koondatud ühtselt ja kasutajasõbralikult.

Kindlasti tuleb aga tuua õigusselgus olukordadesse, kus välismaalane või tööandja ei tea, kuidas käituda, kuna PPA järgib vaid talle teada olevaid praktikaid, mis üheski õigusaktis kirjas ei ole. Näiteks nõutakse, et välismaalast palgata sooviv ettevõte oleks tegutsenud vähemalt 6 kuud, ehkki seadus sellist piirangut ei sedasta. Kuidas siis värvata autentset kokka avatavasse Tai restorani? Mõistan, et ka tööandja tausta tuleb kontrollida, vältimaks skeemitamist ja elamislubadega hangeldamist. Ehk on siiski mõistlikumaid alternatiive – kontrollida võib näiteks ettevõttega seotud isikute tausta.

Või olukord, kui tööandja läheb pankrotti – sellisel juhul kaotab välistöötaja elamisluba automaatselt kehtivuse. Praegu antakse talle "mõistlik aeg" uue töökoha leidmiseks või Eestist lahkumiseks, kuid kas poleks mõistlik see õiguskindluse mõttes siiski paika panna ja reguleerida, võimaldades seejuures vajalikke erandeid? Eesti huvides on, et väärtuslik töötaja siin ka jätkaks, mitte ummisjalu ei lahkuks, kartuses, et ta ebaseadusliku riigisviibimise märke külge saab, mistõttu teda enam hiljem Euroopa Liitu sisse ei lasta.

Sellised praktikad peavad olema seaduslikud ja läbipaistvad, osapooled peavad olema nendest informeeritud.

Elulised probleemid

Kõige suurema matsu Eesti riigi mainele ja edaspidi välismaalaste siia meelitamisele panevad aga takistused tavalise ja normaalse elu sisseseadmisel.

Suureks probleemiks on arstiabi kättesaadavus. Inglise keelt kõnelevaid patsiente teenindada soovivaid perearste lihtsalt ei ole piisavalt või on nende nimistu täis. Või kui probleemiks pole keeleoskus, siis on keeruline leida tohtrit, kes julgeb ja tunneb end mugavalt teistsugusest kultuurist või usust patsiendiga tegeledes.

Kui välismaalane juhtub aga Eestis töötama lühiajaliselt, siis puudub tal üldse võimalus arstiabile mujal kui erakorralise meditsiini osakonnas või tasulise arsti juures, ehkki tööandja tasub tema palgalt sotsiaalmaksu. Nimelt on perearsti nimistusse saamiseks vajalik sissekanne rahvastikuregistris, mida lühiajalise töötamise korral pole aga võimalik saada. Seega – makse maksab, aga teenust ei saa.

Rahvastikuregistriga seostub veel terve hulk avalikke teenuseid – soodsam ühistransport, lasteaia- ja koolikohad lastele jm. Ka erasektori  teenustega on probleeme – näiteks kommunaalteenuste, mobiilside jt lepingu sõlmimisel. Ja pangas arveldusarve avamiseks tuleb tasuda eri andmetel 250-300 eurot, kui Sul pole elamisluba ja registri sissekannet. Kuigi elad ja töötad siin täiesti seaduslikult ja tahaksid palka kätte saada. See kõik frustreerib ja tekitab välismaalases tunde, et ta pole siin tahetud.

Tõelises hädas on välismaalane aga siis, kui ta vajab mingil põhjusel ajutiselt palgata puhkust või töökoormuse vähendamist. See on õigus, mida kokkuleppel tööandjaga võib kasutada iga eestimaalane. Välismaalasel seda võimalust ei ole, sest tema tööandja peab, nui neljaks, talle maksma vähemalt Eesti keskmise palga (veel eelmise aasta lõpuni 1,24-kordse Eesti keskmise palga). Mõni tööandja on tõeliselt vajalikule töötajale valmis vastu tulema ja vähema töö eest sama tasu maksma, kuid see ei saa olla vaikimisi eelduseks. Kui me oleme inimese siia tööle ja elama kutsunud, peavad talle kehtima samad põhiõigused, mis teistele töötajatele.

Kokkuvõtteks

Paar aastat tagasi kaardistas Daniel Vaarik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel e-Eesti mainet ja selle võimalikke arengustsenaariume. Ühe võimaliku riskina tõi Vaarik välja Eesti muutumise e-Narniaks – müstiliseks kohaks, mille IT-võimekuse kohta levivad maailmas mütoloogilised ja ebarealistlikud uskumused, mis aga tegelikkusega kokku minna ei pruugi.

Täna näen, et see risk võib olla realiseerumas. Riiklikud programmid kutsuvad välismaalasi siia tööle, reklaamides Eestit kui kiiresti arenevat keskkonda, kus kõik võimalused on avatud. Ja kui reaalne kogemus seda ei toeta, ei hoita pettumust enda teada.

Meil on aeg aru saada, et Eesti piiri taga ei tungle sajad ja tuhanded haritud ja kogemustega inimesed, kes väga tahaksid tulla siia töötama ja väärtust looma. Hoopis meie peame nende pärast võitlema, neid siia kutsuma ja tegema nii, et nad tahaksid siia ka jääda. Reaalsus on see, et talentide meelitamine tuleb meil välja paremini kui nende siin hoidmine, iga lahkuja on aga kaotatud investeering nii riigile kui ka tema tööandjale.

Kus siis on lahendus? Kindlasti tuleks jätkata välismaalaste seaduse leevendamisega, neljas etapp on juba töös. Veelgi alandada palganõuet, suurendada sisserändekvooti (tegelikult võiks selle sootuks kaotada). Kuid see kõik on nipet-näpet, kui valitsuse tasandil ei teki ametikohta ja inimest, kelle otsene vastutus (ja sellega kaasnevad õigused ja ressursid) oleks hallata suurt pilti ja hoolitseda selle eest, et Eestile vajalikud välistöötajad leiaksid siia tulles eest just sellise keskkonna, mida oleme neile lubanud.

Toomas Tamsar

Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja

1. jalg. Seitsesada aastat orjapõlve
2. jalg. Hirm Venemaa ees
3. jalg. Alkohol

Oma naiivsuses tahavad alkovastased sellelt istmelt ühe jala alt lüüa. Mis asi sul üldse seisab kahel jalal? Mis meist sedasi saab? Kuidas me püsima jääme?

Oleme seda juba kuskil varem näinud. Keegi Kaehlbrandt üritas juba 1836. aastal karskusseltsi asutada. “Njet. Nein," oli tolleaegsetel võimudel oidu see asi päevakorrast maha tõmmata. Karsklased jätkasid aga välismaiste NGO-de eeskujul õõnestustegevust ning kainusgrupid levisid peagi vammina üle Eesti- ja Liivimaa. Kontrolli alt väljunud inimesed korraldasid varsti  laulupidusid, õilmitsesid teater, kirjandus. Seejärel asuti ka poliitiliselt organiseeruma ning järjest ülbemalt omavalitsust nõudma. Mis edasi sai? Suur hulk inimesi läks täiesti kaine peaga sõtta ning võitis kahel rindel.

Me kõik mäletame, millise protestijoomingu tõi endaga kaasa Gorbatšovi alkokeeld 1980ndatel. Massilise vastujoomisliikumise käigus panid eestlased käima vanaisade puskarimasinaid ning soristasid "Säde" kohvikus endale salaja supi sisse apteegipiiritust. Oli kaks koolkonda, esimene neist koondus loosungi taha "Mitte keegi ei ütle mulle, palju ma joon aga kui ütleb, siis joon eriti palju!" ning teine loosungi taha "Ma joon su surnuks, okupant!"

Probleem oli aga selles, et oli inimesi, kellele salitsüülpiiritus või puskar ei maitsenud – nemad ei saanud enam 1986. aasta kandis alksi kätte ning olid seetõttu sunnitud vähem nö. kärssa leotama. Ajutise kainenemise tulemusel astusid nad muinsuskaitseseltsidesse, tulid tänavatele, hoidsid kätest kinni. Me teame, millega SEE pull lõppes.

Kas on veel õppetunde vaja? Või piisab neist näidetest, et mõista: Põhimõtteliselt on Eesti inimene alati mingi jama püsti pannud, kui ta kaineks saab. Näiteks on ta teinud oma riigi. Kaks korda.

Sa ei taha teada, mis saada võib, kui ta jälle kaineks saab.

Fotol vastujoomisliikumise tegelased. (Allikas: Virumaa Teataja).

Minu kogemus põhineb tööle Soneras (Soomes) kus oleme oma tiimiga arendanud aktiivset koostööd idufirmadega juba paar aastat ning seejuures oleme vahetanud kogemusi ka paljude teiste (Soome) suurfirmadega. Neist väga paljudel muide on omad startup koostöö programmid. Näiteks teevad süstemaatilist tööd idufirmadega Nordea, Osuuspankki, Fazer, General Electric, Sanoma jt. Mõneti Eestist erinevalt investeeritakse Soomes koostöö tegemisse ka suuri summasid raha. Ka Eestis võiks lisaks Telia Vunkile olla teisi suurfirmasid kes teevad aktiivselt ja süstemaatiliselt koostööd idufirmadega.

Idufirma ja suurfirma koostöö majanduslik mõte

Iga uuenduse puhul on startupil põhimõtteline valik. Kas tuua uuendus ise turule ja leida sellele kliente või teha seda mõne suurfirma kaudu, näiteks pakkudes oma lahendust suurfirma teenuse täienduse või osana. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Oma brändi arendamine ja ise lõppkliendile müümisel on potentsiaalne kasum suurem, kuid samas on ka suurem risk ja palju pikem tee kasumini. Suurfirmale oma teenuse müümine ja kokkulepete sõlmimine jällegi võib tuua pikema ja peenema leiva idufirma lauale, aga ega ka selle saavutamine ei toimu üleöö. Raske on igal juhul.

Kuid kui vaadata fundamentaalset kasu majandusele, protsessidele ja inimeste eludele, siis suurfirma teenuse tegemine (natuke) paremaks võib olla tuhandeid kordi suurema efektiga ning kindlasti palju kiirem kui täiesti uue teenuse turule toomine. Näiteks, kui Pocopay teeb maailma kõige paremat makseteenust, siis üksikute klientidega alustades tuleb läbi käia pikk teekond enne, kui teenus hakkab Eesti ja Euroopa majandust kuidagigi mõjutama. Kui aga Swedbank muudab oma makseteenust sadade tuhandete klientide jaoks kasvõi 10% efektiivsemaks, siis on mõju kohe väga suur. Või näiteks, kui Soneras loome uue tehnoloogiaga asutuste andmesidevõrke ühendava teenuse, siis saame selle tuua väga kiirelt kümnete tuhandete praeguste klientideni.

Kui sama asja soovib teha mõni uus turule siseneja, siis peavad kümned tuhanded kliendid saama temast teadlikuks, muutma oma harjumusi ja teadlikult viima ellu muutuse oma võrguarhitektuuris.
Seega, sõltuvalt ideest, võib olla üldise inimkonna ja majanduse hüvangu vaatenurgast kasulikum, kui see rakendatakse suurfirma kaudu. Seeläbi võiksid põhimõtteliselt ka startup-i käive ja kasum olla kiiremini saavutatavad ning suuremad.

Miks suurfirma peaks startuppidega koostööd tegema ning miks ta ei võiks ise oma teenuseid arendada?

See on teema, mis võib tunduda väljaspool suurfirmat olijatele natuke imelikuna. Peaks ju olema nii, et suures firmas on palju raha, palju inimesi ja palju kogemusi ning kindlasti peaks ise uusi teenuseid arendada olema lihtsam kui väliste partneritega koostööd arendada. Google teeb ju igasugu uusi ja põnevaid asju ning Unilever toob igaks sesooniks turule uue pesupulbri.
Paraku ei ole see päris nii lihtne ning olukorra selgitamiseks kasutaksin igipõlist Boston Consulting Group-i maatriksit (BCG-maatriks).

Äriideed paiknevad oma eluajal BCG-maatriksis erinevates sektorites. Sündides on enamik äriideid madala turuosa ning madala kasvuga ehk on "koera sektoris" ja neid ähvardab pidevalt lõpetamine. Kui ideed arendades õnnestub kasvu saavutada, siis siirdub idee küsimärgi staatusesse – kus lootust on, aga kindlat pole veel midagi. Kui nüüd läheb veelgi paremini, siis võib äriidee saavutada suure turuosa ning jätkata kasvu ja olla sellega tõeline äristaar. Mingil ajal hakkab aga kasv aeglustuma, turg saab vallutatud ning äri siirdub rahulikku lüpsilehma staatusesse.
Enamik suurfirmasid on sündinud äriideedest mis on kogu selle tsükli läbinud ja enamik suurfirmade äriideedest on lüpsilehma sektoris. Kindlasti on selles sektoris näiteks suurem osa telekomi teenustest, pangateenused, jaekaubandus. Turuosa on, käivet ja kasumit on, kuid kasvu on väga raske saavutada. Tänaseks on ka enamik Eesti ärisid käinud läbi 90 lõpu ja 2000 alguse superstaari kasvu ning maandunud õnnelikult lüpsilehma seisu. See muide on ka üks põhjuseid miks viimasel ajal on üha enam hakanud kõlama arvamused, et Eesti firmad on muutunud rahulikuks, et mitte öelda laisaks ja ei arene, ei riski ega ürita vallutada maailma. Selles ei ole aga midagi imelikku, sest lüpsilehma staatuses olevas äris toimivadki teistsugused mehhanismid kui tähe staatuses olevas äris. Kui kasvu ja arengut ei toimu, siis annavad omanikud varem või hiljem korralduse hoida turul positsiooni ning optimeerida kulusid. Kui arendusprojektid ei suuda märkimisväärset kasvu tuua, siis milleks neid teha. Juhtkonnal on igapäevaselt kümneid probleeme, mis võivad mõjutada toimivat äri 10% üles või alla, milleks kulutada aega arendusprojektile, mis võib tuua 2 aasta pärast 1% lisatulu. Pangem seejuures tähele, et suurfirma suure käibe puhul on 1% käibest suur summa ning eraldiseisvana võiks ka see 1% hoida töös 10 või 100 inimesega ettevõtet.

Paratamatult jõuavad suurfirmad varem või hiljem olukorda, kus arendusressurss on viidud minimaalseks – ettevõte suudab tagada küll olemasoleva äri säilimise, kuid kasvuks vajalikud musklid on ära optimeeritud. See on täiesti loogiline ja ratsionaalne ning märkimisväärset mõju mitte omava arendamise asemel on omanikel mõistlik võtta raha dividendina välja.

Kuid samas on kõigil teada, et tänapäeval on ainsaks kindlaks asjaks muutus ning pikalt ühe koha peal seisev äri kaotab peagi konkurentidele.

Siinkohal ongi üheks lahenduseks koostöö startuppidega.

Kokkuvõtteks

Idufirma ja suurfirma koostööl on paljudel juhtudel palju suurem majanduslik mõju kui eraldiseisval uuel idufirma äril. Idufirmade loodud teenuste ja tehnoloogiate integreerimine oma teenustesse, idufirmade ostmine ja partnermudelid on ühed parimad meetodid selleks, et suurfirma saaks oma lüpsilehma staatuses olevatele teenustele uut elu anda ning uusi superstaar äriideid luua. Win-win.

Eesti armastab ja vihkab oma startup-ettevõtteid. Mitte millestki alustades, vaid ajude ja pikkade öötundidega suure raha tegemise lood tunduvad mõnele romantilisemale vaatlejale nagu kaasaegne ime ja meie majanduse ainus päästerõngas. Teise jaoks on kogu see “äpindus”  arusaamatu, naiivne mäng. Iga idufirma-loo peale on põlglikke rehmajaid, kes tahaksid rohkem neile läbinisti tuttavat “päris majandust”, aga on ka elevil kaasaelajaid.

