„Vaadeldaval päeval avaldati 49 uudist, mis põhinesid sellel päeval välja saadetud 41 pressiteatel. /…/ Uudiste ja pressiteadete võrdlev tekstianalüüs näitas, et pressiteateid kuigivõrd ei toimetata – 13 uudise puhul ei olnud pressiteadet praktiliselt üldse muudetud (peale väikeste grammatiliste paranduste), 19 uudise puhul oli pressiteadet muudetud vähesel määral. Rohkem oli toimetatud 17 pressiteadet, neist 9 puhul oli näha tugevat toimetajatööd. Enamasti sõnastati ümber pikki ja arusaamatuid lõike ning pikki, kantseliitlikke ja kohmakaid tsitaate. Viie uudise puhul oli ajakirjanik lisainfo küsimiseks allikale helistanud ja lisas uudisesse enda hangitud tsitaadi. Reeglina helistatakse pressiteate lõpus välja toodud lisainfo andjale, 49-st uudisest vaid ühe puhul oli toimetaja lisaks pressiteates esinevale infole välja toonud ka vastaspoole seisukoha.“ (Meenutuseks – see, mida 49st ühel puhul tehti, on toimetajatöö absoluutne miinimum.)

Kas kasvõi ühel Memokraadi lugejatest, ühiskonnast huvitatud inimestel on õnnestunud elada nii, et ta ei ole iial lugenud ühtki Eesti e-uudist? Enamik meist teeb seda iga päev. Isegi kui arvame, et teame veidi meedia köögipoolest ja mentaalsed filtrid on pidevalt töös; olulise info hangime muukeelsetest allikatest jne, siis lõpuni kaitstud pole meist keegi. Eesti veebiajakirjanduse infoväli on loobumas viimastestki meediaks olemise illusioonidest. Asutused ja ettevõtted levitavad puhtalt enda huvidest lähtuvat infot ja see ilmub minimaalse, pea olematu faktikontrolli, tasakaalustatuse, ja eetikakaalutlusega. Peamine: valimatult paiskuvad massieetrisse kõiksugu erahuvid. Ja mitte keegi ei esinda lugeja, ja ühtlasi ka laiemalt ühiskonna huve.

***

Paari päeva eest, 30. aprillil, liikus üle meie veebimeedia „uudis“ pealkirjaga „Justin Petrone: kirjanike liitu saamiseks peab õigete inimestega magama“. Veebiajakirjanik on teinud tubli pingutuse ja tuima pressiteate kopeerimise asemel haruldaselt palju töötanud: 1) lugenud inglisekeelset blogi; 2) teinud väljavõtte ühe postituse sisust; 3) selle oluliselt ümber sõnastanud. Selle käigus on küll sisu ja isegi peaväite allikas vahetunud, aga tühja sellest, sel kujul klikitakse rohkem, kopeeritakse teistesse väljaannetesse ja üleüldse on kõigile selge: jälle need naeruväärsed välismaalased hüppavad meie õue peal.

Millest Justin Petrone postitus tegelikult rääkis, kus oli fookus ja kes ütles mida magamise kohta, vaadaku huvilised ise.  Vaimukas blogi on, mille postitustes ja kommentaariumis on värskepilguline kõrvalpilt Eesti elule.

***

Veebimeedia on Eestis kõige hullemas seisus, praegusel kujul ei ole seda kellelegi vaja – pressiteateid võivad ju soovijad asutustelt otse RSS-ga tellida. Aga ega trükimeediagi pikalt maha jää. Viimastel päevadel tundub, et ka meediaprofid hakkavad aduma, et midagi on juba veidi liiga tuksis. Välja valiti üks kaasus – Ene Veiksaare ja Erika Salumäe eraelu puutumatuse rikkumine ja nimetati see valuläve ületajaks. Ilmselt sobinuks sarnaseks kaasuseks mõni lugu ka igast muust „Kroonika“ numbrist, aga kui meediamanitsuse algatamiseks oli tingimata vaja just (võib-olla) lesbilist rahvuskangelast, siis no palun väga, vaatame siis seda lugu.

Minu isiklik arvamus on, et olümpiavõitja eraellu tungimine oli paljudele eriti valus sisemise raskuse tõttu aktsepteerida veel ühe armastatud sportlasega seotud skandaali (Veerpalu jama juba kõigutas rahvustunnet). Kui homoseksuaalsust peetaks ka sisimas täiesti normaalseks, siis uudis avalikkust niivõrd ei shokeeriks. Kõik need lõputud privaatsust rikkuvad seltskonnaajakirjanduse „kes kellega käib“ lood avavad ju samuti tegelaste seksuaalse orientatsiooni, miks siis naiste kooselu peaks see eriline valuläve ületaja olema?

***

Värske skandaal toetab Eesti ühiskonna raudseid stereotüüpe – Kroonika poolt avalikult ja orientatsiooni-saladuse kaitsjate poolt ehk varjatumalt. Hiljuti suutis aga üks ajakirjanduslik tekst irriteerida ja selle kaudu ühendada tublid Eesti inimesed koledate uute tuulte vastu veelgi tugevamalt. Kümned inimesed kirjutasid arvamusartikleid ja tuhanded, kui mitte kümned tuhanded arutlesid isekeskis, et küll need rootslased on ikka heaolust peast segi läinud. Sood olla seal keelatud, nüüd ei lasta poisil poiss ja tüdrukul tüdruk olla!

Ainus asi, mis sooneutraalse lasteaia loo juures selge on, on see, et Mikk Salu on oskuslik rahva alateadvuse nuppude vajutaja. Ilmselgelt valikuline faktide kirjeldus, hoolikalt, aga kohati ka mitte nii hoolikalt ridade vahele peidetud isiklik irooniast nõretav eelarvamus näiliselt neutraalse reportaaži juures ja juba ühiskonnas enne paigas olevate tugevate stereotüüpide peale mängimine – ja voilà – Postimehe juhtkond võibki rõõmust särada, et alluv rahva üles keeras.

Loodan, et keegi ei hakka kommentaarides taas jaurama, et „kas see siis ikka ongi normaalne“, jne. Isegi Salu tõlgenduses ei keelata ses lasteaias sugusid, nagu üheksa kommenteerijat kümnest Eestis selle loo mõtte on kokku võtnud. Kõigest püütakse vähendada lapse soospetsiifilist suunamist. Rootslaste lolluse üle imestamisest puhates püüdkem rahulikult mõelda – tüdrukute ja poiste soorolli surumist (NB: nii, et lapsele endale see ei meeldi!) on näiteks Eesti lasteaedades ikka shokeerivalt palju. Isegi kui konkreetse Rootsi näitelasteaia vahendid meile üleni ei sobi, siis igati eetilisem, kasulikum ja lugeja ning ühiskonna huvisid märksa paremini arvestav oleks ajakirjanikul midagi talle uudset ja võõrast kogedes püüda leida see iva, mis Eesti puhul samuti kehtib. Mitte pingutada kõigest väest, et üha enam sildistada ja avalikkust ühest olulisest teemast veelgi enam võõrandada. Praegusel kujul oli minu arvates selgelt tegu väga ebaeetilise ajakirjandusega.

***

Kokkuvõtteks: Eesti ajakirjandus on väga sügavas madalseisus. Veebimeedia kaelani mudas, kollane press vöökohani ja ülejäänu  lompide vahel tippides võimetu pritsmetest ja laiematest lärakatest hoiduma. Siinne lugu ei ole eriti konstruktiivne: illustreerin olukorda paari viimase päeva silma jäänud markantsema näite abil, aga ei näita, kuidas mülkasse jõuti, kas on alternatiive ja mis võiks edasi saada. Tegelikult on üks säärane kirjutis ka plaanis – kui vähegi aega saan, siis peatselt püüan veidi neil teemadel arutleda. Igatahes ei usu ma, et kogu tõde peitubki resigneerunud tõdemuses „nii väike riik ei saagi endale kvaliteetmeediat lubada“. Kui latt on ühel alal kõrgel ja ühiskond peab seda oluliseks, siis oskab nõuda nii publik, ülemused alluvatelt kui ka alluvad ülemustelt.

Artikli autor Mele Pesti on Tallinna Ülikooli doktorant. 

1. Äärmuste tõus

Kuigi Hollande on mõnevõrra vasakpoolsemate vaadetega kui Sarkozy, siis laiemalt vaadates on see vahe üsna mõõdukas ning nende valimiste teema on vähem tavapärane valik vasak-parem vahel, pigem paljudest väiksematest, kuid olulistest tasanditest läbi põimitud.

Presidendivalimiste esimene voor ei toonud üllatust liidrite suhtes (Hollande edestas kergelt Sarkozy’d, nagu küsitlused ka eelnevalt näitasid – 29% vs. 27%). Kuid kindlasti võiks üllatavaks lugeda äärmuste suurt tõusu. Paremäärmuslaste kandidaat Marine Le Pen võttis koguni 18% häältest, vasakäärmuslaste Jean-Luc Mélenchon 11%. Kindlasti oluliseks teguriks võib lugeda maailmas laiemalt levinud pettumust olemasoleva poliitilise struktuuri suhtes (nö protestihääled). Kuid “olemasolev süsteem on katki” on praegu ka väga lihtne viis poliitiliselt hääli koguda, valija on pahane ning kohati ei mängi rolli seegi, et pakutavad alternatiivlahendused võivad olla praktikas üsna halba tulemust toovad. Võib ilmselt ka öelda, et paljud valijad ei hääleta Hollande’i poolt, vaid Sarkozy vastu.

