Igaüks ei ole Honoré de Balzac, kes suudaks vaid mõnetunniste vahedega päevast päeva hiilgavate tulemustega tööd rügada. Enamik meist vajab puhkust ning taastumisaega, et töötulemuste kvaliteeti kõrgel hoida.

Loomulikult kehtib puhkuse vajadus ka õpilastele. Ei ole ilma asjata välja mõeldud seadused, mis keelavad inimesel liigselt töötada ning samuti peaksid ka õpilased hoidma end liigselt õppimast ja ka vähe magamast. Muidugi on mõistetav, et mõnikord ei ole võimalik koolis muidu läbi saada, kuid olles ise samuti õpilane, tean, et kui ülesanded esimesel võimalusel tehtud saab, on pärast alati lihtsam. Palju peavad enamasti õppima siiski need kes lükkavad kohustused õhtusse.

Võiks ju öelda, et puhkamine on omaette teadus. Võib puhata end väsinuks nõnda, et kell seitse-kaheksa ei suuda enam koduseid töid teha, sest aju ei tööta enam. Samas võib puhata end nõnda välja, et vajalikul hetkel päeva lõpus ei tule und ning järgmisel päeval vaevled väsimuse küüsis. Seetõttu tuleb puhata siiski õhtul ja öösel, tuleb hoida ülesanded päevaks ja tegeleda kõige vajalikuga esimesel võimalusel.

Loomulikult, olles laisapoolne ja mugav inimene, ei täida mina neid soovitusi, kuigi võiks ja peaks. On mõistetav, et peale vähemalt kaheksatunnist koolipäeva, on õpilasel raske taas kodus kohe õppimisele keskenduda, kuid nõnda tegutsedes vabastab noor endale terve ülejäänud õhtu. Soovitan ise nii käituda, sest tean kui raske võib olla igapäevane ajaga võidu jooksimine. Õhtul õppimist alustades, tuleb võidelda lisaks ka väsimusega. Vaadates pidevalt kella, tunned, et peaks juba magama, kuid võta näpust, on vaja siiski “Kuritöö ja Karistus” läbi lugeda.

Tihti on soovitluslik teha ka valik. Alati ei ole tähtis kõike õppida. Mõnikord saab ajaloo materjali juba tunnis selgeks ning järgmiseks tunniks eraldi valmistumine on võib-olla mõttetu, kui seda aega saab kasutada pigem mõne muu aine õppimiseks, millest vähem aru saad.

Sellegipoolest ei ürita ma väita, et kõigile õpilastele antakse õppida võrdselt ja mingi kindel meetod töötab kõikidele. Ma tean, et mina ise ei ole suutnud siiani end igapäevaselt õigel ajal õppima sundida ning teen seda õhtuti. Praegugi lõpetasin alles viimase kodutööga ja kirjutan kell pool üks seda artiklit, teades, et hommikul tuleb tõusta enne seitset. Mis seal siis imestada, kui mina ja paljud teised nõnda käituvad õpilased pidevalt sisse magavad.

Küsimus taandub planeerimisele. Ei ole võimalik täpselt määratleda, kui palju aega kulub tulevikus mõne õppeaine ülesande sooritmiseks, kuid saab alati planeerida, millal õppimist alustada. Mina ütlen, et seda tuleks teha võimalikult vara ja võimalikult selge peaga.

Seega leian, et õpilane, kes on kella viieni koolis peaks kuus-seitse õppima hakkama, kuid see tund või kaks tuleks kulutada võimalikult suurt taastumist silmas pidades. Tuleb luua võimalikult suur võimalus teadmiste vastu võtmiseks, sest väsinud peaga on õppimine palju väiksema kasuteguriga – kulub rohkem aega ning jääb vähem meelde.

Kogu selle pika jutu kokkuvõtteks moraal:
Õppige õppima, tehke seda puhanult ning viilige, kust võimalik, kuid mitte kunagi teadmiste arvelt. Nõnda on võimalik olla koolis väga edukas.

Lemmikloomad on ühed huvitavad tegelased. Öeldakse, et koer on inimese parim sõber, kuid ma ei ole päris nõus. Ma usun, et iga loom kelle eest inimene hoolib on tema parim sõber.

Lemmikloom on üks armastusväärne olend. Minulgi on kodus üks selline loomake. Ta näeb maailma kümne kuni kahekümne sentimeetri kõrguselt, ning sedagi nüüdseks enamasti ühest silmast. Vaesel loomal on puudu esimesed hambad – alumised murdunud ja ülemised tõmmatud. Ta on juba nii vana, et kui mõõta seda inimskaalal oleks selleks numbriks umbes 60 aastat. Minu loomake Sass armastab porgandit.

