Tänastes Maalehe ja E24 äriuudistes on aga tulemuste (ajakirjanike poolt mõneti küll vildakaks nuditud) lühikokkuvõte juba pälvinud palju vihaseid kommentaare. Õnneks mitte küll töö teostajate suunas, vaid nende aadressil, kes maaelu “hukka on ajanud”.

Ehkki ma ise kirjutasin uuringu järeldustesse küllaltki terava lõppsõna, ei tähenda see, et kõik ongi halvasti ja hukas. Kulla rahvas! Ei ole enam-vähem demokraatlikus riigis võimalik midagi hukka ajada, mis ise hukka minna ei taha. Elu viivad edasi meie kõigi pidevad, igapäevased pisemad ja suuremad valikud. Eesti rahva valik on olnud loobuda agraarühiskonnast. Kuidas saame me, kes me ise selle rahva hulka kuulume, vaidlustada ja põlata neid valikuid? Nostalgial on oma koht ja aeg, aga elu läheb edasi. Isegi siis, kui napib traktoriste ja lüpsjaid. Ja kui see elu ei meeldi, eks siis tehakse uued valikud.

Artiklist jääb mulje, et tegemist on millegi väga uue ja erilisega. Tõsi, selfcoaching on siinmail tõesti uus sõna. Küll aga pole seda lähenemisviis, mida uues pakendis meile tutvustatakse. Tõesti, vahel on ka selle tuntud ja oma vajalikkust juba ammu tõestanud meetodi nimi Eesti ajakirjanikes tekitanud võõristust. Võib olla teeb uus nimi selle siis mõnede jaoks söödavamaks.  Jutt käib kovisioonist 

Pikemalt kirjutasin ma kovisioonist  augustikuu EE Koolitusekspressis, lühidalt öeldes on kovisioon (inglise keeles on sünonüümidena kasutusel peer group supervision/consultation) meetod, kus omavahelist toetust pakuvad üksteisega võrdsed – sarnase töö tegijad või rolli kandjad.  Seega ei sobi see ainult juhtide, vaid sama edukalt ka spetsialistide arengu toetamiseks. Mõistagi on aga teemad, millega kovisioonis tegeletakse, sihtgrupiti erinevad.

Kovisioon võib toimuda väga erinevates „formaatides“ –  vaid kahe inimese osalusel, aga ka väiksemas või suuremas grupis. Tegemist võib olla rõhutatult mitteformaalse koosolemisega või vastukaaluks üsna struktureeritud protsessiga (nagu jääb mulje mainitud selfcoachingu  puhul, kus on kasutusel spetsiaalselt juhtidele adresseeritud juhendmaterjalid).

Tegelikult ei olegi nii tähtis, mis nime kannab meetod. Tähtis on, et see selle rakendajate jaoks toimiks ja oodatud kasu tooks.

Olen sama meelt artiklis esitatud mõttega, et üks ei asenda teist, ehk teisisõnu, saab selline üksteise toetamine olla heaks täienduseks teistele arendusmeetoditele. Ja professionaale tasub appi kutsuda.

Oma kogemustest kovisioonigruppide käivitamisel erinevates Eesti organisatsioonides, võin öelda, et kui  mitte kellegil osalejatest  ei ole 1) varasemat kogemust  kovisioonigrupis osalemisest ning 2) teadlikkust, kuidas luua arendavat ning abistavat õhkkonda, siis võib sellisest väljaspoolt tulevast konsultandi olemasolust sõltuda grupi eesmärgipärasus ja edu. Seda sama kinnitab ka käesoleva aasta alguses läbiviidud kovisiooni teemaline uuring. Need kaks  asjaolu on ühed peamised eduteguritest, kuid neid on veel ja asjast huvitatutega võib seda teemat kunagi ju veel arutada.

