Poliitik Laine Randjärve üleeilne tagasihoidlik ettepanek arutada topeltkodakondsuse lubamist Eestis, tekitas isamaalises poliitikus Andres Herkelis küsimuse millisele riigile on topeltkodakondsusega inimene lojaalne? Selline küsimusepüstitus ja minu eelpool viidatud juhuslikud debatid eestimaalastega ilmestavad seda, kuidas Eestis, (või siis vähemalt poliitikas ja ametkondades) mõtestatakse kodakondsust: kodakondsus see tähendab ühte konkreetsesse gruppi – r a h v u s riiki – kuulumist, see on rahvusriigi kodakondsus. See põhineb arusaamisel, et indiviidi õigused, kohustused ja ka identiteet on piiratud rahvusriigi piiridega. Eesti kodanik on inimene, kes elab Eestis, osaleb Eesti ühiskondlikus tegevuses, sealhulgas valib endale valitsuse ja korraldab majanduselu, see tähendab töötab Eestis ja teeb äri Eestis. Ühesõnaga tema kodanikuõigused, mis sisaldavad poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi, ei ületa Eesti riigi piire. Kui palju on teie tutvusringkonnas ja isegi lähemas pereringis inimesi, kelle elu piirdubki vaid Eestiga? Ilmselt 20 aastat tagasi oli neid enamus, täna aga …?

Teoreetikud on ammu viidanud asjaolule, et jooksusammul üleilmastuvas maailmas on kodanikuõiguste ja kohustuste rakendumine lahti liimunud rahvuse ja riikliku kollektiivi kuulumisest nii nagu on omavahel lahti liimunud ka rahvus ja riik. Eestlane ei ela täna ainult Eestis ja Eestis ei ela ainult eestlased. Eesti kodanikul ei ole kodanikeõigusi ainult Eesti riigis vaid ka näiteks Prantsusmaal ja Küprosel, isegi USA-s ja Vietnamis, kui ta peaks neis riikides töötama või äri ajama. Sarnaselt, olenemata nende ajaloolisest või kultuurilisest seotusest Eestiga või isegi Eesti kodakondsuse omamisest, on Eestis elavatel venelastel õigused, näiteks õigus nõuda venekeelse gümnaasiumihariduse jätkamist. See tuleneb universaalsete inimõiguste laienemisest, mis on üha enam jõudmas universaalsete kodanikeõigusteni. Kultuurilised, sotsiaalsed ja majandusõigused on peaaegu-et muutunud universaalseteks. Ainukesena baseeruvad poliitilised õigused veel 19. sajandi rahvusriikide maailmas, kuid ka siin on näha väikeseid nihkeid, kasvõi näiteks Euroopa Liidu kodanike valimisõigus teise liikmesriiki kohalikel valimistel.

Sellises olukorras, kus inimesed praktiseerivad oma kodanikeõigusi üle ilma, tihti mitmes riigis korraga, kõlab üsna kohatuna Eesti poliitiku argument, et kodanikuõiguste andmise aluseks saab olla lojaalsus Eesti riigile. Üleilmastumine nihutab lojaalsust nii riigi sees kui ka väljaspool seda. Lojaalsus ei ole enam suunatud ühele õigussubjektile, see on hajutatud. Kujundlikult on tänapäeva kodanik polügaamia harrastaja – tal on mitu lojaalsust, mis on hajutatud eri riikide suhtes.

Ühes riigis on tal sünnijärgne poliitiline lojaalsus, ta on selles riigis ja ühiskonnas ülesse kasvanud ja tunneb huvi ja kohustust selle riigi tuleviku eest seista. Teises riigis on tal aga kodanikuõigused ja lojaalsus, mis tuleneb hoopis tema majanduslikest huvidest (tal on seal suured ärid) või kultuurilisest identiteedist (tema esivanemad ja kodune keel on seotud selle kultuuriruumiga). Selline lojaalsuse hajumine tekitab hoopis uue suhte kodaniku ja riigi vahel, milles on seni veel palju ebaselget, kuid millest on välja koorumas olukord, kus kaotajana võib näha (rahvus)riiki.

Riigi kohustused oma kodaniku suhtes on jäänud samaks, samas kui kasvanud on kohustused võõramaalaste suhtes – ka neile, mittekodanikele, tuleb tagada majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused. Teisalt ei ole kodaniku lojaalsus suunatud enam ainult ühele (rahvus)riigile ja kodanik saab oma sotsiaalseid või majanduslikke õigusi nautida väga mitmetes riikides. Üha enam näib asi liikuvat sinna suunda, et riigid on muutumas ühiselamuteks – ühel territooriumil elavatele inimestele tuleb tagada kõik õigused, sealhulgas ka kultuurilised (ja vene keele referendum Lätis on hea näide katsest neid õigusi kehtestada), olenemata inimeste usulisest, etnilis-kultuurilisest või muust identiteedist ning eeldamata nende ainulojaalsust. Eks ta ole hirmutav visioon, sest kellele meist meeldiks elada ühiselamus, kuid fakt on see, et harmoonilises sidusas rahvuskogukonnas ei ela me ka juba ammu.

Eesti kodakondsuspoliitika, millele pandi alus ligi 20 aastat tagasi on oma kontseptuaalsetelt alustelt ka sinna ajastusse jäänud ning jäärapäise järjekindlusega üritab valitsus seda seal ka hoida. Eesti poliitikakujundajate arvates saab inimesel olla üks kodakondsus, üks lojaalsuse objekt, millest tulenevad ka õigused ja mille suhtes kehtivad kohustused. Mis siis, et reaalne elu on juba kaugele ette teises suunas minema galopeerinud.

Väga paljudel Eesti kodanikel, ükskõik mis rahvusest, on täna kohustused ja õigused mitme riigi suhtes. Ka topeltkodakondsus (mis on iseenesest veider sõna eesti keeles, kuna viitab justkui sellele, et kodakondsusi on topelt, ehk liiast) on Eestis täna vägagi levinud. Kuidas nii? Abielludes välismaalasega omandavad Eesti kodaniku lapsed reeglina sünnijärgselt mõlema vanema kodakondsuse. Eesti Põhiseadus ei luba aga mingil tingimusel sünnijärgselt Eesti kodanikult kodakondsust ära võtta, isegi kui kodakondsusseadus keelustab topeltkodakondsuse. Topeltkodanike (ja isegi kolmikkodanike) arv on suurenev, mitte vähenev nähtus. Laine Randjärve tagasihoidlik ja võibolla kogemata suust välja lipsanud arvamus, et Riigikogu võiks  a r u t a d a topeltkodakondsuse lubamist ei ole midagi muud, kui reaalse elu peegeldamine. Poliitikud jooksevad siin elule järgi, mitte ei suuna seda.

Seega, topeltkodakondsuse lubamist pole Eestis mõtet arutada, sest see eksisteerib Eestis juba mõnda aega! Pigem tuleks arutada kuidas kaasajastada Eesti kodakondsuspoliitikat, et see vastaks paremini 21. sajandi mitmiklojaalsustele ja mitmikidentiteetidele ja see tähendab ka arutelu selle põhialuste üle.

Lähemalt autor Kristina Kallase kohta.

Tegelikult saan ma Andrus Ansipi frustratsioonist väga hästi aru.

Kui lugeda ACTA teksti ning kõrvutada seda tolle Õhtulehe artikliga, mida peaminister Riigikogu ees tsiteeris, siis tõepoolest võib tekkida soov käed ahastuses taeva poole tõsta. Erakonnakaaslaste naeru ja aplausi saatel esitatud tiraad tabas aga, ilmselt peaministri jaoks ootamatult, märksa suuremat sihtmärki kui Õhtuleht või Heimar Lenk, tuues endaga avaliku pahameeletormi ning suured meeleavaldused nii Tartus kui Tallinnas. Laupäeval oli Vabaduse väljak fooliummütse täis ning algselt konkreetselt ACTA vastu suunatud protest oli saanud olulise lisadimensiooni, mille võttis tabavalt kokku ühe tundmatuks jäänud nahkmantlis noormehe ühelauseline kõne kokkutulnutele.

