Loen peaminister Ansipi arvamust, et Tööandjate manifest on “kohatu dokument, mis lõhub sidusust meie ühiskonnas.” Naljakas väide. Et kes siis praegu sidusust lõhub? Tööandjad on ju ise üks sidusgrupp ühiskonnas ja nende sõnavõttude kohatuks tunnistamine lõhub kindlasti samuti sidusust aga selle juurde veel allpool tagasi.

Tundub, et kogu mõttevahetus sisaldab vastuolusid ja möödarääkimisi mõlemalt poolt. Humoorikas oli see, et peaminister avaldas kahtlust, kas manifest on legitiimne ettevõtjate arvamus: “Usun, et manifesti autorid ei esinda Eesti ettevõtjate enamuse mõtteid” (ÄP).

Samuti ei olnud ettevõtjad seepeale kindlad, kas peaministri reaktsioon oli ikka tema enda oma. Valdo Kalm: “Teate, ma arvan, et selle vastuse koostas Ansipi staap. Seal on tal ju päris palju inimesi tööl. Ma ei taha lihtsalt uskuda, et olukord nii hull on. Jah, ma usun, et seda vastust peaminister nüüd päris ise ei kirjutanud” (ÄP).

Kuskil on järelikult mingi deus ex agendum või autopiloot, mis iseennast kehtestab, kui inimesed on samal ajal maal? Oodake vaid, kuni nad tagasi tulevad, siis tuleb õigete ettevõtjate manifest, millele vastab õige peaminister!

Olles siiski piisavalt kaua siinkandis ringi liikunud, usun ma, et mõlemal puhul on tegemist siiski päris inimestega, ettevõtjad said kokku ja panid oma arvamused kirja ja peaminister vastas neile ise. Pigem on mõned vaoshoitumad peaministerlikud avaldused kellegi teise tehtud … karmimad ütlused meediale saadetud vastustes on enamasti ikka juhi enda omad.

Ka minul on kõhklusi, kas manifesti täielik elluviimine muudaks Eesti elu paremaks. Võib ju karta, et  kui kõik tööandjate ettepanekud täita, siis elaksime riigis, mis meenutaks tammsaarestatud versiooni lasteulmejutust Totu kuul. Töölepingud oleksid nii paindlikud, et vallandada saaks päevapealt ja ravikindlustus oleks enda kanda. Haridus oleks tasuline. Toetusstreigid oleksid keelatud, pensionile ei saa (või ei saa enne kui ära sured) ja nii edasi.

Teisest küljest aga ei saa ma aru, miks see dokument ei ole üldse arutamist väärt, kui see räägib samas ka aktiivsetest tööjõuturumeetmetest, Eesti keskkonna avamisest välistööjõule, tasakaalus eelarvepoliitikast, stabiilsest maksusüsteemist ja muudest sellistest asjadest. Juba pensionide ja tööjõulise elanikkonna küsimuski on väga oluline ja kui tööandjate jutt ei ole hea, siis oleks ikkagi nüüd, valimiseelsel perioodil väga tähtis ja oluline kuulata, milline on siis erakondade lahendused sel teemal. Ma tõesti ei tahaks, et jutt viidaks mingile mugavale teemale, mis reklaamibüroodes juba ette on valmistatud.

Minule meeldiks dialoog just neil teemadel ja minule meeldiks see just nüüd enne valimisi. Minule meeldiks pigem peaminister, kes suudaks seletada, mis talle meeldib selle dokumendi juures ja mis mitte ning seepeale teha ettepanekud diskussiooni edasiseks korraldamiseks.

Muidugi võiks ka Tööandjad olla juba oma tekstis vähem enesekesksed ning rohkem deklareerida ka seda, mis väärtusi nad saavad ühiskonna teistele liikmetele tagasi anda. Andres Võrk PRAXIS-est ongi öelnud, et tööandjate manifest on nagu üks suur piits ning selles ei ole ühtegi sammu, mida tööandjad ise teeksid vanemaealiste töötajate heaks. Mulle tundub samuti, et tööandjad oleksid võinud oma manifesti ka endapoolseid kohustusi rohkem kirjutada.

Vaid paari päeva pärast, 11. septembril möödub 450 aastat sellest hetkest kui Mustpeade vennaskonna juhtimisel tungis 250 ratsanikku ja 500 jalameest Tallinna väravaist välja, et tagasi lüüa 6000 Vene piirajat. Mustpeade vennaskond oli tolleaegses mõttes kaupmeeste ja ettevõtjate organisatsioon ja nad andsid endast sel päeval palju.

Selle loo moraal on loodetavasti see, et sidusus sünnib läbi erakordsete sammude ja läbi tõelise soovi midagi muuta. Nagu ka peaministri puhul peaks sidususest rääkimisega kaasnema ka tõeline soov midagi siduda.

Ma teen jälle reklaami Väike-Ameerika Häälele,  sellele vaprale ajalehele, mida antakse välja Uue Maailma Seltsi poolt Tallinnas. Seekord on minu meelest ilmunud seni kõige parem number, ever.

Minu lemmiklood on “Kalamaja krahv ja kojamees” ning Uue Maailma seltsimajas ankrusse jäänud maailmarändur Jimbino “Mozart” Vegani pikem tekst “Mis loom on tänavamuusik ja kuidas teda toita”.  Selle juures on ka Jimbino enda illustratsioonid.

Lisaks kirjutasin ma ka ise väikese essee nähtamatutest kohtadest ning kaasautoreid on  selles numbris Jürgen Roostest Jan Kausini ja ma pakun, et seda restorani, mida Aivo Vaske seekord arvustab, paljud küll ei tea. Värske numbri saab pdf-ina kätte siit, kuid ilmselt on lehte paberil võimalik leida ka Uue Maailma festivalilt, mis kohe algab.

]]> http://memokraat.ee/2010/09/vaike-ameerika-haal-laheb-uha-paremaks/feed/ 0 http://memokraat.ee/2010/09/vaike-ameerika-haal-laheb-uha-paremaks/ http://feedproxy.google.com/~r/Memokraat/~3/U0AsuD9ox8g/ http://memokraat.ee/2010/08/singulaarsust-oodates/#comments Mon, 16 Aug 2010 07:52:28 +0000 Daniel http://memokraat.ee/?p=948 Daniel Vaarik

Ma olen San Franciscos,  futuristlikul üritusel Singularity Summit 2010, mille teemaks on lähituleviku tehnoutoopiad. Või düstoopiad. Äge. Saalis istub muide inimene, kellel on särgi peale kirjutatud “Tahan endale sünteetilist keha”.

Singularity Summit on koht kus nohik seisab kõrvuti miljonäriga, populaarteaduslik visionäär ja tippteadlane vahetavad laval kohti ning fuajees müüakse Nooka kellasid neile, kes tahavad eriti tulevik välja näha. Selles katlas liigub aga huvitavaid ideid. Hoolimata sellest, et minu akadeemiliseks huvialaks on tehnoloogiline kultuur, tunnen ma konverentsi vaheaegadel inimestega rääkides nagu oleksin peategelane filmis Waking Life, kes proovib üles ärgata.

