Priviligeerituteks nimetasid nad endid, tänades koolitajaid ja korraldajaid. Tõepoolest, see oli ju Eesti ainuke tööotsijate, mitte töötute klubi! Sõnas on jõud.

Klubiga liituda soovijaid oli juba alguses rohkem, kui gruppi mahtus. Sooviavaldusi, millele pidime kahjuks keeldumisega vastama, tuli jätkuvalt läbi kogu tegevusperioodi. Küsitakse, kas teeme veel? Aus vastus on – hetkel ei tea.  Kindlasti ei jaksa me sel poolaastal oma muude koolituste kõrvalt uut gruppi võtta, sügisel mõtleme uuesti.

Tore on veel seegi, et Tartu Töötukassa kutsus meid kohtumisele, et arutada meie kogemusi. Loodetavasti saame vähemalt oma soovitustega kasuks olla uute grupide käivitamisele.

Käsitlen raamatus mulle hästi tuttavaid inimeste arendamiste valdkondi nagu juhendamine, arenguvestlused, 360-kraadi uuringud ja koolitamine. Kõik ammutuntud-teatud teemad ju.  Milleks neist üldse veel kirjutada?

“Vanad” teemad küll, kuid samas eesti keeles nende kohta kirjandust praktiliselt pole. Siin-seal personalijuhtimise käsiraamatutes lõik-kaks või mõni lehekülg, ei rohkem. Kogenud tegijale polnud neis midagi uut, algaja jaoks aga oli infot napimast napilt.

Olemasolevad käsiraamatud sarnanesid kokaraamatuga, mille toel tegin omal ajal esimesi katsetusi perenaisena. Mingi kalatoidu retsept algas näiteks nii: “Fileeri kala. Tükelda filee, aseta tükid küpsetusnõusse, vala üle…” järgnes maitseainete jm. lisandite loetelu. Tore! Seisan siis mina, leivanuga peos, vahin surnud kalaga tõtt ja mõistatan, et mida küll see fileerimine tähendab ja kuidas seda tehakse?

Aastakümme tagasi, algaja personalijuhina, olin samamoodi hädas töötajate arendamise tavaprotseduuridega. Kuidas ikkagi tehakse arenguvestlusi? Mida peaks sisaldama uue töötaja sisseelamisprogramm? Kas tagasisidet tohib jagada ka kirjalikult? Kuidas käib juhendamine? Lugeda polnud kuskilt.

Nii ma siis otsustasingi, et nüüd, kui ma juba tean vastuseid neile ja veel paljudele teistele küsimustele, jagan oma teadmisi ka teistega. Ehk aitab see praktiline käsiraamat nii mõneski organisatsioonis vältida olukordi, kus töötajatele serveeritakse  – piltlikult öeldes muidugi – kalahõrgutisi, mis on pikitud luude ja soomustega. Parimate kavatsustega muidugi!

TED on kord aastas Californias, Long Beachis toimuv konverents, kuhu kutsutakse kõnelema maailma juhtivamaid mõtlejaid ja tegijaid, et nad jagaksid teistega seda, mis neid kõige enam sütitab. Igaüks neist saab ülesandeks pidada 18 minuti jooksul oma elu parim kõne.

TEDx on kohalik, iseseisvalt korraldatud üritus, mis võimaldab kokkutulnud inimestel jagada TED-konverentsi sarnast kogemust. TEDx hõlmab ühtaegu TED kõnesid video vahendusel ja sõnavõtte elavas esituses, et tekitada süvitsiminevat diskussiooni ja suhtlust väiksemas grupis.

Meie saime konverentsilt just seda, mida lootsime: ideid, kuidas oma koolitusi veelgi elavdada, uusi metoodilisi lähenemisi, mudeleid väga heast  esinemisest. Õppisime ka “ämbritest”, ehk siis seda, et selline üritus ei ole sobiv koht esineja enesereklaamiks ja et vähem on parem. Vähemalt siis, kui jutt käib ettekandja sõnaohtrusest ja kõne tempost.