TEADMATUS POLE PAHA PÄRAST

Pelgalt viimase kuu jooksul on sõna “startup” või “idufirma” esinenud Eesti meedias 1-19 artiklit päevas. Enim majandus- ja IT-väljaannetes, aga üha rohkem ka üldhuvi-kanaleis:

Allikas: station.ee

Selle kajastuste-laine sees torkab aga silma püsiv alamhulk negatiivseid hinnanguid: kuidas nad tegelevad mõttetute asjadega, räägivad ennast suuremaks kui sisu väärt on, põletavad raha ja ehk isegi on kuidagi ebaausad. Näiteks alles äsja oma tootesse investeerima asunud, käibe-eelse startupi Jobbatical aastaaruannetest tuuakse parastavalt välja kahjuminumbreid, ja üks segaduses lugeja ütleb otse välja, et ta ei saa aru, mis värk selle Transferwise’i kahjumiga on, räägiti ju, et juhid pidid ju jube rikkad olema. See kõik võib esmapilgul tunduda lausa pahatahtlik trend, aga usume, et skepsise taga on lihtsalt palju teadmatust ja väärinfot selle kohta, mida idufirmad püüavad teha ja kuidas nende progressi hinnata.

Subjektiivsete arvamuste kõikumine seinast seina on vabas meedias igati OK. (Lugejate kommentaarides toodud anonüümseid hinnanguid noorte ettevõtjate isikute kohta ei soovita siiski lugeda, nagu ikka.)  Eesti tehnoloogiafirmade asutajate seas on valdavaks reaktsiooniks igale järgmisele torkele üksteise lohutamine, et ära pane tähele, tee oma asja, karavan läheb edasi ja kui su äri juhtumisi õnnestub, siis küll ka sentiment muutub.

Aga äkki õnnestuks meil sektori kapseldumise asemel rahulikult läbi valgustada mõned kitsaskohad ja eeldused, mille raames idufirmad toimetavad, et ka nende varases faasis oleks avalikkusel kergem hinnata, kuidas neil läheb? Ja mine tea, ehk ka vaikimisi positiivsemalt suhtuda.

Seda siinses postituses teha proovimegi, nii puust ja punaseks ja visuaalselt kui välja tuleb. Alustame kohe päris algusest: millises tehnoloogilises keskkonnas startupid maailmas tekivad, kuidas nende mõnikord jaburad tooted arenevad, kes kogu seda eneseotsingut rahastavad ja miks meil neid veidraid moodustusi Eestis üldse vaja on.

ÄRATÕUGE: Tehnoloogia odavnemine

Inimestena oleme me harjunud ümbritsevast maailmast mõtlema lineaarselt. Näiteks homne tööpäev on ootuspäraselt sama pikk kui tänane ja iga järgmine neist 186 kilomeetrist Tallinnast Tartusse on sama pikk kui eelmine. Ka areng toimub enamasti tasapisi. Selleks, et kaks korda kiiremini joosta tuleb aastaid trenni teha, ja algkoolist doktorikraadini arendatakse oma teadmisi lausa aastakümneid. Meie jaoks ei ole tavaline mõelda, mis juhtuks, kui sa teeks midagi juba täna 2X paremini kui eile, ja ülehomme duubeldaks tulemusi veelkord.

Eksponentsiaalne kasvukõver ehk “hokikepp”

Aga juhtub nii. Näiteks selline näeb välja graafik kui algne väärtus 0.1 (olgu see siis klientide arv, kasum, pingutus, mis iganes) kahekordistub iga päev ja jõuab juba 24 päeva pärast väärtuseni miljon:

Tänu järsule raketi-kiirendusel paremas servas tabab sellist graafiku vaatajat üks meelepete: tundub, nagu esimesed 15 päeva ei toimugi midagi. Aga tasub meeles pidada, et kasvamise pingutus igast punktist järgmiseni ei ole mitte kuidagi väiksem või lihtsam kui miljonite mäng lõpus. Seega ka selle graafiku näiliselt “lamedad” esimesed 7 päeva “vaikset tiksumist” peidavad endas 64 korda kasvu: 0.1, 0.2, 0.4, 0.8, 1.6, 3.2, 6.4…

Kui need nii põhimõtteliselt erinevad lineaarsed ja eksponentsiaalsed arengud ristuvad, tekib inimeste peades teatav kognitiivne konflikt, millele juhtis 90ndatel tähelepanu Microsofti asutaja Bill Gates: inimesed ülehindavad tehnoloogia arengu lühiajalist mõju ja alahindavad muutust, mis juhtub pikaajaliselt. Piltlikult öeldes on vanavanema jaoks Oculuse tehistõelisus aastaid lihtsalt üks veider kehva graafikaga arvutimäng, kuni ta ühel hommikul sealt enam oma lapselapsi enam üles ei suuda leida:

Paljudes tehnoloogia-valdkondades elamegi me mitte lineaarsete, vaid eksponentsiaalsete muutuste ajastul, iga päev. Ka ilmselt tehnoloogia-kauged inimesed on ehk kuulnud Moore’i seadusest, mis ütleb, et iga 18 kuu järel kahekordistub sama raha eest saada oleva tehnoloogia arvutusvõimsus. Seda trendi oleme saanud jälgida juba enam kui sajandi ja seni on kõik aeg-ajalt kerkinud pidurdumise märgid edukalt ületatud:

Moore’i seadus kirjeldab, kuidas arvutid muutuvad eksponentsiaalselt kiiremaks ja odavamaks.

Lisaks tarbija rõõmule veel sagedamini müügile paisatavast kaks korda kiiremast iPhone’ist tähendab see trend eksponentsiaalset muutust tehnoloogia loomise poolel tegutsejatele. Kui keegi programmeerib tarkvaratoote, siis ta võib kindel olla, et iga 18 kuu järel maksab selle ülalpidamine 2X vähem, või jaksab sama tarkvara 2X rohkem ära teha. Seda muutust saab ärikeskkonnas siis vastavalt kasutada selleks, et teenida ajas üha suuremat kasumit, või lasta turu laiendamiseks jätkuvalt hindu madalamaks:

Vähem kui 25 aastaga langeb $500 hinnaga alustava tehnoloogia hind alal 5 sendi. Allikas: KPCB

Moore’i seadus ei ole tehnoloogia võimekuse ja hinnamuutuse lagi. Näiteks ühe inimese genoomi kaardistamise puhul on 100 miljoni dollarisest hinnalipikust saanud vaid kümnekonna aastaga 1000 dollarit:

Alates 2007. aastast on geenitehnoloogia odavnenud arvutitest järsult kiiremini.

Hea uudis on, et sellises keskkonnas saavad järjest pisemad tiimid järjest väiksemate vahenditega teha ülisuure mõjuga ettevõtteid, ka väikeses Eestis.

Tehnoloogia PEALE äri ehitamise veidrused

Startup ehk idufirma on Steve Blank’i sõnastatud populaarse definitsiooni kohaselt “ajutine inimorganisatsioon, mis otsib korratavat ja skaleeritavat ärimudelit”. Siin torkab ilmselt silma eristus, et startup ei ole seega veel “päris firma”, mis teab, kuidas ta raha teenib, vaid grupp inimesi, kes alles otsib seda teed.

Suurem osa Eesti idufirmasid on oma uute äriideede realiseerimiseks ja opereerimiseks otsustanud kasutada tarkvara. See lihtsalt muutub nii kiiresti kättesaadavamaks ja pakub mudelite katsetamiseks palju paindlikkust. Seda, mida enne tehti tehasetäie füüsiliste masinate ja sadade teenindavate inimestega, tehakse nüüd näiteks tarkvaraga mõjutades ühte tööpinki või korraldades klienditeenindust tehisintellekti toel läbi iseteenindus-äppide.

Tarkvarapõhisel majandusel on veel paar huvitavat omadust.

Esiteks on tarkvaratoote puhul iga järgneva koopia tegemise marginaalne kulu null. Kui üks miljon täiendavat Tallinki klienti eeldavad firmalt mitmeid miljardeid uute laevade ehitamise investeeringuid, siis täiendav miljon Skype kasutajat maksis firmale otsestes kuludes vaid niipalju sente kui läks tarkvara allalaadimiseks serveriruumi ja internetimahtu. Interneti ülesehituses on koopia tegemine nii loomulik osa, et me isegi ei mõtle sellele, et kui nt Postimehe või Delfi avalehte külastab korraks 100,000 lugejat, siis nende arvutitesse ja telefonidesse sündis välgukiirusel 100,000 identset isiklikku koopiat:

Teiseks, mida sügavamale juba toimivasse majandusse tarkvaraga torkima minnakse, seda tõenäolisem on, et palju uusi ideid on kõrvaltvaataja jaoks võõristavad või lausa lollakad. Näiteks kui keegi üritab katsetada viise, kuidas tarkvara abil paarikümne aasta pärast Marsi-reisidel vee- ja hapnikuvaeses keskkonnas astronautidele süüa toota, siis võib teeme esimene prototüüp olla ju lihtsalt tarkvara-põhine lillepott. Ei ole kahtlust, et keskealisel Eesti mehel, kes juba lapsest saadik on näinud, kuidas vanaemal kaktused ka savist potis edukalt kasvasid on esmareaktsioonina selge, et tegu on mõttetu vidinaga. Tõepoolest, miks juhtida niisutussüsteemi tarkvaraga, kui vanaemal on kastmiseks piimapaki-kann?

Kui tehnoloogiline innovatsioon tundub kõrvalseisja jaoks kohe hea mõte, on see pigem marginaalne parendus olemasoleva suhtes, mitte eksponentsiaalsete tehnoloogiate ära kasutamine. Pisikeste parenduste häda on aga see, et õnnestumise korral on ka võit inkrementaalne, mitte suurusjärkusid suurem.

Teekonnal rumalusest tõsiduseni läbib iga idee küpsemisfaasi, seda katsetatakse ja selgitatakse ja ühiskonnal läheb aega et sellega harjuda ja normaalseks pidada. Vaata kasvõi enda pealt, kuidas Sa ise suhtusid 1995. a suure antenniga Nokia mobiiltelefonil SMSi toksimisse, võrreldes sellega, kuidas täna kasutad oma nutitelefonis Facebooki. Põhimõtteliselt saadad ju tähemärke üle mobiilivõrgu, aga midagi tundub nagu teistmoodi?

Samasugusel kõveral esimestest veidrustest masskasutuseni on ka täna terve rida tehnoloogiaid:

Täna “kuumadest” tehnoloogiatest on mõned optimistliku haibi tipul, teised aga juba mõistlike rakenduste aluseks. Allikas: Gartner

Kolmandaks tasub meeles pidada, et tehnoloogiaga eksperimenteerimise mängumaa on väga erinev alustava idufirma puhul, võrreldes mõne pika ajalooga, suure ja rikka firmaga.

Kui Sa oled ilma brändi, ressursside ja klientideta startup, siis sa ei saa eraldada 5% oma miljardi-käibest labori-ekperimentideks, sest… sul ei ole veel käivet. Sa pead suutma ka oma esimest toodet müüa, et kellelegi palka maksta. Ja selle esimese tootega turule minnes sa pead olema 10 korda parem kui kõik senised tooted turul, et üldse keegi sind ära kuulatagi viitsiks. 10% odavam või kiirem ei ole uue tulija jaoks piisav.

Just nii näemegi tekkimas tarkvarapõhiseid mudeleid, kus mõni uus tulija pakub vana ja kallist teenust näiteks päris tasuta. Mis võiks olla tarbija jaoks ahvatlevam? Suurte murrangute käigus toimub seega loodava väärtuse krabamine ettevõttesse (value capture) teistmoodi.

Näiteks Skype võttis vanade telekomide käest ära ca $30B+ kaugekõneäri, aga teenis ise sama ajaga, üle pikkade aastate kokku vaid $3B käivet (tulu). Seega $27B jäeti justkui teenimata, ja jagati robinhoodilikult laiali hoopis tarbijate rahakottidesse, s.t mujale majandusse – tarbimisse, säästmisesse ja nii edasi. Sellist käitumist võib vaadata kui vanast ärist õhu väljalaskmist ja head asja kogu maailmale (kõigile tarbijatele), aga võib alati ka mõnitada, et küll need Skype asutajad on lollid, oleks võinud ju kohe 2X või 10X suuremat kasumit teenida. Tähelepanuta jääb, et vaid natuke odavam toode tasuta pakkumise asemel poleks ilmselt olnud piisav, et üldse keegi hooliks.

Aga kust see raha siis tuleb?

Eksponentsiaalselt muutuvas keskkonnas, pea olematut edu-tõenäosust ignoreerides idufirma loomist nimetataksegi riski võtmiseks. Riski võtavad firma asutaja, esimesed töötajad ja investorid. Klient enamasti ei võta riski vaid ostab toote turuhinnaga. Riski ei võta ka riik: ka startupi põhjaminemise korral maksab see samamoodi makse nagu iga teine firma, eriti Eesti puhul, kus peamine maksukoormus on palkadel, mitte kasumil. Startupil esimesed ju on ja teist mitte. Ja kohe kindlasti ei võta mingit riski kõrvalised pealtvaatajad.

Seega üks hea uudis: vastandina aeg-ajalt kõlavatele sapistele kommentaaridele, ei saa ka põhja mineva idufirma puhul “petta” mitte keegi, kui ettevõtja ajab asju ka pankroti korral seaduslikult ja eetiliselt. Traagikat muidugi jagub, mõnes peres peab vanem leidma uue töö ja mõne varajase fänni jaoks võib kaduda ka meeldiv toode — aga need asjad on pigem normaalne tsükkel majanduses, mitte startupide eripära.

Toote arendamise algkapitali vajadust saame graafikul visualiseerida J-tähe kujulise kurviga. Tüüpilise idufirma alguses on vaja osta mõned arvutid ja lauad, ja palgata nende taha tarkvara looma ja müüma mõned riskialtid inimesed. Kui toode valmis saab ja keegi seda ostab, tuleb raha tagasi, loodetavasti üha kiirenevas tempos, kuni seda hakkab üle jääma ise oma kulude katmiseks ja lõpuks ka investoritele:

Aga unustame hetkeks tarkvara. Lihtsama näite peale mõeldes peab festivalil jäätiseputka rajaja hommikul ostma 100 jäätist hinnaga 1 EUR, et müüa need õhtuks maha hinnaga 1.20/tk. Sellisel juhul on tal vaja ärisse sisenemiseks 100 EUR algkapitali ja 12 tundi hiljem on ta tagasi teeninud 120 EUR. Keerulise tarkvarafirma puhul on graafiku kuju sama, aga telgede markeeringud erinevad: näiteks võib toote turuleviimiseni investeeringuvajadus olla mitte 100 EUR vaid 10 miljonit EUR, esimese käibe tekkimise punkt mõõdetav 24 kuuga 12 tunni asemel, ja see, kas toote hilisem müügihind on 1.20 või 1200 EUR tükist kapitali kaasamise hetkel veel täiesti ebaselge.

Äri õnnestumist saab kummalgi juhul hinnata ainult planeeritud eesmärkide täitmise järgi. Eeldame näitena, et idufirma investorid on nõustunud, et esimesed kaks aastat ei ole vaja tulu teenida, vaid on hilisemaks teenimiseks vaja tehnoloogiline platvorm ehitada. Sel juhul selle idufirma esimese kalendriaast aruandest kahjumi leidmine on umbes sama sisuline analüüs, kui lehepealkiri jäätiseputkast, kes enne uste avamist oli külmkapi täitmise kulude tõttu juba “sügavas kahjumis”. Tulude-kulude vahekord saab teatavaks siiski alles õhtul, kui kliendid on tagasi koju läinud.

