See more at facebook.com/kyylik

Hõbemägi eile TV3-s: “Ma võin eksida aga mul on sellised andmed.”

Viimastel nädalatel on mul tõesti suu lahti jäänud, avastades, et Priit Hõbemägi proovib nii leheveergudel, raadios kui televisioonis levitada ideed, et Rahvakogu on presidendi kantselei “vandenõu” eesmärgiga suukorvistada Eestis toimuv revolutsioon. Vabariigi Presidendi Kantselei sepitsus, mille tulemusena kanaliseeritakse nooruslik muutuste energia vanadele jäätunud radadele.

Tahaks täpsustada, Priit Hõbemägi, kas me räägime ikka sellestsamast presidendi büroost, mis ei suuda Rootsi visiitigi korraldada, ilma, et järgneks mütsiskandaal? Seesama büroo opereerib nüüd sellise sujuvusega nii avaliku arvamuse kui poliitiliste jõuvahekordadega, me kõik sipleme tema niitide otsas nagu banaanivabariik CIA embuses?

Kohtudes mingisuguse nii tõsiselt lolli väitega, on ilmselgelt raske seisukohta võtta, mis ilmselt on ka põhjus, miks keegi rohkem pole seda üles korjanud. No hästi. Vaadates eilset Kolmeraudse saadet, märkasin, et Hõbemägi ka allakirjutanu nime sellesse teemasse mässis, hüüatades:  ”Kus on Daniel Vaarik? Kus on Tarmo Jüristo?”.

Tõesti, kuhu ma olen kadunud? Täna esinesin 20-le riigiametnikule teemal, kuidas esindada riiki väärikalt. Hõbemägi seal esinejate seas ei olnud. Eile osalesin tunniajases Vikerraadio saates reporteritund. Hõbemägi seal saates ei olnud.

Hiljuti käisin Rootsis, kus tutvustasin ühes kohalikus mõttekeskuses Global Utmaning kolme erineva loenguga kunagist Ühtse Eesti projekti. Hõbemägi ma seal ei näinud.

Paari nädala eest kirjutasin 9000 tähemärgise loo Eesti loetaivama Päevalehe Postimees arvamusküljele, kus arutasin kodanikuühiskonna rahastamise eri mudelite üle. Pole kuulnud, et Hõbemägi oleks selle teema arutlemisele aega pühendanud, aga võib olla ma eksin.

Terve veebruarikuu kogusin Hooandjas raha oma uue raamatu jaoks. Hõbemägiga me teed ei ristunud. Nüüd kirjutan ma iga päev seda raamatut ning saadan rahastajatele esmaspäeviti aruandeid selle kohta, kuidas edeneb. Tõsi küll, Hõbemägi adressaatide hulgas pole.

Modereerisin Praxise mõttehommikut, kus arutasime taas kodanikuühiskonna rahastamise teemat, sellelgi üritusel Hõbemägi ei olnud. Enne seda tegime EMSL-i kontoris debati Alari Rammo ja Agu Laiuse vahel kodanikuühiskonnaga väga seotud teemal, usaldus või kontroll? Modereerisin mina, video on netis üleval. Kuigi oli avatud üritus, siis Hõbemägi seal ei olnud.

Mõni nädal tagasi esinesin kõnega Eesti Parima e-teenuse konkursi üritusel, kus kritiseerisin muuseas jätkuvalt Eesti ajalehtede kommentaariumimudelit. Hõbemägi seal üritusel ei olnud.

Kusjuures, erinevalt Hõbemägist tahaksin väita, et kõik need tegevused on seotud kuidagipidi kodanikuühiskonnaga. Eelmine aasta oli Memokraadil väga tihe ja pöördeline. Olime paljude sündmuste keskel ning mõnest neist said alguse minu arvates positiivsed arengud, kuid ma ei tähtustaks Memokraadi rolli siin kuidagi üle. Kirjutasin ise palju postitusi nagu Protokoll ja Skyfall, mis üritasid analüüsida seda, kuidas leida lahendusi dialoogi parandamiseks ühiskonnas. Diskuteerisime päris valusalt Reformierakonna funktsionäridega, pidasime rahastamisskandaali kronoloogiat. Kui sellest kõigest ei piisa ja midagi jääb veel tõesti Hõbemägile arusaamatuks, siis kahjuks vist tuleb käed üles tõsta. Sorry, ilmselt ei ole meil seda keemiat.