Paljud ilmselt mõistsid vihjet ning mõistsid, et tegu on küülikuga. Täpsemalt öeldi meile kunagi, et tegu on lontkõrv miniküülikuga. Üsna ulakas on ta ka, pissib ja kakab põrandale, puuri hoiab puhtana. Huvitav kas see on mõni tõuga kaasnev käitumislaad. Sellegipoolest armastan ma oma väikest valge-beežikirjut loomakest väga.

Mulle meenub esimene mälestus temast, kui teda loomapoes külastasime. Oli käimas Selveri laadapäevade kampaania ning vaene väike oli hirmunud paljudest paukuvatest õhupallidest. Niipea kui väikemehe sülle tõstsin läks tal kõht lahti. Armas oli ta ikka ja koju sai ta toodud.

Võib-olla see oli tema viis minu pere välja valida.

Avastasin paar päeva tagasi, et kinod on oma hindu kergelt alla lasknud. Kuigi hinnavahe pole märkimisväärne on ikka tore näha kui mõni ärimees üritab positiivse tähelepanuga kliente võita. Täna aga tõmbas Forum Cinemas sellele joone peale. Nimelt teatas kino, et kuigi piletihinnad ümardati alla poole tõesteti toidu hinda.

Ma mõistan, et kino on koht filmide vaatamiseks, mitte söömiseks, kuid kas on normaalne, et kui ma soovin lonksu vett kui ma kaks tundi saalis istun ja ampsu süüa maksan ma juba kahe pileti eest kokku? Ma mõistan, et võib-olla kinod ei teeni piletite müügist piisavalt raha, kuid võib-olla asi on selles kuidas kinod ennast reklaamivad. Kinos käik tundub nagu privileeg, kuid peaks klienti peas olema tore odav vabaaja sündmus. Võib-olla kui kinodes oleks odavam toit ja euro võrra odavam pilet oleks külastajaid mitmekordselt rohkem ja kokkuvõttes teeniks firma suuremat kasumitki kui hetkel. Muidugi kui kliente nii palju tekib, siis ei ole võimalik neid ära teenindada ning ehk küsimus on selles, et firma ei ole lihtsalt suuteline nii suure hulga inimestega tegelema. Võib-olla üritatakse näidata, et kinos käik tõesti on privileeg kui käid Forum Cinemas, muul juhul mine teise kinno.

Tehke nüüd üks samm teises suunas ja laske toidu hind alla. Olete siis ka parem konkurent Solaris kino vastu, kus vähemalt helisüsteem filmi keskel lollitama ei hakka.

Artikkel, kus räägitakse Forum Cinemas uutest hindadest asub siin.

The Blog-Health-o-Meter™ reads This blog is on fire!.

Crunchy numbers

A Boeing 747-400 passenger jet can hold 416 passengers. This blog was viewed about 1,900 times in 2010. That’s about 5 full 747s.

In 2010, there were 22 new posts, growing the total archive of this blog to 73 posts. There were 3 pictures uploaded, taking up a total of 1mb.

The busiest day of the year was May 1st with 68 views. The most popular post that day was Otsin kirjanikku.

Where did they come from?

The top referring sites in 2010 were facebook.com, blogger.com, friendfeed.com, 0ssu.blogspot.com, and r1rk9np7bpcsfoeekl0khkd2juj27q3o.a.friendconnect.gmodules.com.

Some visitors came searching, mostly for edgar savisaar, kohuke, kõrboja peremees, savisaar, and saatanlik naine.

Attractions in 2010

These are the posts and pages that got the most views in 2010.

Otsin kirjanikku May 2010
3 comments

ja nii jäigi 0ssu filmile April 2010
9 comments

Theme song January 2010
10 comments

Valimiste järelkaja October 2009

Audioblogi January 2010
4 comments

Kui ma täna ärkasin tahtsin ma end lüüa ja sõimata, sest kui kella vaatasin lugesin sellelt 8:05, ehk esimene tund hakkas kümne minuti pärast ning ma oleksin ka kõige kiiremini tehes hilinenud vähemalt 45 minutit. Kuna prantsuse keel on üks mu lemmiktunde olin väga pahane. Pean ütlema, et see pole absoluutselt esimene kord kui nii on läinud, tihti nagu tänagi mäletan isegi, et ärkasin korra enne seda ja isegi rääkisin emaga, kes ütles, et kell on seitse, küsis midagi ning ma vastasin “mhmh”. Magasin rahulikult edasi täies veendumuses, et kell on umbes kuus ja võin rahulikult sooja teki all põõnata.