Ajal ja kulul on tehnoloogiamaailmas veel üks seos. Eksponentsiaalsete muutuste tempo on paradoksaalsel moel halb uudis neile, kel on julgust alustada konkrentidest isegi vaid aasta-kaks varem. Varem startijad võivad “trahvina” innovaatilisuse eest kanda sadu kordi suuremaid kulusid kui ettevaatlikumad konkurendid, kes rakendavad mingi tehnoloogia järgmist, odavamat versiooni. Eksponendid töötavad mõlemat pidi: võidud kasvavad kui lumepall ja vead tapavad kiiremini kui kunagi varem, sest su konkurendid naudivad samuti eksponentsiaalseid laineid.

On olemas investorid, kes soovivad rahastada prognoositavate rahavoogudega "jäätiseputkasid" (näiteks pangalaen või  private equity) ja kardavad kui tuld nii suurt riski nagu tehnoloogiasektoris. Ja on riskiinvestorid (venture capital), kes otsivad fikseeritud 6% aastatootluse asemel oluliselt suuremaid võite.

Idufirmade investorid annavadki neile raha arvestades, et igas katsetuses tulemuseni ei pruugita jõudagi. Riskikapitalistide puhul jääb üle 50% tehingutest kahjumisse, ja 5% tehingutest toovad üle 10-kordselt investeeringu tagasi. Väga huvitav on statistika, mis näitab, et kõige edukamate fondide kaotusega tehingute osakaal on kõrgem kui keskpärastel fondidel. Ebaõnnestunud projektid on selle äri lahutamatu osa.

Ka parimate riskikapitalistide tehnigutest pooled kaotavad raha ja 6% toovad 60% kogukasumist. Allikas: Benedict Evans

Ei asutajate ega investorite seas ole inimest, kes kindlalt ette teaks, milline innovatsioon õnnestub ja milline mitte. Kogu sellekohane teadmine on tagantjärele tarkus – lihtne on hiljem öelda, millistesse idufirmadesse pidanuks investeerima ja millistesse mitte.

Muidugi on ka variant austada vanasõna, et “võlg on võõra oma” ja teha asju ise, väliste investoriteta ja nö peost-suhu kasvades.

Selle kõige lihtsam näide tarkvaramaailmas on müüa ühele kliendile inimtunde, mitte arendada toodet/teenust, mida saaks kasutada miljon inimest. Jah, risk on madalam, sest uue programmerija palkamisega saab venitada senikaua, kui uus klient juba tuludega ootamas. Aga samas skaleerub see äri lineaarselt koos uute inimestega. Töötundide kogusele rajatud tehnoloogiaäri kasvatamine eeldab India või Ukraina rahvaarvu, mitte Eesti oma. Liigne riskikartlikuse tulemus Eestile: majandusharu kasvul on rahvaarvu lagi ees, ja see lagi on meil kordi madalamal kui konkureerivatel riikidel.

Teine variant on ehitada küll tulevikus skaleeruvat toodet, aga ainult nii, et edasi investeerid seda raha, mida juba teeninud oled. Mitte kaasata professionaalsete investorite kapitali. Tulemus: konkreetne äri kasvab oluliselt aeglasemalt kui hästi rahastatud konkurent, ja selle tõenäosus mitte võitjaks tulla on ülisuur. Samuti jääb Eestisse lühiajaliselt palkade, maksude jm kuludena saabumata välisinvestorite raha.

Milleks EestiLE NEED sageli tuksi minevad ÄRID?

Jättes kõrvale pelgalt lihtsama portfelliteooria, et ühe kasvama hakkava Skype, Transferwise või Pipedrive’ni jõudmiseks on meil vaja 100 tiimi, kes oma idufirma ehitamist prooviksid, on juba täna näha, millist spetsiifilist kasu toovad startupid Eesti majandusele.

Esiteks välisinvesteeringud. Riskiinvestorite panused Eesti idufirmadesse on jõudsalt kasvanud (kogukonna vabatahtlike poolt peetav tabel asub siin), 2014 aasta 68 miljoni EUR järel jõuti 2015 juba 100 miljoni piirimaile (2016 numbrid on veel poolikud). Kuna kohalike investorite kiht on õhuke on viimasel kahel aastal üle 90% startupi-miljonitest olnud otsesed välisinvesteeringud:

Teiseks loovad idufirmad juba varajases faasis kõrgepalgalisi töökohti. Mida varajasemas faasis idufirma, seda suurema osa kuludest moodustavad tööjõukulud. Eesti idufirmad maksid 2015.a. palkadeks hinnanguliselt 55 miljonit eurot, sellest ligikaudu 23 miljonit on otsesed tööjõumaksud ning ülejäänud läheb suures osas tarbimisse. Lisaks kaudsed tulud riigile – investorid ja partnerid, kes oma külastustega Eestisse nii raha kui teadmisi jätavad.

Seega vähemalt 60 miljonit eurot aastas tuuakse Eesti majandusse idufirmade poolt, ning veel 2007 aastal oli see summa nullilähedane. Idufirmad ei vaja Eestist enamasti kliente ning välisinvestorid paigutavad selle summa teise riiki, kui Eestist piisavalt häid meeskondi ei leia. Seega on see raha, mis muidu Eestisse ei jõuaks. Ning isegi kui idufirma kõige kaduva teed läheb, siis on need summad ikkagi Eesti majandust toetanud.

Kolmandaks, kui meil ei ole firmasid nende riskantses alguses, ei ole meil neid ka nende edukas lõpus (IPO, M&A, etc). Alloveval joonisel on näitena toodud USA tarkvaraettevõtte Box finantseerimise ajalugu. Kui esimesed investeeringud olid tehtud väga kõrge riskiga tooresse projekti, siis neid finantseerisid riskikapitalistid (teiste hulgas ka DFJ, mille juht on Steve Jürvetson). Viimased investorid võtsid juba palju vähem riski, kuna ettevõte oli juba küpses faasis ning valmistus börsile minekuks. Siit on ka näha, et ühe tehnoloogiaettevõtte finantseerimine on palju erinevaid tehinguid sisaldav keerukas protsess. Igal joonisel olevas punktis on ettevõtte omanikel ja juhtkonnal palju valikuid – millist tüüpi investoreid kasutada? Kas müüa ettevõte üldse maha? Näiteks umbes 100 miljoniga müüdud GrabCAD jõudis oma arenguga asutajate müügihetkeks selle joonise keskele ning jätkuvalt oli kahjumlik. Kuigi mõned on ka kritiseerinud müüki, siis vaadake jooniselt tootlusi – hilisemate investorite tootlused olid Boxâ€i puhul väikesed või isegi negatiivsed, võitjad on need, kes sisenevad vara:

Box.com eri faasi investorite teenistus nende börsile minemisel. Allikas: Disruption Observer

Lisaks erilistele patriootidest idufirma-asutajatele, kelle kogu majandustegevus on Eestis (näiteks Jobbatical, Fleep, Plumbr jne), on Eestile kasulikud ka meie asutajate välismaised seiklused. Levinud mudeli kohaselt on Eesti idude emafirma sageli mujal, ja Eestis on “vaid” arenduskontor. See mudel on edukalt püsinud 2000-ndate keskpaiga suurtest näidetest nagu Skype ja Playtech, aga sama liini jätkavad täna enamik teisi väliskapitali kaasajaid. Eesti tütarfirma on selles mudelis kogu aeg “kasumis”, sest rahvusvahelised maksujuristid soovitavad nii: emafirma kannab tavaliselt kulude katteks Eestisse raha nt 8-12% fikseeritud “kasumiga”, eriti kuna meil tulumaksu investeeringutel ju ei ole. Aga see on ka kohaliku “kasumi” lagi, päris tulud nii ettevõtte klientidelt kui ka võimalikest firma müükidest tulevikus liiguvad ikkagi seal, kus emafirma.

Ja veelgi pikema vinnaga on meil kasu ka sellest, kui välismaal tegutseval etteõtjal on Eestis ainult oma isiklik investeerimiskeha, mis hoiab tema aktsiaid. Kõigi meie suuremate startup-edulugude taga, kas siis kui nad on välismaal registreeritud on ports asutajate OÜ-sid, kuhu edu korral võiks laekuda omanikutulu. Need OÜ-d otse ei loo küll eriti töökohti, ega pole neil veel lähiaastail midagi investeerida — aga kui mõnel nendest on ühel päeval kontodel esimene kümme miljonit Ameerikas teenitud raha, küll ka need edasi-investeeringud tulevad kuniks meil siin uusi startuppe leidub.

Kuidas siis mõista IDUFIRMAT?

Üks vana hea trikk, kuidas ühiskonnas koos edukamalt hakkama saada on rakendada empaatiat, ja proovida ennast asetada teise inimese kingadesse. Loodetavasti on ülaltoodu aidanud pisut selgitada, miks isegi sageli tuksi minevad idufirmad on Eesti majanduse jaoks kasulikumad, kui nende puudumine.

Lõpetuseks mõned praktilised soovitused, kuidas ka kõrvalseisjad võiks paremini mõista meie idufirmade tegevust ning saada aru, kas neil parasjagu läheb halvasti või hästi:

• Pea meeles, et idufirma vaikimisi seisund on ära suremine. Idufirma asutaja kogu eksistentsi mõte on iga nädal eemaldada jägrmine risk, mis tema firmad hääbumise poole kallutab: leida investor, palgata puuduv inimene, parandada ära toode, leida esimene maksev klient jne. Mida lähemal on hetkeks kaasatud kapitali jääk pangaarvel nullile, seda stressirohkem on tiimi seisund, vaatamata nende lõputule ja siirale usule, et lõpuks kõik siiski õnnestub.
• Ole vaikimisi heatahtlik ja optimistlik. Kogu ülejäänud turg on selle startupi vastu niikuinii, umbes 80% tõenäosusega kaob see esimese 4 aasta jooksul. Selles ohus ei ole uudisväärtust, selle trajektoori prognoosimine ei ole raketiteadus ja “allakäigu tõendite” leidmine ei loo kellelegi väärtust juurde. Kui suhtled raskelt haige sugulasega, kas siis pigem plaksutad uute kasvajate vohamise peale, või rõõmustad, et mõni verenäitaja on ka paremaks läinud viimases analüüsis? Patsuta talle parem õlale ja soovi parimat.
• Äriregistri raamatupidamisaruanded on idufirmade puhul paraku vaid küsitava väärtusega meelelahutus, aga enamasti täiesti kasutud varajase tehnoloogiaettevõtte hindamisel. Kahjum kirjeldab palgafondi, aga isegi seda ei anna hästi tagasi arvutada, kui Sul on teada vaid “aasta keskmine töötajate arv”. Seda siis firma puhul, kes palkab ja vahest ka vallandab nädalatega, kellel aasta alguses võib olla 2 ja lõpus 48 inimest… Raamatupidamises on betoon põhivara, targad inimesed aga mitte. Investeering ajudesse on paberil lihtsalt kulu.
• Mõtle järele, mis raha see on, mis ettevõtte algusfaasis “põleb”? Investorid teevad oma otsused teadlikult ja teenivad portfelli peale tulu, mitte ei saa petta. Asutajad on pannud mängu teadlikult oma viimase kapitali ja parimad aastad – ka neid ei peteta. Isegi EASi või Euroopa Liidu toetused on taotletud avalike mängureeglite kohaselt. Kui Sa arvad, et riik varajastesse tehnoloogiatesse toetusi jagama ei peaks, siis mine valimistele, mitte ära nahuta idufirmat, kes ulatab käe iga õlekõrre järele, mis eduni aitab elus püsida. Startup ei peta kelleltki välja tema maksuraha, vaid vastupidi – idufirma kõige suurem kulu on reeglina palgafond, mis pea täies mahus läheb ju Eestis tarbimiseks ja kuni 68% tulu- ja sotsiaalmaksu-kuluks.
• Kui Sind tegelikult huvitab, siis küsi asutajalt parem, mis numbreid tema jälgib oma äri praeguses faasis ja kuidas nendega läheb. Tasub ka mõista, et erinevas faasis idufirmadel on ka erinevad mõõdikud – kes mõõdab tehingute arvu, kes kasutajate kasvu, kes juba käivet. Üldiselt on tuhat põhjust, miks varajases faasis oma sisenumbreid mitte avaldada, eriti kui need nädalati veel üles-alla pendeldavad. Aga küsija suu pihta ei lööda, ja paljude idufirmade filosoofiasse tegelikult sobitub läbipaistvus hästi.
• Ära kunagi mõnita läbikukkujat. Riskijulgus, seejuures julgus kukkudes püsti tõusta, püksipõlved kloppida ja uuesti proovida on Eesti majanduse pika-ajalise edu ainus võimalus.

Mul ei olnudki selle postituse kirjutamisega esialgu väga kiiret, sest tegelen parasjagu enda perekonna tagasikolimisega Ameerika Ühendriikidest Eestisse*. Olen ettevõtja. Töö tõttu kolisin siia ning töö tõttu kolin Eestisse ka tagasi. Pakkimine ja otste kokkutõmbamine võtab kogu tähelepanu. Sain aga paar päeva tagasi aru, et minu jutt, just käesolevas sõnastuses, on hetkel ehk veel viimaseid päevi seadustega kooskõlas. Sest olen mõne päeva pärast taas Eesti elanik.

Et alustada õigest otsast, pean mõne sõna endast rääkima. Juhtus nii, et mind tabas kasvaja. Eks ole see ju paljukuuldud asi, kuid minu puhul veidi keerulisem, kuna kasvaja seadis end sisse just ajus. Esimene ajuoperatsioon toimus Tartus. Kõik läks enam-vähem hästi, kuid koolitajana, kelle oluline töövahend on ju näolihased, ma pärast seda enam töötada ei saanud. Närvikahjustused olid selle töö igapäevaseks jätkamiseks pisut liiga suured. Seega, pidin vahetama vähemalt elukutset. Seoses uue tööga kolisin 2013 aasta suvel Californiasse, kus 2015. aastal opereerisid Los Angelese neurokirurgid mu aju juba teist korda. Ettevõtmine oli küll edukas, kuid tõi kaasa täiendavaid kahjustusi närvisüsteemile. Et mitte pälvida su tähelepanu haletsusega, ei hakka ma loetlema kõiki neid asju, mida ma enam teha ei saa või mida pidin uuesti õppima. Mõnda neist tahan aga jagada.

Enne viimast operatsiooni käis mul pea ringi. Umbes nii nagu inimesel käib tavaliselt siis kui ta ennast liiga täis joob ja siis joonelt magama läheb. Tead küll, see "karussell", mille pealt ei saa maha. Koordinatsioon oli niigi nagu külajoodikul ning lisaks veel siis see. Kogesin seda hommikust õhtuni veidi rohkem kui aasta. Ütlesin vahel naljaviluks, et hea meelega jooks ennast täis, aga pole mõtet, sest enamik joobe sümptomeid olid juba niigi olemas. Väljaarvatud kahjuks need meeldivad joobetunnused. Ent tõsiselt rääkides – oli päevi, mil ma ei suutnud voodist tõusta. Ja ei tõusnudki. Enamikel päevadel panin ma ennast aga riidesse ja läksin tööle. Vahel ainult selle pärast, et teised ümberringi tegid sama ning see tundus ainus normaalne viis mitte hulluks minna. Mõni sõber ütles vahel, et sa oled vapper. Ise vaidlesin peaaegu alati vähemalt mõttes vastu, sest ma nägin seestpoolt, kui raske see kõik oli. Ma oleks võib-olla tahtnud alla anda. Aga ma ei teadnud, kuidas see käib. Et suren ära, või kuidas täpselt siis?