Jutukatked vestlustest erinevate inimestega. “Meil on töötav neuroniprotees, mikrokiip, mis suudab sujuvalt vahetada infot inimese ajuga…”, “…minu eesmärgiks on välja arendada tehisteadvus…”, “…kui Antonio Damasiol oli õigus, siis aju simuleerimisest ei piisa teadvuse ülekandmiseks, simuleerida tuleb ka keha…”, “… on olemas bakterid, mis söövad CO2 ja kakavad puhast bensiini oktaanarvuga 98…”, “…ma müüsin selle programmi IBM-ile maha 40 miljoni dollari eest…”.

Ühel hetkel tuleb laua juurde higistav rohelise särgiga noormees, kes hakkab rääkima vajadusest luua rahvusvaheline koalitsioon, mille eesmärgiks on inimea pikendamine nii viis korda. Ta räägib kiiresti nagu ikka inimene, kes kardab, et teda ei kuulata. “See organisatsioon peaks minema poliitikasse!” ütleb ta. Riight… nüüd läks vist nohikumeeter pisut käest ära. Rahvas pudeneb vaikselt minema. Roheline särk tõmbab järgmise laua juurde.

Steve Mann on akadeemiline küborg Kanadast, kes käib ringi kaamera peas ning laseb teistel inimestel näha sedasama, mida ta ise näeb.

Foorumit korraldava Singularity Institute‘i eesmärk on tehnoloogiliste muutuste suunamine selles suunas, et need ei oleks inimvaenulikud. Uksed on lahti nii tehnooptimistidele kui -kriitikutele ja kuigi asi kisub kohati kirjuks, on esinejate tase üldiselt  kõrge. Programmist saab järele vaadata, kui ei usu. Mitmed inimesed tutvustavad avastusi, mis ilma igasuguse kahtluseta muudavad ühel hetkel inimelu tundmatuseni. Publik  lähtub selgelt eeldusest, et uued teaduslikud avastused ja tõed ei ilmu välja mitte mingite vaidluste kuldse keskteena, vaid nad jõuavad meieni fantastiliste ja uskumatutena.

Vaadates debatti, siis  tavaline on muidugi see, et kui lavale tuleb tõsiteadlane, näiteks Dennis Bray, siis ta pigem kärbib visionääride optimismi kasvõi inimaju emuleerimise osas nii 50 aasta võrra aga ka tema ei välista põhimõtteliselt midagi.

Millest me siis ikkagi räägime? Eilse päeva peasineja Ray Kurzweil on kunagi varem väitnud, et 1000-aastane inimene on juba sündinud ning tundub, et ta oleks ilmselt kohe valmis oma teadvuse arvutisse laadima, kui see võimalik oleks. Ta ei näi kartvat, et ta võib seal näiteks Facebooki kinni jääda ning peaks siis igaveseks ajaks igavesti Farmville’is rügama. “Laske mind siit välja, ma olen Ray, Ray siin!”. See võiks olla paras põrgu ja on neid, kes peavadki Kurzweili pimedaks optimistiks.

Samas täidab ta lihtsalt ühte rolli, mida on vaja täita ning teeb seda üpris meediasõbralikul moel. Ta näeb natuke välja nagu keskealine Lennart Meri ning  sellega analoogia ei peatu, me kõik teame, et Hõbevalge ei olnud akadeemiliselt korrektne, ometi pakub see siiamaani eestlastele tugevat visiooni sellest kes me oleme, kust me tuleme jne.

Natukese aja eest lõppes just Lance Beckeri ettekanne surmast  ja inimese elustamisest pärast seda kui ta on 30-60 minutit tavamõistes surnud olnud. Millal me siis tegelikult sureme? Avastuse rakendamine ei vaja mingit tehnoloogiat, mida põhimõtteliselt olemas pole, lihtsalt tuli välja, et kui inimene on kliiniliselt surnud, ei tohi teda kohe käima lüüa, vaid ta tuleb üles äratada hästi rahulikult, et laadida maha mitokondriasse kinni jäänud elektronid. Ma loodan, et Eesti traumapunktide töötajad loevad seda postitust!

Kuulates loengut surematusest

Regenereeruvad jäsemed? Põhimõtteliselt pole see võimatu, kui me suudame neutraliseerida oma kehas ühe proteiini nii, et sellest ei teki muid kõrvalmõjusid. Kui aga taasgenereeruvad rakud juba olemas, siis teoreetiliselt on võimalik ka surematus. Surematus on üks teaduslik-tehnilise progressi peaauhindasid ning siin konverentsil räägitavad võimalused immortaliseeruda jagunevad siis infotehnoloogilisteks (inimene suudab ennast kuidagi laadida arvutisse või sünteetilisse kehasse) või siis bioloogilisteks (leitakse võimalus inimese eluea pikendamiseks tema keha vastupidavaks muutmise kaudu).

Teine suur auhind on muidugi universaalse tehisintellekti (artificial general intelligence) loomine. See on see koht, kus vestlused hakkavad tihtipeale omandama semireligioosset tooningut ning ettekannete slaididele ilmuvad sinised kiirgavad objektid, mille keskel lehvitavad tiibu ingellikud poolläbipaistvad olendid – sünteetiline mõistus või siis inimese ja AI liit. Probleem on seejuures see, et miks peaks mingi superintellekt omama meiega sarnaseid väärtusi ja miks ei peaks ta ühel hetkel teatama, et inimene on proteiini raiskamine ja seega üleliigne?

Olenevalt koolkonnast on singulaarsusel  mitu  üsna sarnast definitsiooni, mis küll omavahel pisut vastuolus olles väidavad  seda, et inimkonda ootab ees meeletu tehnoloogilis – intellektuaalne hüpe. Levinud arvamuse kohaselt on sündimas tehislik superintellekt, mis ületab võimsalt tänase inimmõistuse taseme. Ray Kurzweilil on valminud ka singulaarsuse tulekut ennustav film “Singularity is near”.

Primitiivsel AI-l põhinev rääkiv ja suhtlev robot, kes erinevalt mõnedest teistest ei aja südant pahaks.

Singulaarsuse ideel endal on ka tugevaid kriitikuid, kes ei eita küll singulaarsuse võimalust, kuid hoiatavad selle võimalike tagajärgede eest. Raamatus You Are Not A Gadget, kirjeldab Jaron Lanier, et singulaarsuse ülistamine on ohtlik kahel põhjusel. Esiteks, tehnoloogial ei ole põhimõtteliselt moraali ning ta ei ole seetõttu ei hea ega halb. Seepärast ei saa öelda, et võimalik singulaarsus on kuidagi kindlasti inimeste jaoks hea (nagu ei saa ka öelda, et see on ilmtingimata halb). Moraali puudumise tõttu on see protsess kontrollimatu.

Teiseks, kui me usume, et singulaarsus on lähedal ning head masinad võtavad meie eest juhtimise üle, juhtub meiega sama asi, mis religioonifanaatikuga, kes loobub igapäevaasjadele mõtlemast, kuna paradiis on nagunii lähedal. Kas me tahaksime, et tuumajaama töötaja istuks käed rüpes, sest singulaarsus on tulemas?

See toob meid väga olulise teemani ehk siis selleni, et kui utoopiaid hakatakse liialt tõsiselt ellu viima, lõpevad need tavaliselt äärmusega ja vahel  Lenini, Stalini, Pol Poti või millegi veel hullemaga. Nohiku ja gadgetifriigi nägu polegi sel juhul enam nii süütu. Tehnofanatism ning selle nimel tehtavad ohverdused võivad olla lihtsalt titesammud ühiskonna suunas, mida me ei taha. Tavaline on ka see, et kui mingi tehnoloogia arendatakse välja häid eesmärke silmas pidades, siis leidub kiiresti keegi, kes oskab sellega teha midagi halba ja ka vastupidi (vaata: kirves, kübersõda).