Võimalik, et Hõbemägi arvates on Memokraat nagu ajalehetoimetus, kus peab iga päev Rahvakogu teemal kahte pange kokku taguma. Mul isiklikult ei ole aga Rahvakogu kohta rohkem midagi ütelda. Tundub, et asi on heades kätes. Loodame, et homme läheb hästi. Muide, inimesed, kes Memokraati kirjutavad, selle eest raha ei saa ning nad teevad seda tihtipeale pärast seda, kui muud toimetused on tehtud. Samuti ei kirjutata Memokraati selleks, et lihtsalt teisi inimesi närvi ajada ja vaadata, kas tuleb võimalikult suur jama. Me ei pea täitma iganädalast formaati, vaid pigem proovime kirjutada siis, kui on uusi mõtteid, mida jagada. Siia kirjutatakse siis, kui on mingi teema pärast ka päriselt mure ning siin ilmuvat kriitikat kannustab pigem Karl Popperi sarnane idee sotsiaalsest innovatsioonist, mis paraku toimub samm-sammult.

Igatahes, telefon on mul taskus, selle ekraanil on näha erinevate helistajate numbreid, kuid mitte Hõbemägi oma. Ta on vist keegi televiisorist, sest muidu saaks ta aru, et ka temal endal on võimalik kodanikuühiskonnas kaasa lüüa ning tagada sellega, et konspiratsiooniteooriad oleksid välistatud. Tõesti, kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis kus on Priit Hõbemägi? Kus ta tegelikult on? Seoses homme algava Rahvakoguga on palju olulisi teemasid üleval, kuid tuntud meediategelane tegeleb lihtsalt sellega, et ei viitsi kontrollida, kus keegi on ning käib saatest saatesse levitamas udu, mille ümberlükkamiseks piisaks ühest telefonikõnest või Google’i otsingust.

P.S. Kus on Tarmo Jüristo?

See more at facebook.com/kyylik

Sallivus ja sallimine (mis ei ole tegelikult päris üks ja seesama, aga jäägu selle teoreetilise juuksekarva poolitamine mõneks teiseks korraks) on oma tänapäevases tähenduses suhteliselt uued mõisted. Kui Cicero rääkis tolerantia-st, siis pidas ta sellega silmas omamoodi hingelist vastupidavust, võimet väärikalt taluda meile osaks saavat valu, kannatusi, halba õnne ja ebaõiglust. Alles seoses Reformatsioonile järgnenud tervet Euroopat haaranud ususõdadega hakkas “tolereerimine” viitama kellegi sallivale suhtumisele tema enda (eeskätt usuliste) seisukohtadega kokkusobimatutesse vaadetesse või praktikatesse. Tollane Euroopa jõudis religioosse sallivuseni läbi aastakümneid väldanud vägivalla ja verevalamise, mille käigus püüdsid erinevad osapooled oma õigust eelkõige tule ja mõõgaga maksma panna. Alles 16. sajandi lõpuaastatel hakkas nii katoliiklastele kui protestantidele pärale jõudma, et kardetavalt ei õnnestu nende vahenditega kummalgi teist ümber veenda.

1555. aastal sõlmitud Augsburgi rahuleping ning sellest tulenev cuius regio, eius religio printsiip oli esimeseks ametlikuks tunnustuseks arusaamale, et erinevatel inimestel ja inimrühmadel võivad olla erinevad religioossed tõekspidamised ning et neil peaks (antud juhul siis oma maisete võimupiiride ulatuses) olema võimalus ise valida, millised need täpselt on. Sellest pool sajandit hiljem, 1598. aastal, sõlmisid prantsuse katoliiklased ja protestandid omavahel nn. Nantes’i edikti, mis sätestas ametlikult viimaste limiteeritud usuvabaduse tollasel valdavalt katoliiklikul Prantsusmaal. Selles dokumendis oli tolerantsus mõistetud kui permissio negativa mali: millegi sellise lubamine, mis on küll põhimõtteliselt vale, kuid mitte talumatult kahjulik. Suurtes joontes sama tähendab “sallimine” Lääne kultuuriruumis tänaseni. Valgustusajastu Euroopas sai sallivusest fundamentaalne ühiskondlik voorus, miski, mis lubab erinevate vaadetega inimestel üheskoos elades mõistlikul moel hakkama saada, ilma, et see peaks tähendama isiklike vabaduste ohverdamist. Erinevate valgustusajastu mõtlejate (Bayle, Locke, Spinoza, Voltaire, Montesquieu, Rousseau, jne.) töödest võib sallivuse toeks leida mitut laadi argumente, mis kokkuvõttes andsid tulemuseks riigi ja religiooni radikaalse eristuse – eristuse, mis taandas usuküsimused avalikust sfäärist isikliku südametunnistuse probleemideks, millesse riigil (või ka ühiskonnal laiemalt) ei ole kohane sekkuda.