Aga ma polnud ju lihtsalt ettevõtja Räniorus. Olin ka isa ja abikaasa. Olukorras, kus oleksin soovinud võõras riigis enda pere sisseelamist toetada, pidin järjest rohkem toetuma aga hoopis nendele. Minu sellel ajal 7 aastane tütar jälgis alati teraselt, kuhu ma astun ning enne kui ma jõudsin järjekordse kallaku peal tasakaalu kaotada, oli ta mulle juba ettenägelikult käe ulatanud. Suureks abiks olid ka toetavad sõbrad ning ülimõistvad kolleegid.

Kõige hullem oli peapööritust ja kõike sellega kaasnevat kogeda just magama jäädes. Enne viimast kriisi olin nagu iga teinegi inimene harjunud asjaoluga, et ükskõik kui halb sul ei ole, alati saab tõmmata ennast kerra ja panna silmad kinni, et vähemalt mingi osa sellest maailmast, mis sind segab, jääks tahaplaanile. Õudne oli leida, et seda pelgupaika enam ei olnud. Võtsin umbes aasta aega kasvavates kogustes nii valuvaigisteid, rahusteid kui unerohtu. Hambad ristis otsisin lahendusi ja tegin kõik, mida suutsin, et vähemalt vaimselt ühes tükis püsida. Ühekorraga läks vaja kõike, mida olin eelneva 40 aasta jooksul rahulikuks jäämise kohta õppinud. Vaimselt selgematel hetkedel tundus, et ma olin selleks võitluseks loodud ning valmistunud terve varasema elu. Kehvematel hetkel tundusin endale hädavaresena, kes kurdab asjade üle, mida ilmselt miljonid inimesed enne mind on hambad ristis ning rahulikult vaikides üle elanud. Ja mina ei suutnud.

Reisisin üle maailma, parimate arstide juurest järjest uute parimate arstide juurde. Lisaks kohtusin ühel või teisel moel kõikide ravitsejatega, kellest ma vähegi lugu pidasin või kellega kontakti sain. Eelmise aasta suveks jõudsin oma otsingutega lõpuks Los Angelese neurokirurgide juurde, kes olid spetsialiseerunud just selle kasvaja lõikamisele, mis mul "juhuslikult" käepärast oli. Head nõu kirurgi valimisel andis mu enda neuroloog Tallinnast. Operatsioon tundus sellel hetkel vältimatu ning viidi läbi tõenäoliselt maailma parimate spetsialistide poolt. Kuigi kirurgiline sekkumine tundus lühikeses plaanis kui rongi alla jäämisena, likvideeris ta keskmises plaanis siiski selle olukorra, milles ma olin. Omavahel öeldes oli ka viimane aeg, sest olukord hakkas juba sõna otseses mõttes mitte ainult närvidele vaid tõsiselt ka ajude peale käima. Surve alla oli muu hulgas sattunud just see osa ajust (ajutüvi), mis tegeleb südame töö, hingamise ning ärkvelolekuga. Viimastel nädalatel enne operatsiooni võtsin Xanaxit, et lihtsalt rahulikult sisse-välja hingata. Mõtetes paanikat ei olnud, aga kehas oli. Tagantjärele ei osanud keegi öelda, kui kaugel olin ma enda elu kaotamisest.

Pärast operatsiooni jäi peapööritus oluliselt väiksemaks. Ärkvel olles ma seda mõnel päeval enam ei märganudki. Nii on tänaseni ning arstide hinnangul ilmselt ka elu lõpuni. Kuid eriti hästi märkan ma neid pööritusi just siis, kui ärkvelolek hakkab muutuma uinumiseks. Mis omakorda tekitab mingit ürgset, kirjeldamatut õõva. Ma tean, et need pööritused tulevad, kuid ometi ehmatavad nad mind iga kord. Mitte nii nagu multifilmis või Picasso maalil, vaid vaikselt, kinnisilmi lamadesi. Kaheksa tundi järjest. Minutiliste vahedega. Kokkuvõttes tähendas see kõik aga, et ma ei saanud endiselt loomulikul moel magada.

Põhjus, miks ma sellest kõigest avalikult kirjutan on aga siin. Mul nimelt oli ühe San Francisco arsti retsept kanepile juba aasta enne operatsiooni. Erinevatel põhjustel ei kasutanud ma seda aga eriti, sest lihtsam oli alati võtta mingi farmaatsiatööstuse "litakas". Kanep tundus (ka pärast esimesi katsetusi) nagu siidikinnas haamri kõrval. Teiseks ei tulnud ma selle peale, et seda magamajäämiseks pruukida. Lisaks eelnevale polnud ma veel ka suurem asi kanepisõber.

Peagi märkasin, et olen retseptiravimitega jõudmas tupikusse – välja arvatud siis kanepiga, mida ma rahustite ja unerohtude ees ei eelistanud ning seega ka praktiliselt ei kasutanud. Kõige hullem oli olukord aga opiaatidega, mida mulle röögatute valude vaigistamiseks varasemalt välja oli kirjutatud. Õppisin teema kohta nii palju kui suutsin. Ühel hetkel sain aru, et olen heroiinisõltuvusest ainult ühe sammu kaugusel. Lugesin, et maailmas on loendamatul hulgal pereemasid, kes on samuti valu tõttu võtnud valuvaigisteid, kuid on nüüd salaja juba heroiini peale üle läinud. Kuna mul ei olnud aega ega tahtmist rehabilitatsiooni minna, siis koostasin endale ise plaani 40 päevaga sellest kõigest lahti saada. Selgus, et kogust tohtis iga nelja päeva tagant vähendada ohutult ainult 10-20%. Õppisin kiiresti ja valusalt, et kiiremad lähenemised võivad kutsuda esile nii koomat kui ka surma. Kuidas täpselt see kõik käis, väärib ehk kunagi eraldi postitust. Plaan õnnestus, kuid lõpuks jäid ikkagi öökapile unerohud.

Mul oli vaja midagi, mis selle peapöörituse magamajäämise hetkel ära "kustutab". Kui ebatervislikkus kõrvale jätta, siis võiks unerohtusid ju võtma jäädagi. Niisuguse lahenduse suurim probleem – lisaks sellele, et see pole üldse tervislik – peitub aga kasvavas tolerantsis unerohu vastu. See tähendab, et sama mõju saavutamiseks tuleb kasutatavaid koguseid pidevalt suurendada. Ideaalis on unerohtu aga ette nähtud võtta maksimaalselt 1 tablett päevas. Ning kõige rohkem 2 nädalat. Et "enda piinad lõpetada", otsustasin teha proovi kanepiga. Elasin ju lõppeks endiselt Californias. Seega, sõitsin korraliku kodanikuna retseptiga apteeki ja küsisin nõu. Mul soovitati proovida ühte üsna konkreetset Indica kanepiõli (aurutiga), kuna see mõjub just und soodustavalt ning aitab ajul enne und piltlikult rääkides "otsi koomale" tõmmata. Et uni tulles ka püsiks, ostsin samast "apteegist" (inglise keeles tegelikult dispensary) ka kõrge CBD sisaldusega kanepišokolaadi. Vahemärkusena olgu öeldud, et CBD on üks enimuuritud kanepis sisalduvaid kannabinoide, mille üks käepärane omadus on kanepi psühhoaktiivse mõju vähendamine.

Olin alguses ettevaatlik. Nii auru kui šokolaadiga. Umbes kahe nädala pärast olin aga unerohtude kasutamise lõpetanud ning vähendanud magama jäämiseks vajalikku kanepi kogust umbes paarkümmend korda. Erinevalt unerohtudest (mis unetust teadupärast ei ravi), läheb kanepit soovitud mõju avaldumiseks vaja järjest vähem ja vähem. Hetkel vajan magamineminekuks vaid murdosa sellest, mida vajasin veel paar kuud tagasi. Läbimurre oli minust kõik need aastad vaid nädala-kahe kaugusel. Olin rõõmsalt üllatunud. Samas, tundsin ennast ka veidi petetuna – petetuna iseenda ja ülejäänud ühiskonna poolt. Umbes nagu, et miks mulle keegi enne ei rääkinud. Rumal tunne, sest sain aru, et tegelikult oli ju räägitud küll. Kanepi raviomadused pole ju mingi hoolikalt varjatud saladus. Lihtsalt mina ei pööranud sellele tähelepanu ning pidasin neid kanepijutte kanepisõprade katseks legaliseerida midagi, mis neile meeldib. Mul polnud midagi selle vastu, aga see ei tundunud minu lahinguna – mul polnud sellest kuigi palju võita. Nüüd aga ei mõistnud ma enam, miks on niivõrd leebel ja tõhusal ravimtaimel selline maine. Kõik need aastad oli mitmete probleemide lahendus minu jaoks siinsamas. Oleksin otsekui avastanud iseenda vandenõu iseenda vastu.

Sellele postitusele on tõenäoliselt raske "laike" saada, sest kanep kui teema on Eestis endiselt põlu all. See "laik" polegi ehk nii oluline. Oluline on, et sa lugesid.

Vajan su abi ühe asjaga, mis ei ole esialgu midagi käegakatsutavat. Ühtegi linki ei pea klikkima ning raha ei pea annetama. Palun lihtsalt: mõtle veidi seda mõtet, et peale minu on hetkel maailmas veel sadu tuhandeid inimesi (ainuüksi USA-s üle miljoni), kes kasutavad kanepit meditsiinilistel eesmärkidel. Igaühel neist on oma lugu ning põhjus. Kanep (täpsemalt siis kannabinoidid) on osutunud läbimurdeliseks ravimiks või sümptomite leevendajaks nii sclerosis multiplexi, depressiooni, unetuse, ärevuse, valu, glaukoomi, epilepsia kui ka näiteks vähi keemiaraviga kaasneva iivelduse leevendamisel. Nimekiri on pikk.

Lisaks uuritakse hetkel veel ka kannabinoidide mõju vähirakkudele. Märkimist väärib ka asjaolu, et kanepisõltuvus on midagi muud, kui sõltuvus alkoholist, tubakast või teistest levinud psühhoaktiivsetest, retseptiga saadaval olevatest ainetest. Erinevalt alkoholist, tubakast või retseptiravimitest ei too kanep pideva väärkasutuse korral kaasa mitte surma, vaid enamalt jaolt lihtsalt kodaniku, kes teiste arvates oma eluga piisavalt kiiresti edasi ei liigu. Lihtsalt võrdluseks, et ainuüksi alkohol põhjustas eelmisel aastal ainuüksi Eestis üle tuhande surmajuhtumi. Kanepiga üldreeglina surmajuhtumeid otseselt ei seostata. Küll aga on kanep ohtlik kui selle kasutamise järel istuda autorooli või asuda juhtima mõnd muud tähelepanu nõudvat masinat. Kuigi kanep ei ole enamikule inimestest ohtlik (v.a nendele, kellel on geneetiline eelsoodumus skisofreeniaks), usun, et selleks, et meditsiiniline kanep abivajajateni jõuaks, on vaja tasakaalukat ja läbimõeldud süsteemi. Kanepit on võimalik väärkasutada. "Use it, don’t abuse it," ütlevad teadjad. Nii et suuresti sama, mis paljude teiste retseptiravimitega.

Lisaks nendele sadadele tuhandetele inimestele on maailmas veel mitu miljonit inimest, kes saaksid kanepist abi, kuid ei saa seda hankida, sest nende riigis peetakse kanepit ohtlikuks narkootikumiks. Ka Eesti on üks sellistest riikidest. Eravestlustes on mulle mitmed Eesti arstid tunnistanud, et ma peaksin nii arstide kui avalikkuse arvamuse muutmiseks ise teavitustööga tegelema. Kõik mõtlevad inimesed, keda olen kohanud näevad meditsiinilisel kanepil selget rolli. Ma pole seni kohanud inimest – arsti, sõpra, teadlast ega poliitikut, kes leiaks, et et kanep on mulle siiski ehk kahjulik. Milles siis asi? Miks ei saaks ma Eestis kanepi kasutamist jätkata? Kas asi on arstides? Poliitikutes? Jõustruktuurides? Mulle hakkab selgeks saama, et tegelikult mitte.

Kõige enam pidurdab kanepi meditsiinilist kasutamist ühiskonna avalik arvamus. See omakorda mõjutab poliitiku arvamust, mis omakorda mõjutab seadusandlust, mis omakorda mõjutab aga jõustruktuuride tegevust, mis kaudselt mõjutab ka seda, kuidas arstid olukorda näevad. Kanepi maine on Eestis endiselt pehmelt öeldes kehvapoolne. Paljud inimesed, kes tegelikkuses usuvad, et meditsiinilisest kanepist oleks Eesti inimestele kasu, ei saa oma arvamust avaldada ilma, et talle meie kõigi silmis teatud märk vähemalt mõttes külge pannakse. Ka mina ise ei ole julgenud enne tänast oma maine huvides avalikult sellel teemal sõna võtta. Mõistan väga hästi kõiki saatusekaaslasi, kes eelistavad pigem vaikida. Kanep seostub enamiku jaoks inimestest Jamaica, reggae’i rütmide ning inimestega, kes oma eluga midagi tarka justkui peale ei oska hakata. Saan aru ka sellest suhtumisest – psühhoosis teismelised ja muud kuritarvitamise tagajärjed ei aita meditsiinilise kanepi kasutusele kaasa. Eesti seadused tegelikult võimaldavad kanepi ravimina väljakirjutamist, kuid see protseduur pole oma keerukuse tõttu loodud inimestele, kellel tegelikult kanepit vaja läheks. "Linnuke" on kirjas, kuid abivajajatele retsepte praktiliselt välja ei kirjutata. Eestis on minu teada antud välja mõned üksikud retseptid ning needki küllalt hilja. See tähendab, et patsiendid, kellele need mõeldud olid, surid seda leevendust saamata.

Seega, ma tegelikult palun sinult päris palju. Palun, et sa muudaksid oma arvamust. Või siis vähemalt kaaluksid selle muutumist. Plaanin Eestis teha kõik endast sõltuva, et oma ravi jätkata. Usun, et mul pigem õnnestub saada arsti retsept kanepile. Tahan, et see jõuaks ka teiste abivajajateni.

Et minusugused inimesed saaksid kanepile retsepti, peaksid patsiendid teadma oma võimalusi, poliitikud ilma hirmuta lihtsustama uute rakendusaktide abil ravikanepi kättesaadavust ning arstid leidma viisi, kuidas kanepit otseselt propageerimata, seda abivajajatele vajadusel siiski välja kirjutada. Minu isiklik kogemus näitab, et arstid tahavad aidata. Hiljuti muutus meditsiiniline kanep seaduslikuks ka Euroopa Liidu südames, Saksamaal. Ühendriikides on meditsiiniline kanep ühel või teisel moel abivajajatele seaduslikult kättesaadav juba ligi pooltes osariikides.

Miks peaks see aga meid kõiki puudutama? Ma toon ainult ühe näite. Olen kuulnud, et statistika järgi puutub iga neljas eestlane kokku isiklikult või lähedase kaudu vähiga. Varem või hiljem. Üks levinumaid vähi ravimise vorme on keemiaravi ehk kemoteraapia. Keemiaravi kõige levinum kõrvamõju on aga iiveldus ja söögiisu kadumine, mis reeglina paranemisele mitte kuidagi kaasa ei aita. Kanep on juba aastaid arstidele teada kui hea kemoteraapia kõrvalmõjude kahandaja. Seega seisavad päris paljud ühel hetkel silmitsi olukorraga, kus kanepist saaks neile või nende perekonnale kasu olla. See on meie kõigi asi.