Uue töönädala alguses reageeris tekkinud olukorrale lõpuks ka peaminister ise, kes avaldas kahetsust, et ta “ei arvestanud võimalusega, et iga [tema] sõna või lauset võidakse kasutada esialgsest kontekstist väljarebituna suvalises kontekstis” ning avaldas lootust, “et valeväidete levitajad vabandavad nende ees, keda nad on solvanud”.

Et siis… mida?

Ma ei saa siin mõistagi rääkida kellegi teise eest, aga oma isikliku arvamuse kujundamisel antud asjas ei toetunud ma sellele, mida sai kuulda raadiost ja telest või lugeda ka soliidsest ajalehest — ma vaatasin täies pikkuses videosalvestust Heimar Lengi küsimusest ja Andrus Ansipi vastusest ning läksin ja lugesin peale seda veel ka Riigikogu stenogrammist sellele eelnenud ning järgnenud küsimusi. Peale kõike seda leian mina, et peaminister Ansipi avalduse puhul on probleemiks just nimelt konkreetne kontekst, milles ta selle tegi. See ei olnud Ansipi ja Lengi omavaheline vestlus Riigikogu puhvetis värske Õhtulehe teemal, see oli peaministri vastus Riigikogu liikme arupärimisele ACTA allkirjastamise protsessi osas. Oli peaministri enda valik püüda taandada see küsimus tabloidilehes viidatud “ACTA kriitikutele”, selmet suhestuda näiteks sellega, mida on antud teemal arvanud Karmen Turk või Peeter Marvet.

Ühtlasi on siin sobiv pöörata hetkeks tähelepanu veel ühele retoorilisele võttele, mida peaminister nii sel korral kui ka varasemalt on pruukinud. Oma vastustes Jevgeni Ossinovski ning Tarmo Tamme küsimustele ACTA teemal viitas peaminister Ansip oma argumentatsioonis sellele, et nii Ameerika Ühendriigid kui Rootsi on selle lepingu juba alla kirjutanud. See tõepoolest on nii, aga mis sellest järelduma peaks? Rootsi on muuhulgas heaks kiitnud ka samasooliste abielud ning progresseeruva tulumaksu, Ameerika Ühendriikides on konstitutsioonis sätestatud kodanike õigus omada ja kanda tulirelva ning lubatud surmanuhtlus. Mis nüüd saab? Ja kui need ei ole argumendid, mis peaks Eesti valitsuse otsuseid määrama, siis miks on seda ACTA allkirjastamine?

Oma kahetsusavalduse lõpus märgib peaminister Ansip, et “argumenteeritud väitlus sel teemal on vajalik ja loodan väga, et ka võimalik”. Ka mina loodan väga, et see on võimalik – aga sellele, et see nii oleks, tuleks kindlasti abiks kui peaminister hoiduks sel teemal sõna võttes viidetest fooliumile, seemnete söömisele ja mullivannidele ning ei kirjutaks kriitikat hüsteeria arvele. Sest muidu on tõesti nii, et oma seisukohtade väljaütlemine – juhul kui need erinevad peaminister Ansipi omadest – nõuab julgust saada liigitatud hüsteerikuks, narkomaaniks ja paranoikuks.

Mind isiklikult härib kogu selle piinliku loo juures enim kaks aspekti — ja kumbki neist ei ole tegelikult seotud ACTA-ga. Esiteks see, et oma vastustes arupärimistele leiab peaminister olevat kohase taandada ühiskonnas laia kandepinda omava mure hüsteeriale ning Õhtulehe artiklis “ACTA kriitikutele” omistatud tõepoolest veidratele hirmudele. Teiseks aga see, et kui inimesed seejärel õigustatult pahameelt avaldavad, peab peaminister vajalikuks vibutada näppu meedia suunas, kes tema sõnad kontekstist välja rebides ja need rahvale ette söötes on tekitanud probleemi seal, kus seda tegelikult ei ole – ning avaldab arvamust, et keegi teine võiks nüüd vabandada. Ja põhjus miks need kaks asja mind häirivad on selles, et peaminister Ansip peab oma rahvast, sealhuglas ka mind, mingiks lihtsameelsete ullikeste karjaks, kes ei suuda ise aru saada mida sisaldab üks 51-leheküljeline leping, kes ei saa hakkama Riigikogu stenogrammi lugemisega, kes ei suuda aru saada elementaarsest retoorikast või tajuda irooniat.

Ja isegi kui tõepoolest ongi nii, et peaminister Ansip ei soovinud fooliumi, mullivanni ja seemnete remargiga viidata oma lugupeetud elektoraadile, siis kas tõesti on nii mõeldamatu ikkagi ise vabandada, selmet oodata seda kelleltki teiselt? Vabandada, öeldes, et tegu oli vast veidi ebaõnnestunud katsega ironiseerida? Sest seni, kuni peaminister seda ei tee, tunnen mina end solvatuna mitte üks, vaid kaks korda.

Usun, et kodanikuühiskonna kaasamisel on tähtis see, et peale kriitika, pakuvad inimesed välja ka lahendusi. Seepärast pakkusime neljakesi (Linnar, Sten, inimõiguste ekspert Marten Kokk ja mina) Praxise kodulehel välja “Internetivabaduse teesid”, mis sõnastab peamised internetivabaduste alused ning kutsub nende üle arutlema.

Millist internetti me tahame? Arutame.

Nad tegid muusikali, mis põhines filmil, mis põhines raamatul, mis põhines ühel tema mõttel… 2012 on Eestis saamas satiiriliste netimeemide aasta, mille avas Laari ruum, kuid millele järgnes kiirelt peaminister Ansipi ACTA-teemalise ettekande lõikumine, remiksimine ja ristmeediastamine ning ühe ja sama laine peale mahtus ka Galojan.

Kõrvutades pilte ja fakte, muutes konteksti ning luues uusi seoseid, toovad need meemid meieni poliitilise elu absurdsemad küljed. Institutsioonid on aga segaduses. Samaga vastata ei saa – pole ju soliidne ning nagunii puuduvad ka vastavad oskused.

Mõnele võivad need meemid tunduda naljana, kuid nali pole kunagi süütu ning ilma tegeliku mõjuta. Naljadest algab võimu kahtluse alla seadmine. Nali võib olla esimene aste trepil, millest järgmine on “kuningas on alasti” ning millest ülejärgmisel astmel öeldakse, et aeg on lahkuda.

Nalja puhul saab rahulolematuse peita süütu naeratuse taha, “aga see oli ju ainult nali”, kuigi, põrgutki see tegelikult ainult nali oli. Nii võivad olla anekdoodid eestlaste, juutide, soomlaste või rahvuse x kohta teinekord ka märgiks kasvavatest rahvuspingetest.

Samas on nali ka ventiil, miks siis muidu mõned diktaatorid kannatavad ära naljasaate siin või seal ning miks muidu nõukogudeaegsest ajakirjast Pikker võis lugeda teravamat sorti satiiri.

On võimalik, et netimeemide taga on ka suurem rahvakultuuriline osalus poliitikas. Kui see nii on, siis on see ainult hea. Kindlasti poleks laupäevased ACTA demonstratsioonid nii laia kõlapinda leidnud, kui avalikele skulptuuridele poleks hakatud tinamütse pähe panema ning netti poleks ilmunud sadu miksitud fotosid.

Algav nädal toob Ansipi fooliumimeemile igatahes juurde ka techno-remiksi, mille saatis Memokraadile tagasihoidlikult DJ Fooliumi nime taha peituv grupp süvamuusikuid, kes tõsisema loomingu kõrval see nädalavahetus ennast lõdvaks lasid, et koduarvuti taga luua midagi, mis kõlab nagu… Noh, kuulake ise.