Olen mõnda aega arvanud, et 2008. aastal alanud kriisi üheks järelmõjuks on natsionalismi ja protektsionismi laiem levik. Uus normaalsus toob kaasa ka mõnevõrra väiksema majanduse ning riikide valmisolek sellega leppida on väike – proovitakse teiste arvelt enda suppi paksemaks saada. Väga halvad trendid, sest majanduslikult kokkuvõttes sellest võitjaid ei ole. Ka II Maailmasõjale eelnenud globaalne Suur Depressioon oli võimendatud sellest, et riigid hakkasid kriisi järel protektsionismile rõhuma. Ja see ei ole ainult Euroopa temaatika, ka USA-Hiina suhetes näeme ilmselt protektsionismi tõusu.

Natsionalismi ja protektsionismi ilminguid on paraku näha ka Prantsusmaal. Termin degbloaliseerumine (pr. k. démondialisation) on üha sagedamini meedias kasutusel. Kriisile eelnenud buumi ajal toodi Lääne-Euroopasse palju välistööjõudu odavamat tööd tegema ning nüüd on Euroopas tööpuudus kerkinud üle 10% taseme ning paljud need töökäed nüüd üle jäänud. Kuid need immigrandid loevad ka ennast juba Prantsusmaa täieõiguslikeks kodanikeks ning seega on tekkinud üha rohkem pinget “põlispranstlastega”. Selle üheks ilminguks on ka paremäärmuslaste kõrge häältesaak. Nii Sarkozy kui Hollande on viimastel nädalatel rõhutanud, et tahavad vähendada immirgrantide osakaalu. Igatahes on see väga oluline (ohu)trend, millel silm peal hoida nii Euroopas, kui ka maailmas laiemalt. Sest paraku paistab, et need trendid jätkavad arenemist.

2. Saksamaa ja Prantsusmaa suhted

Üks oluline osa Hollande’i platvormist on senisest suurem vastandumine Euroopale. Hollande on rääkinud kavast vaidlustada 2011. aastal sõlmitud Euroopa fiskaalleppe ning ka Saksamaa poolt veetavat suunda, mille eesmärgiks on riigieelarved tasakaalu saada. Seega, üheks olulisemaks küsimuseks praeguste valimiste raames on see, milline on Prantsusmaa roll Euroopas ning milliseid edasisi trajektoore riik eelistaks. Euroopas on võlakriisi tõttu praegu suurte muutuste aeg ning kahe suure (Saksamaa ja Prantsusmaa) otsused on väga olulised edasise kulgemise suhtes.

Võib täna juba väita, et sõltumata sellest, kumb kandidaat võidab, on Saksamaa-Prantsusmaa suhted muutumas keerulisemaks. Hollande võitis alguses tugevalt hääli Euroopa ning ka Saksamaa vastaste kommentaaridega ning selle tasakaalustamiseks muutis ka Sarkozy oma kommentaare kriitilisemaks. Hollande’i kommentaar “Saksamaa ei pea tegema kõiki otsuseid Euroopa suhtes” viitab ka tema soovile Prantsumaa rolli tõsta. Merkel vastas eelmisel nädalal terava kriitikaga Hollande’i arvamuste suhtes. Äärmuslaste kõrge häältesaak presidendivalimiste esimeses voorus tõi kaasa ka paraku selle, et Sarkozy-Hollande võidu teises voorus otsustab suuresti see, kumb suudab äärtest rohkem hääli endale võtta. Seetõttu oleme ka veelgi radikaalsemaid arvamusi kuulnud.

Raske uskuda, et Hollande kavatseks kogu Euroopa kriitika võidu korral ka praktikas ära rakendada (osaliselt see siiski häältenoppimine), kuid mingis osas saabub see siiski. Samuti on vähetõenäoline, et Sarkozy ja Merkel saavad jätkata oma väga sõbralikku suhet, mis oli enne valimisi – Sarkozy peab valijatele lubadusi täitma ning sakslased on ka Sarkozy viimaste kommentaaride järel ilmselt skeptilisemaks muutumas. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hollande’i võit oleks negatiivne ka Euroopa ühtsuse suhtes – Saksamaa ja Prantsusmaa koostöö muutuks raskemaks ning koos sellega ka Euroopa lahenduste otsimine.

3. Vastandumine kärpimisele

Üks teema mis mulle majanduslikult muret teeb – Lääne-Euroopa elab täna üle oma võimete (suurelt miinuses riigieelarved) ning valmisolek kärbeteks on valijate poolt väga napp. Seega näiteks Hollande’i lubadused kärpeid vähendada on talle toetavaid hääli toonud.

Kui Prantsusmaad majanduslikult vaadata, siis mu meelest täna on üks suuremaid probleeme seal paindumatu tööturg ning riigi kõrged sotsiaalsed kulutused. Prantsuse riigi kulude osakaal on 56% SKP-st, suurim euroliidus. Seetõttu on Prantsusmaa ka maailmas täna nõrgema konkurentsivõimega kui näiteks Saksamaa ning ma hindaksin ka nende majanduslikku perspektiivi viie aasta lõikes Saksamaa omast nõrgemaks. Saksamaa töötusemäär on 6,3% ja Prantsusmaal 9,7%, sakslased töötavad aastas rohkem tunde ning lähevad hiljem pensionile. Seega majanduslikult vaadates peavad prantslased hakkama lihtsalt tööd tegema, kuid loomulikult ei saa see praegusel ajal olema ühegi poliitiku valimisloosungiks.

Euroopa võlakriis on paraku näidanud, et vajalikke kärpeid hakatakse alles siis tegema, kui maja äärest juba põleb. Kehtib nii Kreeka puhul, kui ka viimasena kerkinud Hispaania ja Itaalia puhul. Kui Euroopa võlakriis natuke järgi annab (viimase nelja kuu teema), siis kohe väheneb ka valmisolek kärpida. Viimaste kuude uudised on toonud taas juttu, et kärpmine on halb, kuid praktikas mu meelest on see siiski kõige mõistlikum viis konkurentsivõime taastamiseks.

Kui me vaatame Kreekat, siis nende puhul hakati ka kärpima alles siis kui sunniti ning liiga hilja reageerimine tõi kaasa selle, et riik on tänaseks täies mahus sõltumas välislaenajate toetusest. Kreeka on väike, nende jaoks rahade leidmine oli tehtav. Hispaania ja Itaalia mahud on juba väga palju suuremad ning nende päästepaketid oleks juba Euroopa jõuvarude piiri peal. Kuid kui Prantsusmaa ei tegele täna oma probleemidega ning suuremalt hakkab reformima alles siis kui maja põleb, siis on see juba Euroopa jaoks katastroof, sest Prantsusmaa päästmiseks raha enam ei jaguks. Seega oleks Euroopa jaoks väga oluline, et Prantsusmaa jätkaks reformide ja riigieelarve tasakaalustamisega, kuid valimiste ümber toimuv on selles suhtes murettekitav – keskmine valija ei mõista riske, mis selle tegevuse edasilükkamine kaasa toob. Nii et siin on kasvanud risk, et valimiste järel teeb Prantsumaa nende protsessidega hoopis sammu tagasi. Hollande’i võidu puhul päris suure sammu.

Kokkuvõte

Viimased küsitlused näitavad, et Hollande juhib nädal enne valimisi 54% / 46% Sarkozy vastu. See on päris suur vahe ning Hollande on praegu selgelt suurema võidu tõenäosusega. Enne valimisi on veel olulise mõjuga neljapäeval toimuv teledebatt, kus suurema kogemusega ja karismaatilisemal Sarkozyl on mõningane eelis üsna halli Hollande’i ees. Pühapäeval saabuv Prantsusmaa valik muudab kindlasti Euroopa tasakaalu, küsimus on: millises ulatuses? Ma arvan, et Hollande’i võidu korral jääks Prantsumaa aasta jooksul oma tugevast riigireitingust (AAA) ilma. Ja see muudaks täna kestvat Euroopa võlakriisi veelgi pikemaks.

Medali teine pool mulle väga ei meeldi – abi saamiseks peab inimene end piltlikult alasti kiskuma ja eksponeerima oma kannatusi massimeedias. No mis siis sellest, võiks küsida? Ta saab ju hulga tasuta abi!

Sellest on niipalju, et saates osalevad enamikul juhtudel ka lapsed. Minu väide on, et ei saates osalevad lapsevanemad ega saate tegijad ei saa kuidagi kontrollida seda, mismoodi hakkab konkreetne lugu elama pärast seda, kui teleriekraanid on kustunud. Aga ma arvan mõistvat ka neid inimesi, kes saate oma koju on lubanud, sest viimases hädas on iga õlekõrs haaramist väärt.

Olen mõelnud, kas saate formaat näeb ette ka seda, et näiteks viie aasta pärast minnakse kaameratega abisaanud peresse tagasi ning näidatakse pärast teleekraanil, kas õnn on jäänud õuele püsima… See oleks pigem juba dokumentalistlik projekt, mis võiks huvi pakkuda ka sotsiaalteadlastele.

Kord rääkis väiksemas ringis ühe heategevusfondi töötaja, et kõige paremini toimivad need heategevuskampaaniad, kus inimese mure, konkreetsel juhul haigus, on võimalikult ehedalt eksponeeritud. Eks selles esmapilgul karmis tõdemuses on oluline annus tõtt. Kipume sageli märkama abivajajat siis, kui ta on tänaval pikali.