Hüpoteetilise singulaarsuse tulekuga võimenduvad põhimõtteliselt kõik riskid ning me ei tea, mis kimäärse asja me võime üles äratada. Kui te olete näiteks just ära unustanud globaalse soojenemise, tuumaterrorismi ja selle, et maavarad võivad otsa saada, on hea oma paranoiat toita mõtetega sellest, et mis saab maakerast siis kui millalgi tulevikus peaksid lahti  pääsema isereplikeeruvad nanotehnoloogilised masinad, mis katavad maailma ühtlase halli ligakihiga. See on siis niinimetatud “grey goo” stsenaarium.

Vanameister ja šarlatanide paljastaja James Randi  lõpukülalisena: “Olete loonud siin toreda mõiste nagu singulaarsus. Mul saab olema jälle tegemist, sest varsti tekib igasuguseid kloune, kes proovivad seda oma müstikavankri ette rakendada”.

Okei. Vaadates kõike seda tehnoloogiat võimalikult kainelt, tuleb nentida, et põhimõtteliselt me (inimesed) jätkame seda, mida Prometheus tegi (varastas jumalatelt tule), kisume lahti seda, mis pole päris lubatud (Pandora laegas), lendame seal, kus Ikaros (päikesele liiga lähedal) ning teeme diile nagu Faust (kellegi või millegiga, mis on meist palju võimekam ja kelle moraal on meie omast erinev).

Kuid teisest küljest tuleb nentida, et kuna me oleme inimesed, siis me ei saa seda vältida. Tehnoloogia areng ei jää sellepärast seisma, et mõned seda kardavad. Liiga hilja. Ning võtku siis maast esimene kivi see, kes ei kanna prille (nägemistehnoloogia), ei loe raamatuid (mälutehnoloogia), ei sõida jalgratta või autoga (transporditehnoloogia). Kui seda üles ei tunnista, siis ühe asjaga olete ikkagi vahele jäänud, selle blogi lugemiseks peate arvutit kasutama.

Põhimõtteliselt on iga inimene juba täna teatud määral küborg ehk masina ja inimese liitorganism ning parim, mis me teha saame on kujundada selle liidu tulevikku võimalikult selge pilguga ja hoolikalt riske kaaludes. Või siis niipidi öeldes – kui tõesti peaks olema piisavalt kõrge tõenäosus, et saabub singulaarsus, siis ei tohiks see mitte kuidagi olla üksikute tehnohuviliste teema.

P.S. Päris hea singulaarsuse teemaline lugemislist on ka siin.

P.P.S. Singularity Summiti üks kahest tähtsamast sponsorist oli muideks Eesti ettevõte Ambient Sound Investments ja brošüür ei pidanud paljuks eraldi ära märkida Jaan Tallinna abi.

2. augustil ajakirjandusse jõudnud teade IRL-i vastuseisule mitteabielulise kooselu õiguslikule reguleerimisele vallandas Eesti meedias artiklite laviini, mille üks viimaseid seisukohavõtte tuli haridusminister Tõnis Lukaselt, kes värskel valitsuse pressikonverentsil üsna lambist homo-teema üles võttis ja teatas, seoses Hollandi plaaniga anda välja kooliõpikud, kus käsitletakse samasoolistest paare sama iseenesestmõistetavalt kui heteroseksuaale, järgmist:

“Mina arvan, et vana maailma väljasuremisstrateegiaid üle võtma ei peaks ja niisugust õppematerjali ei tule ja meie kool ei vaja. Kuigi see ei välista, et ka meil ilmub lähiajal mõni tark, kes nõuab, et Luts aetaks hauast üles ja kästaks tal “Kevade” ümber kirjutada nii, et Arno osa aega vähemalt Teelega käimise asemel käiks ka näiteks Kiirega.”

Minu esimese reaktsiooni võttis üsna hästi kokku samal pressikonverentsil viibinud rahandusminister Jürgen Ligi, kes Lukase peenest huumorist mõneti rabatuna küsis oma kolleegilt haridusministrilt: “Millest sa räägid?” Asja üle veidi pikemalt järele mõeldes ning Lukase hilisemaid selgitusi lugedes tuli aga pähe päris mitu erinevat tähelepanekut, mõned lõbusamad, mõned kurvemad.

Ajakirjandusse jõudnud kajastus Lukase etteastest on napp ja seega on täiesti võimalik, et haridusminister on tegelikult märksa terasem ja taibukam inimene, kui need avaldatud repliigid arvata lubaks. Seega ei tahakski ma siinkohal hakata lahkama homoseksuaalsuse teemat laiemalt ja näiteks arutleda selle üle, kui mõistlik on kartus, et koolides homoseksuaalsuse mitte-hinnanguline käsitlemine võiks viia inimkonna (või siis kasvõi rahvuse) väljasuremiseni. Küll aga võiks pöörata tähelepanu hr. Lukase Lutsu-interpretatsioonile.

Hr. Lukas näib arvavat, et Eesti koolides ei ole homopropagandal kohta ning et “Kevade”, vähemalt seni, kuni mõni tark pole Lutsu hauast üles ajanud, kannab uhkelt heteroseksuaalsuse lippu. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olen “Kevadet” päris mitu korda lugenud, polnud ma siiani tõesti osanud seda normatiivse seksuaalkäitumise võtmes näha. Aga okei, kui haridusminister arvab, et see võiks olla üks Lutsu romaani kandev telg — mis siis ikka, otsime välja mõne aasta vanuse “Kevade”-teemalise nupu Veiko Märka sulest, mis käsitleb muuhulgas õpetaja Lauri seksuaalsust. Aga see tähelepanek kuulub kindlasti nende lõbusamate märkuste hulka ja siinkohal jääb üle vaid loota, et mõni tark ei pea nüüd vajalikuks Lutsu hauast üles ajada, et õpetaja Laurile koju kolm last ja ootav abikaasa kirjutada — mine muidu tea mismoodi sellise romaani lugemine tärkavat noorsugu ja seeläbi Eesti demograafiat mõjutab.

Mõneti kurvem on aga vast see, et ilmselt ei ole haridusminister Lukas märganud, et Emil Tode “Piiririik” on Eestis gümnaasiumitasemel päris mitmel pool kohustusliku kirjanduse hulgas. Või siis pole ta tähele pannud, et “Piiririik” on gay-romaan. Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et seda pisikest fakti on tegelikult üsna lihtne mitte märgata — kuivõrd selline (mööda)lugemisvõimalus on autori poolt romaani taotluslikult sisse kirjutatud. “Piiririik” on jutustatud minavormis, mis Eesti keeles võimaldab tegelase sugu mitte välja tuua ja seega on hea tahtmise (või siis nii tekstilise kui kontekstuaalse tuimuse) korral võimalik eeldada, et peategelane on naissoost. Nii ma ei teagi, kumb variant oleks traagilisem — kas see, et Lukas ei tea, et “Piiririik” kuulub Eesti kaasaegse kirjanduse kaanonisse, või siis see, et ta pole aru saanud, millest see raamat räägib.