Ristmik sellepärast, et koos olid koolitajad väga-väga erinevatest valdkondadest, tegevusaladelt ja “katuste” alt. 60 osaleja seast jäi silma nii tõelisi oma ala professionaale kui ka alles lihvimata teemante, kellest tõenäoliselt lähiaastatel võivad saada säravad briljandid meie koolitusmaastikul. Sekka ka mõned kummastavad kujud, kelle kirjeldamiseks ei jätku sõnugi…

Kogunemise peaeesmärk oli tutvustada, katsetada ja arendada erinevaid koolitusmeetodeid, kuid ruumi ja aega jäi (koolitus)kogemuste vahetamiseks laiemalt.

Peaesineja Miguel Lopez Osnabrücki Ülikoolist pani meid mõtlema süsteemidest, mille sees ja ümber koolitamine aset leiab. Suurepärane leid oli Improteater oma spontaansuse ja loovuse töötubadega ning jaatava mõtteviisi propageerimisega.

Ning just osalejate hoiakud ja mõtteviis oligi see, mis mind kõige enam selle ürituse juures võlus. Ei tule meelde küll ühtegi teist ühe-eriala inimeste kogunemist, kus oleksin kogenud niivõrd suurt ja siirast avatust, respekti, tolerantsust ja üksteise toetamist. Võiks ju arvata, et koolitajad hoiavad oma parimad “trikid” kiivalt endale, aga ei! Mõtteviis, et ühine teadmine teeb meid kõiki rikkamaks ja et ma võin jagada, mida vähegi tean ja oskan ilma, et ma sellest ise vaesemaks jääksin, on asi, millele ma rõõmuga alla kirjutan.

On lootust, et selline üritus ei jää viimaseks ja ehk on just Mitteformaalse õppimise kogukond see koht, mis pikapeale hakkab siduma kõiki Eesti koolitajaid. Igal juhul tasub nende kodulehel silma peal hoida nendel koolitajatel, kes ka tahaksid oma mullist välja tulla ja maailma laiemalt kogeda.

Lõpetuseks mõned näited töötubade teemadest, et saaksite aru, kui mitmepalgeline ja kirju see üritus ikkagi oli.

• Harald Lepisk „Superkangelaste meetod ideede genereerimiseks“
• Jürgen Sarmet ja Teele Raun „4MAT – õppimise ja õpetamise loogika, mis toimib!“
• Miguel Angel Garcia Lopez “Self-assessment of trainers’ competencies”
• Marge Aasalaid „Seksuaalteemaline sõnaseletusmäng“
• Mari-Liis Tikerperi „Tarbijast tootjaks“
• Olger Tali „Tantrajooga“
• Priit Joonas „Uuriva karjääri draamaõpe“
• Uku Visnapuu „Muinasjutt „Õnnetünn“ kui suhtlemisalase meisterlikkuse õppevahend“
• Edvard Ljulko „Unlearning: kuidas muuta harjumusi?“
• Madis Masing „Tunne iseennast“
• Marika Ivandi „Kuidas muuta koolitus kaasahaaravamaks Disney loovstrateegiate meetodi abil? „
• Sirje Tamm „Rollimängu rollid“

Novembri lõpuni viiele tellijale individuaal- uuringud soodushinnaga 3900 krooni

Enamasti käsitletakse 360 tagasiside-uuringuid kui tervet organisatsiooni või mingit selle alaosa (nt. juhid, müügipersonal, mingi osakond või meeskond) haaravat toimingut. Hindamisküsimustikudki koostatakse nii, et need sobiksid kõikidele hindajatele/hinnatavatele ja reeglina lähtuvad need organisatsiooni üldistest väärtustest, käitumisstandarditest või kompetentsisüsteemist.
Kuid universaalsete asjadega on ikka nii, et see, mis sobib kõikidele ei sobi päris täpselt mitte kellelegi. Pealegi, nagu ma seda pikemalt analüüsin oma raamatus Tagasiside töötajate arendamisel (Äripäeva kirjastus, 2010), pole n.ö. käsu korras läbi viidud mitmeallikalise tagasiside kogumine ja tulemuste poolvägisi toppimine hinnatavatele mitte just kõige parem viis innustada inimesi arenema ja muutuma.
Seepärast pakume oma klientidele alternatiivi – individuaalseid tagasiside-uuringuid, mis on kujundatud ühe konkreetse isiku arengu- ja tagasiside vajadustest lähtuvalt. Kogu protsess on 3-astmeline:

1. Uuringu eelne kohtumine tagasiside saajaga, mille käigus selgitame tema arenguvajadusi, tagasisidestamist vajavaid valdkondi, hindajatele esitatavaid küsimusi ja tagasiside andjaid. Lepime kokku uuringu tingimustes (ajakava, anonüümsus, konfidentsiaalsus, hindajate teavitamine jms.)  Sõltuvalt kliendi vajadustest kestab selline kohtumine umbes tund, vahel ka kauem.
2. Eelkohtumise tulemuste põhjal koostatud hindamisküsimustiku esitame kliendile üle vaatamiseks ja kinnitamiseks, ning kui kõik sobib, viime läbi veebipõhise tagasiside-uuringu. Vajadusel võime seda kombineerida ka paber-pliiats andmete kogumise meetodiga ning teha võõrkeelseid küsitlusi. Ja ka see, et erinevatele hindajagruppidele esitatakse erinevaid küsimusi, on võimalik, kui selleks on soov ja vajadus.
3. Tulemused vormistame raportiks, mille klient saab kätte uuringu järgsel kohtumisel, kus ta saab koos konsultandiga läbi arutada oma tulemused ja järeldused. Seegi kohtumine kestab umbes tunni. Inimene saab oma tulemused kätte nii väljatrükina kui elektrooniliselt.

Sellise individuaalse hindamise puhul on tagasiside saaja selle „ainuomanik“. Sõltumata sellest, kas teenuse eest maksab inimene ise või tema organisatsioon, ei jaga me tulemusi mitte kellegi teisega, ei personalitöötajate ega juhatuse esimehega   Ka see, mida tagasisidestatav oma tulemustega peale hakkab, kellega neid jagab või milliseid arendustegevusi kavandab, on vaid tema teha. Soovi korral võime muidugi aidata, näiteks lisada tagasiside-vestlusele ka arenguvestluse, millest võib saada perioodiline kohtumine vastavalt kokkulepitud intervallile (6 kuud, 12 kuud).

Individuaal-uuringut saab läbi viia ka väikestes organisatsioonides või projektipõhiselt töötavate inimeste tarbeks, kus tavapärast 360 uuringut teha ei saakski. Hindajaid tuleks siis otsida ka väljaspoolt firmat või projektigruppi, inimese kogu sotsiaalvõrgustiku ulatusest.

Usun, et eriti vajalik ja kasulik on selline personaalne uuring just juhtidele. Ütleb ju ka juhtimisguru Manfred Kets de Vries, et üks juhtide suurimaid probleeme on adekvaatse tagasiside puudumine. Oma raamatus “Juhtimise müstika” esitab ta uuringutulemusi, mille andmetel ainult umbes kümme protsenti juhtidest hindab ennast adekvaatselt. Nende hulgas, kelle arvamus enda kohta on vale, on kaks korda rohkem neid, kes hindavad ennast üle, kui neid, kes ennast alahindavad. Tegelikult arvab tervelt 70 protsenti juhtidest, et kuulub oma ala 25 protsendi parimate hulka! Paljud juhid on oma nõrkuste suhtes pimedad ja ei teadvusta oma vigu, mis takistavad organisatsiooni tõhusat toimimist.