Töötades ajalehefirmas, puutusin kokku kõikvõimalike heategevuskampaaniatega. Kõige soojema mulje on jätnud lihtsad inimlikud ettevõtmised nagu näitlejad laulmas Maarja küla toetuseks. Ei tekkinud küsimustki, kas seda ideed toetada. Kuid oli ka tragikoomilisi näiteid, kus megakasumeid teeniv ettevõtte toetas piskuga mingi väikese probleemi lahendamist, või veelgi hullem, kutsus inimesi üles toetama selle lahendamist. Kuid ega suurfirma ei unustanud ajalehelt selle tarvis tasuta reklaamipinda küsimast. Et nagu heategevus, you know!

Sarah Moore kirjutab oma raamatus Ribbon Culture, kuidas erinevate heategevuskampaaniate lindikeste ja käepaelte ülekasutamine on Ameerikas teinud neist märkidest aksessuaarid, mistõttu inimesed unustavad, mis on tegelikud põhjused probleemide taga. Küsitledes noort naist, kes kandis rinnavähi vastase kampaania roosat linti, sai autor teada, et tüdruk kannab linti sellepärast, et see sobib tema kleidiga.

Võib olla mäletate Simpsonite multifilmi seda osa, kus perekond Simpsonid tahavad minna naftareostuses kannatanud loomi puhastama, kuid kohale jõude avastavad nad, et loomade puhastamine on reserveeritud kuulsustele, seksikas meediateema on nad ligi tõmmanud ja Simpsonid saavad puhastada vaid paari kivirahnu (mis on ka kindlasti vajalik tegevus, kuid satiiri sihtmärgiks olid kuulsused ja nende soov silma paista, mitte loodushoid).

Võib olla ongi heategevuse liigne eksponeerimine röövinud selle mõiste tegeliku sisu. Kes siis annab rohkem, kas lauljatar, kes eksponeerib meedias on kasside varjupaiga külastust kui erilist abikätt vaestele loomakestele või siis aastakümneid püünel püsinud laulja, kes juba mitmeid aastaid annab igal jõuluajal kontserdi vaimse puudega inimestele. Ei taha ta selle eest raha, kajastust ega midagi. Lihtsalt tuleb ja laulab.

Tuleb tunnistada, et vaesusest ja kannatustest on tehtud toode, vähemasti meedias. Ja ma ei pea silmas kunstilisi filme, vaid ikka reaalset elu reaalsete inimestega.  Needsamad, mis meile teleri avades või ajalehe ette võttes sealt vastu vaatavad. Ühtlasi ei räägi ma kannatuste puhul kusagil kaugel Iraagis pommiplahvatuses jala kaotanu näitamisest otseeetris, mis on meedias juba nii vana nähtus, et pole põhjust rääkidagi. Mina pean silmas tavalist Eesti inimest, kelle vaesus ja kannatus on surutud meedia jaoks sobivasse formaati, et võimalikult suur auditorium saaks neile lugudele kaasa elada.

Ma olen kaugel sellest, et teha meediale etteheiteid sääraste lähenemiste ja saateformaatide eest. See oleks väga lihtsustatud lähenemine. Meedia elab lugudest ning mida värvikamad ja elulisemad need on, seda parem tähelepanu seisukohast, mida need pälvivad. Elame meedia, täpsemalt meediaformaatide ajastul, kus ka lihtsaimgi lugu surutakse vastava formaadi mõõtudesse. Küll võib etteheiteid teha inimestele, kes nende formaatidega töötavad. Ega kõige hirmsamgi relv iseenesest ei ole paha, kui seda inimene ei aktiveeri. Nii peab toimetaja suhtuma enda juhitud meediaformaati kui kõikvõimsasse relva.

Kardetavasti ei ole head vastust, kusmaale võib inimese õnnetust eksponeerida, isegi siis kui see talle kasvõi kaudselt hoopis kasuks tuleb. Kindlasti on selgeks kriteeriumiks, et õnnetuse pealt ei tohi teenida, vähemasti otseselt. Kui maailmafirma Apple pani Whitney Houstoni surma järgselt tema albumite hinna Itunesis mitmekordseks, tekitas see fännides suure pahameeletormi.

Mõne aasta eest algatas Rainer Nõlvak koos mõttekaaslastega Talgupäeva. Olen siiralt imetlenud selle seltskonna sihiseadmist ja ettevõtlikkust. Nende initsiatiiv näitas paljudele inimestele, et meie edenemine on sageli meie endi kätes, täpsemalt, sõltub meie ühisest pealehakkamisest.

Mina olen omakorda mõelnud, et kui suunaksime selle pealehakkamise oma kaaskondlaste eluolu parandamisse, millised võiksid siis olla tulemused. Mu kogemus ütleb, et alustada tuleb väikselt ja iseendast. Vaadata, mida sul pole ehk koduses majapidamises enam vaja ning leida sellele võimalikult konkreetne adressaat. Juba nii saame palju abivajajate jaoks ära teha. Mu isal on selle kohta veidi robustne ütlemine – üks saab sitast lahti, teine saab hea asja. Robustne, aga naelapea pihta öeldud. Uskuge mind, tasuks saadav tänu on tegemist väärt.

Kuid mina unistan laiemalt, minu arvates võiks järgmine Talgupäev keskenduda sellele, kuidas me saame aidata neid inimesi, kes tegelikult meie tuge vajavad. Kaardistaksime neid valukohti sama kirglikult kui prügimägesid ja keskenduksime reaalsetele lahendustele, mitte sellele, kuidas keegi selle aktsiooni valguses paistab.

Artikli autor Kaido Ulejev on turundus- ja juhtimiskonsultant. 

Kulak ja Preester. 1920ndate aastate Nõukogude propagandaplakat. Autor Viktor Deni. 

Alustame oma poliitikahuviliste kooli ühest petlikult lihtsast võttest või õieti tervest kogumikust võtetest, mida võib kirjeldada sõnaga “sildistamine”. Sildistamise eesmärk on näidata kedagi halvemas või paremas valguses seoste abil, mis tegelikult ei ole vaidlusküsimuses tähtsad.

Ühes veebruarikuises telesaates kurtis kultuuriminister Rein Lang, et “mingisugune proletaarne lumpen surub oma keelekasutusega asjaliku arutelu maha”. Ei tea, kas kultuuriminister sel hetkel mõistis oma sõnade irooniat, kuid tema sõnakasutus oli kõike muud kui asjalikku arutelu soodustav. Lugeja silme ette võis lausa tekkida ettekujutus viisakatest, kuid natuke keerulises keeles rääkivatest inimestest, kes ei lase ministril ennast rahulikult sõimata.

See ettekujutus kadus siiski varsti, sest pärast sellise avalduse sündi ei jäänud vaidluse ilmne vastaspoolgi võlgu ning Keskerakonnale lähedal seisev teleprodutsent Toomas Lepp teatas, et selliseid väljendeid nagu “lumpen” ja “proletariaat” saavad kasutada vaid marksismi õppinud inimesed. Ilmselt oli siin tegemist viitega Langi nõukogudeaegsele haridusele, mitte tänapäevastele neomarksistidele.

Siin jõuamegi oma teemani. Nii Rein Lang kui Toomas Lepp tegelesid omavahelises sõnavahetuses sildistamisega. Peamine probleem seoses sildistamisega poliitikas ja riigivalitsemises on, et selle varjus sünnivad otsused, liiguvad rahasummad, kujunevad inimsaatused ning seda kõike ilma niinimetatud asjaliku aruteluta.

Üks viimatisi näiteid sellest, et sildistamine mõjutab meid ümbritsevat lausa füüsiliselt, on vaidlus kunstiakadeemia hoone ehitamise teemal, kus eelarvamused on olnud suureks takistuseks nii faktipõhiste asjaolude arutamisel kui ka kunstihariduse tuleviku lahtimõtestamisel.

Haridusministril on reaalteaduslik taust ja kunstiinimestel loometaust ning kahjuks on selle pinnalt tekkinud sildid, mis saadavad kogu arutelu. Näib, et pooled ei leia iialgi ühist keelt. Kuid kas füüsik ei mõista siis kunagi kunsti? Või kas kunstiinimene ei suuda siis kunagi raha lugeda? Selliste kategooriliste kahtlustuste ümberlükkamiseks piisaks vist sellest, kui mõelda, et Eesti armastatuimate näitekirjanike hulka kuulub füüsik Madis Kõiv.

Asi pole isegi selles, kas Jaak Aaviksoo tegelikult mõistab kunstiinimeste vajadusi või kas Signe Kivi oskab tegelikult raha lugeda, vaid asi on selles, et isegi siis, kui nad vastavad neile negatiivsetele ootustele ning käituvad “tüüpilistena”, on tõe huvides, et nendele järeldustele jõutaks kuidagi teisiti kui suvaliste ja lahmivate üldistuste kaudu.

Üks Eesti viimaste aastakümnete hullemaid silte ongi küljes kunstnikel, keda on nii mõnigi kord nimetatud purkisittujateks. Silt ise viitab kakskümmend aastat tagasi Jaan Toomiku eksponeeritud installatsioonile, kuid samas annab ka üldistuse kaudu mõista, et kunstnike argumendid ei ole tõsiseltvõetavad, sest nad tegelevad šokeerivate ja tavainimesele mõistetamatute teemadega.