Suhtlemistreenerina mõtlen, et manipuleerimist esineb suhtlemisel ikka. Sest iga kord kui ma kellelegi ei ütle otse, mis ma temast tahan, ma juba manipuleerin teadlikult või vähem teadlikult. Ma olen ilmselt sinisilm ses suhtes, et usun ikka eheda suhtlemise olemasolusse. Kui kohtuvad kaks või enam inimest ilma kližeede ja suhtlemistõketeta, sellistena nagu nad on. Minu meelest on sellistele kontaktidele manipulatsiooni pealkirja panek vägivaldne ja ebaõiglane.

Olime teel koju äsjalõppenud koolituselt. Grupp oli olnud väga vahva, koolitus igati kordaläinud. Vaatamata tuisule ja lumesajule polnud nähtavus Tallinn-Tartu maanteel hull. Mari-Liis oli roolis ning vähem kui tunni pärast oleksime rõõmsalt kodus olnud. Kenasti enne pimeda saabumist.

Seniajani ei tea, kus me täpselt asusime, kui nägime teeservas lumevallis liikumist. Suur tume kogu. Koer. Lamab külili, kergitab veidi pead. Veidi kaugemal teepeenrast paistab mingi majalobudik.

Sõidame edasi, kuid mõnus meeleolu on kui käega pühitud. Koerad ei pikuta keset talve teeservas. Autolt löögi saanud, see oli sõnadetagi selge. Elus. Piinlev.

Sõidame, vaikime. “See võis olla selle sama maja koer”, ütleb Mari-Liis. “Jah, aga enne kui teda üldse otsima hakatakse… ja kas leitaksegi…” ei taha mina lauset lõpetada. Sõidame. Vaikime. Ma tean kindlalt, et see vilksamisi nähtud pilt jääb mind nüüd pikaks ajaks painama. Ma ei taha seda!

“Kuule, pöörame ringi, sõidame tagasi”, ütlen, ilma et ma tegelikult teaksin, kuidas seda tegu põhjendada või mida ette võtta. Kuid Mari-Liis ei küsi midagi. Tal on jalg piduripedaalil enne, kui ma jõuan lause lõpetada ning hetke pärast oleme juba tagasiteel. Mõned kilomeetrid, veel üks tagasipööre ja peatume koera juures, kes ei ole ennast vahepeal liigutanud. Segavereline noor koer, üsna suur. Verd ja otseseid vigastusi ei paista. Inimeste lähedust tajudes kergitab loom taas veidi pead ja haliseb. Maja näib pime ja mahajäetud, õu ja sissesõidutee lund täis tuisanud. Siiski, keegi liigub õues!

Mari-Liis lükkab ohutuled sisse ja jääb looma juurde, mina lippan läbi lumehangede elanikke otsima. Leian õuest poisivibaliku. Mitte päris juntsu enam, kuid noormeheks ka veel nimetada ei saaks. Nii 12 aastane umbes, näib et kerge arengupeetusega.

Räägin loo ära, et vigastatud loom tee peal ja et kas siit majast? Ei, ütleb poiss, selles majas koera pole. Aga ma tulen vaatama, äkki tean-tunnen? Tulebki. Vaatab koera ja sosistab kohkunult: “See on minu koer!”

Asume teda küsitlema. Ei, ta ei ela siin, vaid “mitte väga kaugel”. Ebamäärane viibe Tartu suunas. Jah, isa-ema on kodus. Ei, tal ei ole endal telefoni. Jah, isal on. Ei, ta ei tea isa telefoni numbrit. Aga siin majas elav tädi teab! Ta läheb küsib! Kas tal paberit on, et number üles kirjutada? Ei ole.