Kui te olete juhtumisi Koit Raudsepp Raadio2-st, siis võite selle loo endale raadiokvaliteedis alla laadida siit ja kui te ei ole, siis, uskuge mind, võite ka!

Vaadates, kuidas eestlane riigi arengusse kodanikuna panustab, on mulle jäänud mulje, et tema jaoks on Eesti riik vägev seade, mis juhib end ise õiges suunas. Paremas suunas. Valimised on meile kui nutika tiibraketi tulistamine: fire and forget. Jätkem see mõte taustale.

Olen üks neist üsna vähestest inimestest, kes on ACTA teema kodanikuna piisavalt selgeks lugenud ja julgen sellest midagi arvata. Ministeeriumi juristile on mu arvamus ilmselt naeruväärne, aga oma arvamust tahan ma sellegipoolest jagada.

See näib võimatu ülesandena. Pean suutma kirjeldada seda, kuidas meie riik lepingut tõlgendades valesti läheneb ja ma ei suuda kõneleda juristide keeles. Pean teid selgituseks viima ka lepingu taustani ja esitama enda jaoks, ACTA vastasena, ebameeldiva tähelduse.

Siin ta on: Ministeeriumitel on õigus väites, et ACTA kohta levib väärinfot. Kuigi levib ka “korrektseid” tõlgendusi, on rahva hirm ja vastuseis 80% osas valesti põhjendatud. Seda osalt SOPA ja PIPA vastasest internetipimendamisest, aga osalt ka ACTA lepingu valesti mõistmise võimendustest läbi pressi. See on hüsteeriline ülereageering. Ometi arvan, et see reageering ei ole samas ka põhjendamatu.

Rutiinne päev välislepingut jõllitades

Usun, et ministeeriumite poolt nägi lepingu menetlemine välja rutiinse kaubanduslepingu aruteluna. Varasema analoogse lepinguga võrreldes muutusid üsna igavad detailid, midagi erilist seal ei paistnud; olemasolevad seadused katsid lepingus sätestatu juba piisaval moel. Tööd on palju; pole vaja süüvida, leping tundub mõistlik — mitte otseselt vajalik ega riigile kuidagi kasulik, kuid diplomaatiline surve vastuvõtuks on olemas. Lisaks toosama, tol ajal alles saabuv euro.

Märke teadvustamatusest on mitmeid: esiteks see, et ACTA teemal kommentaare küsides oli esimesed 2 nädalat ministeeriumite poolt pea täielik infosulg: Ilmselt loeti leping uuesti põhjalikult läbi, vaadati mis viga: kas sellest tuleb suur jama? Kas me eksisime? Rumeenia peaminister ja üks Sloveenia diplomaat on öelnud et nad ei teadvustanud, millele alla kirjutasid.

Ilmselt otsustati, et eksimus polnud suur, sest ministeeriumi jaoks oli narratiiv harjumuslik. Ainsa ebahariliku detailina ilmusid mingid “valesti” tõlgendajad. Usun, et selle koha peal tegi valitsusaparaat vea ja uskus oma lugu edasi: see on normaalne leping. Ometi ei olnud usaldusahel Euroopa Liidu Nõukogu ja töörühmade vahel lepingu loomise vältel välist kriitikat näinud. Lepingut konsulteeriti praktiliselt ainult USA suurfirmade ja sisuvaldajatega.

Mis tähendab, et tegelik mäng võis käia ka üle meie ametnike peade. Kuskil stratosfääris.

Voldib end satelliidina lahti

Lähen võib-olla liialt poeetiliseks, kuid ei oska mõtet teisiti edastada. Kui raamatut tõlkida, on oluline et tõlkija tõlgiks emakeelde ja teiselt poolt mõistaks lähtekeele nüansse. Väikesi kohti, kus autor tegi sõnavaliku sihipäraselt. Ma kardan, et ACTA on lepinguna kõige kallimate võimalike juristide poolt ehitatud seadeldis, mille eesmärk on nihutada edasiste lepingute ja seaduste vundament neile kõige sobivamasse vette. Ta sisaldab neidsamu nüansse.

See avabki meie peaministri sõnumi: ei muuda midagi; aga väga oluline. See on mu hirmu kese: ma kardan sõltuvust unistest ametnikest, kes autoriõiguste rikkumise kommertsliku eesmärgi (intent) ja kommertsliku koguse (scale) kriminaliseerimisel erinevust ei näe. See on üks neist väikestest muudatustest mille sisu me hetkel seadusandluses ignoreerima asume, kui ACTA ratifitseerime.

Kommertseesmärkidel piraate ei tea ma ühtki. Ometi on mul raske leida sõpra, kes ei rikuks autoriõigusi kommertslikes kogustes. See on endeemiline! Meie kõigi parimad sõbrad, me ise, oleme avastanud digitaalse kultuuri võlud ja ACTA tõlgendamisel eesmärgipäraselt tuleb nad kriminaliseerida.

Me tahame väljatulevaid telesarju kohe ja reklaamideta näha ja me ei taha sünkroniseerida end aasta aja pärast mingil õhtusel ajal väga primitiivse arvuti taha, kus ei saa saadet kerida ega pausile panna (televiisor). Kogu tänase alla 35-aastase elanikkonna jaoks on netist filmide tõmbamine vale, aga samas mõttes vale nagu autotühjal tänaval üle tee minek või SMSi teel lahkuminek. Vale aga oluliselt mugavam kui kogu rituaal korrektselt läbida.

ACTAs on veel sarnaseid nihkeid: varasemad analoogsed dokumendid ongi alati rääkinud kommertslikust eesmärgist. Kellegi teise teose loata müümine oleks sama punase fooritule analoog autode puhul: seda teevad tõesti ainult tõelised mölakad.

Varem on kahju arvutamiseks meie õigusruumis kasutatud tegelikku kahju: ACTA kohaselt on kahju arvutamise aluseks müügihind. Need kaks on räigelt erinevad seisukohad. Täna vaatavad inimesed oluliselt rohkem jama, kui nad iial nõus ostma oleks. Selle jama müügihind aga võib olla sellest nullväärtusest oluliselt kõrgem. See on nihe põhimõtetes: Ameerika Ühendriikides, kus hinnapõhine karistamine kehtib, on autoriõiguste eest karistused inimeste pankrotistamiseks (ja hirmutamiseks) sobivates mastaapides.

Nüüd see trikikoht: kui ministeerium täna usub, et seadusi ei muudeta, kas ma julgen usaldada, et USA kaubanduskoda, saatkond, EAÜ pärast selle väga olulise allkirja andmist kõik robinal ministeeriumi uksele koputades neid muutusi sisse ei hakka viima? Nüüd saab ju seda kõike siin ka.

Toon palju kiidetud vaba Rootsi näite, kus vabaduse tase Eestist oluliselt parem pidi olema: Wikileaksi diplomaatiliste telegrammide lekkest lähtuvalt selgus, et riik oli kõik USA autoriõiguste alased probleemipunktid vastu võtnud täiesti üksühele, täiesti vaidlemata ja ükski teema ei riivanud avalikku arutelu kuigivõrd. Rootsi on riik, mis nõuab Julian Assange’i väljaandmist süüteo raames, mida tavaolukorras karistatakse rahatrahviga. Rootsi on ka riik, kus autorikaitseühinguga seotud kohtunik mõistis neljaks aastaks vangi Pirate Bay loojad, hoolimata sellest, et nad jagasid lehel vaid viiteid sisule. Viitamine oli seadusi pidi legaalne tegevus (Sealjuures: ACTA järgi tulevikus kriminaalne, sest on vahendamine ja soodustamine). New Yorki vabadussammas paistab Stockholmi ilmselt hästi kätte.