Selle suundumise võttis kokku J.S. Mill oma 1859. aastal ilmunud teoses On Liberty, milles ta laiendas sallivuse mõistet väljapoole senist üldiselt religioonikeskset tähendust ka poliitilistele, kultuurilistele ja muudele ühiskondlikele erinevustele ning leidis ühtlasi, et ainus legitiimne põhjendus poliitilise võimu rakendamiseks on hoida ära ühe inimese poolt teisele tehtavat tõsist kahju või ülekohut – ja selle piirangu alla ei mahu kuidagi riigi poolt oma kodanikele mõne tava, idee või nägemuse jõuga kehtestamine, ükskõik kui üllas selle taga olev eesmärk ka ei oleks. Enamgi veel, Mill argumenteeris, et erinevate seisukohtade paljusus – ka siis, kui mõned neist on valed – aitab kaasa õigete arvamusteni jõudmisele ja nende põhjendamisele, samas kui erinevad eluviisid on inimeste loova individuaalsuse väljenduseks. Milli käsitluses ei ole sallivus seega enam lähtuv lihtsalt pragmaatilisest kaalutlusest (mille eesmärgiks on hoida ära tulemuseta konflikti), vaid sellel on oma iseseisev positiivne väärtus mitte ainult konkreetse indiviidi, vaid kogu ühiskonna jaoks võimaldades kõigil ühiskonna liikmetel (ning seda ühiskonnal tervikuna) vabalt otsida ja võtta omaks just neid hüvesid ning väärtusi, mis on neile kõige sobivamad, meeldivamad ning kasulikumad. See argument on ühtlasi ka tänase liberaalse demokraatia üheks nurgakiviks.

Sedalaadi individuaalsel vabadusel põhinevat sallivust, millest rääkis J.S. Mill (kellel oma eluajal oli üldiselt radikaali kuulsus), võis 19. sajandi Euroopas praktikas muidugi tikutulega otsida. Küll aga kehtis tollal Osmani impeeriumi alla kuulunud Euroopa osades üks oma olemuselt hoopis teistlaadi sallivuse-mudel, mida tuntakse kui nn. “millet”-süsteemi. Osmani impeeriumi ametlikuks religiooniks oli islam, samas kehtis selle alla kuuluvate erinevate rahvaste (“millet” tähendabki türgi keeles “rahvast” või “rahvust”) jaoks laialdane usuline ja kultuuriline autonoomia, mis austas erinevate kogukondade traditsioone ning praktikaid, tagades neile ka seadusliku kaitse. Selle autonoomia tingimuseks olid mõned piirangud eeskätt suhetes valitseva moslemienamusega (nt. oli vähemuste jaoks keelatud misjonitöö, uute pühakodade ehitamine oli lubatud ainult eraldi litsentsi alusel, kehtisid piirangud väljaspoole oma kogukonda abiellumisel ning samuti oli nõutav äratuntava riietuse kandmine). Kuid nende piirangute raames oli Osmani impeeriumi kultuurilistele ja usulistele vähemustele (mis tollal tähendas sisuliselt üht ja sama) tagatud vabadus praktiseerida oma religiooni ning järgida omi traditsioone ning ka pidada oma koole. Kahtlemata oli millet-süsteemi puhul tegu riiklikult sanktsioneeritud sallivusega, mis aga on oma olemuselt väga erinev sellest, millele viitas J.S. Mill või millest on hiljem rääkinud John Rawls. Millet-süsteem tagas gruppide autonoomia otsustamaks oma reeglite ja eluviisi üle, kuid ei taganud indiviidi õigusi oma isiklike arvamuste, tegude või motiivide vaba valiku osas. Vastupidi, grupipõhise sallivuse puhul on indiviidi sellised õigused (või siis täpsemalt nende eeldamine) osaks probleemist, mida püütakse erinevate piirangute abil vältida.

Millet-süsteem (nagu ka Nantes’i edikt) on konkreetseks näiteks üldisest sallivusmudelist, mida võiks nimetada “vertikaalseks tolerantsiks”. Selle puhul eksisteerib konkreetses kogukonnas domineeriv rühm, mis ühel või teisel põhjusel (tavaliselt lähtuvalt pragmaatilistest kaalutlustest) sallib vähemus(t)e deviantseid tavasid, praktikaid või seisukohti. Alternatiiviks sellele on n.ö. “horisontaalne sallivus” (nt. Augsburgi rahu aluseks olnud printsiip), mille puhul ei ole eelduseks ühegi moraalse, religioosse või kultuurilise normi absoluutne ülemuslikkus teiste suhtes. Suuresti samast vaatest lähtub ka tänane liberaalne sallivus-kontseptsioon, mis absoluutsetele hinnangutele appelleerimise asemel eelistab samuti opereerida neutraalsema “erinevuse” terminiga.