Purkisittumise näide mängib liialdusel ja valikulisel tõendite otsimisel, sest olgugi et kõik kunstnikud ei kasuta samu materjale ning ka Toomik ise ei tee seda enam, on sildistajate lemmikuks ikkagi see ammune lugu.

Sildistamine võib toimuda ka niimoodi, et inimesed jagatakse mingitesse kategooriatesse, millel on suunavad nimetused. Näiteks soovitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts hiljuti Tallinna Tehnikaülikoolil sulgeda “pehmeid” erialasid ning andis mõista, et selle alla kuulub ka ülikooli Avaliku Halduse Instituut. Erialade jagamine “pehmeteks” ja “kõvadeks” on üsna levinud ning sellele ei vaadata alati viltu, kuid kõnealuses kontekstis jääb pehme kõvale alla. Samal ajal võinuks instituut vastata ministrile, et üks maailmatasemel “kõvemaid” Eestiga seotud teadlasi Carlota Perez õpetab just selles instituudis.

Kas pehme pluss kõva võrdub hariduses poolkõva? Selle tehte pealt näeme, kuidas kasutatud kujund jookseb ummikusse, sest vastata pole võimalik teisiti, kui ainult sildist loobudes ning asja sisusse süvenedes.

Peenem sildistamine kategooriate abil võib aga toimuda väliselt eriti süütul kujul. Näiteks lause “Toimub vaadete võitlus inimene inimese vastu, inimene ajakirjaniku vastu” ei tundugi esimesel hetkel väga imelik. Samas on selle lausega ju öeldud, et ajakirjanik pole inimene…

Siiski ei väljendu sildistamine alati vastase otseses madaldamises, seda võib teha ka näiteks kiites. Jätame praegu kõrvale olukorrad, kus tõesti kedagi ülistada tahetakse, ning vaatame, kuidas vastast kiites võib tema argumente mõttetuks muuta. Näiteks võib kellegi kohta ütelda, et ta on suurepärane noorpoliitik, kuid pangem tähele, et sellise kiituse varjus rõhutatakse ka kirjeldatud isiku juunioripositsiooni.

Näiteks keskerakondlane Kalle Klandorf nimetas hiljuti Keskerakonna fraktsiooni esinaist Kadri Simsonit lojaalseks ning kirjutas: “Simson on tark poliitik ja Savisaare hea õpilane.” Olles korraga kiitev, on Klandorf ka patroniseeriv, õpilase-mentori kujundi sissetoomine võimaldab lisaks tiibade kärpimisele süüdistada Kadri Simsonit “isa” reetmises, juhul kui ta peaks mingil põhjusel hakkama Keskerakonnast eemalduma. Jääb vaid küsida, miks sellist varjatud kujul vaenulikku avaldust oli tarvis praegu teha. Igatahes üritas Keskerakond hiljuti juuniori silti kleepida ka Rainer Vakrale määrates talle “mentoriks” Kalev Kallo.

Üks sildistamise alamtehnikaid, nimetagem seda “karu kallistuseks”, on oponendi enda embusesse haaramine ning tema ohjeldamatu tunnustamine. Reformierakond rõhutab pingete tekkides pidevalt, et koostöö IRLiga on konstruktiivsem ja läbisaamine parem kui kunagi varem. Selle eesmärk on muuta toetust kaotavale IRLile raskeks kritiseerida koalitsioonipartnerit. Viimati tegi seda 11. aprilli saates “Foorum” Taavi Rõivas Reformierakonnast.

Samuti võib inimest nimetada mõne positiivse kõlaga sõnaga, nagu “idealist”, mis ütleb, et inimese kavatsused võivad ju olla head, kuid neist pole midagi kasu, või veel hullem – need võivad osutuda isegi hukatuslikuks, sest idealistid, teadagi, ei mõista, kuidas asjad käivad. Idealistidele võivad vastanduda inimesed, kes teavad, kuidas asjad “reaalses maailmas” käivad, ning sellega öeldakse ära, et kellelgi on justkui reaalsuse monopol.

Nimetades aga kedagi mingi ala tipuks, on lihtne edasi tõestada, et küllap ta teab küll oma asja hästi, kuid vaevalt oskab ta rääkida kaasa muudel teemadel. Sellistel puhkudel rõhutatakse võimalikult tihti sildistatava eriala. Näiteks “ärimees”, “rahandusministeeriumi ametnik”, “kultuuritegelane”, “sotsiaalteadlane” – kõik need sõnad võivad teatud tonaalsuse ja rõhuasetusega alla joonida selle, et sildistatav isik on liialt oma erialas kinni ega suuda näha laia pilti. Seega on soovitatav jälgida, kuidas tekstis nimetatakse teisi osalisi – kui ühtede puhul on rõhutatult esile toodud amet ning teiste puhul seda ei mainita, siis võib olla tegemist katsega sildistada.

Labasem, kuid siiski aeg-ajalt kasutusel olev sildistamine ametinimetuse abil käib nii, et ametile lisatakse ka mingi ilutsev tiitel. “Lugupeetud arhitekt” rõhutab ametikohta, samuti nagu teeb seda “ametnikuhärra”. Jälle tasub tähelepanu pöörata sellele, et sõnades “lugupeetud ametnik” või “härra” pole ju midagi halba, kuid just sellises kombinatsioonis jääb sildistatavast mulje kui kellestki, kes pole “tegeliku eluga kursis”.

Kuidas sildistamisest pääseda?

Esimene samm on teha hästi ära oma kodutöö ning esitada nii veenvaid fakte, et neid on sunnitud tunnistama kõik osalised. Kuid mitte kõik arutelud ei keerle faktide ümber. On olemas keerulistel moraalsetel teemadel arutelusid, mille puhul ei piisa faktidest, vaid tuleb kokku tulla ning võrrelda arusaamu, visioone. Kuid selliselgi puhul tuleb kasuks kodutöö nii inimeste arvamuse ärakuulamise kujul kui enese harimisel selle kohta, mida sel teemal on juba varem öeldud. Üheks sildistamise põhjuseks ongi muuseas mugavus, sest selle asemel et teha kodutööd, on lihtsam kasutada klišeesid.

Järgmine samm on defineerida täpselt probleemi olemus ning viidata iga kord sellele, kui vaidluse käigus fookusest kõrvale kaldutakse. See eeldab muidugi taas ettevalmistust ja soovitavalt isegi vaidluse-eelset kokkulepet, mille üle ikkagi täpselt vaidlema hakatakse. Näiteks valgub jutt paratamatult laiali, kui hakata otse-eetris arutlema sellisel suurel teemal nagu “Kuhu lähed, Eesti meditsiinisüsteem?”. Lihtsamalt saab arutleda küsimuse üle “Kas Eestis on liiga palju haiglaid?”.

Veel üks nõuanne: jääda rahulikuks ning mitte minna emotsioonidega kaasa, sest see tähendabki selle poole võitu, kes ei soovi asjalikku arutelu.

Lõpuks jõuame ka probleemini, et Eestis pole piisavalt heade oskustega inimesi, kes suudaksid ja tahaksid arutelusid juhtida. Lihtsalt sõnaandjana arutlejate keskel istuvatest kuulsustest ei piisa. Heade moderaatorite tulek nii ajakirjandusse kui ka poliitikasse aitaks tublisti parandada ühiskondlike arutelude kvaliteeti.

Tänane kodune ülesanne: leidke viimase nädala uudistest vähemalt kolm näidet selle kohta, kuidas argumentatsioonis on kasutatud sildistamist ning kirjutage neist selle artikli kommentaariumi.

Poliitikahuviliste kool ilmub iga nädal Memokraadis ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.

Foto: Derzsi Elekes Andor

Mõned päevad tagasi saatis üks sõber mulle endise kultuuriministri ja praeguse Riigikogu asespiikri Laine Randjärve Facebooki sissekande. See kõlas nõnda:

Me armastame meie riiki, teatas 100000 ungarlast jaanuarikuisel toetusstreigil. Arvatavasti on soome-ugrilastele vaja vaenulikku suhtumist väljaspoolt, et hakata armastama seda, mis igioma.

Sissekande juurde oli Randjärv lisanud ka lingi Postimehe uudisele, mille pealkiri oli: “Ungaris avaldas 100 000 inimest toetust peaministrile” ning mille sisuks lühidalt öeldes see, kuidas Budapestis avaldasid nimesed toetust oma peaministrile Viktor Orbanile, kes on sattunud nii Euroopa Liidu kui kodumaise kriitikatule alla. Ürituse korraldasid Orbani liitlased.

Tuleb tunnistada, jäin keeletuks. Lugesin kommentaari uuesti läbi, et mõista, ega Randjärv pole olnud irooniline. Muidugi – ta ei olnud. Ta oli siiras. Ta imetles siiralt ungarlasi, kes avaldasid toetust Orbanile ja seeläbi (nii väitis Randjärv) ka oma riigile. Kuid kellele ja millele avaldas siis Randjärv oma sissekandega tegelikult toetust?