Mündid on inimesega nii kaua olnud, et enamus mõtleb neist kui tüütusest, mis teeb tasku raskeks, tekitab lennujaama turvaväravas probleeme. Eesti puhul on veel see häda, et 1-krooniste väärtus on nii madal, et sellega pole õieti midagi peale hakata. Natuke tõsisemaltvõetavaid 5-krooniseid ei ole aga eriti ringluses.

Vaid mõne kuu pärast tulevad Eestisse aga mündid, mis on palju kõvemad tegijad. 2- eurone on rohkem väärt kui meie Tammsaarega paberraha!

Kindlasti on selle taga terve teadus, kuidas rahasüsteem ja konkreetsete müntide või sedelite väärtus mõjutab igapäevaelu, kuid ma usun, et mobiilse parkimise innovatsiooni sünd just Eestis ja nii varakult, oli tingitud sellest, et Eesti mündid olid liiga madala väärtusega, et nendega parkimise eest maksta. Paberraha võtvad automaadid olid omal ajal samas liiga kallid, et mõni linn neid osta suutnuks. Nii ei saanud parkimise eest õieti kuidagi mugavalt maksta ja seega oli meil väga selge  motivatsioon mobiilse parkimise süsteemi välja arendamiseks. Seega, teatud valdkondade innovatsiooni seisukohalt oli isegi hea, et meil ei olnud suure väärtusega münte.

Kuid milliseid positiivseid või negatiivseid muutuseid võivad tuua meie ellu kõvad euromündid? Teen otsa lahti:

+ Tänavamuusikute sissetulek võib kasvada, sest inimesed tahavad väiksematest müntidest lahti saada, kuid isegi väikeste müntide väärtus on kõrge ja see soosib muusikuid. Ehk tekib neid isegi senisest rohkem?

+ Lõpuks ometi saab lihtsaid müntidel põhinevaid teenuseid arendada. Paljud neist olid seni liiga vähetähtsad, et neile mobiilne makselahendus ehitada aga nad on põhimõtteliselt siiski vajalikud (Näiteks erinevad avalikud tualetid või müügiautomaadid). Teisest küljest muidugi kui möödub veel paar aastat, on  e- ja m-maksevahendid  juba nii arenenud, et ilmselt enam vahet pole. Nii et kioskite müüjad ja wc-valvurid, mõelge juba varakult uue karjääriraja peale.

- Mõnede müntidel põhinevate pisiteenuste hind tõuseb, sest seda on nüüd lihtne tõsta. Avalikus tualetis küsida 50 eurosenti pole ilmselt mingi probleem aga see on juba peaaegu 8 krooni.

Või mis.

Kui tihti te kuulete ütlemist, et muidu oli normaalne artikkel aga pealkiri oli ikka täiesti debiilne? Kui jagate sama kogemust, siis lugege edasi, sest ka minu arvates on pealkirjad üks ebameeldivamaid külgi tänase Eesti ajakirjanduse juures. Pealkiri peab müüma, öeldakse ajakirjanikule ülemuste poolt. Tihtipeale ei usaldatagi pealkirja panemist loo autorile, vaid antakse toimetajale teha, või vähemalt nii väidavad paljud ajakirjanikud, kui neid sel teemal pinnida. Vahel lükatakse see vabandus ilmselt ette ka puhtast mugavusest, sest pealkiri on tegelikult ikkagi enda pandud.

Aga avaldame siinkohal siis suurema osa Kristina Männi kirjast Eesti Ekspressile (paari lauset on võrreldes originaaliga avaldamise tarbeks ka täpsustatud ja toimetatud). Head lugemist.

Tere, Sulev Vedler

Lugesin Eesti Ekspressist Teie artiklit „MTÜde räpased saladused“, mis tekitas minus imestust ja pahameelt. Mul ei jää muud üle kui teha Teile etteheiteid ja parandada eksitavaid väljendeid.

Kõigepealt taustaks, et algatus selle seaduse tegemiseks on tulnud ühenduselt endilt. Ülemöödunud aasta alguses, kui seadusemuudatus vastu võeti, kirjutas EMSLi juhataja Urmo Kübar “Äripäevas”: „/—/ ühendused kirjutasid sama juba 2002. aastal Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni. Adekvaatne ülevaade võiks meil juba aastaid olla, kuid seni on riik alati leidnud ettekäändeid venitamiseks, jätkates samal ajal mugavat retoorikat läbipaistmatust kolmandast sektorist – otsekui me tahaksime läbipaistmatud olla!“ (http://www.ngo.ee/20455).

Seadus jõustus küll alles sellest aastast, kuid palju ühendused (Eestis kokku üle 30 000) on oma aruandeid, sh finantsaruandeid avalikuks teinud kaua: suuremal osal ei ole suurt midagi varjata ja nad on huvitatud sellest,  et eelarvamuste ja põhjendamatute (kuid võimalike) süüditustega ennetamiseks olla nii avatud, arusaadavad, selged ja vastutustundlikud kui võimalik. See seadus tegi andmete avaldamise lihtsalt kohustuslikuks. Lisaks, kuigi sõltumatu audiitori kohustus on Eestis seni ainult sihtasutustel, on hulk eeskostega tegelevaid ja oma valdkonna juhtorganisatsioonid ammu vabatahtlikult end auditeerida lasknud.

Teiseks, olete terve artikli ja peakirja rajanud ainult kolmele näitele. Esimene neist on spordiselts, mille aususes ja finantside arusaadavuses on meedia kahelnud juba kaua aega. Teiseks näiteks on ettevõtlusorganisatsioon pangaliit, kus sissetulek tuleb peamiselt liikmetelt, kes valivad juhataja ning määravad ka tema palga. See on ühenduse, tema liikmete ja juhatuse/ nõukogu oma asi kui suur on juhataja palk. Tõsi, teatud ühendused (eelkõige avalikes huvides tegutsevad) peavad Eesti kodanikuühenduste eetikakoodeksi järgi heaks tavaks, et sissetulekud ei riivaks õiglustunnet ja oleks tasakaalus nii ärisektoris kui ka avalikus sektoris makstavate töötasudega.

Kolmanda näite, Naerata Ometi, juurde tulen hiljem. Kuid kõik on ammu teada asjad ja seadus ei toonud küll midagi uut kaasa.

Järgmiseks, kus on öeldud või kirjas, et ühenduste juhtide ja töötajate palgad peavad olema madalad? Kindlasti ei ole põhjendatud imepisikesed palgad ainult seepärast, et tegutsemisvormiks on MTÜ, sihtasutus või seltsing. Ühendused saavad oma sissetuleku erinevatest allikatest: toetustena, annetustena, projektidest, lepingutest, ise teenides või vabatahtlikku tööd kasutades. Kui selle üle teostab järelvalvet ühenduse valitsev kogu (juhatus või nõukogu) ja kiidavad heaks liikmed ja toetajad, siis ei ole normaalses palgas midagi taunimisväärset.

Neljandaks, ja see on eriti kurb koht: artiklis on nii palju rõõmu, justkui oleksite õnnelik, et saite lõpuks ometi MTÜde räpased saladused paljastud. Eriti kurioosne on see suhtumine ja toon arvestades järgmisel lehel avaldatud tõsiselt head lugu, kust ja miks tuleb eestlaste viha ja vimm, mida igal võimalusel välja lasta. Te teete oma looga paha ühendustele, kellel pole räpaseid saladusi ja solvate inimeste head tööd ja tahet. Kui avastate, et kolme ettevõte juhid on sulid, mõni ajakirjanik kirjutab jama või poliitik saab karistuse korruptsioonis, kas sarnane pealkiri ettevõtete, ajakirjanike või poliitikute kohta oleks Teie meelest õigustatud? Minu meelest ei ole; see oleks  solvav ja vale.