Mari-Liis jääb jälle koera juurde, meie lähme majja tagasi. Ainus elanik on seal vana naine, kes ruudulisest koolivihikust tõepoolest vajaliku telefoninumbri üles leiab. Helistan ise, sest laps on täielikus shokis. Õnneks isa vastab. Seletan olukorda kuidas suudan, vahepeal räägib pisaraid neelav poiss ka. Tundub, et kodus tuppa kinni pandud koer oli vabaks pääsenud ja oma sõbrale jälgi mööda järgi silganud. Oli ilmselt jõudnud peaaegu selle maja õueväravani, kuhu poiss külla tuli … aga mitte enam oma peremeheni.

Pärast mõningast segadust ja arusaamatust saadakse asjast lõpuks aru. Aitäh,  nad tulevad nüüd ise kohale, meie võime lahkuda.

Lähme teele tagasi. Laps kükitab maha ja silitab koera pead, loom niutsub vaikselt. Kas meie oleme nüüd oma osa teinud ja tõesti lähme ära, nagu isa soovitas?

“Ei tea, kas tal helkur on?” pomiseb Mari-Liis, “peaks talle andma”. Tõesti, juba hämardub. Tuisk jätkub ja maantee on reedeõhtuselt tiheda liiklusega. Keegi ei peatu ega aeglusta kiirustki. Jätta vigane loom ja laps niimoodi maantee äärde maha? Oodata? Kaua sel isal aega võib minna?

Asume uuesti poissi usutlema. Kas isal auto on? Ei ole. Aga naabritel olevat. Kui kaugel nad elavad? Jällegi “mitte väga kaugel”.

Ei saa see lugu meie jaoks niimoodi veel lõppeda. Mari-Liisi hästivarustatud autos on olemas termotekk. Upitame peni kuidagi tekile. Edasi on juba kergem teda autosse tõsta. Poisi käsutame tahaistmele ja sõit “mitte väga kaugele” algab. Juba teel olles helistan uuesti isale, et ärgu tulgu, tuleme ise.

Imekombel ei jäänud me täistuisanud külateel lumme kinni, jõudsime pea poisi koduni. Väike, kehvake maadligi maja. Vaesus vaatab õuest vastu. Kuid pererahvas tuleb joostes, toovad teise teki, kiirustavad looma sellele tõstma, ahastavad. On näha, et see koer on pereliige, temast hoolitakse väga.

Mari-Liis õpetab kiiresti, kuidas shokis looma soojas hoida. Mina panen südamele, et nad kohe loomakliinikusse läheksid. Rutulised tänusõnad, pikalt pole aega rääkida, koer tuleb tuppa viia.

Sõidame tagasi Tartu poole. Meie jaoks on lugu lõppenud. Lohutame teineteist vastastikku, et meie tegime, mis saime. Loom sai koju. Ja kui ta ka sureb, siis omas peres, mitte ei külmu teeservas surnuks. Ja võib-olla polegi asi väga hull.  Suuri vigastusi polnud näha, ehk oli lihtsalt shokis.

Kuid midagi kriibib. Sest päris lõppu me ei tea ega saagi teada. Mis sai edasi? Kas neil inimestel niipaljukest rahagi oli, et üldse arstiabi otsida? Kas nad auto leidsid? Kas koer jäi ellu?  Äkki oleks me siiski pidanud veel midagi tegema? Aga mida?

Autor on ilmekate ja lugejale elust tutavate näidete varal toonud välja viimaste põlvkondade kasvatustraditsioonides toimunud muutuste mõju. Järjest enam kõlapinda leidnud slogan “võim lastele” on muutunud reaalsemaks.

Üha sagedamini võib kuulda kurtmist selle üle, et laps(ed) on muutunud taltsutamatuteks ja isepäiseteks ning nendega on raske/võimatu toime tulla. Winterhoff juhib oma kirjutises tähelepanu tõigale – see on meie, lastevanemate, endi süü. Andes lastele liialt varakult eakohatut vabadust ning jättes õpetamata piire ja piiratust, rikume laste arengut.