Individuaal-uuringu hind sõltub kliendi vajadustest ja soovidest tulenevast ajakulust. Kahe, kuni tunnise kohtumisega uuringu tavamaksumus algab 7000-st kroonist. See ei ole kallim, kui mõni 2-3 päevane juhtimiskoolitus, kasu võib olla aga märgatavalt suurem!

Inimest peaks loomast eristama see, et meil on olemas ajalugu ja kultuuripärand. Me teame (või vähemalt saaksime teada, kui tahaksime) millised me olime eelmisel sajandil, eelmisel aastatuhandel, viis tuhat või rohkemgi aastat tagasi. Milline on meie kujunemislugu, evolutsioon. Miks me oleme just sellised, nagu oleme ja kuidas me sellisteks saime.

Paraku tundub, et väga paljude inimeste jaoks piirdubki kultuurilugu vaid ajavahemikuga nende sünnist praeguseni. Parimal juhul hõlmab see ka vanemate või vanavanemate kogemusi. Kahju, sest varemolnu mäletamine aitaks säästa ressursse, sh mõtetutele vaidlustele kuluvat aega, energiat ja emotsioone. Võiks võtta rahulikumalt, olla sallivam, sest:

• inimene, kui liik, on alles nii noor, et meie käitumisökoloogia evolutsiooni seisukohalt pole tõesti suurt vahet, kas me räägime isendist aastast 2010 või 4010 e.ma. Muutunud on vaid käitumise väline vorm ja atribuudid, mida me kasutame, et olelusvõitluses ellu jääda ja oma järglastele paremaid väljavaateid võimaldada
• ühiskonna sallivus ühe või teise käitumisvormi suhtes ei ole aegade algusest kivisse raiutud norm, vaid ühiskondlik kokkulepe, mis kehtib siin ja praegu
• neid kokkuleppeid, käitumisnorme, kujundavad liidrid, sotsiaalselt tugevam klass, kes lähtub sellest, mis oleks kasulikum neile endile ja nende järglastele
• endale sobivate käitumisnormide kindlustamiseks propageerivad liidrid sallimatust normist kõrvale kaldujate suhtes, kuni sallimatus ise muutub normiks
• homofoobia ei ole inimesele kui liigile iseloomulik instinktiivne reaktsioon vaid viimastel sajanditel meie kultuuriruumis kujunenud seksuaalseid käitumisnorme toetav tugev sallimatus. Miks ja kelle huvides nii on juhtunud, on juba harjutus iseseisvaks mõtlemiseks

Meenutamaks, millised olid mõned teised euroopa kultuuriruumis igati aktsepteeritud käitumisnormid alles mõned sajandid tagasi, soovitan soojalt lugeda Norbert Eliase “Tsiviliseerumisprotsessi“, mille 2 köidet on ilmunud ka eesti keeles. See, kuidas sajandite pikkuse ajaloolis-ühiskondliku protsessi käigus muutuvad aegamööda häbi- ja piinlikustunde standardid, paneb kahtlema, kas see, mille eest või vastu osad meist praegu nii tulihingeliset võitlevad, on seda võitlust väärt?

Illustratsiooniks näiteid teemadest, mis olid nii põletav-tähtsad, et leidsid kajastamise varasemates käitumiseeskirjades:

13.saj.

• Ära viska puhtaks näritud konte ühisesse kaussi tagasi. Tavaks on need põrandale visata.
• On sündsusetu toppida näppe kõrva või silma, nagu mõned teevad, või ninast kolle urgitseda, kui süüakse.
• Ärge põrutage vastu lauda, kui te sööte, mida mõned teevad.
• Ära nuuska nina sellesama käega, millega sa võtad liha.

15. saj.

• Lõika ja puhasta endal küüsi, mustus on kratsimisel ohtlik.

16 saj.