Viktor Orbanile? Ungari peaministrile, keda kritiseeritakse praegu nii kodu- kui välismaal tema peaaegu äärmusparempoolse ja äärmiselt konservatiivse ning autokraatliku poliitika tõttu, mis pole peljanud minna nii kaugele, et vastu võtta uus põhiseadus, mis suurendab poliitilist kontrolli muuhulgas meedia, keskpanga ja kohtunike üle? Peaministrile, kelle vastu protesteerivad kodanikuühendused ja rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid? Peaministrile, kelle vastu on avalikult astunud suur osa Ungari intelligentsist ja kunstnikkonnast?

Just neil päevil jookseb kinos Sõprus maineka ungari režissööri Béla Tarri uusim film “Torino hobune”, mille Ungari esilinastus lükati edasi, kuna Tarr oli ühes oma intervjuus äärmiselt teravalt kritiseerinud Orbani poliitikat. György Szabó, rahvusvaheliselt mainekas teatriprodutsent, kes juhtis 13 aastat väga edukalt Trafó Kaasaegse Kunsti Keskust ning kes asendati sel talvel täiesti ootamatult igasuguse juhtimiskogemuseta tantsijaga (kes lubas  sealhulgas senisest rohkem tähelepanu pöörata stand-upile ja “arusaadavale kunstile”), ütles paar kuud tagasi siinkirjutajale antud intervjuus: “Orbán, meie peaminister, on seestunud (obsessed) inimene. Ta on poliitilisest võimust sõltuvuses. Ta on meister ükskõik millise opositsiooniliikme naeruvääristamises ja seda teeb ta isegi oma kitsas poliitilises lähikonnas. Ta soovib kõigele leida kiireid lahendusi. See kuningale iseloomulik suhtumine paigutab ta ühiskonnast kõrgemale ja tema pilk ähmastub, ta ei näe enam, mis tegelikkus on.” (Ring any bell?)

Szabó vallandamine põhjustas rahvusvahelise skandaali, terve rida Euroopa mõjukaid lavastajaid, režissööre kirjutasid alla avalikule pöördumisele – kuid ei midagi. Täpselt samasugune nullmõju nagu rahvusvahelistel protestidel, mis hakkasid kostma siis, kui Uue Teatri juhiks määrati võimule lähedalseisev äärmusparempoolne näitleja, kes on mh avalikult antisemiit ning lubanud oma teatris lavastada vaid Ungari autorite tükke, et “tugevdada patriotismi”.

Neid näiteid tuleb Ungarist uuemal ajal pidevalt. Mitmed rahvusvahelised trupid on tänaseks keeldunud Ungaris mängimast, Ungari enda kultuuriinimesed annavad intervjuusid Saksa ja Prantsuse päevalehtedele, ning nende sõnadest kumab sügav masendus ja häbi, avaldatakse petitsioone ja manifeste ning protesteerivad mitte ainult kitsalt kunstnikud, vaid ka inimõiguslased, poliitikud jpt. Neist keegi ei sõdi oma riigi vastu. Ei sõdi isegi väite vastu, et väikeriigi jaoks on rahvuskultuuri säilitamine oluline. Nad on masendunud meetoditest ja äärmuslikkusest, poliitteerulli juhtiva Orbani ülbusest ja kaadrivalikutest, tema jõudemonstratsioonidest ja kogu ülejäänud Euroopaga tülliminekust. Kuid Eesti endine kultuuriminister avaldab sellest hoolimata Orbanile toetust. Talle meeldib, et võimupartei poolt organiseeritud üritusel marsitakse sellise mehe toetuseks.

Ei, me peame uskuma siiski parimat. Pidagem seda vaid Randjärve teadmatuseks ning naiivsuseks (et mitte öelda ignorantsuseks). Ehmatav avaldus ühe kõrge riigiametniku poolt, seda küll. Kuid võib-olla juhtus see tal kogemata.

Kuid seda head usku on raske säilitada, kui mõelda, millise kergusega teeb Randjärv oma kommentaaris ühe võrduse. Nimelt ütleb ta otse välja, et need, kes avaldavad toetust peaministrile, avaldavad toetust ka oma riigile. (See võrdsustamine ei saa olla juhuslik, kuna Randjärve poolt viidatud artikli pealkiri räägib otsesõnu “peaministrist”, Randjärve enda kommentaar aga “riigist”.) Kas Riigikogu asespiiker soovib tõepoolest võrdsustada lojaalsuse peaministrile lojaalsusega riigile, öeldes ühtlasi, et kes on peaministri vastu, on ka oma riigi vastu?

Lisagem siia juurde, et Randjärv teeb freudistliku lapsuse, kui ütleb oma kommentaaris “toetusstreik”, kuigi tema poolt viidatud artikkel ei räägi sõnagi streigist, vaid miitingust. Mõned nädalad pärast Eesti õpetajate ja kultuuritöötajate streiki kirjutab Randjärv seega ühest teisest “streigist”, mis avaldas toetust “peaministrile”, järelikult “oma riigile”. Kas soovib ta oma kommentaariga tõesti öelda, et kuna Eesti streikijad olid peaministri ja valitsuspartei (mille liige Randjärv on) vastu, siis olid nad järelikult ka kodumaa põlgurid? Õpetaja, kes avaldab meelt oma haridussüsteemi struktuursete vigade vastu, mille eest peaks vastutuse võtma viimased kümmekond aastat valitsuses istunud partei, ründab sellega oma riiki?

Säärast, vabandage väljendust, alatut argumentatsiooni oli ju tõepoolest juba ka streigi ajal kuulda, ning isegi kui Randjärv “päriselt nii ei mõelnud”, siis – ometi seda ta ütles. Võrrelgem siinkohal Randjärve demagoogiat ülalnimetatud protofašistliku näitleja omaga, kes põhjendas teatri verepõhist repertuaarivalikut (muide, ka lavastajad tohivad tema teatris olla vaid ungarlased) järgmiselt: “Me tahame kasutada meile kättesaadavaid vahendeid, et oleks võimalik uhkelt öelda: Ma armastan oma riiki, ma olen ungarlane.”

Jah, võib-olla ei tasuks sellest õnnetust kommentaarist nii suurt numbrit teha, kuid ärgem unustagem, et tegemist on kõrge riigiametnikuga ja endise kultuuriministriga, seega on tema sõnadel oluline sümboolne väärtus. Sest Randjärve repliigis on veel kolmaski aspekt. Ja see ütleb, et oma riigi tingimusteta (!) armastamine on asjade normaalseisund ning vahel on lihtsalt vaja kedagi, kes peaaegu et vägivaldselt (sest Orbani toetajate jaoks on välismaised inimõiguslased oma kriitikas vägivaldsed) viiks meid kättpidi tagasi meie alglätete juurde. Me kipume justkui vahel ära unustama, et oma riiki peab armastama, täpselt nii, nagu lapsed kipuvad unustama, et pühapäeviti tuleb minna vanaema juurde ja talle suud anda. Me tegeleme näilisustega, pseudonähtustega, me hakkame isegi oma riiki kritiseerima, temas kahtlema, me ei ole kindlad, kas meie riik käitub ikkagi kõigis asjades kõige mõistlikumalt, ja järelikult hakkab tuhmuma ka meie kodumaa-armastus ning riigitruudus. Kuid lõpp sellisele sogasele asjale nagu oma riigi kritiseerimine, ütleb antud pealtnäha süütu repliik. Me peame oma riiki armastama ja kes kritiseerib, see ei armasta. Ning kui selleks, et asjade normaalolukord (st tingimusteta ja küsimusteta armastus) taastada, on vaja üht korralikku välist ähvardust, siis miks mitte.

Ja selline ideoloogiline seisukoht on, olgem ausad, kas äärmiselt naiivne rahvusromantiline õhkamine, või vägivaldne ähvardus, mis ütleb lühidalt sõnastatuna: Kes streigib oma peaministri vastu, streigib ka oma riigi vastu. Kes streigib oma riigi vastu, ei armasta oma riiki. Kes ei armasta oma riiki, on hälbinud õigelt teelt ning vajab hukkamõistu ja õigele teele tagasijuhatamist.

Kuidas ma peaksin ennast nüüd tundma?

Iga kord kui ma mõtlen väljendile “kuningas on alasti”, tõstab minus pead kahtlus, et suured ühiskondlikud muutused on kuidagi rohkem moega seotud, kui esialgu välja paistab. Teadlased ja filosoofid võivad küll ette- ja tagantjärgi välja mõelda erinevaid põhjusi, miks kuningas mättasse löödi, kuid tegelikult oli asi lihtsalt selles, et ta läks moest ära ning sama ootamatult nagu lähevad ühel hetkel moest ära teatud lõikega teksad.

Selline vaatenurk kindlasti ei meeldi neile inimestele, kes usuvad siiralt ühe või teise ühiskonnakorralduse ratsionaalsesse olemusse. “Sina võid käia moe järgi, minul aga on tõeline veendumus,” võivad nad öelda. Kuid kui mul oleks õigus, leiaksid  ennast narrist olukorrast  nii vasakpoolsed kui parempoolsed, nii reformimeelsed, kui konservatiivid. Niisiis, kas tõesti pole Marx või Hayek midagi enamat kui lihtsalt pikka aega vastu pidanud bakenbardid?

Alljärgnevalt ei taha ma lamestada poliitika mõistet viimase bikiini- või teksamoe tasemele ning edaspidi ette tulevad tegelased pole otseselt modellid catwalkil. Ei, me ei räägi moe kiiretempolisest ja kunstlikult kiirendatud jaekaubanduslikumast otsast, vaid kasutame moe mõistet pisut laiemalt, seguna kultuurilistest trendidest, traditsioonidest ning soovist olla nagu keegi teine, keegi parem. Selline mood liigub aeglasema pendlina kui Arne Niidi nõel, kuid kui liigub, siis liigub võimsalt.