“Õige” ja “vale” kategooriatest selliselt küll päriselt pääseda siiski ei õnnestu, kuivõrd sallimine eeldab juba oma olemuselt, et kõnealune praktika või arvamus on kellegi seisukohalt “vale”. Juhul kui on tegemist pelgalt neutraalse erinevusega, ilma et see tooks kaasa mõnd väärtushinnangut, on meil võimalik rääkida ainult kas “ükskõiksusest” või “heakskiidust”. Nagu Bernard Williams on märkinud, saab sallida ainult neid asju, mida me ei salli, mis meie arvates on valed ning mida me talume ainult seetõttu, et nende vastustamine (või siis teisisõnu mitte-sallimine) tooks antud kontekstis kaasa mõne veelgi ebameeldivama tagajärje. Tegu on seega küsimusega alternatiividest, või tehnilisemalt väljendudes nn. “võistlevatest hüvedest” (ingl. k. competing goods). Siit jõuame sallivuse järgmise kontseptuaalse eelduse juurde – see eeldab teatud väärtuste hierarhiat, mille alusel saame reastada vähem ja rohkem ebameeldivaid (või siis talutavaid, moraalseid, õigeid jne.) tagajärgi ning seeläbi langetada kaalutletud otsuse neist mõnda sallida, et teistest hoiduda. Ja viimaks on sallivus miski, mis eeldab meie endi vaba tahet ning valikut – kui me sallime midagi vastu tahtmist, siis on tegu “ärakannatamise” või “talumisega”.

Liberaalidest teoreetikud (nagu näiteks Rawls) rõhutavad, et liberaalne ühiskond võimaldab inimestel oma väärtusi ning eesmärke ümber hinnata, samas neid selleks sundimata – ning seega ei ole liberaalse argumendi kohaselt selle printsiibi omaksvõtmisel poliitiliselt midagi kaotada. Asi pole aga päriselt siiski niisama lihtne. Nagu mitmed kommunitaarsed mõtlejad (nagu nt. Michael Sandel, Alasdair MacIntyre ja Charles Taylor) märgivad, jätab liberaalne vaade tähelepanuta nn. “konstitueerivad hüved” (ingl. k. constituent constitutive goods) – s.o. hüved, mille puhul meil ei ole võimalik esitada küsimust, milleks need meie jaoks head on, kuivõrd ilma nendeta ei saaks me olla need, kes me oleme. Nii ei ole näiteks võimalik esitada küsimust “milleks on Eesti riigile vaja iseseisvust”, kuna iseseisvus on Eesti riigi seisukohalt just nimelt sedalaadi “konstitueeriv hüve”, ilma milleta ei saaks Eesti riiki sellisel moel nagu me seda täna mõistame, lihtsalt eksisteerida. See tähendab aga omakorda, et on olemas hüvesid, mille säilimine (ja sh. ka ühiskondlikult tagatud säilitamine) võib olla kogukonna liikmete huvides ka siis, kui see juhtumisi peaks kitsendama mõnede sinna kuuluvate indiviidide isiklikke vabadusi.^* Ja selles on ju kahtlemata oma iva.

Siit aga peaks ühtlasi olema ilmne see, mille üle sallivusdebatis tegelik madin käib. Selles ei ole omavahel vastamisi mitte niivõrd erinevad moraalsed tõekspidamised, vaid põhimõtteliselt erinevad arusaamad “konstitueerivast hüvest”. Ühel juhul on selleks valgustusajastust pärinev, mõneti romantiline nägemus loovast indiviidist, kelle elu on kordumatu kunstiteos, mille autoriks on ta ise – ning seega on ülimaks hüveks erinevate võimaluste paljusus ning võime nende vahel valida. Teisel juhul on kõrgeimaks väärtuseks traditsioon, mis meid määrab, ilma milleta me lakkaks olemast need, kes me oleme. Siin on peidus ka vastus kiuslikule küsimusele, miks need, kes jutlustavad sallivust, ei salli sallimatuid. Kaasaegses liberaalses ühiskonnas (meeldib see kellelegi või mitte) on sallivus – ja mitte sallimatus – üheks selliseks konstitueerivaks hüveks. See tähendab, et vabadus olla sallimatu on ühiskondlike hüvede hierarhias madalamal, kui kohustus olla salliv. “Sallides sallimatust” seaksime me aga just nimelt sallimatuse hüveks, mille väärtus on kõrgem, kui sallivusel.^**