Muutused aga ei juhtu iseenesest. Et kanepist saaks inimestel kasu olla, peavad kanepi suhtes võtma seisukoha inimesed, kellel endal selle substantsiga kokkupuudet võib-olla ei ole ning saatuse heatahtliku naeratuse korral ka ei tule. Seega, kutsumata kedagi üles kanepit kasutama, kutsun ma sind üles kanepist uutmoodi mõtlema. Ning oma mõtteid sellel teemal ka avalikult välja ütlema. Kus ja millal? Ju sa ise tead.

Mida ma siis ise lõpuks õppisin? Mul on olnud võimalus külastada parimaid kliinikuid USA-s, Saksamaal, Shveitsis ja Eestis. Kohtuda maailma parimate arstidega. Tulemuse võib kokku võtta kahe tõdemusega. Esiteks, arstide ning ülejäänud meditsiinitöötajate oskustel ning südame suurusel praktiliselt ei ole piire. Seda sõltumata riigist. Teiseks, sinuga võib juhtuda nii, et pärast lõpmatul hulgal erinevate ravimite proovimist võib kõige geniaalsemaks rohuks osutuda üks "lihtne" ravimtaim.

Selge see, et olen optimist. Olen üks väheseid eestlasi, kes usub enda retsepti saamisesse juba käesoleval aastal.

Kui see õnnestub, tahaksin kindlasti kaasa aidata sellele, et ravivõimalused ka teistele patisentidele, kes abi vajavad, paraneksid. Miski ütleb mulle, et kuidas selle kõigega päriselt läheb, sõltub lõpuks ka avalikust arvamusest ja seega sinust. Rohkem või vähem. Palun su abi, et pigem rohkem.

* Lugu on kirjutatud 2016. aasta kevadel.

Ühel tuulisel kevadpäeval käis 22 inimest Rävala puiesteel notarile allkirju andmas, et asutada Tuleva ning raputada seeläbi Eesti pensionikogumise turgu uut moodi organisatsiooni ning madalate haldustasudega. Kolm kuud hiljem on Tulevaga ühinenud poolteist tuhat inimest, kellest paljud on pensionifondide algkapitali panustanud kokku 1.5 miljonit eurot.

Mis on neid inimesi keset puhkuste aega sedasi tegutsema pannud? Teiste nimel rääkida ma ei oska, kuid mind isiklikult paelub Tuleva juures visioon, millest ma kirjutasin siin. Ma usun, et Tuleva mõtteviis sobib neljanda tööstusrevolutsiooniga kokku paremini kui näiteks Swedbanki oma. Ning muidugi on mind tegutsema pannud senised halvad kogemused tõkkepuudega.

Tõkkepuu on maailma lihtsaim äriidee ning selle eri variante võib leida kõikjalt maailmast. Mõnes piirkonnas piisab sellest, kui sul on AK-47 ja natuke okastraati. Sa tõmbad traadi teele ja jääd ootama, millal saabub esimene auto. Mõnes kohas piisab sellest, kui sul on ametliku välimusega tšekiraamat, millega saab turistile jätta mulje, et ta peab maksma läbipääsumaksu.

Lääne-Bengali osariigis Indias sattusin kord ise selliste teesulgude keskele, proovides Bangladeshi piirilt Siliguri jõuda. Üks asi, mis kahtlase skeemi reetis, oli "kontrollpunktide" arutu hulk. Kui üks teesulg oleks ehk isegi mõne turisti ära petnud, siis 19 tükki kilomeetri kohta lämmatas igasuguse võimaluse, et äriidee võiks töötada.

Kui sa elad aga Euroopa Liidus ja e-riigis, siis on tõkkepuud sinu ümber tõenäoliselt nähtamatud. Nad peituvad teenusedisainis ning peenikeses kirjas. Nad kerkivad kokkuleppimata kokkulepetesse. Nad käivituvad hääletult ning imbuvad automaatse kommunikatsioonina sinu meilboksi või telefoni. Sa ei näe neid, kuid nemad saevad üles alla ning arvutavad sinu rahakotist väikesi andameid.

Näide sellisest tõkkepuude süsteemist on meie pankade teenustasud pensionide haldamisel. Need on kõrged ning me isegi ei tea kõiki võimalikke tasusid, sest läbipaistvat raporteerimist esineb harva.

Kui pole kedagi, kes tõkkepuid avastaks ja neile tähelepanu juhiks, tekib teesulge ainult juurde, kuni lõpuks on neid liiga palju. Äriideena ei loo tõkkepuud reeglina lisaväärtust. Neid seatakse üles põhimõttel "teen seda, sest ma saan seda teha". Kui järjest rohkem äri on üles ehitatud hiilivatele tasudele, siis juhtub aga kolm asja:

• Tõkkepuude omanikud on mõnda aega väga edukad
• Ülejäänud majandus hakkab ilmutama kurnatuse märke
• Ühiskonnas tekib hulk inimesi, kes kaotavad usu võimalusse ise midagi teha

Ühistulisel ärimudelil on siinkohal olulisi eeliseid. Tulevas on igal inimesel üks hääl. Meil pole suurinvestoreid, kes seaksid endale eritingimusi. Tuleva ühistul puudub motivatsioon seada oma liimetele tõkkepuid. Omame ise oma pensionit ja seepärast ei ole meil ka midagi iseenda eest varjata. Jah, lõpuks olen ma vist tõesti jõudnud selle põhjuseni, miks Tuleva mind tõesti kõige rohkem innustab.

Saabumine

Oli 2015. aasta detsembri algus ja ma kaalusin parajasti nii muuseas Eesti e-residentsuse taotlemist, kui leidsin Eesti töökuulutuse, mis näis olevat justkui mulle loodud. Ainukeseks probleemiks oli see, et lõuna-aafriklasena ei hellitanud ma lootustki saada enda saadetud CV-le vastust, rääkimata pikkade vestluste edukast läbimisest.

Neli kuud hiljem astusin aga Lennart Meri lennujaamas oma perega lennukilt maha, olles valmis alustama uut elu Eestis. Olin endiselt mõneti hämmastunud, kuidas asjad olid lahenenud. Pakkisime kogu oma elu Lõuna-Aafrikas kokku, müüsime maha oma autod ja kogu käegakatsutava vara. Olime relvastatud vaid kuue kohvriga, mis sisaldasid esmaseid uue elu alustamiseks vajalikke asju, ja meie kohal rippus endiselt palju kahtlusi ja ebakindlust.

Mu naisel ja tütrel oli kummalgi 10-päevane turismiviisa. Minu viisa kehtis 90 päeva, kuid mul ei olnud tööluba ega isegi mu uue tööandja poolt allkirjastatud lepingut. Kogu see ettevõtmine võinuks veel kohutavalt valesti minna ja meil ei poleks jäänud muud üle, kui tühjade pihkudega Lõuna-Aafrikasse tagasi minna ilma, et meil oleks raha, tööd või elukohta.

Teadsime küll, et 10-päevased viisad on probleemiks, kuid meile tehti Lõuna-Aafrikas selgemast selgeks, et kui ma kas või mainin seda, et lähen Euroopasse selleks, et seal tööle asuda, kantakse mu pass musta nimekirja ja mul ei oleks vähemalt järgmise kümne aasta jooksul lootustki kuhugi Euroopa Liitu reisida. Öelda aafriklasena mõnele Euroopa riigi saatkonnale, et su reisi eesmärgiks on minna tööle, kui sul pole allkirjastatud lepingut, tööluba ja kõikvõimalikke muid vajalikke dokumente, on umbes sama tark, kui ilmuda lennujaama pommivööga. Samas ei saanud ma Eesti elamisluba taotleda enne seda, kui olin asunud Eestis tööle. See oli alles esimene mitmest nokk-kinni-saba-lahti tüüpi olukorrast.

Meil oli kümme päeva, et asuda seaduslikult Eestis elama. Oli tunne, et kuulen kuklas kella kurjakuulutavat tiksumist.

Kodu leidmine

Selleks, et mul üldse lubataks taotleda elamisluba, pidin leidma alalise elukoha. See tundus mulle täiesti ajuvaba. Ma pidin allkirjastama aastase üürilepingu ja käima korraga välja kolme kuu üüri suuruse summa ilma, et keegi kuidagi garanteeriks, et mulle elamisluba üldse väljastatakse.

Samas olin antud küsimuses sel ajal rahulik. Ma olin oma uue tööandja asjatundlike töötajate hoole all ja me olime juba mitu nädalat kamminud läbi Eesti kahte suuremat kinnisvaraportaali ning sõelale oli jäänud umbes viis kohta, mis meile meeldisid. Olime me ikka naiivsed! Selgus, et ligikaudu 90% nende kinnisvaraportaalide kuulutustest on täiesti väljamõeldud. Jah, need pinnad olid ilmselt kunagi minevikus saadaval, kuid nüüdseks ammugi enam mitte.

Helistasin umbes 20 maaklerile ja nad kõik leierdasid mulle ühte ja sama lugu. See objekt, mille kohta ma küsisin, üüriti just vaid viis minutit tagasi välja ja kahjuks neil pole midagi muud pakkuda. Lõpuks meil vedas – vähemalt algul arvasin nii – ja leidsime korraliku kolmetoalise korteri kolmekordse maja esimesel korrusel ühes täitsa vastuvõetavas Tallinna osas. Lugu sellest, kuidas see kõik hapuks läks, jäägu järgmiseks korraks.

Kui ma saaksin ülaltoodu puhul ühe asja ära muuta, oleks selleks Eesti riigi nõue, et taotleja peab enne taotluse läbivaatamist olema allkirjastanud üürilepingu.

Taotleja säästmine sellest, et ta peab niigi kuluka kolimise käigus maksma tagatisraha, ühe kuu üüri ja maakleritasu, oleks tublisti abiks. Kuniks ma ootasin vastust, kas mul lubatakse vähemalt kaheks aastaks siia jääda, oleksin parema meelega ööbinud hotellis või üürinud korteri lühemaks ajaks. Praegusel juhul pidin võtma järjekordse märkimisväärse rahalise riski, panustades sellele, et mu taotlus rahuldatakse.

Märtsis olime aga alustamas migratsioonibüroo kadalipu läbimist.

Migratsioonibüroo

Tundsin end selleks hetkeks juba üpris kindlalt ja küllap ekslik enesekindlus ongi parim selleks, et kedagi kenasti paika panna. Mu tööandjad oli juba mitmeid kordi elamisloa taotlust koostanud, nad teadsid täpselt, mida on vaja, ning me olime kõik vormid juba päev varem korrektselt ära täitnud.

Esimest korda oli meil vesi ahjus, kui meiega tegelenud ametnik nägi mu naise ja tütre viisasid. Polnud varianti ka, et nende elamisloa taotlusi üldse vastu võetaks. Minu taotluse menetlemine käis üpris valutult, kuid pidime järgmisel päeval tagasi tulema ja taotlema puhkuseviisadele pikendust. Vastasel juhul pidanuks nad kolme päeva pärast riigist lahkuma.

Olime kõik koos perekonnana Lõuna-Aafrikas viisat taotlenud, kuid Rootsi saatkond otsustas, et mulle antakse 90 päeva ning mu naisele ja lapsele vaid kümme. Mulle jääb tänaseni arusaamatuks, miks nad sellise otsuse tegid.

Seega pidime järgmisel päeval tagasi minema, seekord juba koos advokaadiga, ja hakkama anuma. Pärast seda, kui me olime nelja tunni vältel andnud mitmeid kirjalikke selgitusi ja mu tütar oli nunnumeetri põhja keeranud, võeti meie viisa pikendamise avaldus vastu, kuid meile selgitati veel järgmist: meie "abielu"ei tähenda midagi ja ka mu lapse ema peab leidma töökoha või me peame Eestis abielluma. Sel hetkel tundus teine variant kiirem ja me küsisime, mida me peame tegema selleks, et Eestis abielu sõlmida.

Siinkohal läheb lugu eriti lõbusaks. Me pidime hankima kirja Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsuselt, mis tõendaks, et me EI OLE abielus. See paneb endiselt mu pea valutama. Inimene, kes väitis surmtõsiselt, et me ei ole abielus, nõudis, et me tõendaks, et me pole abielus.

Olin juba enne Eestisse kolimist uurinud, kas meie kooseluleping on migratsioonibüroo jaoks elamisloa taotlemisel vastuvõetav alus. Meile öeldi väga selgelt ja ühemõtteliselt, et on. Nüüd kui olime kohale jõudnud ja meil polnud võimalik siin abielluda, lükati see aga tagasi. Kõige veidram osa on see, et Eesti võttis jaanuaris 2016. a vastu sarnase seaduse, mis seadustab tsiviilõigusliku kooselu ja sätestab vastava lepingu sõlminutele seaduslikud õigused.

Seega läksid ametnikud, kui nad keeldusid aktsepteerimast dokumenti, mis on enamikus tsiviliseeritud riikides õiguslikult siduv, põhimõtteliselt vastuollu oma enda riigi seadustega. Lõuna-Aafrika Vabariigis annab kooseluleping mõlemale poolele ja lastele samad õigused kui traditsiooniline abielu. Kinnitus antakse vande all ja on õiguslikult siduv. Selles osas on vägagi veider, kuidas Eesti riik täielikult eiras enda ja ka teise iseseisva riigi seadusi.

Otsustasime seal ja kohe, et see lahing jäägu mõneks teiseks päevaks. Naine, kellega mul on laps, on kõrgelt kvalifitseeritud ja uskusime, et töö leidmine saab olema lihtne, ning kehvemal juhul tarvitsenuks meil vaid Taani lennata, et teha seal Vegase moodi kiirpulmad. Lõpuks esitas ta oma elamisloa taotluse vaid kaks nädalat hiljem, olles leidnud töö ühes Eesti paljudest ägedatest tehnoloogia valdkonna idufirmadest.

Järgmiseks koomiliseks episoodiks oli see, kui nad keeldusid aktsepteerimast mu tütre sünnitunnistust. Tegemist on allkirjastatud, riigi poolt väljastatud dokumendiga millel on kõikvõimalikud sätendavad jupid ja hologrammpaber jne. Enam ametlikumaks minna ei saa. Immigratsiooniametnik ütles mulle surmtõsise näoga: "Me ei usalda Aafrika päritolu dokumente."

Ma pidin laskma tunnistuse legaliseerida Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsusel ehk samadel inimestel, kes selle väljastasid. See tähendab sisuliselt teist paberit, millel on allkiri, mis kinnitab, et teisel paberil olev allkiri on kehtiv, ja pitsat, mis kinnitab, et olemasolev pitsat on kehtiv. Kõik see tehakse samas kohas, kust väljastati esialgne dokument, ja samade inimeste poolt.

See lõbu läks mulle maksma järjekordsed 200 eurot. Ma ootan senini hirmuga, et nad nõuavad mult legaliseerimise allkirja ja pitsati legaliseerimist ning seejärel järgmist legaliseerimist lõputus bürokraatia nõiaringis. Kui te esimest allkirja ei usalda, siis miks te peaks usaldama teist allkirja, mis kinnitab, et esimene on õige?