Kas Eesti, kus Kentmanni saatkonnas käiakse lobisemas natuke rohkemast kui oleks viisakas, on kuidagi moodi teistsuguses seisus? Kas ma saan olla nii ülbe, et julgeksin eeldada, et Eesti on sarnasele survele immuune riik? Lubage naerda: nad sulgesid terrorihirmus tänava kesklinnas umbes sama ükskõikselt nagu meie sulgeme rõduukse kui tuul puhub.

Tõesti: miks üldse on edaspidi mõne Eesti ministeeriumiga jamada tarvis? Euroopa Liit on kõigist rahvastest palju kaugem, palju mugavamini lobistatavam ja tsentraalsem asutus. Euroopast tulev kohaldub meile otse ja on odavam mõjutada, kui 22 rahvusparlamenti. Soovitan lugeda ja jälgida, kuidas ACTA täpselt samamoodi parlamentidest mööda libiseb.

Aheneva jada piirväärtusest

Tõmbaksin siia mõttelise joone. Eelnev kätkes minu usaldusküsimust, kus ametnike ahelas ja instruktaažis puudub minul sisendivõimalus ütlemaks, et nii tõesti ei saa. Ma tahan liikuda edasi selleni kuhu säärane tagasisidestamata autoriõiguste egiidi all võitlus oma matemaatilise piirväärtusena viib.

Arvutustehnika koos internetiga on loonud pretsedenditu maailma, kus kultuuri kopeerimine ei sõltu enam skriptooriumist, trükipressist, raadio- ega teletornist, plaadipressist vaid on midagi mida me ise iga päev kogu enda valduses oleva digitaalse sisuga teha saame. Digitaalinfo kopeerimine on väga odav, tõhus ja kättesaadav.

Meil on liigina täna tegelikult kaks teed: Esimesel puhul arvestame eelnevaga ja nõustume, et tegemist on uue turusituatsiooniga, kus me peamegi sisu tootma, arvestades, et piraatlusega tuleb ja saab väga edukalt konkureerida ja et inimesed on fundamentaalselt heatahtlikud ja on nõus väärt sisu loomist toetama.

Toon selle maailma ühe tänase ilusama näite. Veebilehel Kickstarter otsustas koomiksikunstnik Rick Burlew paluda fännidelt rahastust oma ühe raamatu uustrüki jaoks. Annetajatele pakub ta erinevaid meeneid alates külmikumagnetitest lõpetades nende kirjeldatud tegelase kaasamisest ametlikku loo kulgemisse. Praegu on ta eesmärk ületatud meeletult: 57000$ asemel on tal kasutada üle 500.000 dollari, millega on tal võimalik tellida suured uustrükid kõigile oma raamatutele. Sealjuures tuleb arvestada, et enamus antud materjalist on _internetist tasuta loetav_. Ta ise pani selle sinna!

Alternatiivina peame kodanikke kohtlema kurjategijatena: looma arvutid, mis ei ole võimelised jooksutama ei kopeerimistarkvara ega ka programme misiganes kopeerimispiirangutest möödumiseks: see tähendab iPhone’i laadset modereeritud ja suletud süsteemi. Ühtlasi peame ehitama võrgu, mida on võimalik täiel määral valitseda, jälgida ja hallata. Muul moel alanud võidurelvastumine lõppeda ei saa ning ACTA, SOPA ja PIPA on kõik manifestatsioonid probleemile, et internet on purustanud monopoli kopeerida.

Tahaksin sellist tulevikku, kus autor saab oma töö eest tasu neilt, kes teda tahavad toetada. Kummardusena nähtud vaeva eest, mugaval moel. Ma tahan nende teoseid vaimustunult sõpradega jagada. Mind häiriks väga, kui keegi autorite teoseid nende loata müüks ja ma ei tea veel, kuidas oleks õiglane tasustada neid, kes mõnd teost olulisel moel täiendavad.

Üht ma aga tunnen juba päris selgelt: ma ei taha näha pommivaid vahendajaid oma telefonis, arvutis ega oma riigi seadusandluses ja sonkimas ja oma sõpru varasteks tembeldamas.

Mäletate seda stseeni Dr Strangelove’i filmist, kus kapten pommiluugi kaudu lahkub? Mul on tekkimas tunne, et meie riik ei ole tiibrakett, vaid pigem see pomm ja seda juhib mingi kauboi.

The advantages are obvious: Students learn more, teachers teach better – neither is really questionable. The policy is based on contemporary international best practice on the one hand and, on the other, precisely on current research on the subject matter and the theory of Technology and Society. It is based on a strong awareness of the centrality of ICT in everyday life and of how it changes human personality – it’s 2012 after all and not 2009 anymore; we have a different level of online usage now, but we also can – and have to – decide now where we want to have what e-technology, rather than being just ‘driven’.  That is exactly what technological maturity means. For example, there is almost nobody left out there who would argue that multi-tasking works, and that people can concentrate on many things at once with equal results. More importantly, while a few years ago we thought that this was changing, actually it is not. Doing three things in parallel leads, as it always did, to worse results in all three fields and takes more time than just doing one thing after the other.

And if you deal with technology in a scholarly informed way, you know that the use of social media and internet communication is addictive. And no, people are not their own masters as regards being online; even people in their early 20s and not only younger ones often show medical symptoms after being forced to be offline for about four hours by now. It is like smoking – and like smoking, it is bad for yourself and for those sitting next to you, but normally, you cannot give it up easily. (Of course connectedness also has good sides, while smoking does not, but otherwise the parallel holds.) People will check messages if they can, and they will listen less to what someone might be saying to them at the same time.

That is also why a lecturer can be as good and fascinating as she wants – she cannot compete with Facebook. And it is particularly the best lecturers, those who are capable and enjoy teaching in their fields of genuine competence, who are demotivated and made worse by continuously distracted students. As importantly, web entertainment consumed by some students disturbs the others sitting next to them who would actually want to listen and learn, so that allowing open screens during class basically means having the educational experience seriously reduced for twice as many students, or more, as there are laptops open. That is why the reaction of a majority of currently studying genuine students, if I see correctly, has been positive.  And that is why, as one of my distinguished colleagues in the department recollected, the Harvard Business School, where he took his MBA, adopted a closed screen policy on student demand.

How about the students who just want to take notes on the laptop? This is a balancing question: There is no technical possibility to block wifi in TUT departments – plus, there’s 3G and other options. Taking notes with pen and paper and then typing them down, if that is needed, is also not waste but a key editing, reviewing and learning exercise that leads to better results as regards knowledge acquisition. (Those who argue that this is not “green” have really not understood the basics of ecology, nor of academics – it is not a waste of paper to take notes on it, but sensible use; and since when is electricity production environmentally neutral?)  Googling information during class makes no sense – the student should ask, as only that is interactive and may help other students as well. And being unable to bring up PowerPoint slides and making notes on them? Sure, that may be a disadvantage, a cost to pay, but good presentations, which usually have a narrative dynamic, should not be distributed to students in advance anyway, only after the class, because otherwise the narration and thus the visually-based teaching effect get ruined.

In addition, policing what students do on their laptop is almost impossible but certainly demeaning for lecturers and students alike – this, not the general prohibition, would treat students like children. And of course, students who for some reason really need to be reachable during class can still receive an SMS. If some students really need laptops as note-taking aids for example, if they are used in classwork, etc. there is of course no problem nor issue.

Finally, what about the argument that some lectures and teachers are so bad that you just need to distract yourself in order to stay awake? That you have the right to chat, sleep, read etc. during class? To such students I would strongly recommend that if the situation is so bad, then they shouldn’t waste their life on studying something, somewhere or with someone so very boring – they only have one life, they are not the proverbial cat! They should go somewhere else and do something that interests them and that they can manage. Estonia is a free country full of options and possibilities, and so is the global world of higher education. Students, however, who feel that any class in any field is wasting their time, really do not belong in any university at all.