Moodsa aja nähtused nagu indigo-lapsed või kristall-lapsed, kes pidid olema kõrgendatud tajuga, emotsionaalselt küpsemad ning eneseväljenduselt andekad, teisisõnu iseteadvad ja egokesksed, polegi miskit muud, kui  peetunud psühholoogilise arenguga lapsed, kes pole õigel ajal saanud vajalikku juhendamist oma vanematelt.

Raamat on hoiatava meelelaadiga, mingeid juhiseid aga lugejale ei pakuta. Sisuliselt öeldakse, et “tee paremini”, aga kuidas, ilmub ilmselt mõnes teises või kolmandas eneseabi raamatus. Mõtlema aga paneb see raamat siiski. Ja muret tundma. Sest autor rõhutab – see mis praegu toimub, on alles algus! Tulevikus läheb olukord hullemaks. Ja teatavasti pidi tsükkel hull – > hullem end kordama hakkama.
Seega, pole ilmselt midagi imestada, kui mõne aasta pärast on täiesti igapäevane, et rahulikult oma tööd tehes käratab sulle rahulolematu klient: “Mine p**sse!”. Mis teha – kasvatus on selline.

Miks ma sellest siin räägin? Aga sellepärast, et Nopri Talumeierei on avatud külastajatele. Huvilised saavad oma silmaga näha lauta ja lehmi, seda, kuidas piim lüpsiplatsilt torusid mööda otse meiereisse jõuab ning kuidas vaid arvutiklahve klõbistades sellest kohupiima, jogurtit, juustu ja koort tehakse.

Pererahvas Tiit ja Vilve jagavad lahkelt selgitusi ning vastavad kõikidele küsimustele, ka asjatundmatutele   Nende eriline sümpaatia kuulub kindlasti inimestele, kes hoolivad kvaliteetsest toidust ja tahavad sellest rohkem teada saada.

Lisaks pakub meierei juures asuv talupood nii Nopri enda piimatooteid kui vorsti, mune, moose, mahlu, tangaineid jm. kvaliteetset ja tervislikku talutoodangut. Mina tarisin koju vinnutatud vorstikangi, mis aga imekiiresti “sulas” külmkapist – nii hea oli!

Meierei teisel korrusel asuv avar ja hubane seminariruum mahutab kuni 80 külastajat ja võimaldab korraldada nii koosolekuid, koolitusi kui koosviibimisi.

Ärge te nüüd aga kohe ennast Võru poole sõitma sättige. Aeg tuleb kindlasti enne kokku leppida ja ekskursioon ei ole tasuta. Sõltumata grupi suurusest tuleb maksta 700 krooni + iga inimese pealt veel veidi. Samas võib grupi suuruseks olla kas või terve bussitäis rahvast.

Kuid isegi kümnekesi minnes ei ole kulu üle mõistuse ja elamus on kindlasti positiivsem ning pikaajalisem, kui järjekordset ameerika filmi vaadates. Saavad teie lapsed (ja ehk ka teie ise) lõpuks ometi teada, kust see piim ikkagi poodi jõuab!

vabadust rottidele!

Tänase Tartu Postimehe arvamusküljel on avaldatud Karin Bachmanni – maastikuarhitekti – itk loomaõiguste teemal. Minul – zootehnikul ja mõjutamisoskuste treeneril – ajas igatahes hinge täis.

Mis oli artikli eesmärk? Hirmutada, südametunnistusele koputada, autori enda sõnul “juurdlema panna” selle üle, miks mina, inimene, olen parem pooliku sabaga kõutsist või “kodutu vanamehe paklas kriimust koerast?” Ja-jah, see on ikka mõtlemisaine küll. Ma juba tükk aega murran pead, kas ja miks olen ma parem köögis laiaks litsutud prussakast või hiirelõksu püütud süütust armsast suurte silmadega närilisest (lõksu panin ma muidugi ise üles – st käskisin mehel panna).