Kui vaadata, kuidas on lood sallivusega Eestis, siis tuleb tunnistada, et kahtlemata paremad kui mõni aeg tagasi. Samas võrreldes riikidega, millega me end tavaliselt ja teistes asjades kõrvutada tahame, ei ole pilt kuigi roosiline. Kaks teemat, mille kontekstis küsimus sallivusest kõige sagedamini päevakorrale kerkib, on suhtumine homoseksuaalsusse ja rahvusvähemusse ning mõlemal juhul kipub valdav lähenemine enam meenutama Osmani mudelit, kui indiviidi vabadusel põhinevat lähenemist – niikaua, kui “nad” toimetavad omaette ja meid teisi ei sega, tehku mis tahavad. Muuhulgas näib olevat laialt levinud arvamus, et “homode sallimine” on suuremeelne žest, mis annab tunnistust liberaalsest maailmavaatest – ning et see on miski, mille eest “sallitavad” võiksid tänulikud olla. Siin oleks aga sobiv meenutada Goethe 1829. aastal öeldud sõnu: “Sallimine peaks olema vaid ajutine: see peab viima tunnustamiseni. Sallida tähendab solvata.”

Hoidmaks ära arusaamatusi rõhutan siinkohal, et kõige eelnenuga ei püüa ma vihjata, nagu oleks indiviidi vabaduste vs. traditsioonide aushoidmise debatis üks valik olemuslikult halvem kui teine – küll aga seda, et kuna tegu on antud asjas omavahel vastuolus olevate alternatiividega, tuleb meil valida, kummalt positsioonilt me tahame argumenteerida. Ühtlasi tuleb meil ka endale aru anda, et sellel valikul on kaugemad järelmid. Sest just nimelt sellised valikud – ja mitte meie pidupäevade kõnede retoorika või passikaanel ilutsev sõna “Euroopa” – määravad selle, millisesse kultuuri- ja väärtusruumi me ühiskonnana kuulume.

 Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.

^*Charles Taylor on juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et ka “vabadus” on oma olemuselt ühiskondlik hüve, kuivõrd see omandab tähenduse ja rakenduse ainult läbi indiviidi ning kogukonna omavahelise suhte.

^**Samale asjale saab läheneda ka nö. kantiaanlikust perspektiivist: kui me räägime “sõnavabadusest” kui hüvest (mida see tänases Lääne ühiskonnas kahtlemata on), siis selle puhul on “sallivus” konstitueeriv – ja siin ei ole küsimus mitte selles, “kumb on meile väärtuslikum”, vaid sallivus on sõnavabaduse Bedingung der Möglichkeit, “võimalikkuse tingimus”. Ilma selleta ei saa sõnavabadus (või tegelikult vabadus üldse) olla universaalne printsiip. See aga tähendab, et vabadus ei ole absoluutne, vaid on piiratud omaenda võimalikkuse tingimustega, ehk teisisõnu – sallimatus tühistab sellesama vabaduse, millele ta appelleerib. Seega on olukord, kus sallivusele (konkreetselt sallimatuse suhtes) rõhuvad need, kes seda ise hüveks ei pea, mitte ainult silmakirjalik, vaid ka vastuoluline.

Lisalugemist:

Sallivus on sedavõrd keeruline ja mitmetahuline, et ilmselt ei ole selle osas kuskilt võtta üht teoreetilist hõbekuuli, mis kõigile küsimustele ühese vastuse annaks. Küll aga võiks väikse vaevaga olla võimalik hoiduda sedalaadi pidevast endale jalga tulistamisest, mis antud teemat avalikus debatis tüüpiliselt saadab. Lisan allpool ühe (valikulise) lugemisnimekirja neile, kes soovivad sallivuse ning sallimise debati ajaloost või selle peamistest seisukohtadest ja argumentidest detailsemat ülevaadet saada.

Eesti keeles ei ole valik kuigi lai (mis ilmselt seletab ka vähemalt osaliselt seda, miks antud teema käsitlus avalikus arutelus on just sel tasemel, kus ta on). Hea üldise sissevaate annab siiski Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud vihik Iring Fetscheri sulest, pealkirjaga Sallivus. Ühe väikese vooruse asendamatusest demokraatiale. Ajalooline tagasivaade ja aktuaalsed probleemid (LR, 1997, nr 37-38). Samuti eelmisel sajandil Märt Väljataga tõlkes ilmunud Michael Walzeri Sallivusest (Vagabund, 1998) sisaldab endas ülevaadet nn. kommunitaarsest vaatenurgast ning on varustatud ka tõlkija saatesõnaga. Klassikutest on eesti keeles kättesaadav muidugi ka J. S. Mill Vabadusest (tlk. Kaja Tael, Hortus Litterarum, 1996). Ingliskeelse kirjanduse osas on probleem vastupidine – valik on nii avar, et keeruline on otsustada, millised tekstid eraldi väljatoomist väärivad. Kui alustada ajaloolistest klassikutest, siis tuleb kindlasti ära mainida Pierre Bayle’i (1685) Commentaire Philosophique, Baruch Spinoza (1670) Tractatus Theologico-Politicus ning John Locke’i (1689) A Letter Concerning Toleration – kõik kolm on inglise keeles kättesaadavad nii vabalt internetist kui ka ametlike akadeemiliste presside poolt tõlgitud ning kommenteeritud väljaannetes. Voltaire’i 1763. aastal ilmunud Treatise on Toleration on heaks näiteks valgustusajastu vaadetest.