And thus, it seems that on balance almost everything speaks for the truly contemporary closed-screen policy and almost nothing against it. As soon as technological options and usage behavior will change again, which they soon might, the entire issue will of course be reassessed. But for now, typed note-taking and on-screen reading do, in practice, come with distraction options attached which too many students apparently cannot resist and which lower the classroom experience for everyone involved, not only for those who chat and update during class. As responsible teachers and scholars in a public university in Estonia, it is our duty to provide the best higher education that we can, even if it goes against fashion and if it may provoke public controversy – perhaps even especially then, because that, of course, is one of the main purposes of the social sciences.

Nagu arvata oli, selgus üsna varsti, et kõik ei ole nõnda lihtne, kui algul tundus, sest abi vajavatel inimestel ongi tavaliselt palju keerulisi probleeme, või nagu üks selle seltskonna liige kohe alguses tabavalt väljendas: “Ei usu mina, et selle noormehe probleemid oleks lahendatavad natukese raha ja uue töökohaga.”

Seltskonna meililistis järgnesid arutelud, et kas on nii, et “inimene peab ISE tahtma muutuda ja aidata saab vaid seda, kes ise ennast aitab” või on see valem pigem mugavam lahendus aitajale, aga mitte alati abivajajale. Arutelud on toimunud ka selle üle, kui sügavale auku peaks laskma inimesel langeda, et tal endal tekiks soov täielikult muutuda, kuid üldiselt on nii, et kui teatud probleemidega inimesed lihtsalt enda hoolde jätta, tulevad nad sellest olukorrast eluga välja vaid harva.

Aga Memokraadi nõudlikule lugejale ei tahaks ma kindlasti pakkuda filosoofilisi, sotsiaalpoliitilisi ja psühholoogilisi arutelusid kodutusest, liiatigi kui selleks puuduvad mul vastavad teadmised ja kogemused. Tarmo Jüristo Memokraadist palus mul lihtsalt veidi kirjeldada seda, mida olen selle ühe nädala jooksul tolle noormehe vahendusel teada saanud Tallinna kodutute igapäevasest elu-olust. Olgu selle noormehe nimeks täna näiteks Siim.

Veetsin tööpäeva koos Siimuga “kodutuna” – käisime linnas ringi just nii, nagu kodutud seda igapäevaselt teevad.

Tallinna kesklinnas toimetavad kolme piirkonna kodutud – Musumäe, vanalinna Rimi ja sadama kodutud. Musumäe ja vanalinna Rimi kodutud hoiavad rohkem kokku, sadama kodutuid eelpool nimetatud veidike põlgavad, sest nemad loodavad Soome turistide peale. Mind pani imestama, et kodutuid on niivõrd palju. Iga natukese aja pärast tuli mõni neist vastu ja siis Siim lühidalt kommenteeris, mis asjaoludel keegi kodutuks jäi. Paljudest saab muidugi välimusest aru, et nad on kodutud või võiksid olla, aga palju oli ka selliseid, kelle puhul minul poleks sellist mõtetki tekkinud.

Ringkäikude vahel peatutakse, aetakse vastutulnud kodutuga põgusalt juttu ja vahetatakse uudiseid. Praeguste külmade ilmadega on kodutute jaoks kõige olulisem koht Viru Keskus. Need, kellel on veel viisakamad riided, käivad mööda Viru Keskuse kauplusi ja teesklevad nagu vaataks kaupu. Kindlasti põigatakse läbi neljanda korruse suitsuruumist, lootuses, et keegi ühe sigareti annaks. Seal on võimalik korjata ka konisid. Kui keegi suitsu saab, siis jagatakse seda ühte sigaretti omavahel. Lõuna ajal siirduvad osad kodutud supikööki, kust nad siis jälle tagasi kesklinna saabuvad ja oma lõputuna tunduvat mitmekordset ringkäiku vanalinna ja Viru Keskuse vahel taas alustavad

Kodutuid võib eristada ka järgmiselt: päris-kodutud, pool-kodutud ja värsked kodutud. Värsked kodutud ja pool-kodutud on paremini riides ja nendest ei saa miskit moodi aru, et nad oleksid kodutud. Päris-kodutud aitavad hea meelega värskeid kodutuid – neile õpetatakse ellujäämisnippe ning juhatatakse kätte supiköögid ja varjupaigad. Paar päeva tagasi sai värskeks kodutuks näiteks mees, kes jäi purjus peaga autojuhtimisega vahele ja kelle naine ta seejärel kodust välja viskas.

Pool-kodutud on sellised kodutud, kellel on küll kodu olemas, aga kes miskil põhjusel ei saa seda kasutada. Näiteks on elekter välja lülitatud või siis puudub küttematerjal kütmiseks. Eksisteerib ka väga väike grupp kodutuid, näiteks mõned endised vangid, kes on süsteemiga pahuksis ja kes ei soovi, et neid kuidagi aidataks ja on sellise elustiili endale ise valinud. Nemad satuvad kesklinna harvemini, pigem tegutsevad nad Koplis.

Peale Viru Keskuse sulgemist toimuvad kogunemised suurematesse gruppidesse, kus jällegi vesteldakse ja vahetatakse uudiseid. Nagu ka koduga inimeste elus, tekivad kodututel sõpruskonnad, kes saavad omavahel paremini läbi. Kellel midagi on, see jagab seda teistega, sest ainult nii on tänaval võimalik ellu jääda.

Seejärel siirdutakse kambakesi varjupaika. Värskemad kodutud eelistavad siiski linnas öö läbi jalutada, et varahommikul esimesse sõitvasse nr 18 liinibussi istuda ning sellega ringi sõita, seal tukkuda ja end soojendada, et siis hiljem meile juba tuttavale ringkäigule siirduda. Siin on muidugi väga sagedaseks tulemuseks ka MUPO trahvid, mis halvendavad värske kodutu finantsilist olukorda veelgi ning pärsivad lootust kodutu staatusest vabaneda.

Varjupaika mineku vältimisel on ka psühholoogiline külg – sinna minnes nad justkui kinnitaksid endale, et nüüd ongi lõpp. Kuni nad varjupaika ei satu, siis nad nagu ei olekski veel päris kodutud ja leidub väljapääs. Teiste sõnadega on tegemist enesepettusega. Varjupaika ei olegi nii lihtne saada, kui võiks arvata – et lihtsalt lähed ja kogu lugu. Enne peab tegema haiglas kopsuröntgeni pildi. Näiteks selleks, et minna Kopli varjupaika, peab eelnevalt minema Suur-Sõjamäele ja sealt luba küsima.

Tegelikus elus muidugi alati nii karmid ei olda, hädaolukorras võimaldatakse abivajajal erandkorras ka põrandal magada. Igatahes kui Siim esimest korda varjupaika läks ja sealseid tätoveeringutega eksvange nägi, tuli ta tagurpidi sealt kohe ka välja. Kodutud ise kiidavad väga vast-avatud Paldiski maantee varjupaika, seal pidi olema ilus ja puhas.

Siim, nagu siis ka teised värsked kodutud, veetis öö linna peal käies. Ükskord näiteks hakkas tal jälle külm, ta tahtis meeletult-meeletult soojas magada. Siis õnnestus tal saada kolm pudelit odavat õlut ja ta jõi need ära. Siimu nipp raha saamisel oli see, et ta rääkiski kõigile, kellelt raha küsis, täiesti ausalt ja siiralt, milleks ta raha vajab. Ta sai kohe aru, et mingid luiskelood tema puhul ei toimi. Igal kodutul on oma nipp, milles ta osavam on. Siis läks Siim kainestusmaja ukse taha ja ütles, et ta on täis ja võtke ta vastu. Sealsed ametnikud saatsid ta muidugi pikalt – sa pole piisavalt täis, nad ütlesid, ja et see pole sul siin mingi sotsiaalasutus.

Siis Siim jõi veel natuke ja nagu ta ütles, oli tal sel hetkel kõigest sellest villand, ta tahtis ainult meeletult meeletult soojas magada. Ta läks ühe hotelli fuajeesse ja lihtsalt heitis seal diivani peal magama.