Kui jätta nüüd kõrvale teadmised loomadest ja loomakasvatusest (no ei ole mina karusloomakasvandustes kordagi kuulnud hullunud loomi ahastavalt ulumas ja erinevalt autorist tean, miks ja millal on vaja tibusid tappa), siis võiks ju tungida autori mängumaale ja küsida, kui palju kannatusi ja asjatut surma tekitab maastikuarhitekti tegevus, mis minu meelest on palju mõttetum toiming, kui toiduainete tootmine? Ah et kes seal surevad? No kindlasti pisikesed ja vähearmsad putukad, ussid, hiirepojad, konnad – rääkimata ülesjuuritavates taimedes, mis on ka muuseas elus.

Aga olgu. Räägime hoopis veenmisest ja mõjutamisest. Kui autori eesmärk oli mõjutada inimesi oma käitumist muutma, siis eksib ta peamiste mõjutamisprintsiipide vastu, mida kirjeldab mõjutamise guru Robert Cialdini.

Esiteks sarnasuse printsiip. Inimesed käituvad nii, nagu näevad/kuulevad/loevad lehest teisi tegemas. Kui me ajalehest loeme, et julmus loomade vastu on levinud, siis ei pea me oma isiklikku julmust eriti häbenema, sest kõik on ju sellised! Ebasoovitava käitumise muutmiseks tuleb rõhutada hoopis soovitavat käitumist – seda, et näiteks kümned tuhanded inimesed ei söö iial puuris peetavate kanade mune ja on vahetanud oma nahksaapad kummikute vastu (mida toodetakse vist taastumatust loodusvarast naftast?)

Teiseks ütleb Cialdini, et hirmutamine motiveerib tegitsema ainult siis, kui tegevuskava on selge ja teostatav. Vastasel juhul hirm halvab. Soovitus “korrakski juurelda” ei ole tegevuskava.

Isiklike näidete toomine suurendab veenvust. Neid ei leidnud ma ühtegi. Ma usun, et Karin Bachmann on taimetoitlane ja küllap söödab oma kassigi (kui tal see on) sojavalguga. (Sügaval südames ma kahtlustan, et loomaõiguslasi oleks meil märgatavalt vähem, kui supermarketite lookas juurviljalettide asemel tuleks neil talvel kodumaist kaalikat-kapsast närida ja oma kasvavaid lapsi vaid kaunviljaproteiinidega varustada).

Ja lõpuks – lihtsad ja lühikesed sõnumid on veenvamad kui paljusõnalised ja sisutihedad. Ega ma ei saanudki tegelikult aru, mis ta öelda tahtis. Aga oma kasukat kannan edasi. Juba puhtast trotsist. Ja soe on see ka.

Ruumi varustuses on kõik, mis tänapäeval koolituse läbiviimiseks on       vaja. Kõik pisiasjad, mis ühel hetkel võivad muutuda väga oluliseks, toimivad samuti (nt on olemas korralik kell seinal, läheduses ruum suitsetajatele jms).

Konverentsiruumi teenindajad on kiired ja lahked ning märkavad soovida head koolituspäeva.  Ka koolituspäeva  õhtuks  leiab samast majast erinevaid sobilikke tegevusi-  spateenustest bowlingu mänguni välja.

Ja kõigele sellele lisaks veel suurepärane vaade, mida soojal ajal on võimalik otse rõdult nautida. Soovitan.

Oletasin, et kui ärevus on väga suur, võib see viia selleni, et koolitatavad ei pea meetodit kasulikuks ega tunnista saadavat tagasisidet õigeks.

Õnneks selgus küsitlusest, et nii see siiski ei ole! Ärevus on muidugi olemas, kohati isegi väga suur, kuid see ei takista õppimast.

Küsitluse tulemused on siin, vormistatud koolitööna. Sellest tingituna ka kuiv, akadeemiline andmeesitus. Neile, kes ei hooli tabelitesse-graafikutesse süvenemisest, soovitan vaadata töö lõpuosa, kus on toodud kõik uuringu käigus laekunud vabavastused. See on põnev lugemismaterjal.

Suur-suur aitäh kõigile, kes küsitlusele vastasid ja neile, kes aitasid mind uuringu ettevalmistamisel ning aruande koostamisel!