Kaasajal on sallivuse teema kõige mõjukamateks käsitlejateks olnud nt. John Rawls (vt. A Theory of Justice, 4. ptk., eriti lk. 186-193), Anna E. Galeotti (Toleration as Recognition, Cambridge University Press 2002), Michael Sandel (vt. nt. Public philosophy: essays on morality in politics, eriti lk. 122-146), Bernard Williams (nt. essee Toleration: An Impossible Virtue?), Will Kymlicka ning Rainer Forst (nt. Toleration in Conflict: Past and Present, Cambridge University Press, 2012). Heaks kohaks, kust alustada, võiks olla näiteks teemakohane esseekogumik Toleration: an elusive virtue, (ed. David Heyd, Princeton University Press 1996), mis toob ära hulga erinevaid argumente ning kriitikat nii liberaalselt kui kommunitaarselt poolelt – ja ka nende vahelt.

Sallivuse ajaloost varamodernses Euroopas räägivad näiteks Benjamin J. Kaplani Divided by Faith: Religious Conflict and the Practice of Toleration in Early Modern Europe (Harvard University Press 2oo7) ning kogumik Toleration in Enlightenment Europe (ed. Ole P. Grell & Roy Porter, Cambridge University Press 2000).

Ma hakkasin selle vanade värgi peale mõtlema üks õhtu Berliinis kohvikus istudes. Akna taga Rosenthaler Strassel liikus jõnkshaaval õhtune liiklus, üle tee sähvis kebabirulli ümber türklase mõõk ning mina kuulasin telefonist Max Richteri Memoryhouse’i. Kuna mul tõesti polnud palju teha ja keegi oli mu iPadi sisse vehkinud, siis lõin vastasmajade aknaid jälgides aega surnuks. Ühe maja peal ei olnud reklaame ja sinna oli kirjutatud Pro Seniore Residenz ning kuigi see oli esmapilgul üks kole ja elutu hoone, liikus ühe akna kardin pisut ning ma nägin justkui ratastooli metallist käepidet läikimas.

Teise akna taga seisis valge särgi, kikilipsu ja traksidega väga kühmus vana mees. Ta vaatas aknast välja nagu kedagi oodates, tema õlad liikusid aeglaselt hingamise taktis üles ja alla. Teise akna taga seisis naisterahvas, prillidelt peegeldumas tänavareklaamide valgus. Kas oli see Memoryhouse’i mõju või midagi muud, kuid korraga meenus mulle mitmeid raamatust loetud stseene Berliini ajaloost. Meeleavaldused I maailmasõja toetuseks, paar aastat hiljem, tänaval kukub hobune kokku, inimesed sööstavad sellele kallale, et rebida söögiks lihatükke. Weimari vabariik. Hitleri võimuletulek. Lahingud Berliinis. Seal vastasmajas oleksid võib olla vastused mõnedele tähtsatele küsimustele.

Aga aeg ajalt satun ma kuulama või vaatama mõnda intervjuud mõne vana ja väga targa inimesega. Tihti on nad  80-ne või 90-ne aastased. Kähiseval häälel, kuid nii mõnigi kord üsna hästi valitud ja lihtsate ja sõnadega räägivad nad meile asju, mida nad on välja mõelnud tänu sellele, et neil on olnud privileeg näha oma silmaga peaaegu saja aasta jooksul inimesi sündimas ja suremas, sõda pidamas ja rahu tegemas, muutumas ja samaks jäämas.

Vahel on need intervjuud väga avameelsed, sest need inimesed teavad, et neil on ees heal juhul vaid mõni aasta elada ning nad ei viitsi keerutada.Neil võivad olla omad deemonid millega võidelda, nagu USA kunagine kaitseminister Robert McNamaral filmis The Fog of War. Kuidas tema viimased aastakümned õhtuti magama läks? Kuni kaks miljonit surnut Vietnami sõjas, mis oli, nagu selgus, kommunikatsioonieksitus? “Vabandust, natuke läks nihu.” See on korraga liigutav ja väärtuslik film. Kuulake ometi, siin on keegi, kellel on põhjust näha ajaloo mustreid läbi isikliku kogemuse.