Lõpetuseks ning see käib nüüd Naerata Ometi teema juurde: hea, et Te võtsite üles teema, kuidas raha annetustena mingi ülla või heategevusliku eesmärgi tarbeks koguv ühenduse seda peamiselt enda ülalpidamiseks kasutab. See on küsimus, millega ühendused nii Eestis kui mujal maailmas on ka ise kaua tegelenud ja arutanud, mis on hea tava ja protsent. Uurige ja analüüsige ning küsige ja kirjutage, kuid hoiduge üldistavate ja solvavate hinnangute andmisest kõigile nii kergelt ja põhjendamatult ühe mõõdupuuga. Leian, et endast ja oma lugejatest lugupidav ajakirjanik ei peaks seda tegema.

Mul on kahju, et Te lugu ei jäta muud võimalust kui reageerida ainult negatiivselt.

Head päeva,

Kristina Mänd
(olen Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogus ning juhin rahvusvahelise kodanikuühenduste liidu CIVICUS programmi, mis tegeleb ühenduste avatuse, aususe ja õiguspärasusega).

On asju, mis on igal pool meie ümber kirjas ja me arvame, et me teame seetõttu neist midagi. Näiteks vabadus. Kui  triviaalne aga samas kui keeruline! Ja vahel ma mõtlen, et kui paljud sellele demokraatia asjale pihta saavad ja siis kui lõpuks pihta saavad, kui paljud demokraatiat üldse tahaksid.

Just loen Icon Magazine’i, kus sõnastab seda probleemi Itaalia disainer Gaetano Pesce: “Demokraatia on midagi, mida me ei mõista veel väga hästi. Enamus inimesi mõtlevad, et demokraatia tähendab võrdsust. See pole tõsi. Demokraatia on erinevuste kaitsmine.”

Kunagi varem tsiteerisin Memokraadis filosoof Hannah Arendti raamatut The Origins of Totalitarianism ja see tsitaat sobib jätkuvalt hästi ka siia:

Tingimuste võrdsus, mis on küll kindlasti üks vajalik eeldus õiglusele, on kõigest hoolimata üks suuremaid ja ebakindlamaid ettevõtmisi moodsa inimkonna ajaloos. Mida võrdsemad on tingimused, seda keerulisem on seletada erinevusi, mis tegelikult inimeste vahel eksisteerivad…

2009. aastal kirjutasin kunagi natuke pikemalt Balti riikidest kui maandamata utoopiatest, kus samuti puudutasin  võrdsuse teemat. Ehk kuhu ma sellega tüürin? Valimised on tulemas, äkki ei olekski nii imelik ja piinlik kui avaks rahaloopimise ja ebakarismaatilise visioonitamise kõrval taas teemad nagu, et mida tähendavad demokraatia  ja võrdsus Eestis. Ja ei piisa ainult sellest, kui kaks Sotsiaaldemokraatliku erakonna liiget sellest kuskil Sirbis keeruliselt räägivad.

Andris Razāns ja Anvar Samost said hiljuti valmis Läti-Eesti suhteid kajastava raporti ning on väga oluline, et see dokument ei jääks lihtsalt kuskile sahtlisse, nagu hoiatas ka Läti politoloog Veiko Spolitis ajalehes Postimees.

Vahel tundub, et Eesti inimeste peades on Läti nagu lohutusauhind naaberluse alal. Eestlane tunneb kergendust, et meist lõuna pool pole Venemaa või Valgevene, vaid hoopis ohutud lätlased. On meeldiv, et need naabrid hääletavad meie poolt ka Eurovisioonil ning muidugi vahel hääletame meie nendegi poolt, kuid sellega tugevamad tunded piirduvad. Kui Lätil halvasti läheb, siis on see mõnedele inimestele ilmselt isegi kergendus – hea, et meiega ei juhtunud!

Võib olla on see ainult minu hinnang, sest värskeid ja põhjalikke arvamusuuringuid ma ei leidnud. Samas on tõsi, et uudised, mis räägivad, et Eestil läheb paremini kui tema Balti naabritel, müüvad lehtedes jätkuvalt hästi. See on tegelikult üks vana promonipp – kui tahta mingit statistikat paremini lehtedesse saada, siis tasub ära tuua ka võrdlus Lätiga. (Eriti hästi müüb siis, kui Läti on meist taga). Osa sellest on ilmselt iseloomulik kõigile maailma naabritele, osa sellest on ka mingi väikeriigi sündroom, kuid ka seesama Erisaate Läti teemaline ja tegelikult mitmetahuliselt irooniline  video siin postituse juures on saanud mingil põhjusel üle 200 000 kliki*.

Päris ametlikult ja paberil on Eesti-Läti olnud üldiselt heades suhetes, kuid pikka aega oli näha, et Eesti arendab suhteid pigem Soomega ning paar korda ütlesid mõned poliitikud selle ka avalikult välja. Räägiti ka sellest, et Balti riik olemine on Eestile ohtlik, sest “Baltikum” seondub nõukogude ajaga.

Näiteks Soome olevat olnud pärast 1918 aastat korraks ka kunagi Balti riik, kuid eemaldus sellest määratlusest sihilikult ning sidus ennast pigem skandinaavialiku ning põhjamaise kultuuriga. Sibeliusele ja Gallen-Kallelale toetudes ei olnud see ka keeruline. Soome rahvusprojekti käigus ehitati eelmise sajandi teisel poolel aga juba täiesti teadlikult ja suunatult Arabia tehaste portselani hõngulist põhjamais-soomelikku identiteeti. Soomel ongi tänapäeval läinud paremini kui Balti riikidel ja seepärast peaksime meie järgima Soome eeskuju ning proovima sellest Balti seltskonnast kuidagi välja pääseda, arvasid need inimesed.

Lisaks on meil Soomega sarnased soome-ugri juured, lätlased ja leedulased on aga indoeurooplased. Muidugi pole Balti riigid üksteises ka kunagi erilist julgeolekugarantiid näinud, pigem on kõigi usk olnud, et kui “jamaks läheb”, siis abi tuleb ikka kuskilt väljastpoolt, sest me oleme liiga väikesed, kuid… Me peame mõtlema, mis siis tegelikult juhtub, kui Eesti “tõmbab Baltikumist minema”, Leedu “tõmbab ka kuidagi Poola suunas”. Kelle suunas liigub Läti? … Õige vastuse väljamõtlemiseks ei pea olema eriline geenius. Seega peaks olema suhteliselt selge, et Baltikumi kui sellist lagundada ei pruugi olla Eesti riiklikes huvides.

Samuti on mõnevõrra lihtsustatud arvamus, et välissuhted peaksid olema ühekülgsed, suunatud loodesse või siis ainult kuhugi kaugele seitsme maa ja mere taha. Seda eriti riigis, mis asub kuskil maailma nuka peal nagu Eesti, kelle viimase saja aasta suhted idas asuva Venemaaga kuuluvad pigem geopoliitilisse thrillerisse.

Meenutagem ka, et Balti riikide elanikkond on umbkaudu 7 miljonit suur ning seda on umbes täpselt 5 korda rohkem kui Eesti elanikkonda. See on turg nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes.