Selle peale kutsuti politseipatrull ja Siim viidi kainerisse. Kaineri ametnikud olid väga vihased, sest nad nägid Siimu nipi läbi. Pikkade läbirääkimiste tulemusel politsei ja kaineriametnike vahel võeti ta ikkagi vastu. Karistuseks võeti tal madrats ära, ta pidi magama ilma selleta ja sai veel ka jalaga. Aga Siimul oli sellest kõigest, vabandust väljenduse pärast, “pohh”, tal oli ükskõik, sest ta tahtis lihtsalt magada. Siinkohal tahan kindlasti lisada, et tegemist võib olla pisut utreeritud “iluskirjandusliku” liialdusega, mingeid järeldusi ei maksaks küll kohe tegema hakata. See kõik võis toimuda ka natuke teisiti, aga kirjeldab jällegi väga ilmekalt kodutust kodutu vaatevinklist.

Selgub, et väga paljud inimesi teevad vea, kui panevad ühte patta joodikud ja kodutud. Need on täiesti erinevad inimesed ja mõisted. Vahel on nendel lihtsalt kulunud riietuse järgi raske vahet teha. Samuti vääriks märkimist, et kui Siim oleks praegu jälle kodutu, siis ta oleks kõige noorem kodutu. Alla 30-aastaseid kodutuid palju ei ole. On mõned nooremad, kes Siimu sõnade järgi lihtsalt kodututega kaasa jõlguvad, sest nad on joodikud või siis kemikaalide nuusutajad ja on tänaval põhjusel, et kodus ei lasta neil juua ja igasugu kemikaale nuusutada.

Need inimesed, kes Viru tänava otsas istuvad ja mingisse karpi raha kerjavad, ei ole kodutud. Üks noorem mees näiteks käib tööl, vabal ajal tõmbab kapuutsi silmini, et töökaaslased teda ära ei tunneks, ja teenib lisaraha. Samuti teenivad mõned pensionärid sel moel pensionilisa. Kodutud neisse väga halvasti ei suhtu. Sadama kodututusse suhtutakse märksa iroonilisemalt, sest nemad kasutavad turiste ära.

Kodutud ise küsivad suitsu ja sente tänava peal tiirul olles. Nad seostavad oma “õnne” mitte inimestega, kellelt nad midagi saavad, vaid just konkreetse abipalumise asukohaga. Alati pidi olema nii, et ühel kodutul “veab” rohkem teatud kohas ja teisel jälle teises kohas. Õhtul, enne varjupaika minemist, jagatakse teistega sööki, mida on sentide eest ostetud.

On ka selliseid kodutuid, kes ei saa rahaküsimisega lihtsalt hakkama. Kas siis ei ole nad nii osavad suhtlejad või on mingid muud põhjused, aga nii see lihtsalt on. Need kodutud korjavad pudeleid. Teised kodutud neid nende eest ära ei korja. Kodutud eriti ei joo, sest joobes varjupaika ei lasta.

Tõsi, mingi ühe õlle pärast kedagi nüüd ukse taha ei jäeta. Sellepärast juhtub ka seda, et juuakse kamba peale kõige odavamat õlut, et natuke sooja saada ja seltskondlikku vestlust arendada. Kui nad siis sedasi kambas on, õllepudel ringlemas, jääb inimestel mulje, et nad on joodikud, aga tegelikult ei ole. Kodututel on ka seltskondlikke tabuteemasi. Viisakas ei ole näiteks uurida teise kodutu vanglastaaži kohta. Kes selle kirjutamata reegli vastu eksib, võidakse isegi seltskonnast ära ajada.

Kui päris-kodutud päris poodisesse oma räsitud väljanägemise tõttu ei julge enam minna, siis “värsked kodutud”, nagu mina Siimuga, julgesime. Raamatupoes valisin endale raamatu ja seadsin end mõnusasti tugitoolis sisse ja hakkasin lugema. Soovitasin Siimul sama teha. Umbes kolme minuti pärast hakkas Siim nihelema. Küsisin, mis sa niheled. Siim ei mõistnud, miks turvamees meid veel ära pole ajanud.

Ringkäigul astusime ka kunstigaleriisse sisse. Siim imestas väga, et need tasuta on. Õnneks oli seal selline natuke arusaadavam kaasaegne kunst, pisut erootilise värvinguga natuke pikema kestvusega videoinstallatsioonid, mida Siim huviga vaatas. Kunstigaleriis sai rahulikult 45 minutit soojas mõnusasti aega viita, aga selliseid võimalusi ei ole kodutud enda jaoks seni avastanud. Värskele kodutule on ka hea koht näiteks kaks kesklinna Swedpanga kontorit, kus on pikk järjekord ja kus siis saab rahulikult oma “järjekorranumbrit” oodata ja siis enne oma järjekorra kättejõudmist lahkuda.

Noh, ma pean tunnistama, kella 16 paiku ma enam ei jaksanud “kodutu” olla, sest see kõik hakkas korduma ja korduma ja korduma. Esimest korda 15 aasta jooksul hakkas mul pea valutama. Siis läksime Siimuga Kehrwiederi kohvikusse Raekoja platsil.

Tagasiteel kohtusime ühe grupi kodututega ja vestlesime nendega. Muide, üks kodutu märkas, et ma tema võileiba vahin, eks mul oli kõht tühi ka. Sõna lausumata murdis ta selle pooleks ja ulatas poole mulle. See oli paljas leib, mille peal oli “räim tomatis”. See oli imehea. Kindlasti ma sõin poole ta õhtusöögist ära, aga samas ma taipasin, et tal oli hea meel, et ma selle vastu võtsin, ei põlanud ära. Siim kiitis mind, et tal ei olnud minu pärast häbi.

Siim ütles mulle, et tema arvates on kõik kodutud teinud oma elus mingi suure vea, et nad on jäänud kodutuks, kaasa arvatud tema ise. Aga sellegipoolest ma tahaksin selle kirjatüki lõpetada ühe tuttava hiljuti räägitud looga sellest, kuidas ta sõbrannaga jõi veini ja see sai just otsa, kui tuli üks kodutu ja hakkas prügikastist pudeleid otsima. Ta siis pakkus talle oma veinipudelit, aga too ütles, et ta kahjuks ei saa seda vastu võtta, sest automaati see ei sobi. Minu tuttav siis vabandas ja ütles, kahju, et ma ei saanud abiks olla. Sellel kodutul läks nägu särama ja ta ütles, et – juba olitegi abiks, sest ega meisse ju tavaliselt ei suhtuta nagu normaalsetesse inimestesse, te aitasite hea sõnaga.
Mõelgem selle peale.

Noored Kooli programmi läbinud ettevõtja on valmis vastuste leidmise nimel tõesti vaeva nägema. Minuga kokku saama tulebki ta selleks, et rääkida, kuidas ta uuris koolijuhtide erakonnastumist Eestis.

Juba kolmandat aastat Tallinna Ühisgümnaasiumis 6.-9. klassi lastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust õpetav Rõõmus rõhutab, et tema uurimus pole ajendatud ühegi erakonna eelistamisest ega soovist pilduda muidu sildistavaid hinnanguid. Kõik mida ta soovib, on rohkem infot ja avatud arutelu haridusele tähtsatel teemadel.

Järgneb meie vestluse lühike üleskirjutus.

Mis sind pani seda uurimistööd läbi viima?

Kõik algas sellest, et Noored Kooli projektis on selline aine nagu Eesti hariduspoliitika ning selle raames tuli teha uurimistööd. Direktorite erakondliku kuuluvuse väljaselgitamine tundus selge ja konkreetse eesmärgina, mida ära teha selle taustal, et hariduse teemal on juba niigi palju arvamusi ja seiskohavõtte.

Kirjelda oma uurimistöö metoodikat

Kõigepealt alustasime sellest, et pöördusin Haridus- ja Teadusministeeriumi poole palvega saada Eesti koolide direktorite nimekirja.