Küsisin sarkastiliselt, kas peame sama tegema ka oma passidega, kuna need on ka Aafrika päritolu dokumendid, kuid vastust ei saanud. Näib, et kõik riiklikud dokumendid ei ole loodud võrdseteks, rääkimata sellest, et ma võiksin Lõuna-Aafrikas võltsitud passi osta umbes 50 euro eest, aga sünnitunnistuse hankimine ebaseaduslikult on pea võimatu. Lõuna-Aafrika passi kutsutakse naljaga pooleks roheliseks mambaks, kuna see on mürk sinu reisiplaanidele. (Palun ärge teatage minust ametivõimudele, ma ei ostnud oma passi.)

Pean siinkohal märkima, et olen nüüdseks migratsioonibüroos asju ajanud ligikaudu seitsme erineva inimesega ja kogemused on suuresti erinenud. Vähemalt neli neist olid sõbralikud, abivalmid ja mõistvad. Nad näevad selgelt, et nende tööks on aidata inimesi, kes taotlevad seaduslikult elamisluba. Ülejäänud kolm kogemust nii head ei olnud. Olen kogenud kõike alates otsesest pahatahtlikkusest kuni vaenulikkuseni. Antud protsessis, mis põhineb kehtestatud seadustel ja reeglitel, ei tohiks ju ometi määratavaks saada see, kas sinu vastas istuval inimesel on halb tuju, või see, et sa lihtsalt ei meeldi talle?

Aga tagasi asja juurde. Olles umbes viis nädalat hiljem saanud kätte oma elamisloa ja ID-kaardi, asusin taas oma tütre taotluse kallale. Lootsin, et see, et ma olin nüüd seaduslikult Eestis vähemalt kaheks aastaks, võiks protsessi veidi sujuvamaks teha. Lisaks olin lõpuks saanud tagasi tema sünnitunnistuse, mis oli õiguslikult kaheldavatel asjaoludel Lõuna-Aafrika Vabariigis apostillitud. Nüüdseks oli mu tütre puhkuseviisa kehtivus taas päevakorda tõusnud. Kui ma poleks saatnud tema sünnitunnistust kulleriga Lõuna-Aafrikasse ja tagasi, oleks ma võinud saata selle Lõuna-Aafrika Vabariigi saatkonna kaudu Helsingis. Selleks oleks kulunud 10 nädalat ja meil poleks olnud võimalustki tema taotlust esitada. Antud juhul oli meil neli nädalat varuks ja meile kinnitati, et sellest piisab.

Mul paluti kirjutada kiri, mis selgitab, miks taotlus nii hilja esitati, ja palub protsessi kiirendada. Küsisin sel päeval minuga tegelenud politseiametniku käest, kas sellest on kasu. Ta ütles: "Ei, neil on liiga kiire." Aga miks ma seda kirja siis kirjutasin?

Pidin mai lõpus tagasi tulema, et taaskord oma tütre puhkuseviisale pikendust taotleda, mis tähendas jälle üht ebameeldivat kulutust. Küsisin, mida nad teeksid nelja-aastase lapsega, kelle viisa on aegunud, aga kelle vanemad on mõlemad Eesti seaduslikud elanikud, kuid taaskord jäädi vastus võlgu. Kas nad saadavad ta riigist välja? Panevad vangi? Arreteerivad meid kui inimsmugeldajaid?

Olles rääkinud teiste siin elavate välismaalastega, olen nüüdseks aru saanud, et mitmed (kui mitte kõik) meie probleemidest tulenevad sellest, et me oleme lõuna-aafriklased. Samas ei tohiks ju mingit diskrimineerimist olla? Ma tulin Eestisse kõrgelt kvalifitseeritud töötajana, et asuda tööle valdkonnas, kus on neist tõsine puudus. Ma ei olnud illegaalne immigrant, kes hiilib üle piiri, et tulla siia ja varastada mõne eestlase töökoht.

Kui brasiillaste, ameeriklaste ja austraallaste jaoks on siia tööle tulemine lihtne ja valutu, siis miks ei anna minu inimõigused mulle samu hüvesid?

Kas "Me ei usalda Aafrika päritolu dokumente" tähendab tegelikult "Me ei usalda aafriklasi"?

Digitaalne puudulikkus

Arvestades seda, et Eesti on uhke oma "digitaalsuse" üle, on immigratsioonialasel veebisaidil esitatud teave kas ebapiisav või niivõrd hästi peidetud, et seda pole võimalik leida, kui sa ei tea äärmiselt täpselt, mida sa otsid. Me kahtlustasime seda juba enne kogu selle protsessi algust, kuna nägime sageli, kuidas eesti keeles 2-3 leheküljel esitatud infot kajastati inglisekeelses versioonis vaid mõne lõiguga. Mul ei ole kahtlustki, et kui mind poleks saatnud ettevõtte personalispetsialist ja advokaat, siis kirjutaks ma seda juttu Lõuna-Aafrikast. Kõige teravamalt on puudu üks lihtsasti leitav digitaalne koht, mis esitaks samm-sammulised juhised ja ütleks lugejale selgelt, mida talt nõutakse. Workinestonia.com veebisait on hea algus, kuid see on niivõrd kitsalt suunitletud Eesti kui suurepärase sihtkoha müümisele, et varjutab sageli reaalse pildi sellest, mida siiatulijalt nõutakse.

Ma ei taha kõlada tänamatult. Kogu protsessi vältel oli helgeid hetki, kui leidsime – ka migratsioonibüroos – inimesi, kes olid valmis tegema kõik endast oleneva, et aidata meil lahendust leida. Ja kui ma oleks pidanud seda protsessi läbima Lõuna-Aafrikas, siis passiksin ilmselt senini ammu aegunud viisaga ja nädalate pikkusest ootamisest nüristunud hingega järjekorras, oodates oma esimest kohtumist ametnikuga.

Pangandus

Aga räägime nüüd veel asjast. Samal ajal kui kogu immigratsioonisaaga käis, olin ma juba alustanud tööd ja tahtsin ka palka saada. Seega läksin panka, näpus tööleping, üürileping ja pass. Olin kuulnud sellest, kui lihtne on Eestis pangakontot avada, ja lausa ootasin selle protsessi läbimist. Lõuna-Aafrika pangad on kogu maailma mõistes esirinnas oma positsiooni kuritarvitamises, raha varastamises ja klientidel naha üle kõrvade tõmbamises. Nad on nii kurikuulsalt halvad, et ükskord lasi üks klient protestina halva teeninduse vastu pangas lahti trobikonna madusid ja temast sai omamoodi rahvuskangelane. Seekordne kogemus saab olema hea vaheldus. Lööge mind oma esimese maailma teenindusega pahviks. See on see, milleks ma Euroopasse tulin.

"Me saame Teile konto avada, kuid see maksab 250 eurot."

Ma olin šokis. See on väga suur summa lihtsalt konto avamiseks. Mulle öeldi, et ma võin oodata, kuni oma ID-kaardi kätte saan, ja pärast seda oleks konto avamine tasuta. See hetk aga võinuks sel ajal saabuda alles 60 päeva pärast ja ma tulin Eestisse tööle, mitte sõltumatult rikka turistina vaateid nautima. Mul oli paratamatult kontot vaja ja lükkasin ka selle kulutuse oma võlakoormale otsa, andes mu kord austusväärsele Lõuna-Aafrika krediitkaardile korraliku keretäie.

Järjekordne meeleheitel inimeste julm ärakasutamine. Pangad teavad täpselt, et välismaalastel pole valikut – neil on vaja arveid maksta ja ka nende palk tuleb kuhugi üle kanda – ja pressib välja neilt täiesti röögatu summa. Tundsin end vägagi koduselt. Pole midagi, mis meenutaks mulle rohkem Lõuna-Aafrikat, kui üks korralik pügamine panga poolt.

Lasteaed ja lapsehoid

Mu elukaaslasel oli alati kavas leida Eestis tööd, kuid nelja-aastase lapse tõttu lootsime, et saame mõned kuud oodata, sisse elada, leida õiges piirkonnas endale meelepärane kool ja võtta üldiselt kogu seda asja veidi rahulikumalt. See, et Eesti pakub tasuta kooliharidust ja riigipoolse toetusega lasteaedu, oli üks peamisi põhjuseid, mis me siia tulime. Nüüd olime aga immigratsiooniasjade tõttu silmitsi väljakutsega leida lasteaed kahe nädalaga.

Üks meie sõbralik naaber võttis ette ja helistas mõnedesse kohtadesse ja leidis vaid paari kvartali kauguselt lasteaia, kus oli vaba koht ja mis oli valmis mu tütre nädalase etteteatamisega vastu võtma. Kohtusime õppealajuhatajaga ja kõik näis olevat hästi. Meie tütar pidi alustama oma lasteaiateed järgmise esmaspäeva hommikul. Sellele päevale eelnenud pühapäeva õhtul kell 22.30 saime napisõnalise SMS-i, milles teatati, et koht ei olnud enam vaba.

Üritasime meeleheites neile veel järgmisel päeval helistada, kuid meie kõnedele ei vastatud. Paar päeva hiljem saime lõpuks kirja, kus aeti meile kokku mull varem koolist lahkunud lapsest, kes oli nüüd pea olematu etteteatamisega otsustanud tagasi tulla, mistõttu neil polnud enam meie tütrele ruumi.

Me lasime asjal minna. Lõppude lõpuks, isegi kui me pressiks asja läbi, läheks meie laps siiski kohta, kuhu ta ei ole teretulnud.

Leidsime teise lasteaia, millel oli vaba koht, ja meid kutsuti õpetajatega kohtuma. Lasin igaks juhuks kolleegil, kes neile minu eest helistas, korduvalt üle küsida, kas neil on just praegu vaba koht. Mitte mõne kuu pärast. Mitte järgmisel aastal. Praegu. Nad kinnitasid meile, et on. Lugu muutus kohe, kui me kohtumisele saabusime. Meile öeldi, et võime kandideerida järgmisel aastal ja et avalduse vormi leiame kodulehelt. Või minna sinna teise kooli, mis on vaid mõne kvartali kaugusel. Viimast sõnades näidati samaaegselt ebamääraselt aknast välja. Palusime teejuhiseid. Kohe seal, vaid paari kvartali kaugusel.

Ma ei tea, kas seda on üldse asjakohane mainida, aga mu elukaaslane on India päritolu. Kas asi võis olla selles? Kas see on tõesti rassi küsimus? Kas asi on selles, et me rääkisime ainult inglise keelt? Me andsime sellest alati selgelt teada juba enne kohtumistele minemist.

Pärast veel mõnda pettumust sai meil aeg otsa ja otsustasime palgata lapsehoidja. Õnneks leidsime imelise Eesti naise, kes on meie lapsega lihtsalt fantastiline, kuid mõistagi läheb see meile oluliselt rohkem maksma, kui valitsuse poolt toetatud lasteaiakoht.

Netis on olemas nimekiri kõigist lasteaedadest ja sellest, kas neil on vabu kohti, kuid mõistagi ei ole see inglise keeles. Täpselt nagu kinnisvaramaaklerite ja nende kummituskorterite puhul jääb mulje, et need lasteaiakohad eksisteerivad vaid seni kuni sa nende kohta küsid. Neid kinnisvarakuulutusi hakkasime lõpuks kutsuma Schrödingeri korteriteks.

Minu soovitused Eesti riigile: Te olete end reklaaminud kui digitaalset utoopiat ja meelitate aktiivselt kvalifitseeritud töötajaid siia tööle tulema. Suuga teete suure linna, aga kõrvaldage nüüd mõned tõkked ka. Täiendage neti kaudu kättesaadavat infot ja veenduge, et teie migratsiooniametnikud räägiks ka inglise keelt ning kasutaks dokumentide osas veidi loogilist mõtlemist. Kui mu abikaasal, tütrel ja minul on passid, sünnitunnistus, töökohad, elukoht jne, siis milleks kiusata mind nõudes ühe dokumendi kulukat saatmist tagasi Lõuna-Aafrikasse? On ilmselge, et me oleme need, keda me väidame end olevat.

Koolitage migratsiooniametnikke õiguse alal ja tagage, et neid on piisavalt. Pea igaüks, kellega ma kohtusin, omas erinevat arusaama sellest, mida on vaja, ning kui sa helistad infoliinile, sõltuvad vastused sellest, kes vastab. Immigratsioon ei tohiks olla loto.

Hiljem sain teada, et migratsioonibüroos oli personali koondatud. See on täiesti arusaamatu olukorras, kus valitsus turundab Eestit endiselt kui kõrgelt kvalifitseeritud tööjõule avatud riiki. Juba praegu kulub elamisloa saamiseks umbes 60 päeva. Peaksite olema ettevaatlikud, et see ei võtaks lõpuks rohkem kui need 90 päeva, mille vältel taotlejatel on üldse lubatud Euroopas viibida.

Olen kuulnud, et kuni 2015. a lõpuni võttis see protsess vaid mõned nädalad ja oli üldiselt lihtne ja sujuv. Siis toimus suur koondamine, mille järel hakkas taotluste menetlemine venima. Eesti riigi pilk on üldiselt suunatud tulevikku, mistõttu on taolise rumaluse esinemine minu jaoks üllatav ja veider. Kogu majandusele piduri panemine, et hoida kokku mõnelt töökohalt migratsioonibüroos. Taaskord tuleb kodumaa meelde. Lisaks hõljuvad kuulujutud järgmiste töötajate koondamisest õhus nagu lõhkenud kanalisatsioonitorust pärinev lehk.

Selgitage, selgitage, selgitage. Millised dokumendid on vastuvõetavad? Mida loetakse Eestis abieluks? Olete võtnud vastu kooseluseaduse, aga keegi ei tea tegelikult, kas see kehtib. Eesti on nii väike riik, et seadusemuudatustest teavitamine peaks lihtne olema. Lõuna-Aafrika Vabariigis on 55 miljonit inimest, kes räägivad 11 erinevat keelt. Migratsioonibüroos on kogu migratsiooniseadus plakatitega erinevates keeltes seinale pandud. Märkus: See on ainuke asi, mis on Lõuna-Aafrika bürokraatia puhul parem. Reaalselt ainuke asi.

Kui selgub, et meie kooseluleping oli tegelikult piisav alus minu elukaaslasele elamisloa andmiseks, kas mul on siis võimalik kaevata riik kohtusse, et nõuda välja kulutused, mille olin sunnitud sellise puuduliku kommunikatsiooni tõttu tegema?

Work in Estonia veebileht loetleb umbes viis asja, mida nõutakse, kuid tegelikkuses on neid kõvasti rohkem. Vaadates lehte , ei maini keegi apostillitud sünnitunnistusi, ravikindlustust, elukohatõendit, abielutunnistust jne. Need nõuded ilmnevad alles siis, kui hakkad asjasse sügavamalt süüvima, ning sedagi täiesti erineval veebisaidil.

Mis puudutab ettevõtteid, kes palkavad välismaalasi, siis mu naine ja tema tööandja, kelleks on minu tööandjast oluliselt väiksem ettevõtja, pidid läbima terve rägastiku küsimusi teemal, kui kaua ettevõte peab olema eksisteerinud ja kui suur käive neil peab olema enne kui arvestatakse välja palgakoefitsent ja bla bla bla. See, et ta pidi paar päeva pärast esimese taotluse esitamist uuesti taotluse esitama, sest migratsiooniametnik ja tema tööandja olid täitnud täiesti valed vormid, on otseseks tõendiks sellest, et süsteem on vigane. Kui isegi migratsioonibüroo töötajad ei suuda sellest läbi hammustada, kuidas peaks seda suutma keskmine tööandja või sisserändaja? Usaldage oma ettevõtjaid piisavalt, et muuta töötajate palkamine neile kiiremaks ja lihtsamaks.