Kõige rohkem ongi Balti koostööd arendanud äriinimesed, kelle jaoks on numbrid ilmselgeks ja märkimisväärseks motivaatoriks. Kuid vaatamata ärimeeste pan-Balti ringisõelumisele ja üksikute ametnike pingutustele on  Balti sõprus olnud pigem võimalus kui tegelikkus ning seda kinnitab ka raport.

Ma olen tööasjus Lätis rohkem käinud alates 2003. aastast, kuid oluliselt vähem kui Leedus. Minu suhted lätlastega on seni olnud head, eriti kui jutuks tulevad minuga ühevanused inimesed. Ning mõneski olukorras tuleb meelde kellegi ütlus, et eestlased ja lätlased on tegelikult sama rahvas, kellel on lihtsalt erinev keel. Ja tõepoolest, kindlasti on Cēsīs palju sarnasem linn näiteks Pärnule kui ütleme, Narva.

On muidugi ka selliseid asju, mis mind lätlaste puhul segavad. Näiteks paljud ärilised standardid tunduvad Lätis olevat lõdvemad kui suhteliselt põhjamaisema kultuuriga Eestis ning ausat maksumaksmist peetakse Läti äriringkondades pigem rumaluse- kui auasjaks. Ka korruptsiooni tundub Lätis olevat rohkem kui Eestis. Riigiline mõtlemine näib üldse olevat nõrgem, sest tuttavad lätlased mõistavad veel vähem kui tuttavad eestlased, miks peavad olema riigis sõltumatud institutsioonid nagu maksuamet, riigikohus, jne.

Ent enne kui me nende võrdluste üle rahvuslikku uhkust tunneme, mõtleme, mida see tegelikult tähendab Eestile. Ning ärgem unustagem, et nende samade arengute seemned on tegelikult meis endiski olemas ja lätlastest eristab meid vaid paar õnnelikku valikut ja ehk natuke tihedam suhe Läänega tänu sellelesamale Soomele ja tema televisioonile.

Novembris on tulemas Eesti-Läti koostöökonverents. Sellelt ootaks kõigepealt reaalset naabrite kõnetamist. Kui mõni hea retoorikaga poliitik suudab seal konverentsil läbi murda tavalistest, jäikadest viisakusväljenditest, unustada mõttetu Balti konkurentsimentaliteedi ja öelda tõesti midagi sellist naaberrahva kohta, mis jõuab kohale lihtinimesele, midagi sellist, mis leiaks ohtrat tsiteerimist, siis see oleks juba päris hea algus. Sest kuidagi on vaja inimestele selgeks teha, et koostööraportis toodud ideed on vaja tõesti ka ellu viia.

* Hiljem: Teine võimalik oletus on see, et neist klikkidest on suur hulk pärit Lätist.

Sõnaga “antipood” tähistatakse meist täpset maakera teisel poolel asuvat kohta, või inimest, kes seal elab, kujundlikus mõttes võib aga seda sõna kasutada kellegi suhtes, kes teeb või mõtleb kõike täpselt vastupidiselt meile. Geograafilises mõttes on Tallinna täpne antipood Vaikses Ookeanis, kuskil Uus-Meremaast  kagus aga kus asuvad meie vastandid kujundlikus mõttes?

Alates sellest hetkest, kui Financial Times nimetas Eestit majanduspoliitilises mõttes anti-Kreekaks, on Eestit Kreekale vastandatud nii mõneski arvamusavalduses. Tänaseks on ju selge, et Eesti saab euroala liikmeks ning selleks saades loetletakse meie tugevusi ja tuuakse välja, et Eesti on nende majanduspoliitiliste põhimõtete kehastus, mille puudumist heidetakse ette Kreekale. Vaadake näiteks siia.

Meie ametlikud antipoodid ei ole kindlasti rahul pahupidilase rolliga ning  ajakirjaniku vasakpoolse väljaande Ethnos Online arvamusajakirjaniku George Delastiku paar päeva tagasi ilmunud kolumn, milles ta võrdleb Eestit finants-koonduslaagriga, sobib siinkohal hästi  illustratsiooniks.  Faktidega on kohati väga meelevaldselt ümber käidud, kuid usun ka muude kajastustega kõrvutades, et emotsionaalsel tasandil väljendab see lugu paljude kreeklaste praegust sentimenti. Toon peaaegu terve teksti tõlgitud kujul, sest kui tihti meist ikka Kreeka meedias räägitakse (aitäh Välisministeerium inglisekeelse versiooni eest!):

“Lõpuks on leitud üks riik, mis sobitub Berliini nägemusega Euroopa finantsilisest Dachaust: see on  Eesti, mille euroalaga liitumine 1. jaanuarist 2011 otsustati eurotsooni rahandusministrite kohtumisel Luxembourgis. Pole kahtlust, et see otsus ratifitseeritakse järgmisele nädalale kavandatud eurotsooni juhtide kohtumisel.

Riigina ei ütle Eesti palju. Seal on 1.4 miljonit elanikku, pindala on väiksem kui kolmandik Kreekast, majandus on umbkaudu 16-17 korda väiksem kui Kreekal ning SKP elaniku kohta on vähem kui pool Kreeka omast.

Selle riigi rahanduslikud baasnäitajad aga omavad potentsiaali panna iga tõelise sakslase südame rõõmust hüppama: 2009. aasta eelarvedefitsiit oli vaid 1.7% ja riigivõlg – hoiatus, see pole trükiviga! – oli ainult 7.2% SKP-st!

Jah, kui Saksamaa võlakoormus 2009. aastal oli 73.2%, ületades kaugelt 60% piirmäära, mida seab Maastrichti leping, õnnestus eestlastel hoida võlg uskumatul 7.2% tasemel. Ja kui keskmine 16 riigist koosneva eurotsooni defitsiit oli 6.3% ja EU 27 riikide oma oli 6.8%, säilitas Eesti defitsiidi tasemel 1.7% eelmisel aastal. Eesti väitis, et 2008. aasta inflatsioon ületas 10%; ah hästi… 2009. aasta inflatsioon läbistas aga põranda ning kukkus alla nulli! Hindade langus, mitte tõus, 0.7% võrra!

Saksa “Frankfurter Allgemeine” ei suutnud peita oma õnnelikke tundeid, kui nimetas Eestit “finantsdistsipliini eeskujulikuks õpilaseks”. Samas oleks täiesti mõistlik küsida: kuidas siis Eesti saavutas nii lühikese ajaga sellise finantsilise ime? Vastus on lihtne kuid valus: hävitades eestlasi! 2009. aastal langes Eesti SKP kuristikku: vähenemine … 15% võrra! Ainult sõjaajal näeme tavaliselt sellist SKP langust. Muidugi sõda ei toimunud, kuid valitsus algatas kodusõja Eesti inimeste vastu: see kiirendas töötuse määra 20 protsendini, see ei lömastanud mitte ainult riigiametnike palku 20-30% võrra, vaid läks kaugemale vallandades neist kümneid tuhandeid, pensionid langesid 20% või enam ning see hävitas peaaegu täielikult haiglad, kärpides 40 protsenti nende eelarvetest, see tõi täieliku õnnetuse haridusse ning kaotas peaaegu täielikult vallandamistoetused ning töötutoetused.