Ministeeriumi sõnul pole direktorite nimekirja sellisel kujul olemas ning nad viitasid ka sellele, et see pidevalt muutub. Lõpuks igatahes ei suutnud nad päringut rahuldada. Vahetasime mõnda aega mingeid e-kirju aga ühel hetkel see kõik sumbus lõplikult. Tasub ehk lisamist, et HTM-ist ei õnnestunud sellesisulist vastust saada ka Noored Kooli programmi eelmisel lennul, kes tegeles küsimusega aasta tagasi.

Graafik 1. Kõigist Eesti koolijuhtidest on erakonnastunud 34 protsenti (Martti Rõõmus)

Mul oli kaks abilist ning kui me saime Eesti Hariduse Infosüsteemist kõigi koolide nimekirjad, siis jagasime koolid kolme peale ära. Igaüks sai umbes 200 kooli ning hakkasime googeldama. Olid mõned koolid, mille lingid ei töötanud, kuid kokkuvõttes saime sel moel kätte siiski arvestatava valimi – 506 koolidirektori nimed. Koole on muidu kokku üle 600. Aega võttis see meilt igaühelt umbes pool päeva.

Kui nimekiri oli olemas, siis järgmine väljakutse oli see, et nende võrdlemine erakondade registriga on tehnilistel põhjustel väga keeruline, sest erakonade nimekirjad on küll avalikud, kuid ligi kümne tuhande inimesega nimekirju kuvatakse äriregistri kodulehel 100 nime kaupa! Selle läbitöötamine pole just kuigi mugav ja võtaks väga palju lisaaega.

Õnneks oli Riigi Infosüsteemide Register sedavõrd vastutulelik, et tegid meile võrdlustabeli valmis, pean neid selle eest tõesti kiitma.

Mis kõige rohkem silma torkas?

Esimesena torkas silma see, et koolidirektorite erakondlik kuuluvus ei ühti päris selle jaotusega, kuidas erakondlik kuuluvus ühiskonnas keskmiselt jaotunud on ning eriti selgelt eristub Tallinn, kus Keskerakond on võimul, 68% koolijuhtidest on erakonnastunud ja nendest 54 protsenti on Keskerakonna liikmed.

Graafik 2. Nendest Tallinna koolijuhtidest, kes on erakonnastunud, on üle poolte Keskerakonnas (Martti Rõõmus).

Samas ei too erakondade pikaajaline võimulolek igas linnas sugugi direktorite erakonnastumist kaasa, sest näiteks Tartus on Reformierakond pikalt võimul olnud, kuid seal kuuluvad erakondadesse vaid 2 koolijuhti ehk umbes 10% direktoritest.

Maakondade võrdluses tõusis esile Ida-Virumaa, kus on 53% koolijuhtidest parteisse astunud. Võrdluseks, et Eesti keskmine näitaja on 34%. Keskerakonnas on erakonnastunud direktoritest Ida-Virumaal pooled koolijuhid.

Ma ei taha kuidagi öelda, et koolijuht ei tohiks olla erakonnastunud, eriti arvestades, et tegemist on ilmselt ühiskondlikult aktiivsemate inimestega, kuid oluliseks saab siin küsimus, et millistel motiividel on see erakonnastumine toimunud.

Graafik 3. Erakonnastunud Harjumaa koolijuhtidest peaaegu pooled on Keskerakonnas (Martti Rõõmus).

Vaadates tänaseid koole, siis direktoritel on väga suur roll ja ka vabadus. Neist sõltub palju. Kui nende massiline parteistumine toimub mingisugusel läbipaistmatul põhjusel või kui koolijuhte määratakse mingil muul põhjusel ametisse kui professionaalsus, siis see hakkab mõjutama meie haridussüsteemi kvaliteeti.

Kas koolijuhil on võimalus ka parteipropagandat teha?

Seda ma ei tea, puudub info selle kohta, et keegi agitatsiooni teeks.

Aga mida erakond siis sellest võita võib, kui direktorid on erakonnastunud?

Võib ette kujutada selliseid olukordi, kus on tarvis läbi viia mingeid projekte nagu näiteks niinimetatud public-private-partnership projektid, mis Tallinnas olid mõne aasta eest üsna populaarsed, sellisel juhul võib kasulik olla, kui direktor on kuulekas.

Äkki jagatakse vahel nii öelda soojasid kohtasid juba tehtud teenete eest?

Ei ole välistatud.

Kas rahade liikumine võib sellega kuidagi seotud olla?

Me ei uurinud seda, kuid ühtepidi on näiteid olnud küll. Ühes vallas oli võimul koolidirektoriga läbisaav seltskond ning alustati koolimaja katuse ehitamist. Mõne aja pärast tuli võimule teine seltskond ning projekt katkestati, kuni selle ajani… kui tuli võimule jälle vana seltskond, kes siis ka projekti lõpetas.

Miks ikkagi peaks sellest üldse hoolima, et direktorid erakondadesse kuuluvad?

Lihtne vastus on: direktorid on olulised, nendest sõltub palju koolitasandil ja tervikuna ka Eesti haridussüsteemis. Meil räägitakse õpetajate kvaliteedist, kuid direktorite rollist räägitakse vähe. Ometi on direktorid oluliseimad tegijad kooli üldise kultuuri ja näo kujundamisel ja kooli taseme saavutamisel. On ju koolijuhid nendesamade õpetajate ülemused, nad võtavad neid õpetajaid tööle ning nende määrata on väga paljud koolielulised küsimused.

Graafik 4. Huvitav fakt – kuigi ka Tartus on kaua aega võimul olnud üks erakond (Reform), ei ole see erinevalt Tallinnast kaasa toonud koolijuhtide astumist sellesse erakonda (Martti Rõõmus).

Selle uurimuse puhul oleks oluline jälgida ka trendi, kas pilt muutub aja jooksul. Näiteks enne või pärast valimisi või võimu vahetumist omavalitsuses. Samuti oleks hea võrrelda teiste riikidega ning mõelda, mida räägivad meile erinevused ja sarnasused.

Jätkates jõulu- ja uusaastatervituste videotraditsiooni tervitab Memokraat oma lugejaid seekord remiksi ehk oma tõlgendusega Tallinna Linnavalitsuse jõulutervitusest. Eeldame, et tegemist on maksumaksja raha eest tellitud tööga ning seetõttu avalikuks kasutamiseks ja remiksimiseks vägagi sobiva infoga. P.S. Tee ka oma versioon! Olge tublid!

See on ebameeldivate olukordade klassika, millega kõige kuulsamalt on kokku puutunud Bill Clinton, kellele vähemalt pooled ameeriklastest oleks andeks andnud abielupettuse, kuid märksa vähem inimesi olid valmis andeks andma selle, et valetamine käis tal liigagi lihtsalt ja libedalt.

Nende ammuste lugude juurest tagasi tänapäeva tulles tahaks loota, et end isamaa nimega ehtivad poliitikud on vähemalt sellest midagi õppinud, mis Laariga juhtus, sest elamislubade skandaali puhkedes on taas käes olukord, mis iseenesest ei peaks viima ministrite tagasiastumiseni, vaid normaalse aruteluni elamislubade poliitika teemal, kuid mille asemel on üles kerkinud hoopis karmimad kõhklused ministrite aususe teemal.

Kui skandaal hakkas avalikuks tulema, siis teatasid Juhan Parts ja Ken Marti Vaher, et nemad ei teadnud ärist elamislubadega midagi,  hoolimata sellest, et nende valitsemisalas olevad ministeeriumid osalesid kõnealuste lubade jagamise protsessis. Ma ei tea, mis selle võimaluse tõenäosus on, et nad KUMBKI tõesti mitte midagi teadnud, kuid see ei saa olla väga kõrge. Eriti arvestades, et mitmete ülejäänud asjaosaliste  sõnul ajasid Raudne ja ta partnerid oma äri üsna avalikult.