• Ebaviisaks on tervitada seda, kes urineerib või tühjendab soolestikku.
• Mõned nõuavad, et kõhutuult tuleks tagasi hoida kannikaid kokku pressides, aga seeläbi võib endale haiguse külge saada.
• On inetu, kui laps pakub toitu, mida ta on juba närinud, või seda, mida ta ei taha süüa, kellelegi teisele kui teenrile.
• Söögilauas avalikult taskurätikuga nina nuusata ja näolt higi pühkida, panemata salvrätti varjuks ette, on jõledus.
• Ei ole viisakas sülge alla neelata, nagu ka sülitada harjumusest iga kolme sõna järel ilma hädavajaduseta.
• Kui jagad voodit kõrgemast soost mehega, siis küsi temalt, kummal pool talle meeldib magada. Ära mine voodisse enne, kui suursugune sind kutsub, see ei ole courtois.

18. saj.

• Ära viska konte, muna- või muid koori põrandale.
• Kui sõrmed on väga rasvased, on kohane puhastada need kõigepealt leivatükiga, mis tuleb jätta taldrikule, ja alles seejärel rätikusse pühkida, et seda mitte väga mustaks teha.
• Kuivõrd sõna nuuskama jätab matsliku mulje, peaksid daamid nuuskamisrätikut pigem taskurätikuks kutsuma.
• Ärge sülitage kunagi nii kaugele, et peaksite sellele jalaga peale astumiseks liikuma.

19 saj.

• Lastagu lastel nii kaua kui võimalik uskuda, et ingel toob emale väikese lapse, nagu mõnes paigas on tavaks öelda, ja mis on tunduvalt parem tavalisest kurejutust. Kui tüdrukud peaksid hiljem küsima, kuidas lapsi saadakse, siis öeldagu, et armas Jumal annab emale väikese lapse.

Veel 20. saj. alguses oli laagriplats ainus koht, kus endast lugupidav kirjanik võis rääkida magamisest. Leedid ja dzentelmenid ei läinud ööseks voodisse, vaid “tõmbusid tagasi” (retired). Isegi lauajalgade eksponeerimine oli talumatult seksuaalsusele vihjav, sestap ka maani ulatuvad linad jne. jne.

Näeme, et mõned normid on tasapisi juurdunud nii sügavale, et neist isegi ei räägita enam ja kui, siis ainult lastega nende esimestel eluaastatel. On aga norme, mis vastupidi, lõdvenevad. Tänapäeva rannariiete kandmise eest oleks keskajal ilmselt pikema jututa tuleriidale saadetud.

Võimatu on prognoosida, mis suunas tänased käitumisnormid liiguvad, kuid kui me tahame olla midagi “enamat” teistest loomadest, võiks alustada ehk sellest, et tunnistame oma olemust ja kultuuri evolutsiooni ning praeguste normide relatiivsust.

Lühidalt  – maaelu on hääbumas. Aastaks 2020 on vanaduspuhkusele siirdunud pooled praegu põllumajandustootmisega tegelejatest. Noorte spetsialistide järelkasv on aga pea kümme korda väiksem, kui oleks vaja lahkuvate töötajate asendamiseks. Meie kutse- ja kõrgkoolid toodavad küll hoolsalt juurde uusi aednikke ja pagar-kondiitreid, samas kui taime- ja loomakasvatusspetsialiste ning liha- ja piimatehnolooge lisandub sektorite tööturule vaid üksikuid inimesi igal aastal. Loomaarstidki tegelevad pigem lemmikloomade kui lehmadega. Ja teha pole midagi, sest vägisi õppima ega tööle ei saa kedagi sundida. Loomulikult valivad noored erialasid, mis on kas majanduslikult kasulikumad või lihtsalt huvitavamad. Usun, et olete nõus, et  näiteks hobuste psüühhikat, mida õpetab Järvamaa KHK, oleks palju lõbusam õppida, kui lüpsmist – mida ei õpeta meil ükski kool.

Õnneks/kahjuks pole inimesed võimelised hoomama pika ajahorisondiga muudatusi. Niikaua, kuni poodides on saadaval veel kodumaine toit, ei koti 10 aasta pärast toimuv tõenäoliselt kedagi, eriti mitte meie poliitikuid.