Rääkige oma pankadega sellest, et nad kaotaks Eestis töötavate inimeste puhul ära oma kosmilised konto avamise tasud. Ja kui see tehtud saab, siis oleks tore, kui keegi mulle mult röövitud raha tagasi maksaks.

Kodanikuportaal on imeline asi, kuid kõik vormid on endiselt eesti keeles. Mul peaks olema võimalik teha kõike internetis, aga selleks on iga kord tõlkijat vaja. Kusjuures ma tean ühte täitsa asjalikku copywriterit, kes võiks olla parenduste tegemisel abiks.

Looge inglisekeelseid lasteaedu. Kui juba eestlastel on raskusi oma lastele lasteaiakohtade leidmisel, siis kas kujutate ette, kui keeruline see välismaalastele on (eriti olukorras, kus aega on vähe)? Julgustate aktiivselt inimesi Eestisse kolima, aga siia saabudes on neil sisuliselt võimatu leida hea kvaliteediga lastehoidu, kui nad just pole valmis maksma üle 600 euro koha eest eralasteaias. Olime selle probleemi tõttu Eestist lahkumisele äärmiselt lähedal, sest olime vaid mõne päeva kaugusel olukorrast, kus meie valikuteks olnuks jätta nelja-aastane laps üksi koju või lasta mu naine pärast tema 90-päevase viisa aegumist riigist välja saata. Eralasteaiad tahtis ettemakse ja me olime lihtsalt kõik oma vahendid selleks hetkeks juba ammendanud. Ma tean, et te armastate eesti keelt ja et te teeks kõik, et säilitada oma keel ja rahvuslik identiteet, aga kui te tahate Euroopa iduinvesteeringuid ja digitaalse maailma tõrvikukandjaid, vajate rahvast, kes räägib ka inglise keelt. Õpetage seda neile juba noores eas.

Kõrvaldage vastuolulised nõuded. Mul on vaja siin elamiseks elamisluba, kuid ma pean elamisloa taotlemiseks näitama ette üürilepingu. See on lihtsalt ebamõistlik ja võib põhjustada inimestele olulist varalist kahju ning paneb nad olukorda, kus neid on lihtne ära kasutada.

Minu soovitused Eesti ettevõtjatele: Parim soovitus, mille ma saan anda, on üpris toores: palgake ainult EL-i kodanikke. Minusuguste inimeste õnneks ei ole see aga kuigi praktiline lähenemine. Üritage nii palju abiks olla kui võimalik. Kui palkate regulaarselt välismaalasi, kaaluge kinnisvara ostmist või üürimist, et te saaksite seda uutele töötajatele "üürida" ajaks, millal nende taotlust menetletakse. Veel parem oleks, kui teil oleks reaalselt võimalik neile kaheks kuuks siin majutust pakkuda.

Andke neile töölepingud ja kutsed enne seda, kui nad Eestisse saabuvad. Veenge oma valitsust, et nad ütleksid Rootsi saatkonnale, et nad rahuneks, kurat, maha, kui inimesed tahavad Eestisse tulla. Õuduslood selle saatkonna kohta Lõuna-Aafrika Vabariigis väärivad omaette artiklit.

Eurooplastena olete harjunud sellega, et teid koheldakse reisidel väärikalt ja austusega. Sama ei kehti teisel suunal liikuvate "kolmandast maailmast" pärit inimestele. Pidage seda meeles ja andke oma töötajatele vajalikud vahendid.

Mõistke, et see, mis toimis ameeriklasest töötaja toomisel Eestisse, tõenäoliselt lõuna-aafriklase puhul ei tööta. Veenduge, et nad teavad, mida neil vaja on, enne saabumist. Mul oleks õnnestunud hoida kokku palju raha ja vältida korduvat peavalu, kui ma oleks teadnud, et sünnitunnistus peab olema apostillitud ja mulle poleks öeldud, et meie kooselulepingut aktsepteeritakse.

Eestis on palju väikseid idufirmasid ja te olete õigustatult uhked oma ettevõtlikkuse üle. Äkki ajaks kamba kokku ja looks mõned rahvusvahelised lasteaiad? Aafriklasena olen õppinud, et pole mõtet oodata, et valitsus teeks sinu jaoks asjad ära. Isegi teie eestlastest töötajad kasutaks tõenäoliselt neid võimalusi. Kiire küsitlus kolleegide seas näitas seda, et nad on meeleldi valmis maksma teenuse eest, mis on neile mugav ja mida pakutakse nende töökohas või selle lähedal. Kujutlege tervet põlvkonda mitut keelt kõnelevaid supereestlasi, kes nendest lasteaedadest maailma vallutama lähevad.

Mis iganes ümberasumistasu teil mõttes on, korrutage see kahega. Eriti olukordades, kus ühe euro vastu tuleb välja käia 17 ühikut uue töötaja koduriigi valuutat. Minu tööandja oli vägagi lahke, kuid kolimise kulude tagasiteenimiseks kulub mul ikkagi umbes kaks aastat.

Kokkuvõte

Oleme Eestis olnud kolm kuud ja hoolimata kõigist tagasilöökidest meeldib mulle siin väga. Pärast Lõuna-Aafrika Vabariigi vägivaldses ja korrumpeerunud ühiskonnas elamist on Tallinna turvalisus ja organiseeritud minu jaoks fantastilised. Inimesed, olgugi nad vaoshoitud ja üpris vaiksed, on sõbralikud ja äärmiselt abivalmid. Oleme juba leidnud mõned sõbrad ja loodame püsivalt siia jääda. Ma olen põnevil, et saan panustada Eesti rahvuslikku projekti ning kavatsen lõimuda ja assimileeruda Eesti kultuuriga.

Mulle meeldib tohutult mu töökohas valitsev mitmekesisus ja Tallinna lahvatav multikultuursus. Eestlased peaksid võtma omaks asjaolu, et teie väike riik on atraktiivne sihtkoht noortele kõrgelt haritud ja motiveeritud inimestele üle kogu maailma, kes soovivad saada osaks teie kultuurist ja panustada teie edusse.

Autori kohta

Justin Zehmke töötab copywriterina Eesti tehnoloogiaettevõttes Pipedrive. Ta kolis Tallinna Cape Townist Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus ta oli turundusagentuuris digitaalse strateegia juht. Enne turundusse siirdumist oli ta kirjastaja, toimetaja, ajakirjanik ja produtsent, kes töötas digitaalses meedias, raadios ja televisioonis.

Minu Twitteri lehel on kirjas: "Ma jätsin oma südame Eestisse". Ma olen uhke e-resident ja olen tõeliselt tänulik Eestile selle inspiratsiooni eest, mida ma sealt olen saanud. Oma põhitöö, Eindhoveni turundamise ja brändijuhtimise kõrval huvitab mind väga Eesti käekäik.

Mulle tundub ka, et meie linna ja teie riigi vahel on sarnasusi. Need on väiksemad, kuid tugevad kogukonnad, millel on mõju globaalsele ühiskonnale. Ma olen Tallinnas turistina käinud, kuid kaks aastat tagasi kohtasin üht ägedat EASi digitaalse turunduse spetsialisti, kes inspireeris mind palju ning tutvustas Eesti edusamme ja eripärasid. Ma mõistsin, et oleme Hollandi inimeste "põhjaliku mõtlemise" mõtteviisile Eestist leidnud paarilise, kuna Eestis on tugev ja tulevikule orienteeritud digitaalne ühiskond.

Ühtlasi sain ka aru, et turistina Eestit külastades jäi mu vaatenurk liiga kitsaks. Kui ma hakkasin asja lähemalt uurima, leidsin eest üllatavalt laiapõhjalise innovatsiooni ning sügavalt eripärase kultuuri. Ma loen pidevalt järgmisi kanaleid – Postimees, ERR, Äripäev, Estonianworld.com, Best Marketing ja Justin Petrone kirjutised.

Vahel tundub mulle, et eestlased hindavad Eesti nähtavust välismaal üle, meid on ju vaid 0,26% Euroopa rahvaarvust. Mis Sa arvad, mis võiks olla meie eelis, see unikaalne, mida peaksime kasutama oma riigi turundamisel?

Et mõista eestlaste suhtumist, rahvuse eripära, analüüsisin põhjalikult erinevaid allikaid. Leidsin nii positiivselt üllatavat kui ka häirivat infot. Miks ma ei teadnud sellest riigist? Miks on selle laheda riigi enesetutvustus nii tagasihoidlik? Paljudes tahkudes olete väga ägedad, kuid väga harva jõuab kommunikatsioon Eestist väljapoole just strateegiliselt (!) planeerituna. See on tegelikult raisatud võimalus.

Teie eelis on Teie suhtumine. Ka kultuuri rikkus, e-riik, uuendusmeelsus ning – Eesti loodus on tõeliselt vapustav. Võtmeks on terviklähenemise leidmine ning tervikliku tegevusplaani kokkupanek. Mitte killustatud tegutsemine, kus kõik ajavad ainult oma asja ja seisavad kitsaste huvide eest.

Üks puudujääk on minu meelest jagamise ehk kogukondliku tegevuse vähesus. Mulle tundub, et Eesti jätab väga head võimalused kasutamata ega suuda fookust seada. Eesti peab pidevalt püüdma väga hästi silma paista, et ehitada sisulist ja järjepidevat brändi. Kaugelt jälgida ja kommenteerida on lihtne, ma tean. Kuid Eesti abiks panustamine on konkreetsem, seetõttu selle kasuks ka otsustasin.

Mu teine üllatus saabus, kui Sa näitasid mulle oma est-projekti. Sa ei ole ainult Eesti fänn, vaid oled ka loonud midagi reaalset Eesti aitamiseks – kasutusvalmis brändikontseptsiooni. Kuidas Sa selle projektini jõudsid?

Eindhoven ja Eesti on nii mõtteviisi kui ka arengu poolest üsna sarnased. Mõlemad on näinud raskeid aegu ja sellest kosunud. Nüüd vaatavad mõlemad tulevikku ja teevad seda teisiti kui maailmas tavaliselt kombeks. Neid saavutusi on vaja jagada. Eesti peab oma suurepäraseid saavutusi strateegiliselt brändima ja kommunikeerima. Poliitikakujundajad üle maailma saaksid Eesti arengust palju õppida. See toetaks ka e-residentsuse laadi programme ning koos nendega Eesti majandust ja tulevikku.

Eelkõige peaks riik proovima end tuntuks teha. Ma otsustasin panustada ja kasutada oma kogemust brändide looja ja turustajana, et teha Eestile kontseptsioon, mis põhineb lihtsal, kuid haaraval sõnaosisel "est". See nutikas idee põhineb päris palju sellel, mida olen õppinud Eindhoveni brändimise ja turundamise käigus. Nii kujundasin põhjaliku brändi ja turunduskontseptsiooni, mida saab Eesti ühiskonnas laiemalt kasutada. Alates turismist kuni ärikeskkonnani, talentide meelitamisest kuni välisinvesteeringuteni. Seda saab kasutada sotsiaalsete kampaaniate, aga ka EV100 meenete jaoks. Kõik see on koos ühes turunduslikus paketis, mida saab kasutada eri kanalites.

Su tausta arvestades oleks huvitav mõista ka seda, kuidas see töö ajaliselt välja nägi. Kas võiksid kirjeldada disainiprotsessi?

Hea disain nõuab pea alati tugevat algideed ja sinna juurde ehk veidi õnne. Ma olin rattamatkal, kui oleksin peaaegu otsa sõitnud ühele kaubaautole, millel oli kirjas "e.s.t. – equipment service team". Siis mulle äkitselt koitis – lahendus on nimes, lühendis est.

Kontseptsiooni taga on üks väga konkreetne ja lihtne idee: las Eesti rõhutab oma erilist karakterit ja saavutusi, olles kiireim (fastest), targim (smartest), rohelisim (greenest), mugavaim (cosiest) ja isegi kõige imelikum (weirdest). Ja tagasihoidlikem (modest) samuti. "Est" on olemas juba riigi nimes, seega on selle lühendi kasutamine eri sõnades mänguline ja loogiline järgmine samm, mis säilitab ühtlasi Eesti turustamise senised saavutused ning võimendab eelnevat tööd Eesti brändiga. Lihtne, kuid suure potentsiaaliga lahendus.

Eindhoveni kogemuse põhjal vaatasin üle Eesti valitsuse majandusprogrammid ja eesmärgid ning est-kontseptsioon sobib mu meelest hästi seniste eesmärkidega.

Järgmine samm oli visualiseerimine – millised võiksid olla võimalikud turunduslahendused ja brändi kasutamise võimalused. Est-kontseptsioon võimaldab jutustada Eestist häid lugusid ning luua inimestele unikaalseid kogemusi. Eestil on vaja väljakutsuvat brändi, et näidata Eesti valmisolekut väljakutseteks. Näiteks e-residentsus on Eesti jaoks väga hea turunduslahendus, kuna on maailmas täiesti unikaalne ning sobib seega ka est-lähenemisega.

Jõuame küsimuseni, milleni alati jõutakse – kas on ka uus logo?

Eesti märk või bränd peab olema eestlaste jaoks eelkõige midagi sellist, millega nad tunnevad sidet, see peab toimima seestpoolt väljapoole. Targad sihtkohad ja ärid on alati mõistnud, et nende bränd elab tarbijate peades. Samal ajal peavad brändid välja paistma ning omama selgelt eristuvaid väärtusi ja eeliseid. Ma mõistan “Mis on Eesti” teed, mille EAS on valinud. Kuid avatud disainiprotsess võib kergesti muutuda ebasoovitud iludusvõistluseks, seega oleks mõistlik sellest eemale liikuda.

Eelkõige on oluline mõista, et võtmeküsimus ei ole "rahvuslik logo", vaid hoopis selgelt mõistetav bränd ja lugu. Sellele tuleb fookus seada. Teie bränd ongi kujund, mis teist teistele jääb, ning see on laiem kui logo. Eesmärk on Eestit edukamat teadvustada ning Eesti kujundit rikastada. "Positively surprising" on liiga üldine, seda võib paljude riikide kohta kasutada. Ma lõin "Just Estonishing". Sõna "just" on ka eesti keeles kasutusel ning "estonishing" on täiesti uus sõna, loodud vaid teie jaoks. Pidage meeles – brändi luues loote oma väljavaateid. Meenutagem turunduseksperdi Al Riesi sõnu: tegevused ja kogemused räägivad rohkem kui logod.

Eestlastel on vahel keeruline mõista, miks peaks keegi midagi tasuta tegema. Jäädakse mõtlema, et "tore, aga mida ta tegelikult soovib?". On see siis tõesti sinu kingitus eestlastele?

Tõsi, põrkusin ka selle probleemiga. Ma mõtlesin nii: "Teie maa on toredalt üllatav, olgu ma siis ise ka positiivne ja üllatav – saadan selle kontseptsiooni kingiks nagu üks tõeline fänn." Aga siis hakkasin nägema kahtlevaid märke ega mõistnud neid hästi. Arvatakse, et kui miski on tasuta, on selle väärtus ehk madal. Kuid minu omaga sarnast käitumist on moodsas maailmas üha rohkem – jagamine, koos loomine, ühine panustamine. Ja ka mina võidan sellest, kas või see intervjuu on põnev ühine mõtteprotsess sarnaselt mõtlevate eestlastega.

Ma mõistan, et see on veidi imelik – sadade kilomeetrite kaugusel elav hollandlane tuleb välja Eesti brändikontseptsiooniga ilma eelnevalt tellimust võtmata või detaile läbi rääkimata. Mind Eesti ja eestlased inspireerisid, miks asja siis liiga ametlikuks ajada? Kui Eesti tahab olla positiivselt üllatav, siis võibki juhtuda üllatavaid asju!