Samas olin ma juba täiesti valmis uskuma, et nad asjast siiski midagi ei teadnud, sest ministeeriumidel on palju tähtsamaid asju ajada, kuid kui järgmisel päeval selgus, et Partsi enda allkirjaga dokumendid taotlesid konkreetsetelt just seda tüüpi elamislubade arvu suurendamist, siis hakkas suurenema õigustatud kahtlus, et äkki Juhan Parts siiski midagi teadis. Ning sugugi ei vähenenud kahtlus, et Ken Marti Vaher samuti midagi teadis.

Kui Parts üritas samas väita, et elamislubade kvoodi suurendamise taga oli Eesti ettevõtjate surve, teatasid meie ettevõtlusorganisatsioonid nagu ühest suust, et see ei vasta tõele. Ka see alibi langes ära. The plot thickens, nagu ütlevad saarlased. Õigustatud kahtlus muutus juba tõsiseks küsimuseks.

Sellele järgnes uudis veel selle kohta, et ministeeriumide vastavatel ümarlaudadel osales näiteks üks äri läbiviijatest, Nikolai Stelmach. Majandus – ja Kommunikatsiooniministeeriumi maja ei ole isegi nii suur hoone ju, et seal isegi juhuslikult ei võinuks aset leida Juhan Partsi ja Nikolai Stelmachi kohtumine. “Tere Nikolai, noh, mis teed?” “Ah, niisama, ootan ühte tuttavat!”. Vabandan, sest see on nüüd muidugi spekulatsioon, kuid paljude asjaolude koondumisel illustreerib see spekulatsioon kogu loo üha absurdsemaks muutuvat olemust.

Oleme jõudnud ringiga olukorda, kus elamislubadest märksa tähtsam on küsimus sellest, kas ministrid on ausad. Ma olen nõus, et on palju inimesi, kes sooviksid uskuda, et nad seda on. Käesoleva teksti kriitilisest alatoonist hoolimata olen mina üks neist, uskuge või mitte.

Ka Andrus Ansip ütles Delfi teatel täna parlamendis, et ta eeldab, et ministrid on olnud õigel teel ja kuni pole tõestatud vastupidine, jääb ta selle eelduse juurde. Mis aga toob meid selle skandaali kõige grotesksema punktini ning asjaoluni, miks ma seda siin praegu üldse kirjutan. Sest vähemalt mulle küll ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et skandaali uurivad siseministri enda alluvuses olevad inimesed.

Asi pole ainult minus, vaid heade valitsemistavade elementaarses rikkumises. Sa ei anna ju keskerakondlasena iseendale uurida idaraha skandaali… Oot, üks hetk… Annad küll. Aga selle tagajärg on ka see, et mitte keegi ei usu ju uurimise tulemust. Vaevalt, et Andrus Ansipki.

Seepärast on hea valitsemistava, erakonna tuleviku, riigi juhtimise usutavuse ja kahtlusaluste ministrite endi väga sügavates huvides, et skandaali uuriks keegi teine kui nemad ise või neile alluvad ametnikud.

Palun loobu huvide konfliktist. Sinu publik.

Oletame näiteks, et nad tõesti ei ole süüdi, nad ei teadnud midagi, nad ei valetanud. Kas me jääme seda uskuma, kui Ken Marti Vaher järgmisel valitsuse pressikonverentsil teatab, et “komisjon leidis küll, et elamislubade korda tuleks rangemaks muuta, kuid avastas samas, et mina pole tõesti süüdi”?

Või tuleme sellesama vana Bill Clintoni juhtumi juurde – no ei oleks ilmselt olnud usutav, kui uurimiskomisjoni oleks juhtinud Valge Maja enda administratsioon ning ühte peamist tunnistajat, Linda Trippi, oleks üle kuulanud Kenneth Starri asemel hoopis Secret Service ning see farss oleks aset leidnud Ovaalkabinetis.

Hiljuti ütles üks IRL-i asjadega kursis olev isik, et IRL ei julge anda teema uurimist enda erakonna kontrolli alt välja, sest nad kardavad, et tulemus pole objektiivne. Sellisel juhul ongi nende tänaseks valikuks ebaobjektiivne tulemus, kuid vähemalt neile kasulik ebaobjektiivne tulemus. Usun siiski, et see väide on nõrk, kuna hea tahtmise juures saab teha komisjoni, kuhu on kaasatud piisavalt erapooletuid inimesi. Seda muidugi juhul, kui meid üldse huvitab väärtus nagu ministrite ausus.

Samuti tundub teemast möödarääkimisena justiitsminister Kristen Michali väide, et ministrite suhtes ei pea algatama kriminaalmenetlust. Loomulikult ei pea. Komisjone võib teha ka ilma prokuratuuri abita. Nii et pigem tekib küsimus, et mida siiski kardetakse.

Küsimused, mis elamislubade skandaalist on üles tõusnud ei ole mõttetud, ebaolulised ega kiuslikud. Isegi siis, kui nende ülevalhoidmisega tegelevad põhiliselt IRL-i kampsikud, on vastused neile siiski laiemalt olulised. Neid vastuseid otsides paneme me paika riiklikke standardeid selle kohta, millisel moel me harjume tõde otsima.

Lisaks liigub tumeda varjuna mööda meie tänast uudismaastikku üks küsimus, millele õige vastuse leidmisest sõltub tänase IRL-i ja kogu Eesti lähipoliitika saatus. See küsimus on järgmine: Kas IRL kasutas elamislubade äriskeemi mingil moel erakonna enda rahastamiseks? Kui peaks selguma, et jah, siis on meil käes Idarahaskandaal 2 ning me ei räägiks enam mingitest pehmetest väärtustest, vaid täismahus poliitilisest kriisist. Juba ainult selle küsimuse pärast on tarvis saada kätte võimalikult selge pilt sellest, mis on toimunud.

Ken Marti Vaher alustas kunagi oma esimest ministrirolli justiitsministrina. See on üks neid ametikohti, kus termin “huvide konflikt” ei oma mingisugust kahetimõistetavust. See kas on, või seda pole ja selle vältimine on esimene tingimus õiglase otsuse saavutamisel. Täpselt sama tähtis on huvide konflikti olemust mõista siseministril. Kas keegi soovib, et teda uuriv politseinik võidaks tema süüdijäämise tõttu  kihlveo või oleks tema naise kibestunud eksmees?

Täna juba kogenud poliitikuna  võiks Vaher ju teada ka seda, kui takistav võib olla poliitilisele karjäärile see, kui sa jätad olulised küsimused vinduma ning proovid selge vastutuse võtmise asemel tuulutamata akendega kabinetis järjest karmimate pealkirjadega korruptsioonivastaseid pressiteateid välja saata.

See pole sel juhul mitte ainult ministri enda poliitiline probleem, vaid kogu riigi probleem, sest olukord jääb pärssima ka kõigi teiste Siseministeeriumi algatuste läbiviimist, sest kui ministril pole usalduskrediiti, siis ei taha keegi ka uskuda, et uued seadused on tegelikult ka ausad ja õiglased. Nii muutub minister iseenda käekäigu nimel  pommiks tervele reale riiklikele projektidele.

Et ta selleks ei muutuks, peaks tal olema julgust anda uurimine edasi, näidata sümboolselt seda, et ta ei karda uurimistulemusi ning kui tulemused on tema vastu, siis jah, tõesti, peaks tal olema ka julgust tagasi astuda. Riigi ja oma erakonna maine nimel. Meenutagem taas, et asi pole elamislubades enam, vaid küsimuses, kas minister rääkis õigust.

Tõepoolest, Res Publica, võtke nüüd aru pähe ja mõistke, et enda kõige suuremad vaenlased olete te ise, kui te ei mõista, et tähtis pole mitte see, mis on vastus Ken Marti Vaheri ja Juhan Partsi teemadel, vaid see, KUIDAS selle vastuseni on jõutud.