Need inimesed aga, kes tahavad, et ka nende lapsed ja lapselapsed edaspidi ei peaks toituma vaid Poolas, Egiptuses ja Prantsusmaal toodetust, võiksid juba praegu ringi vaadata isikliku maalapikese järele. Et vähemalt kartul-kapsas oleks enda oma. Ega ma lehmapidamist propageerigi. Vaevalt, et keegi selle väga tülika ja töömahuka loomapidamise ette võtab. Eriti olukorras, kus Danone toodete reklaam meil igapäevaselt aju loputab. Kodumaised piima- ja lihatooted kolivad aga ökopoodide kallitele riiulitele, kui eriti haruldane nishitoode. Ja Põllumajandusministeerium ei ole mitte Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi üks osakond, nagu pakub välja Tiit Made, vaid Kultuuriministeeriumi ühe rahvuskultuuri programmijupi administraator.

Samas on ka selgunud, et haridus- ja kutsesüsteemi lahushoidmine ei olegi nii lihtne. Seda, et kutseharidus- ja kõrgkoolide lõpetajad saavad küll diplomi, mitte aga kutsetunnistuse, on haridussüsteemile palju ette heidetud. Eriti nende poolt, kes oma värske haridusega Euroopas läbi lüüa püüavad. Meie koolitunnistused on sealsete tööandjate jaoks justkui “puudega”, sest ei näita kvalifikatsiooni.

2006. aastal tuli Euroopa Liit välja uue, 8-astmelise kvalifikatsiooniraamistiku ideega. Süsteemi muutuse tingis eelkõige vajadus võrrelda õpiväljundeid, kvalifikatsioone erinevates riikides. Praegune 5-astmeline süsteem seda ei võimalda, sest igal riigil on omad tasemed ja standardid.

Eesti jaoks võimaldab 8-astmelisele raamistikule üleminek lähendada kutse- ja haridussüsteeme. Eelkõige tähendab see seda, et õppekavad peavad edaspidi vastama kutsestandardile. St. kutsestandardid muutuvad õppekavade tegemise aluseks.

Teisalt võimaldab uue mudeli kasutusele võtmine korrastada praegust küllaltki kaootilist kutsesüsteemi ning muuta erinevate valdkondade standardid omavahel võrreldavaks. Selleks kaardistatakse kõigepealt kõik kutsealad, et vältida väga kitsaste (nt. jäätmekäitlusettevõtte klienditeenindaja) või väga laiade kutsestandardite loomist.

Kaardistamistulemuste alusel algab uute kutsestandardite koostamine. Kõik standardid peavad valmis olema aastaks 2013, esimesed 100 uut standardit aga juba selle aasta lõpuks. See, mis järjekorras standardeid muutma hakatakse, sõltub eelkõige standardi „tähtsusest“. Prioriteetideks saavad:

• need, mis on juba seotud õppekavadega
• need, kus on suured lõpetajate/kutseomanike arvud
• ja need, kus on olemas kompetentsed ja motiveeritud standardikoostajad.

Täiskasvanute koolitajate kutsestandardid peaksid plaani kohaselt valmima 2011 aasta lõpuks.

Suurim erinevus olemasolevatest standarditest on ehk see, et uued kutsestandardid saavad olema kompetentsipõhised ning sisaldama ka kompetentside hindamise kriteeriume ja –viise.

Ühtlasi arendatakse edasi kutsete andmist. Tulevad uued konkursid kutseandjatele ja kutse andja peab selgitama, kuidas ta kavatseb hinnata kutsestandardis toodud kompetentse.