Miks mitte alustada veel ühte Eesti–Hollandi edukat ühisprojekti? Eesti võit 2001. aasta Eurovisionil oli Eesti laulja Tanel Padari ja Dave Bentoni ühisprojekt, viimane neist on aga sündinud Aruba saarel, mis on Hollandi Kuningriigi osa. Nali naljaks, aga Hollandil on palju Eesti e-eduloost õppida. Näiteks Eindhovenis alustasime koostööd Teleportiga, et aidata meie linna turustada maailma tehnoloogiasektori tarkadele töötajatele. Ma olen uhke Eesti e-resident ning üritan vastutasuks pakkuda Hollandi disaini ja brändingu teadmisi.

Kui vaadata eri sihtgruppe, siis millised võiksid olla est-kampaania parimad kasutusvõimalused – kas erasektor, riigi kampaaniad või veel midagi kolmandat?

Minu jaoks on kõige olulisem aspekt kontseptsiooni kasutusmugavus ja jagamisvõimalus. Seega on est-projekt laialt kasutatav nii turunduses kui ka reklaamis, nii veebidisainis, sotsiaalmeedia kampaaniates, trükimeedias, lennujaamades, messidel kui ka spordivarustusel. Võib kasutada näiteks e-residentsust kui head näidet, mis toob välja Eesti unikaalsuse ja ühildub kenasti est-loogikaga – riik kui inkubaator, kus saavad sündida uued ideed, digitaalne ühiskond, turvalisus, virtuaalne ärikeskkond ja haridus. E-residentsuse interneti- ja mobiiliväljund vajab toetust ning seda saab kasutada ka muudes valdkondades. Samuti võib Eesti jaoks võimalus olla .EST domeeni kasutuselevõtmine ning selle kaudu raha teenimine, mis võib projekti ühel hetkel teha isemajandavaks.

Nii saab öelda, et est-kontseptsioon täiendab EASi senist tööd ega asenda seda?

Kahe aasta jooksul, mil ma olen est-kontseptsiooniga töötanud, analüüsisin ka põhjalikult Eesti senist tööd brändiga ning põhiliste osapoolte tegevusi. EASi tegevusest sain tublisti inspiratsiooni. Kohtusin e-residentsuse projekti juhi Kaspar Korjusega Eindhovenis ning talle see kontseptsioon väga meeldis. 2015. aastal esitlesin plaani ka EASi Eesti brändi arendamise tiimile. Nende reaktsioon oli positiivne ja seetõttu jätkasin tööd. Nii olemegi lõpuks jõudnud kontseptsiooni avaldamiseni. Ma loodan tõepoolest, et seda nähakse kui täiendust senisele EASi tööle.

Est-projekt on nüüd avalik. Mis saab edasi?

Mul on loomulikult ka isiklikud eesmärgid – ma oleks väga rõõmus, kui minu Eesti brändikontseptsioon võetaks Eesti otsustajate poolt kasutusele. Või siis Eesti disaini- ja turunduskogukondade poolt. Et see ärkaks ellu. Ajastus on ju suurepärane – e-residentsus pälvib maailmas palju tähelepanu ning 2018. aastal on tulemas EV100 ja Eesti ELi eesistumine. Minu suur unistus on kohtuda president Ilvese ja peaminister Rõivasega Eesti sõprade üritusel suvel.

IKT nädala raames olen ka Eestis, 2. juunil esitan Eindhoveni turunduse lugu üritusel "Nation and city branding", mida korraldavad Tendensor ja EAS. Loomulikult olen valmis ka est-kontseptsiooni tutvustama, et see nii-öelda päriselt ellu ärkaks. Minu jaoks on see asi valmis ning tänu Memokraadile nüüd ka avalik. Ma arvan tõesti, et Eestile võib see osutuda väga väärtuslikuks, ning ootan huviga diskussioone ja kommentaare.

Küsin lõpuks veidi ka Eindhoveni kohta, sest olete linna turundamisega tõesti suurepärast tööd teinud. Linnas elab vaid 225 000 elanikku, kuid olete väga nähtaval. Kirjelda veidi, mida olete teinud, et tänasesse seisu jõuda?

Eindhoven on praegu üks maailma juhtivaid riistvaralinnu ja kuum disainipunkt. 1990. aastate alguses tabas meid tugev majanduskriis, mis ründas kogu regiooni. Eindhoveni piirkonnas kadus 35 000 ehk peaaegu kolmandik (!) töökohti. Me saime end taas jalule tänu koostööle, fookusele riistavaraga seotud lahendustele ning avatud innovatsioonikeskkonna loomisele. 2011. aastal krooniti Eindhoven ICF poolt maailma kõige nutikamaks regiooniks. Me saime aru, et edu saavutame vaid innovatsiooni abil – targemalt töötades. Võtsime kasutusele teeme-ära-suhtumise, olime avatud ja kaasasime palju osapooli.

Oma linna turundamiseks proovisime maailmale selgitada, et loome tõesti väärtust ja meie ühiskonda saab mujal näitena tuua. Seda tegime selleks, et meelitada meie piirkonda talente, tarku töötajaid, uusi ettevõtteid ja otseinvesteeringuid. Talendid on hädavajalikud, et tihedas tehnoloogiamaailma konkurentsis elus püsida. Seega investeerisime oma maine ja nähtavuse parandamisse. Selle tulemuseks on mõõdetav Eindhoveni nähtavuse ja tuntuse suurenemine.

Jah, ka meie oleme Eindhovenis olnud liiga tagasihoidlikud, kuigi meil on maailmaklassi lugu rääkida. Eindhoven on üks innovaatilisemaid linnu maailmas, oluline disainikeskus ja siin on ka tippülikool. Me ehitasime oma turundusloo nendele sammastele – tehnoloogia, disain ja teadmised. Oleme hoidnud väga tugevat fookust ning sellega need valdkonnad elama pannud. Meil toimub igal aastal kõrgetasemeline Dutch Design Week, mis äratab maailmas palju tähelepanu ning on suurepärane koht oma saavutuste ja lugude rääkimiseks.

Eindhoveni lähenemine vajab kindlasti ka poliitilist kokkulepet, et see teema on tähtis, ning koos sellega rahastust. Kuidas olete sellega hakkama saanud?

Jõudsime nii poliitikute, kogukonna kui ka ettevõtetega ühisele arusaamisele, et peame oma saavutustele maailmas rohkem tähelepanu saama. Meie linnapeal oli oluline roll selles, et käivitati põhjalik ja hästi finantseeritud linna turundusprojekt. Linnavalitsus toetas turundusstrateegiat ja visuaalse identiteedi ümberdisaini ühehäälselt. Kusjuures rahastus on nutikalt seotud välimeedia reklaamide ja turistide maksustamisega – mida paremini läheb linnal, seda rohkem on rahastust turunduseks.

Peter Kentie poolt pakutud Eesti turunduskontseptsiooni viimast versiooni saad vaadata ka siit.

Kõige kummalisem kogu selle kummalise asja juures oli minu jaoks kohtuniku ning prokuröri siiras arusaamatus ja hämmeldus, mille saab kokku võtta ühteainsasse sõnasse: “MIKS?!??” Miks inimesed kõike seda teevad, miks nad – kui kasutada prokuröri sõnu – “raiskavad oma elu ära piiride ületamisele”?

Ma pean ausalt tunnistama, et olin sellest küsimusest rabatud ning hiljem veidi järele mõelnuna adusin, et ise pole ma seda osanud juba väga, väga ammu esitada. Aga see on tegelikult huvitav ja oluline küsimus – tõepoolest, MIKS??!!? Miks seda kõike teha? Miks roomata nägupidi mudas, miks oksendada laval, miks loopida toitu, miks joosta alasti ringi ja röökida, miks onaneerida riigilipu peale, miks lõigata end žiletiteradega, miks pritsida publikut verega, miks sittuda purki, miks teha filme ning kirjutada romaane, kus tegelased piinavad, vägistavad ja tükeldavad teisi inimesi – ja miks kirjeldada “detailselt ja pealetükkivalt seksuaalvahekorda mehe ja lapse vahel”? Enamgi veel, miks peaks keegi tahtma kõike seda vaadata, lugeda ja muul moel kogeda, ja miks sellest akadeemilisi artikleid kirjutada ning kohtus tunnistusi anda? Miks peaks kellelgi tulema pähe varastada näituselt purk sitaga? Miks on lugematud, pealtnäha täiesti tavalised, mõistlikud ja haritud inimesed kõiki selliseid asju teinud?!

Kui sellele küsimusele vastuseid otsima hakata, siis kõigepealt oleks hea mõte vaadata veidi lähemalt seda, mis on kunst ja kuidas suhtub see maailma, milles me elame. Lääne esteetikas on läbi ajaloo olnud üheks fundamentaalseks printsiibiks arusaam kunstist kui mimêsis-est. Selle, juba vähemalt Platonilt pärineva arusaama järgi, matkib kunst päris elu – ning mida täiuslikum on imitatsioon, seda parema kunsti/kunstnikuga on tegu. Platon ise oli muide mimeetilise kunsti suhtes väga kriitiline: kuivõrd tema arust oli meid ümbritsev maailm pelgalt koopia täiuslike ideaalide maailmast, saab kunst parimal juhul olla ebatäiusliku koopia ebatäiuslik koopia. Sellel arusaamal on väga sügavad juured – kui me räägime millestki, mis ei ole “päris”, “tegelik” või “autentne”, siis me kasutame selleks ju sõna “kunstlik” ( artificial, artificiel, artificiale, künstlich, искусственный, jne.) Kuidas ületada seda kunsti ja tegelikkuse vahelist lõhet, on seega olnud kunstnike jaoks põhjapanevaks küsimuseks läbi kogu Lääne kultuuri ajaloo ning suurema osa selle ajaloo vältel oli vastuseks aina täiuslikum representatsioon. Mõeldagu siinkohal näiteks ruumilise perspektiivi kasutuselevõtust renessansiajastu kunstis või baroki trompe-l’Å“il vaimustusest.

Tervel hulgal erinevail põhjustel hakkas 18. sajandi lõpul ning 19. sajandi alguses arusaam kunsti kui perfektse imitatsiooni võimalikkusest murenema. Selle kõrvale – ning peatselt asemele – tekkisid teooriad kunstist kui väljendusest, kui kommunikatsioonist, kui “art pour l’art” puhtast vormist, kui millest iganes mis tekitab “esteetilise reaktsiooni”. Kui klassikaline esteetika (mille mõjuväljas me elame suuresti tänaseni) lähtus eeldusest, et “ilu” on objektiivne ning universaalne, siis tasapisi kerkis selle osas aina enam kahtlusi ning vastuhääli. 18. sajandi lõpul üritas Immanuel Kant erinevaid esteetika-teooriad ühendada, väites, et ilu on “subjektiivne universaal” ning rõhutades, et esteetiline hinnang peab lähtuma teatud “huvitust heameelest” (saksa k. interesseloses Wohlgefallen), sest ainult nii saame me rääkida “ilust” kui objekti omadusest ja mitte pelgalt meie subjektiivsete eelistuste või tõekspidamiste projektsioonist.

Probleemiks on siin aga see, et selline vaade rõhutab veelkordselt kunsti ja tegelikkuse eraldatust, kunsti hermeetilisust. Kunst saab selliselt käsitleda ainult väikest osa sellest, mida me kogeme, ning peab seda väikest osa käsitlema moel, mis lubab meil hoida oma “huvitut” positsiooni. Kunst jääb sellisel moel alati “kunstlikuks”, selle sõna “mittetegelikus”, “võltsis” ja “tehislikus” mõistes. Ja see tundus paljude kunstnike jaoks väga ahistav väljavaade. Kui kunstil on üldse midagi öelda selle kohta, milline on meie elamise-kogemus, siis ei saa see olla piiratud ainult sellega, mis on kaunis, ülev või sulnis – kuna meie kõigi elud sisaldavad väga palju sellist, mis seda ilmselgelt ei ole. Kui kunst tahab olla “tõeline”, siis peab ta suutma tekitada meis tundeid ja emotsioone lisaks “huvitule heameelele”. Kunst peab suutma käsitleda mitte ainult ilu, vaid ka inetust, mitte ainult kõrget, vaid ka madalat, mitte ainult üllast ja head, vaid ka alatut ja kurja, mitte ainult püha, vaid ka profaanset, mitte ainult sulnist, vaid ka rõvedat, mitte ainult lubatut, vaid ka lubamatut. Kõikide nende paaride tumedamad pooled on samavõrd inimlikud emotsioonid kui helged – ning nagu kaasaegse kunsti ajalugu on näidanud, on nad mitmes mõttes vast isegi tugevamad ja olulisemad.

Kunsti võime tekitada tugevaid emotsioone ning seeläbi mõjutada meie hinnanguid ja ka tegusid oli tuttav muidugi juba vanadele kreeklastele, sealhulgas, taaskord, Platonile, kes oli ka selle kunsti aspekti suhtes väga kahtlustav ning leidis, et seetõttu tuleks ideaalses riigis kaitsta noori “ebapuhta” kunsti korrumpeerivate mõjude eest. Nii ei ole üllatav, et pea iga uue kunstiliigi esilekerkimist on saatnud tulised vaidlused. 19. sajandi lõpu impressioniste ja sümboliste, 20. sajandi alguse ekspressioniste, kubiste, abstraktsioniste, sürrealiste, dadaiste; sajandi keskpaiga rokkmuusikuid, punkareid; sajandi lõpu performance-kunstnikke, räppareid jne jne. on kõiki, vähemalt algselt, süüdistatud “ilu” perverteerimises, sündsusetuses ja lihtsalt mõttetuses. Kõik nad lõhkusid ja rikkusid ühel või teisel moel kehtivaid esteetilisi norme ja tõekspidamisi – ja reeglina mitte selleks, et neid lõhkuda lihtsalt lõhkumise rõõmust, vaid selleks, et pääseda välja mimeesise, representatsiooni ning “huvitu heameele” hullusärgist, et saada kuidagi lähemale tegelikkusele, sellele, mis on “päris”.

Ja siin on ka üks võimalik võti transgressiooni juurde kunstis ja kirjanduses. See on moodus jõuda välja lugeja, vaataja ja kuulajani otsesel moel, ilma vahenduse ja representatsioonita. Von Krahli “Sex pistolsis” oleks näitlejad võinud tulla lavale, pista pea ämbrisse ja öökida – ning iga inimene publikus oleks saanud aru, et neile tahetakse näidata inimest, kes oksendab. Kui aga lavale astub inimene ja oksendabki päriselt, siis toob see meie poolt kaasa täiesti fundamentaalselt inimliku reaktsiooni: jälestuse. See jõuab meieni, tahame me seda või mitte, sest see on päris. Kui Marina Abramović lõikab end laval istudes žiletiga nii, et veri voolab üle ta näo, on see päris. Me teame, et ta tunneb lõike valu ja vere soolast maitset päriselt, mitte lihtsalt ei palu meil seda olukorda endale ette kujutada.

See on see, kuidas mina vastaks küsimusele “MIKS?!?”. Aga ma muidugi ei tea, kas see vastus prokuröri jaoks veenev või isegi üldse relevantne oleks. Ma kahtlustan, et ei oleks.

Siis aga tuli mulle pähe veel üks teine, palju lühem võimalik vastus. Kui keegi küsib, miks peaks inimesed raiskama oma elu sellele, et ületada piire, võiksin ma vastata George Mallory sõnadega, kui temalt 1923. aastal küsiti, et miks ta tahab Mount Everesti otsa ronida.

“Because it’s there,” vastas Mallory.