On olemas hulk teaduslikke teooriaid, mis seletavad, miks mõni asi moodi tuleb, kõigile meeldima hakkab ja seejärel lõpuks oma raskuse all kokku vajub ning ebapopulaarseks muutub. Seega ei pruugi ühiskonnakorralduse, revolutsioonide ja moe võrldemine olla sugugi ebateaduslik ettevõtmine. See lihtsalt tähendab teadlikku uurimismeetodi valikut, majanduslike arvutuste asemel kasutatakse kultuuriteadusest, psühholoogiast ja sotsioloogiast tuntud meetodeid.

Moehüpoteesi kasuks räägib ka see, et hea ninaga inimesed suudavad ka poliitikas käia hästi kaasas tulevate trendidega ning neile võivad ühteviisi istuda sotsialism ja kapitalism, sest kuna nad saavad aru, et asi pole selles, mida sa kannad, vaid kuidas sa kannad. Samas see ei tähenda, et need, kes moe osas halvema ninaga või lihtsalt vähem heitlikud on, saaksid mängu kõrvalt vaadata, nad on samuti selle paratamatud osad, kuna näiteks kui nad üldse moes pole, väheneb ka nende veenvus ning nad peksavad jõuetus vihas hurtsiku seina samal ajal kui telekas edvistab mingisugune cool jobu.

Kui alustada kaugemalt, siis ilmselt keegi ei seagi kahtluse alla, et moel on tugev roll muutuste elluviimisel või toetamisel. Isegi kui revolutsiooni viib läbi mõni muu domineeriv jõud kui lihtsalt mood, on selge, et revolutsioon vähemalt võidab sellest, kui ta seostab ennast moega. Revolutsioonid toovad endaga tavaliselt kaasa oma rõivamoe, omad kunstivoolud, ta proovib seostuda kõige uue ja cooliga. Samas on kõik suured stagnatsioonid samamoodi vaadeldavad moevõtmes.

Stagnantide puhul näeme, kuidas muutub võimul olijate rõivastus üha komplitseeritumaks ja kallimaks, välistades lihtsad koopiad ning tagades, et iga jobu ennast mugavalt tundes seltskonda ei imbuks. Sellele võib vastanduda anti-mood ehk siis inimesed, kes proovivad olla väliselt kõike muud kui nimetatud tagurlased, kuid nad ei ole vabad moest, nad on lihtsalt osad mingist uuest moest.

Nii Nõukogude Venemaa kui natsisaksamaa panid disaini ja moe-esteetikale väga suurt rõhku ning olgugi, et me täna kellegi seljas Hugo Bossi ülikonda märgates ei mõtle kohe sellele, et Boss sai tuule tiibadesse just SS-univorme disainides, on see siiski tõsi. Sama kehtib Volkswagen Beetle’i kohta, mis on suutnud hämmastavalt pikalt ja pidevalt moeauto olla, kuid mille disainis Hitleri käsul Ferdinand Porsche ning mille sõbralik nunnunägu täitis tegelikult Hitleri režiimi jaatamise eesmärki.

Tabades seda liikuvat märklauda, mille keskel on hetk millal ma kaamera ees kõige parem välja näen, on võimalik mõjutada rohkem kui mingi mõttetu sõnamulinaga. Vaadakem näiteks Che-d, kes hiljem kerge käega inimesi võis mõrvata, kuid kelle ponks noorpõlvepilt tagas selle, et ta siiani on kõigil silme ees ja kutsub üha uusi ja uusi põlvkondi millegi suunas liikuma. Kahjuks muidugi pole enam selge, mille suunas, sest samal ajal on tema kujund sedavõrd akssessuuaristunud, et sellega võib reklaamida isegi jogurtit.

Seda liikuvat märklauda sihtis kindlasti ka Steve Jobs, kes polnud küll poliitiline revolutsionäär, kuid kes kasutas paljusid samu võtteid ning kes ilmselt oleks nõmedam välja näinud lipsuga ja väljakasvanud soenguga  ning pidi oma pead tükk aega vaevama, kuidas mitte olla korraga tavaline äri-dude, kuid samas mitte ka nohik, vaid pigem nagu disainisõdalane ning lõpuks tellis ta lihtsalt Issey Miyakelt mingi sada rullkraega džemprit.

Jobs, kes mõistis, et sõnum tuleb toote ja isiku sisse ehitada, sai oma rollis hästi hakkama ning läheb äri ajalukku ilmselt palju suurema krediidiga kui mõni teine ettevõtja, kelle impeerium on suuremgi.

Täna näeme maailmas palju senise poliitika legitiimsuse kriisi nagu ütleks sotsiaalteadlased, kuid moevõtmes võib öelda ka nii, et väga paljud inimesed näevad poliitikas välja nõmedad ja ebamoodsad, kuna nad ei suuda stiilselt suhestuda uut tüüpi probleemidega. Stiilne lahendus ei tähenda seejuures kindlasti mingit lahendust, mis ilmtingimata kellegi olukorda paremaks muudaks, kuid nagu moega ikka, ajutise esteetilise rahulduse annaks mingisuguse vana peeru võimult kõrvaldamine ja noore ning elujõulisega asendamine küll.

Aga nagu Memokraadis tavaks, vaatame korraks, kuidas see kõik Eestis välja näeb. Kui vaadata seda, mida poliitik seljas kannab, on kõik päris lihtne. Kui sa oled Reformierakonnast, siis hästi istuv ülikond ja moodne lips, kui sa oled Keskerakonnast, siis enam vähem sama. See väline stiil on päris pikalt vastu pidanud asi ning iga nende erakondade noorpoliitik püüab ruttu need riideasjad korda saada ja enam vähem istuvad lipsud ja ülikonnad osta.

Selle stiili miinuseks on see, et üpris kerge on üle võlli panna (ACTA vastasel meeleavaldusel esinenud Kristiina Ojuland oli mitmete kohalviibinute sõnul liiga peen!) ja valijatest võõranduda.

Keeruline on aga see, kui oled ideoloogiliselt seal kuskil vahepeal, näiteks IRL-is, kus on reeglina inimesed koledamad kui Reformis (välja arvatud Lukas) ning kus siiani usutakse takuse villase maailmamuutvasse jõusse. Kahjuks ei seondu villane tänases nanotehnoloogilises maailmas enam Lembitu rammu või siili tarkusega, need ei istu korralikult seljas ja jätavad mulje, et kõht on ees. Moodne poliitik peab aga suutma, ta peab olema trimmis, nii et Boss selga mahuks või džemper punni ei läheks.

Keeruline on ka sotsiaaldemokraatidel, kes põhimõtteliselt seisavad enam vähem sama probleemi ees nagu Jobs – ei taha olla seal päris establishmenti klubis. Neile sobiks suurepäraselt samuti rullkraega džemper aga kahjuks leierdas Jobs selle liialt ära ning nüüd peabki Sven Mikser ringi käima mingisuguse vakstust tagiga, kuid seni on see tagi ta karismale umbes 6:0 ära teinud ning jääb vaid ennustada, et pärast metsikuid noorusaastaid siiski mingi punase lipsu-valge särgi kombo saab ka tema jaoks tulevikus igapäevaesemaks.

Moeteemast rääkides ei saa kuidagi mööda ka Kadriorust ning märtsikuiste uudiste valguses pakun, et kui Evelin Ilves võtaks koera ainult puhtast koeraarmastusest, oleks see ehk mingi segavereline varjupaigakuts, kes ei uriseks Sildami peale (mis mitmes mõttes oleks ka täiesti talutavalt moodne lüke) aga meil on hoopis kuninglik Edward, tõeline moekoer.

Aga see kõik on vaid pelgalt väline külg. Kas samasugused heitlused toimuvad inimeste sisemuses, ideede tasandil? Kas me võime öelda, et sisuliselt on meie poliitilised valikud samuti dikteeritud mingit sorti moest? Kas näiteks praegu üle keskmise populaarne kodanikuühiskonna värk on “moevärk” või “tegelik” värk? Või äkki need inimesed, kes usuvad fundamentaalselt eelarvetasakaalu vajadusse, on tegelikult lihtsalt eriti kinni jäänud mingisse moetsüklisse?

Ma usun, et paljud solvuksid, kui ma väidaks, et asi on ainult moes. Ma ei saagi seda lõpuni väita. Üks ajakiri küsis kunagi eri valdkondade esindajatelt asjade kohta mida nad tegelikult usuvad, kuid ei suuda tõestada. Selle moeküsimusega oleme jõudnud minu puhul samasse punkti. Ma usun, et selles on oluline osa tõtt, kuid ma ei suuda seda siin ja täna lõpuni tõestada.

Igatahes, kui see siiski nii on, siis võib vast öelda, et otsest poliitmoe disainikeskust meil Eestis ei asu. Me pole Tom Fordid või isegi Yara Flinnid, sest pole me leiutanud ei arvestatavat oma ideoloogiat, ei eelarve tasakaalu (meie puhul on IMF siin rohkem süüdi) ega e-riiki (see on pigem segu ideid USA-st), kuid samas oleme riigina nagu elegantne dändi, kelle seljas materjal istub paremini kui enamustel teistel. Mitmes mõttes oleme kui supermodell-riik, petit ja natuke kondine aga kannab kõik hästi välja. See on imetlusväärne.