Paljud vanad ei ole võimelised ennast enam väljendama, sest nende tervis ei luba seda, mõistus ja mälu muutuvad hämaraks. Paljusid ei kuulata, sest nad räägivad imelikes kujundites ega suuda haakida tänase mõttemaailmaga ning nende pahupidi näpud ei liigu nobedalt üle iPadi. Paljusid ei kuulata sellepärast, et neid ei tunta. Nad ei ole alati just väga ilusad ning nendega ei viitsita hängida. Vanade kohta öeldakse vahel ka seda, et nad on piduriks muutustele, et kui nad eest ära surevad, siis alles läheb lahti.

Ometi vanade hulk kasvab ja nende vanus kerkib. Futuoptimistid nagu Aubrey de Grey ja Ray Kurzweil väidavad, et esimene inimene, kes elab tuhande aastaseks, on juba sündinud. Ma ei tahaks seda uskuda, kuid ma olen valmis uskuma, et 21. sajandil sünnib inimesi, kes elavad 200-aastaseks. Kui inimene elaks nii vanaks ning seejuures oleks vist oluline, et ta ei veedaks viimast elusajandit kemiseeritud juurvilja kujul, vaid siiski areneks pidevalt edasi, siis oleks ilmselt tegemist põhjaliku ühiskondliku struktuurimuutusega. Mediaanvanus tõuseks  ja sellega seoses hakkaks otsuseid tegema inimesed, kes on näiteks 110-aastased. Millised need otsused oleksid?

Ükskord sattusin lugema Allen Ginsbergi luuletust Supermarket in California, milles 19. sajandi poeet Walt Whitman ilmub hilisõhtul 1955. aasta supermarketisse. Turvamees sabas, liigub ta läbi poe ja imestab neoontulede ja kõigi nende külmunud delikatesside üle. Ja šoppajate perekonnad ning mida kuradit teeb Garcia Lorca seal arbuuside vahel? Kujutasin millegipärast ette Gustav Suitsu veetmas aega Selveris, näppimas Kallese kalapasteedi tuubi.

Kui Gustav Suits oleks elus, mida ta kultuuriministrina NO99 tegemiste kohta? Kas 200 aastane inimene ja 25 aastane inimene on üldse võimeline millestki rääkima? Nagu iga tehnoloogilise uuendusega, ei pruugi vanaks elamisega kaasneda kõrgem moraal. Võib olla võtab pärast 130ndat eluaastat meie üle võimust hoopis Hull Mõistus, mis on korraga tõeliselt kuri ning väga kogenud?

Ei tea. Kuid ma soovitan kuulata ja vaadata mõningaid 80+ vanuses kauni mõistusega inimesi erinevatelt elualadelt. Nad on korraga sõnumitoojad minevikust ja tulevikust.

Fog of War (täispikkuses!) 

Larry Zaroff külas Robert Harrisonil

René Girard külas Robert Harrisonil

Ursula K. Leguin, intervjuu utoopiast

Rein Raua vestlus Zygmunt Baumaniga

Toomas Mattsoni intervjuu 85-aastase Heldur Tõnissoniga

P.S. Lingid sarnastele näidetele on kommentaariumis teretulnud.

Kas suur osa inimestest on väsinud ootamast Eesti jõudmist Euroopa viie rikkama riigi hulka ning otsustanud ise rikkamatesse riikidesse kolida? Indrek Neivelt on rääkinud „suvilakooperatiivi stsenaariumist“, kus Eestist saab nädalavahetuse kohtumispaik välismaal töötavatele kodanikele ja Skandinaavia pensionäridele. Vaadates rahvaarvu muutuse kolme komponenti – loomulikku iivet, väljarännet ja sisserännet, hargneb välja palju mitmekülgsem lugu.

Pole üllatus ega suur tragöödia, et sündivuse suurendamine aktiivsete toetuste kaudu ei ole muutnud normiks meie vanavanemate aegseid viie- kuni kümnelapselisi peresid. Balti riikide sündimusnäitajad – keskmiselt kümme sündi 1000 elaniku kohta – asetavad meid just sinna, kuhu tahame kuuluda – kaasaegsesse Euroopasse. Lääne-Euroopa riikides tagab selline sündimus kerge positiivse loomuliku iibe, aga kuna Baltikumis on keskmine eluiga lühem, siis sarnase sündimusega jääb iive kergelt negatiivseks.  Loota võib, et kui meie maksu- ja tervishoiusüsteem saavad ajapikku jagu odavast viinast (reaalne viina hind on 1991. aastaga võrreldes langenud kümme korda),  siis on oodata väikest dividendi rahvaarvu juurdekasvu näol.