Kasutan siin juhust, et kummutada müüt, nagu võimaldaks uus kvalifikatsiooniraamistik oluliselt laiendada erinevate kutseastmete kasutamist. Et näiteks mingil erialal, kus praegu väljastatakse tasemeid III, IV ja V, saab edaspidi anda astmeid ühest kaheksani. Kõik sõltub ikkagi haridusnõuetest ja kvalifikatsiooniraamistik peab mahutama kõik ametid alates lihttöölisest kuni professorini.

Bakalaureusekraadile vastab uuel skaalal VI aste, magistrikraadile VII ja doktorikraadile VIII. Seega saab tulevikus andragoogi eriala värske lõpetaja tõenäoliselt koos koolidiplomiga kätte ka VI taseme kutsetunnistuse. Mis ei tähenda, et madalamaid tasemeid üldse ei kasutata. Koolitusassistent või käsitööringi juhendaja, kellele standard ei nõua kõrgharidust, võivad ilmselt saada V või isegi IV taseme. Aga kõik saab selgemaks, kui on läbi vaieldud definitsioonid ja põhimõtted, lepitud kokku, mis on valdkond, amet, kutse, osakutse jne. Sellega töörühm tegelema asubki.

Huvilised saavad aga rohkem teavet uue kvalifikatsiooniraamistiku kohta Kutsekojast.

Eks neid toolivõrdlusi ole tehtud ja parimad mudelid on kindlasti teada, kuid olgem ausad – on ikka suur vahe, kas ühe tooli eest tuleb välja käia 400 või 10 000 krooni. Kuid ka väikese raha eest võib saada paremat või halvemat.

Siin pildi peal on ilmselt kõikidele koolitajatele, koolitujatele, konverentsi- ja koosolekupidajate vana tuttav – Harilik Klienditool (Sedes civicus vulgaris). Minu ellu kuulub see sama lahutamatult kui kana riisiga (koolitajate sunniviisiline rahvustoit).

Tõelise rahvatooli staatuse on see mööblitükk pälvinud ilmselt oma hea hinna/kvaliteedi suhtega. Odav, töökindel, talutava mugavusega ja hõlpsasti üksteise otsa torni laotav. Siiski, nimi juba ütleb, et tegemist on klienditooliga. Eeldatavasti ei istu kliendid 8 tundi ühe koha peal paigal?

Koolituste ja koosolekute tarbeks on seda tooli vahel rikastatud klapplauakesega, mis pakub lõputult tegutsemisrõõmu, kui püüda seda tööasendisse väänata. Kirjutada selle peal muidugi ei saa, ammugi veel sinna kohvitassi toetada. Aga “kuhu-mu-pastakas-nüüd-veeres?” mängu, mille sisse käib regulaarne toolialuse põranda kobamine, saab sellega hästi mängida.

Siiski ei tohiks väga viriseda, sest disainerid on suutnud palju hullemaid piinapinke kavandada. Näiteks see plastmassist küna peaks kandma mitte lihtsalt “klienditooli” vaid “kiiret lahkumist soodustava klienditooli” nime. Mõnes teenindusasutuses võib ju selle kasutamine olla isegi põhjendatud aga armsad seminariruumide rentijad – mida halba on teile küll teinud teie kliendid-seminaridel osalejad, et te neid nii ebainimlikult kohtlete?

Tõelise istumiselamuse osaliseks olen saanud Tartu Linnamuuseumi saalis. 18.sajandil ikka osati toole teha!

Seevastu iga kord, kui koolitan Veskisillal, mõtlen juba ette õudusega nendele logisevatele puust pukkidele, mida seal toolideks nimetatakse. Koolituspäev algab seal traditsiooniliselt kõikide toolide läbilogistamisega, et üles leida ja välja praakida need kõige ohtlikumad. Siis mõtled vahel tõesti igatsusega Trofee jahisaali puupinkide peale… Kuid mitte nende põdrasarvedest komponeeritud istmetele. Nende kasutamise nõks seisneb selles, et tuleb ennas sündsuse piires viimse võimaluseni riidest lahti koorida, ja siis riidehilpudega vooderdada kõik kohad, mis jäävad sinu selja ja tooli vahele. Vastasel juhul tungivad sarveotsad nii ribidesse, nimmepiirkonda kui abaluude vahele.