Eestlased siiski painutasid oma pead alla selle asemel, et mässama hakata. Niisiis, samal ajal kui nad vajusid vaesusse ning kannatustesse, jõudsid numbrid enneolematutesse kõrgustesse. Defitsiit kadus, pärast seda kui valitsus lanseeris pogrommi riigiteenistujate ja pensionäride vastu, ei jätnud raha haiglatele, koolidele ning valitsusasutustele. Inflatsioon kadus samuti, sest riik oli täis töötuid, kes ei teadnud, kuidas ellu jääda.

Veel enamgi, valitsus andis välispankadele tagasi enamus raha, mis oli kogutud ning võlg vähenes.

See on täpselt see, kuidas sakslased ja teatud Euroopa neoliberaalsed ringkonnad unistavad degradeerida riike ja rahvaid üle kogu EL-i. Õnneks ei ole ega taha me kunagi saada eestlasteks! Meie ning paljud meiesarnased rahvad ei ohverda inimesi numbrite nimel.”

Tegelikult ilmub sarnaseid jutte ka Eestis, erinevus on selles, milliste arusaamade alusel viiakse ellu ametlikku poliitikat ning vastandumine sünnib selgelt just selles osas. Olukorra teeb huvitavaks see, et need tekstid ja nende põhjal elluviidav poliitika ei ole lihtsalt sõnakõlksud, vaid need määravad riikide ja rahvaste saatusi.

P.S. Seda postitust sobib lugeda koos Kristjan Lepiku eilse kolumniga “Maailma riikide rahakotiprobleemid” Memokraadis.

2008. aastal alanud globaalne majanduskriis on palju asju maailmas pea peale pööranud, kusjuures paljud pööramisprotsessid on veel alles pooleli. Igatahes võib julgelt väita, et maailm on kriisiga palju muutunud. Enamik muutusi ei ole just kõige meeldivamad, kuid arvestades, et maailma majandus oli suure buumi käigus omajagu kreeni vajunud, on need muutused pikas perspektiivis väga vajalikud.

Olen jälginud finantsturgude kriisi lähivaates ning kuigi kohati hakkab ka minul veidi kõhe, tuleb tõdeda, et kulgemised on väga huvitavad. Muutused majandustes on erakordsed ning tõsine intellektuaalne väljakutse on prognoosida, mis võiks edasi saada, sest ajaloost olukorra ainulaadsuse tõttu paralleele palju tuua ei ole. Olen väga palju lugenud viimastel aastatel ka just laiema majanduspoliitika võtmes ja mõtisklenud riikide tehtud valikute kvaliteedi üle, eriti just selles võtmes, kui hästi Eesti siiani käitunud ning mida peaks edasi tegema.

Rain Tolki FB lehel tekkis päris asjalik arutelu Siim Nurkliku EE artikli kohta ning mulle tundus nüüd möödapääsmatu need mõlgutatud mõtted ka kirja panna – ehk selgitab see tausta, miks ühte või teist arvamust oman.

1. Riikide rahakott

Alustuseks väike ABC riikide finantsidest. Nagu igal eraisikul, on ka riikidel iga-aastased kulud ja tulud, viimase moodustavad peamiselt maksulaekumised. Kui tulud=kulud, on riigieelarve tasakaalus, kui tulud > kulud, siis riigieelarve ülejäägis ja kui kulud < tulud, siis riigieelarve defitsiidis. Kui eraisiku kulud ületavad tema kulusid, siis peab ta laenu võtma selle tasakaalustamiseks või siis näiteks televiisori maha müüma. Riigi valikud on suuresti sarnased.

Siit jõuame poliitikani. Oletame, et Molvaania nimelise riigi tulud ja kulud on mõlemad 100 ühikut. Nüüd kui meil on kaks parteid – üks ütleb, et tõstame sotsiaaltoetusi ja pensione, see on vaid 5 ühikut aastas, võtame vaid jupikese laenu ja teine ütleb eiei, oleme ikka pigem konservatiivsed, ärme kuluta üle tulude. Siis on see esimene partei ikka suure tõenäosusega populaarsem. Selline oli buumi ajal paraku trend enamikes maailma riikides.

2. Kriis muudab mängu

Molvaania tulud olid enne kriisi 100 ja kulud 105. Tuli kriis ja selle tulemusena vähenes nii ettevõtete tulu (vähem makse ettevõtetelt), kui ka töötajate tulu (vähem makse töötajatelt). Seega kukkusid Molvaania riiklikud tulud 90 peale. Tasakaalu hoidamiseks tuleks ka ju riigi kulud alla tuua. See aga on väga keeruline – paljud kulud on lepingutega seotud ja kuigi näiteks pensionite kärpimine oleks sisult loogiline (heal ajal koos tulude tõusuga neid ju tõsteti), oleks see poliitiline enesetapp ja seda ei juleta ei Eestis ega Molvaanias teha.

Seega suuresti lahendasid riigid probleemi sellega, et kulud jäid eelnevale tasemele ja puudujääv osa laenati. Eeldusel, et võlatase riigil ei ole liiga kõrge (näiteks Lätis enne kriisi 9% riigi võlg SKP-st), ei oleks selline lüke midagi traagilist. Olukorras aga, kus riigi võlg juba eelnevalt on kõrge (Kreekas enne kriisi riigivõlg 90% SKP-st), on probleem suur.

3. Kreeka tragöödia

Euroopa kultuuri häll Kreeka on paraku eriti drastiline näide selle kohta, kuidas riik on ennast aastate möödudes rahaliselt täiesti nurka mänginud. Rahaliselt Kreeka riigi jaoks häid valikuid enam ei ole, valida on ainult halbade ja veidi vähem halbade vahel. Head valikud olid Kreeka jaoks veel olemas 10, või siis pigem 20 aastat tagasi.

Miks nii? Vaadake allolevat graafikut – seal on tulpadena toodud Kreeka riigieelarve defitsiit (kui palju riik oma tuludest rohkem kulutab) ning joonega riigivõlg SKP suhtes. Eesti võitleb tõsiselt sellega, et riigieelarve defitsiit ei ületaks 3% SKPst. Tulime sellega 2009.aastal toime, mistõttu ongi meil lootust euro saada. Seda 3% piiri peaks jälgima kõik eurotsooni riigid, kuid Euroopa on paraku selle tingimuse suhtes olemasolevate liikmete suhtes silma kinni pigistanud. Oluline on ka märkida, et 2008-2010 on sarnaselt Kreekale toimunud paljudes teistes riikides järsk kasvamine riikide eelarveliste miinustega. Seega on koos sellega muutunud oluliselt tähtsamaks teemaks eelarved ja riigivõlad.

Kreeka riigieelarve defitsiit ja riigivõlg SKP suhtes (%)

Vaadake Kreeka riigieelarve defitsiiti – see on olemas olnud iga aasta alates 1970-ndate keskpaigast. Kreeka on iga aasta kulutanud rohkem kui ta on teeninud ja isegi lubatud 3% piiri alla ei ole nad jõudnud – raju! Põhjus peitub selles, et riik on teinud pidevalt üle oma võimete (sotsiaal)kulutusi ning loomulikult on need poliitikud populaarsemad, kes lubavad rohkem. Seega sisuliselt on probleemides süüdi rahvas, kes pidevalt hääletas võimule sellist poliitikat. Ühes TV saates nägin, kuidas üks Kreeka riigiametnik ütles, et tema ei ole kriisis süüdi, tema palka ei tohi vähendada. “Riik on süüdi!” Mis müstiline olevus see “riik” on? Iga hääleõiguslik kodanik ikkagi vastutab, kui nii pikalt on vastutustundetult finantse juhitud riigi tasemel.