Anonüümsete kommentaatorite osas on tavaks õlgu kehitades edasi liikuda, aga eespool mainitud auväärsete arvajate sõnastustele mõeldes tundub mulle, et need tsitaadid peegeldavad üht ühiskonnas tõusvat järjekordset sildistavat dihhotoomiat: Eestis on kaht sorti inimesi: need kes teevad (=head) ja kes räägivad (=pahad).

Räägib, järelikult haibib

Inglisekeelne “hype” tähendab otsetõlkes laialt tutvustamist, (müügi)edendust ja propagandat. Ajapikku on sellele sõnale kinnistunud negatiivne alatoon, mis vihjab sisutühjusele, et juttu on rohkem kui kulisside taga tegelikku sisu. Vast julgem ja selgem on definitsioon haibi-sõna algsel kreeka tüvel “hyperbole“, mille puhul sõnaraamatud rõhutavad just meelega tehtud, ekstreemset, täielikult üle võlli liialdust kas kirjasõnas või retoorikas.

Kujutame hetkeks ette skaalat:

Vasakus otsas on endassetõmbunud vaikiv Asi, s.t mingi objekt või teadmine, millest aga keegi veel ei tea. Teises otsas paikneb kirev ja lärmakas Vale, mis justkui väidab, et on jätkuvalt selle objektiivse Asja kohta räägitav lugu, aga samas ei oma enam reaalsusega erilist sidet. Ja nende kahe punkti vahele mahub terve rida ainult natukene Asja ilustavaid lugusid. Selliselt visualiseeridas võiks Haip olla justkui väikeste ja mõttetute asjade katse paista selle skaala paremal küljes tegelikkusest parema ja suuremana, pidevalt kombates kerge ilustuse ja puhta pettuse piiri.

Kapitalistlikus maailmas meist nii Läänes kui Idas on palju võimalikke info levitamise ja kuvandi loomisega seotud tegevusi, mida keegi ei põlasta haibiks: müük, teenindamine, meediasuhted, turundus, reklaam, bränding, partnerlus, konsultatsioon. Ja tehnoloogia arenedes ka üha rohkem kahesuunalisi protsesse: tagasiside küsimine, arutelu, kaasamine. Kui Eesti majandus, teadus ja riik lävivad nende ühiskondadega, siis on loomulik, et meie Asjade ümber eeldatakse sarnast kommunikatsioonipilvekest.

Ja ometi on sõbralik teenindaja meie kohvikuteski selline haruldus, et naeratusest ehmunud klient leiab end sundmõttelt “mis ta nüüd tahab, kas mul on midagi viga või on tema äkki mingi pervert?!” Inimeste jaoks, kel alateadvuses vanasõnad “suuga teeb suure linna…” ja “rääkimine hõbe…” sildistub kõik, mis erineb kargest vaikusest kiiresti Haibiks. Eriti juhul, kui suu avab keegi, kes ei ole parajasti kõnealuse Asja seaduslik autor ja omanik ise.

Viimase kahekümne aastaga oleme vaikselt leppides õppinud elama enese maailmale müümise vajadusega nagu kibestunud vanur soolatüükaga keset laupa: parema meelega ei tahaks sellest suurt midagi teada, vaid hoopis oma Asjaga tegeleda, aga peeglist ikka paistab. Sellelt positsioonilt tekibki kiusatus tõmmata ebameeldivale igal võimalusel põlgusetuli peale: kuradi tühikargajad, asjapulgad, muiduleivasööjad ja kaasakaagutajad! Nad ei ole ju “meie seast,” kes Asju teevad – järelikult on jutumeeste ainuvõimalikuks motivatsiooniks enese upitamine! Üks professor pidas oma hiljutise halvustuse käigus vajalikuks täpsustada, et peab mõttetuks just “asjapulki”, mitte “müügimehi” — selgub, et selles süsteemis on lausa terminoloogiline alavääristus-hierarhia?

Siin ongi esimene mure: selles, et me vaikselt nohisedes mingit oma Asja teeme, ei piisa. Ei piisa ettevõttele, et valmivat toodet eksportida. Ei piisa ülikoolile, et noort ja hakkajat välisprofessorit riiki meelitada. Ei piisa kodanikuühendusele, kes sai oma saunataguse korda, aga naabrimehe vana külmkapp on ikka üle aia näha. Ei piisa parlamendisaadikule, et ta litsus saalis õiget nuppu, kui tema valija ei tea, kas ja miks ta seda tegi.

Kui kõik need osapooled oma Asjast entusiastlikult ja kõva häälega räägivad, ei ole see haip, vaid normaalsus, mida me vajame.

Pime dualism teeb haipijaist pärisvaenlased

Ja teine mure, mis seotud mure on see meie pidev kirg otsida lihtsaid, must-valgeid vastandusi. Kui sa arvad, et Edgar on korruptant, siis järelikult oled Ansipi fänn! Kui rääkida, et meil on vaja rohkem insenere, siis eeldatakse sellest paratamatult humanitaaride tembeldamist mõttetuteks märsilohistajateks. Kui sotsiaalteadlane ei toeta pimesi veendunud majandusliberaalide kõiki seisukohti, on ta järelikult kommunist. Usun, et Memokraadi lugejaile tekitab selliste labastavate kaksainsuste uuesti ja uuesti kuulmine juba tuttavaid judinaid.

Aga ka professor Metsis jõuab oma tekstis samasse kohta: “Lugedes üllitist «Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes», kipub päris sassi minema, kumb on meie eesmärk: kas innovatsioon või innovatsioonist rääkimine?” See on sama väärtuslik küsimus kui see, kas terve laps vajab kasvamiseks vitamiine või mineraale. Või kas äri eesmärgiks on käive või kasum. Selline küsimus võib puudutada ehk päeva, kvartali või aasta horisondiga prioriteetide seadmist, otsustamist kumb kahest valikust on hetkel teise suhtes esiplaanil. Aga mitte kunagi ei ole selle taga peidus tegelikku, lihtsat ja binaarset valikuvõimalust: valime ühe ja unustame teise. Mõlemat on vaja.

Edukad organisatsioonid vajavad mõlemat liiki spetsialiste: ametilt nii Asja tegijaid kui Asjast rääkijaid. Aga siin on peidus veel üks peenem võimalus, eriti meie napi inimressursi juures. Suurepärased sõnumilevitajad kipuvad sageli olema inimesed, kes katavad ka ise halltoonides mõlemat: on kas tegija või rääkija poole suundumuse ja talendiga, aga siiski ka mitte “puhtad” suhtekorraldajad/pressiteatevormistajad, vaid 80/20 või 40/60 ajajaotustega hübriidid. Teadlane, kes suudab oma tööd põnevalt esitada ka TEDi laval, mitte ainult oma nishi teaduskonverentsil. Või väikese puidufirma spetsialist, kes suudab moodustada enam kui kahesõnalisi lauseid maakonnalehe küsimuse peale, et millega ta tegeleb. Või IT-firma PR-inimene, kes õhtuti salaja oma MacBook Airil Twitteri-kliendi asemel hoopis Terminali “ruby” kirjutab.

Eestis on sellise hübriidsuse kohta üks kaugele paistev näide – meil on nimelt üks väheseid riigipäid maailmas, kes on kirjutanud Assembleris koodi ja suudab adekvaatselt ja oma sõnadega rääkida küberkaitsest või e-tervisest. Paneb tõeliselt kulmu kergitama, kui loen arvamusi, et nendel teemadel maailmas “ringi targutamine” on jällegi üks “haip” ja president peaks tegelema [sisesta oma lemmikhäda siia]ga. Oleks tunduvalt kasulikum, kui me keskenduksime jõuliste e-Eesti müütide poolt maailmas avanenud ustest püstipäi sisse marssimisega, selmet vaielda, kas konkreetsed uksed avanul on ikka volitused ja kompetents. Ju siis on, kui need lahti sai.

Sarnane olukord on IT-valdkonnas ka #estonianmafia hashtag‘iga (silt, mille meie sagedastele luuregruppidele Silicon Valley’s kleepis sealne legendaarne haip-investor Dave McClure). Sellal kui avalikkus arutab, kas see “startup hype” meil juba liiale ei lähe, saavad paljud alustavad interneti-tiimid teha vaikselt ja sihikindlat oma äri ehitamise tööd. Investorid ja mentorid vastavad nende kõnedele varmamalt kui varem – nad on ju sealt “Eesti maffiast”! Ja järjepideva haibi tulemusena on oluline sihtrühm ehk juba unustanud nende sõnade Ida-Euroopa ja organiseeritud kuritegevusega seotud algsed tähendused.