Väljarändel on kindlasti märksa olulisem osa viimase paarikümne aasta rahvaarvu kujunemisel. Pühapäevaõhtune ehitustöölisi täis Tallinn-Helsingi praam või viimse istekohani välja müüdud Ryanairi lennuk Kaunas-Dublini liinil võimaldavad otsida näiliselt lihtsaid põhjendusi, miks väikelinnade kortermajad jäävad tervete trepikodade kaupa tühjaks. Siiski ei erine Balti riikide väljaränne (kui Nõukogude armee lahkumine 90-ndate alguses kõrvale jätta) Euroopa Liidu rikkamate riikide omast. Keskmiselt pool protsenti rikkamate Euroopa Liidu riikide rahvastikust lahkub igal aastal pikaks ajaks oma kodumaalt – otsides huvitavamat elu, soojemat kliimat või lihtsalt selleks, et olla kaugemal vanematest, eks-abikaasast või kohalikust maksuametist.

See, mis meid Euroopa edukatest eristab, on hoopis kordades väiksem sisseränne. “Kahe-miljoniline puudujääk”, mille rahvaloendus esile tõi, tekib seega eelkõige nende välismaalaste arvelt, kes võiksid ajutiselt või päriseks siinset rahvastikku täiendada. Miks nad ei tule? Balti riigid peaksid aastas ligi tõmbama vähemalt 40-50 tuhat immigranti, et püsida elus kiirelt ringi sebivas Euroopa klubis. Selle asemel võtame vastu ka parimatel aastatel vaid 10-15 tuhat. Võrdluseks – pisikesele Islandi saarele kolis ka peale nende finantskriisi rohkem sisserändajaid kui Eestisse ja Lätisse kokku. Balti riikide sisserände statistika sarnaneb täna rohkem Franco-aegsele Hispaaniale kui viis protsenti aastas kasvavale majandustiigrile.

Vastuargumente immigratsioonile on lihtne teha ja kerge aru saada. Samas ei tähenda intelligentne immigratsioonipoliitika kohe Saksamaa 60.-70. aastate Gastarbeiter programmi sarnast plaani tuua igal aastal riiki kümme tuhat Ukraina keevitajat. Püüame ju liikuda maailmamajanduses suurema lisaväärtusega tegevuste suunas ja pigem loodame ligi meelitada oskustöötajaid. Samuti ei eelda immigratsiooni soodustamine elamislubade jms seaduste muutmist. Näiteks Eestis on juba täna elamis- ja tööloa taotlemine odavam kui Suurbritannias, kus väljaspoolt Euroopa Liitu tulija peab vähemalt viis kuni kümme tuhat naela kulutama loataotluste käigus advokaaditasudeks.

On mitmeid väiksemaid muudatusi, mis meie suurendavad meie atraktiivsust sisserändajatele rohkem kui muutus elamislubade taotlemise korras. Näiteks võõrkeelsete koolide avamine -inglise, vene, soome ja rootsikeelsed põhikoolid ning inglise ja venekeelsed ülikooli õppegrupid on meile riigina sama vajalikud kui eestikeelsed ning seetõttu ka riigi toetust väärt. Täna saab näiteks Stockholm School of Economics Riga kõige väiksemat riiklikku toetust üliõpilase kohta hoolimata sellest, et tegemist on kaugelt kõige kõrgema reitinguga ülikooliga Baltikumis.

Riiklikud asutused, riigiettevõtted ning riiklikud ülikoolid saavad avada meie riiki soovitud oskustega sissetulijatele. Rahvusvaheline konkurss nende institutioonide tippspetsialistide ja juhtide palkamisel võiks saada normiks ning kõige peamiseks reklaamivahendiks Balti riikide kui elamisväärse keskkonna maine kujundamisel. Sellise programmi eduks tuleb läbi vaadata keele- ja muud nõuded sellistele töökohtadele tagamaks, et andkeid sisserändajaid ei peaks ainult Soomest otsima.

Balti riigid ei jookse rahvast tühjaks. Negatiivne loomulik iive on lihtsasti parandatav. Loomulik vastuseis immigratsioonile vajab aega lahtumiseks ning institutsioonid peavad tegema jõupingutusi selleks, et riiki soovitud sisserändeks ette valmistada. Hea uudis on see, et neid riike, kust inimesed välja rännata soovivad, tuleb järjest juurde.

Ma olen aeg-ajalt kirjutanud autodest, kuid mitte Memokraadis, vaid hoopis näiteks Autolehes ja ühe korra ka Keskusis. Sest autondust ei saa ju ainult autopededele jätta. Rohkem kui kahe aasta jooksul kogunes mitu teksti, mille puhul ma olen mõelnud, et need võiksid huvi pakkuda ka Memokraadi lugejatele. Seepärast panin nädalavahetusel kokku tillukese kogumiku ning kirjutasin paar tükki juurde ka. Loodan, et pakub huvi!

Autod.pdf

Autod.epub