4. Kas riigid saavad kaineks?

Nassim Taleb on öelnud: “Kui eraisik muutub maksejõuetuks, siis ei kandu ta võlad ta lastele. Kui riik muutub maksejõuetuks, siis isegi sündimata lapsed kannavad seda koormat. Seetõttu riigieelarve defitsiidid on ebamoraalsed”. Nõus! Pidevalt üle võimete elamine ei ole ainult Kreeka probleem, sarnase probleemi eest on suurem osa lääneriikidest – heal ajal elasid kõik üle võimete ja nüüd tuleb hakata püksirihma pingutama.

Arvan, et globaalseks trendiks on see, et järjest rohkem hakkavad valijad mõistma, et miinuses riigieelarve on probleem kogu rahva jaoks. See tähendab, et riigid hakkavad tulusid tõstma (maksutõus) ning kulusid langetama (riigitöötajate palkade vähendamine, sotsiaalkulutuste kärpimine). Arvestades, et lääneriikide elanikkond on ka pidevalt vananemas (järjest rohkem pensionäre), siis on rohkem kreenis finantsidega riikide puhul tõenäoline ka näiteks pensionite ja muude sotsiaalkulutuste kärpimine.

5. Parem-vasak, vasak-parem?

Peale kriisi lahvatamist 2008. aastal, oli riikide võimutüüri juures näha väikest kursimuutust vasakule – arvamust “kapitalism ei tööta!” oli kuulda üha rohkem (keegi peab ju kriisis süüdi olema). Praegu hakatakse jällegi aru saama, et paljud keskpunktist vasakule jäävad poliitilised jõud on riigi tasemel liigselt kulutanud ning selleks, et saada riigi finantsid tasakaalu on nüüd vaja konservatiivsemaks muutuda. Näiteks UK viimastel valimistel kujuneski väga oluliseks valimisvõitluse teemaks see igav riigieelarve defitsiit. Rahvas hakkab aru saama, et tuleb riigieelarve tasakaalu saada – eelnevalt võimul olnud vasakpoolsemad leiboristid kaotasidki valimised ning toorid tulid võimule.

Samas siin tuleb ka märkida, et kriisi järel mängib üle maailma rolli ka inimeste pettumus poliitikas – sageli valitakse lihtsalt neid poliitilisi jõude, kes viimati võimul ei olnud. Kuigi keskmisena on vasakpoolsemad jõud suuremate riigieelarve defitsiitide pooldajad, ei ole riikide finantside küsimus minu jaoks sedavõrd parem-vasak teema, vaid pigem üldine riigi eelarvepoliitika, mis ideaalis võiks olla pikaks perioodiks paigas. Seega minu jaoks rohkem majanduspoliitiline austria koolkond vs. Keynes’i pooldajate vaheline vaidlus ning selle puhul olen ma rohkem esimeste poolt, konservatiivne poliitika pikas perspektiivis kasulikum.

6. Kui targalt on käitunud Eesti?

Kahtlemata ei ole Eesti finantside juhtimine olnud perfektne (näiteks 2008. aastal tegelesime veel kriisi eitamisega), kuid tagantjärele vaadates võib paljudes nüanssides imestada, kuidas me riigi rahade juhtimisel nii hästi oleme hakkama saanud. Eesti pikema perioodi poliitika on olnud riiklike finantside tasakaalus hoidmine – heal ajal on Eesti riigieelarve olnud isegi ülejäägis (kulutame tuludest vähem) ja see on aidanud meil koguda riigireserve, mis on kriisi aidanud üle elada. Alloleval graafikul on näha, et Eesti riigieelarve on defitsiiti (ehk miinusesse) läinud alles kriisiga, buumi-aastatel suutsime vähem kulutada kui riigi tulud sisse tõid.

Kui Kreeka riigivõlg on üle 100%, siis Eesti riiklik võlg on alla 10%, mis on saavutatud just sellega, et oleme riigieelarve hoidnud tasakaalus. Tõsi, meil on erasektori (eraisikud + ettevõtted) võlakoormus päris kõrgele kerkinud, kuid seda aitab tasakaalustada riigi madal võlatase .

Kas Eesti oleks saanud ka Kreeka kombel tõsta sotsiaaltoetusi ja muid riigi kulutusi ning eladavõlgu ? Jah, otse loomulikult. Kuid nagu näitab praegu Kreekas toimuv, oli see nende mõnus elu tuleviku arvelt – nüüd hakatakse selle eest arveid esitama.

Loomulikult meeldiks mulle, kui näiteks pensionid oleks Eestis sama kõrged kui Norras, kellele ei meeldiks. Samas tuleb aru saada, et oleme vaesem riik ning igaüks saab kulutada ikkagi ainult nii palju kui tal on. Tõsi, oleme kindlasti vähem vaesemad, kui olime seda 10 aastat tagasi, oleme suutnud majandusena areneda. Eesti ainus võimalus sotsiaalkulutuste kasvuks on ikkagi ainult majanduskasv, kui majandus kasvab, saavad sotsiaalkulutused kasvada koos majandusega.

7. Mis saab edasi?

Eesti reageeris 2009. aastal kriisile oluliselt erinevalt võrredles lääneriikidega – kui lääneriigid suurendasid riiklikke kulutusi (ja sellega ka riigieelarve defitsiite), et turgutada majandust, siis Eesti kärpis kulutusi ja pidurdas sellega majandust. Kuigi lühiajaliselt väga vastik, siis tähendas see seda, et samal ajal kui enamus maailmast tegeles probleemide tulevikku lükkamisega, tegi Eesti vastikud otsused kohe ära ja kohanes uue olustikuga kiiremini. Arvan, et päris head ajad meil maailma majanduses niipea ei taastu, käes on “kriisijärgne ajastu”. See omakorda tähendab, et ka lääneriigid peavad mingil hetkel tegema neid ebamugavaid otsuseid. Riikide kaupa on finantsseis loomulikult erinev, kõiki ühe kirvega lüüa ei saa. Problemaatilisemad riigid finantside poolest on mu meelest Kreeka-Hispaania-Portugal-Itaalia nelik (PIGS), UK ja USA. Samas näiteks Saksamaa ja Skandinaavia finantsid on üsna korralikud.

Seega kui võrrelda näiteks Eestiga, siis arvan, et PIGS-riikide majandused on viie aasta lõikes on tunduvalt raskemas seisus ning ka tavainimese jaoks on see periood seal see suure tõenäosusega paigalseis. Samas kui Eesti on kriisiga kiiresti kohanenud ning siit mu meelest luuakse vundamenti uueks kasvuks. Kriis on olnud ulatuslik ja ega sama tugev majanduskeskkond nagu buumi tipus 2007. aastal, ei tule niipea tagasi. Oluline on ka tavainimesel vaadata, mis maailmas toimub ning võrrelda Eestit teiste riikidega, mitte enda eluga aastal 2007. Eesti oma avatud (ja väikese majandusega) sõltub väga tugevalt nendest tuultest, mis maailmast tulevad. Me kipume siin oma konnatiigis toimuvaid veekeerutusi ületähtsustama, sageli on need lihtsalt globaalsed trendid, mis otsaga siia jõudnud.