Ma tegelikult kavatsesin neist labastest vastandustest lausa pikemalt ja abstraktsemalt kirjutada, aga sõber Tarmo viitas seepeale Silver Rattasepa suurepärasele artiklile Sirbis, Antidualism – üks igatpidi tore mõtteviis, mis võttis mult kõik võimalikud targemad sõnad suust. Soovitan lugeda terves mahus, ja olgu mu ülaltoodud praktiku-näited siis vaid vana teadmise illustreerimine kaasaegses kontekstis (ühe teise hiljutise Memokraadi-postituse vaimus). Aga lõpulõigu tahaksin otse Rattasepalt tsiteerida siiski:

“Dualismivastane mõtlemine on üks tõeliselt tore mõtteviis, kuna aitab meil mõista aina rohkemat, näha aina enamat. Absoluutse, inimesest sõltumatu tõe võimalikkusest või isegi vajalikkusest loobumine aitab meil paremini aru saada[...], kuidas keel mõjutab kogemust, kuidas teadmised tekivad väga paljude osaliste – asjade endi, nende tajumise ja kogemise, nendest rääkimise ja nende peale mõtlemise – ühistöös. Tundkem siis pigem rõõmu selle äratundmise üle, et keeldumine surumast kogu oma arusaama maailmast vastandlike sõnapaaride raamidesse aitab meie mõtlemisele tublisti kaasa, ei lase meid langeda „algoritmilisse” mõtlemisse, vaid aitab tõepoolest muutuda tundlikumaks tegelikkuse erinevuste suhtes.”

Ehitame tooteid, firmasid ja riiki – ja hoiame au sees ka seda, kui keegi meist võtab vaevaks teistele meie edusammudest ja plaanidest rääkida, ja neid teisi isegi vaatama kutsuda. Tigedast vaikimisest olematuseni on liiga lühike samm.

Hiiliv Triikraud töötas kõrgete lagedega majas, kus ta käis mööda seinaveeri ning varitses inimesi. Sellest oligi ta oma hüüdnime saanud, et ta tavatses kardina tagant välja karata ning lajatada kolleegi kätte paki paberilehti, mis olid servast servani strateegilist juttu täis kirjutatud. Kui ma ütlen servast servani, siis ma ei mõtle tavalist täistrükitud paberilehte, ma mõtlen sõna otseses mõttes lehte, millel tekst algabki täpselt kõige ülemisest lehekülje nurgast ja lõpeb kõige alumisest. Ilma äärteta. Ilma lõiguvahedeta.

Oli inimesi, kes püüdsid Hiiliva tekstidele pihta saada, neist midagi õppida, kuid see lõppes tavaliselt nii, et inimene leiti maja seina lakkumas ning karjumas sõnu nagu “pikaajaline” ja “arengukava”. Lisaks sellele, et Hiiliva tekstid olid nagunii keerulistel teemadel, puudus neis ka igasugune kristlik halastus ja vastutulek inimmõistuse loomulikule vajadusele millestki aru saada, sest ta kasutas tekstis võimalikult palju sulgusid, lühendeid ning viiteid keerulise nimega seaduse muutmise seadustele.

Selle loo puänt on, et Hiiliv soovis ju head, ta tahtis jagada mingeid teadmisi, mis olid teda isiklikult  kirgastanud. Kuidas te siis ei mõista, kui vajalik ja huvitav see kõik on, mida meile viimasel konverentsil räägiti! Ta ei saanud aru, et selline intensiivne jagamine võib olla teistele hirmutav. Et teistel on omad elud ja omad vaatenurgad. Kui inimesed hakkasid oma arvamust esitama, siis ta hakkas valjemini rääkima, kui inimesed hakkasid tema eest lausa põgenema, siis ta hakkas neid varitsema. Tegi asja, et kokku sattuda. Hoidis neil teksapüksi värvlist kinni.

Ma tean ühte bioloogi, kes tunneb peast kümmet tuhandet bakterinime ning seda nii eesti, ladina kui ka saksa keeles. Kui ta neist  rääkima jääb, ja ta alati jääb, siis on see alguses väga huvitav, kuid umbes poole tunni pärast muutub kurnavaks ja kolme tunni pärast peaaegu väljakannatamatuks, sest ta ei peatu  enam hetkekski. Ükskord sõitsime koos temaga ühes väikebussis ja ta jäi poole sõna pealt lõpuks magama. Hoidsin pöialt, et ta enne Tallinnat ei ärkaks, kuid Mäo kandis sõitis buss üle teekonaruse ning ta jätkas poole sõna pealt juttu edasi “…llel bakteriliigil on hämmastav kohanemisvõime”.

Tema jutt oleks olnud talutavam, kui ta poleks pruukinud nii palju erialaspetsiifilisi sõnu. Erialaterminitega liialdavad paljud inimesed, kes tahavad jagada vaimustust oma tööst, kuid selles professionaalses hellushoos muutuvad nad lämmatavateks.

Nende hulka kuuluvad juristid, energeetikud, kunstiteadlased, IT-mehed, riigiametnikud, suhtekorraldjad ja nii edasi. Nad ütlevad  tuumikvõrk, sokkel ja keevkiht, kuid sõnade tähendus pudeneb mittepühendatute seltskonnas laua alla nagu halb nali. Nii on näiteks humanitaaride lemmiksõnadest “diskursus” ja “paradigma” saanud juba aastaid tagasi tõkkepuu, mis peletab teksti juurest eemale nii mõnegi muidu huvitatud lugeja.

Jah, need humanitaarid. Enamasti näeb asi välja nii. Sa näed mingeid inimesi täiesti normaalsel kujul midagi arutamas, kuid siis traavib nurga tagant komistades välja keegi tegelane, kes teatab juba jooksu pealt, et “aga seda juttu rääkis juba Herbert Marcuse 1956. aastal ning muideks, ma ise olen ka sel teemal sõna võtnud Akadeemia 1992. aasta numbris”. Iseenesest võib seda pidada huvitavaks lisamärkuseks, kuid selgub, et kui lähed siis koju ja loed Marcuse’i teose läbi, on kuju juba tsiteerimas Heideggeri ning ta ei kavatsegi asja enda arutamise kallale asuda.

Heidegger on eriti ohtlik, sest paljudel tekib juba pärast Sein und Zeiti esimese kuue lehekülje lugemist tahtmine leegitseva põõsana seltskonda tormata ja proovida aplikeerida Heideggeri kõigile teemadele alates juustu kvaliteedist ja lõpetadest Tallinn-Tartu maantee kaherealiseks ehitamisega, mõtlemata, et see võib see hakata tapma teiste inimeste jutustamise flow-d, mürgitama mõistmise atmosfääri.

Kui me vaatame, kuidas parimad õpetajad tegutsevad, siis nemad küll mõistavad, et inimkond seisab hiiglaste ja nende hiiglaslike teadmiste õlgadel, kuid nad teavad, et teadmiste edastamises on siiski tähtsal kohal kontekst. Tähendab, et olulised teemad tuleb iga uue põlvkonna jaoks uuesti läbi arutada. Panna uuesti seostesse, sisustada näidetega. See ongi Hiilivate viga, et nad arvavad, et mapitäis  tsitaate räägib ise. Ei räägi ning ei rääkinud ka neile, kui nad nüüd meelde püüavad tuletada oma juuraõpingute esimest kursust või esimest praktikat tehnikumis.

Ajalugu ja suurkujusid tuleb uurida pidevalt, tõlgendada pidevalt, sest arusaamine ei saa kunagi valmis tänu muutuvale kontekstile. See on põhjus, miks ikka ja jälle korduvad motiivid jõuavad inimesteni tänu uutele autoritele, kes suudavad need käima lüüa just oma kaasajas. Mida me suurkujudest räägime, isegi kui mingi teema on ühiskonnas kellegi arvates seitsme aasta eest läbi arutatud, tuleb teema juurde vajadusel siiski tagasi tulla ning asjad uuesti läbi arutada ja selgitada, mitte lõpetada diskussiooni väitega, et “ah, sellest on juba räägitud”.

Kõigile meeldib kuulata Aleksei Turovskit. Kõigile meeldisid Juri Lotmani vestlused Vene kultuuriloost. Aga miks? Sellepärast, et on inimesi, kes edastavad  teadmisi, pöördudes aupaklikult kuulaja poole, kasutades seoseid ja luues arusaamist tükkhaaval.

Kui Rein Raud (nali võib siinkohal tekkida täiesti kogemata) sai Tallinna Ülikooli rektoriks, oli tema ideeks muuta see ülikool linna intellektuaalseks keskuseks. Mulle selline ettekujutus ülikoolist meeldis. Nagu mulle meeldib ka ettekujutus akadeemilisest ülikoolist, kus tehakse süvateadust. Mõlemaid on vaja, kuid intellektuaalse keskuse eesmärgiks on muuhulgas populariseerida teadust, tuua see rahvani, avada loenguteruumid ning muuta avalik diskussioon põnevaks. Kui mõne tuhande inimese väljakiskumiseks horoskoopide infoväljast on tarvis muutuda pisut populaarteaduslikumaks, siis mina olen nõus.

On muidugi tõsi, et iga ekspert ei saa olla populaarteadlane, vahel üks isegi välistab teise. Ning nagu hiljutine Pealtnägija teemaline postitus näitas, võib lihtsustus ise samuti olla korrumpeerunud. Mõni akadeemik kirtsutab nina, kui talt nõutakse jutu seostamist konkreetse olukorraga. Lihtsustus on mõne distsipliini vaenlane, sest lihtsustusega kaob liiga suur osa peamisest ideest. Ja võib olla ka nii, et maailma kõige targem mees võib olla samas kehv seletaja ning siis on meie mure on pingutada, et ta üles leida ning temast aru saada. Ei saa ega tohigi oodata, et kõik teadmised tuuakse kandikul kätte. Aga see ei ole ju ometi see, mida ma silmas pean, sest  loogika ei toimi vastupidi – keerulise ajamine ja kontekstist mööda rääkimine ei loo väärtust automaatselt ja iseenesest.