Minu unistuste koolitustool oleks midagi sellist – kuid ilmselt unistuseks see jääbki…

Kuidas on sinuga, on sul jagada tooli-elamusi, anda soovitusi või hoopis hoiatusi?

Mõned mõttekillud, mis minu jaoks kõlama jäid:

• Täiskasvanukoolitust vedavateks veduriteks on meil koolitajad ja tööandjad. Nemad otsivad rahastamisvõimalusi ja pakuvad välja koolitusi.  Õppurid on seni suhteliselt passiivsed vagunid, kes parimal juhul teevad valikuid pakutava seast, halvemal juhul lähevad sinna, kuhu “kästakse”.
• Seega on ka meie koolitusturg eelkõige pakkumisekeskne, mitte inimese vajadustest tingitut nõudlustekeskne. Inimesed ei võta (veel) massiliselt vastutust isikliku arengu korraldamise eest. Ometigi võiks turgu juhtida nõudlus, õppuritest rööpaseadjad.
• Levinud on märksõnad, mis veelgi rõhutavad inimese vähest omavastutust. Nt.: “täiskasvanud koolipingis”. Sõnad “kool”, “õppimine”, isegi “koolitus” tekitavad paljudele mõtteseose üldhariduskooliga, kus klassi ees tunde juhtiv õpetaja võtab enda kanda suurema osa vastutusest.
• Paljudel inimestel on koolist ja õppimisest kaasa võtta vaid negatiivseid kogemusi-mälestusi. Täiskasvanukoolitajate ees lasub ülesanne see negatiivsus ületada. Mis seab suuri nõudeid koolitajate oskustele, hoiakutele ja suhtumisele.
• Koolitusmaastik on väga lai. Valikute tegemine kõige pakutava hulgast on keeruline. Nii nagu on olemas karjäärinõustajad, võiksid olemas olla ka elukestva õppe nõustajad. Nii väheneks (tagantjärgitarkusena) valede valikute hulk. Ressursse (aeg, raha) säästaksid nii õppijad kui kogu ühiskond.
• Koolitajatena usume, et elukestev õppimine on elustiil, õppimine iseenesest teeb õnnelikuks ja pakub rahuldust. Ja nende argumentidega püüame veenda ka mitteõppijaid. Paraku on enamik inimesi pragmaatilisema mõtteviisiga. Nad ei püüdle mitte õnnetundele, vaid saadavale kasule. Nad tulevad õppima, et olla edukamad, midagi saavutada – ja seda võiks sõnumite sõnastamisel arvestada.
• Seega loosungi asemel: “Tagasi koolipinki” müüks ehk paremini: “Naabrist targemaks!”
• Majanduskriis on juba toonud mentaalse muutuse. Alates 2009 aastast on oma hariduse ja konkurentsieelise peale mõtlemine märgatavalt laienenud nii noorte kui vanema põlvkonna hulgas.
• Iga täiskasvanukoolitaja ülesanne peaks olema kujundada positiivset suhtumist õppimisse!

Lisan veel, et ürituse toimumise koht – Pärnu keskraamatukogu suur konverentsisaal, on ideaalne koht nii väiksemate kui veidi suuremate koolituste, seminaride jms. läbiviimiseks. Õhu- ja valgusküllane, varustatud kõige vajalikuga. Klaas- ja kardinseinad võimaldavad reguleerida just nii avatud-suletud ruumi, kui parasjagu vaja ja ruumipaigutusega on suudetud saavutada täilik eraldatus raamatukogu igapäevatööst. Üle tänava on mitmeid söögikohti ning kohvipauside korraldamiseks on ka mitmeid lahendusi. Soovitan soojalt!