Otsustasin, et ma astu täna uksest välja enne, kui olen leidnud lahenduse oma probleemile. Ma ei saa jätkata iga teine päev kooli sisse magades, see ei ole jätkusuutlik viis. Igal hommikul sooviksin ma ärgata kõige hiljem kell kuus, tavaliselt ärkan ma kell kuus, panen äratuse kinni ning magan poole kaheksani.

Mõeldes kuidas sellele küsimusele vastust leida guugeldasin natuke ja leidsin blogi, kus on asjalikult seletatud kuidas ärgata varem ning olla puhanud. Ühesõnaga täpselt see mida ma otsin! Õhinaga lugesin suhteliselt pikad postitused läbi ning avastasin, et see tundub üsna loogiline. Nagu ka mina leidis Steve Pavlina, et muuta ei saa seda protsessi hommikul. Enamasti ei suuda ma unise peaga õigeid otsuseid langetada. Temagi leidis, et tihti tekib olukord kus kell üksteist õhtul otsustad, et ärkaks kell kuus, ning kell kuus lükkad ärkamise kaheksani. Ma usun, et tegelikult oleksid soovinud ärgata kell kuus, mitte kell kaheksa, kuid unisena tegid vale otsuse.

Küsimus ei ole nii väga tahtejõus, sest vahel aitab tõesti endaga mõttes vaidlemine ja enda sundimine voodist välja, kuid alati ei suuda mõistus sellisel viisil võidule minna. Protsess tuleb muuta alateadvuslikuks. Tuleb tekitada harjumus kella helisedes esimesel hetkel äratus kinni panna, tõusta ning jätkata oma hommikuse esimese tegevusega.

Asi muutub veidi koomiliseks, sest sellise harjumuse tekitamiseks tuleb seda korrata, korrata ja veel kord korrata. Põhimõtteliselt on tegu sama tüüpi harjutamisega nagu lihasmälu puhul, seega sarnaneb protsess näiteks klaveri lugude pähe õppimisele ning õnneks olen ma seda juba piisavalt teinud.

Millest alustada? Mine oma magamistuppa ning muuda see hämaraks, tõmba kardinad ette või oota õhtuni. Lama voodisse, kui pesed tavaliselt enne magama minekut hambaid või teed muid rituaale, siis soorita need, seejärel roni voodisse. Pane endale äratus valmis mõni minut hilisemaks kellaajaks ning ürita lõõgastuda. Mõtle oma lemmikkohale või lemmiktoidule, ükskõik mis tundub fantastiline ja tore, et tekiks une tunne. Kui kell heliseb pane äratus kinni, tõuse voodist ning tee esimene asi mida hommikul teha tahad. Steve soovitab seda alguses teha umbes kolm korda päevas, kuni suudad hommikuti juba pidevalt oma varajasel kellaajal ärgata ning seda teha alateadvuslikult. Seejärel pole harjutamine enam vajalik. Nüüd peaksid olema suuteline oma elu lõpuni ärkama sellel kindlal kellaajal, kui sa tsükklit ei muuda, ning lõpuks muutub ebamugavaks hiljem ärkamine.

Pavlina kirjutab samuti, et inimene peaks magama minema siis kui ta on väsinud. Kuidas ta mõõdab oma väsimustaset? Inimene on väsinud kui ta ei suuda lugeda rohkem kui ühe lehekülje ilma keskendumist kaotamata. Ning ärkama peaks alati samal kellaajal. Muidugi on loogiline, et kui õhtu venib pikaks nelja-viieni hommikul ei pea ärkama kell viis, nagu temal kombeks, kuid ta ütleb, et järgmisel päeval peaks taas tavapärasesse tsüklissse minema.

Ühesõnaga ma arvan, et olen leidnud lahenduse oma probleemile, kuid pean nüüd seda katsetama. Proovin kuu aega enda magamisharjumisi sellisel viisil paika panna, ning kui see programm mulle ei sobi, pean midagi uut leidma.

Originaalpostitusi, millele viitan saab lugeda inglisekeelsetena nendelt linkidelt:

How to Get Up Right Away When Your Alarm Goes Off

How to Become an Early Riser

How to Become an Early Riser – Part II

Mul hakkas päris igav ja ma tegin toa koristamiset video. Katsetasin natuke iMovie ja mäki kaamera võimeid.

Oeh, nüüd siis tagasi õppima, et homme kooli naasta.

Kuigi rakendus, mis võimaldab kaamera abil nägu tuvastades näiteks Twitterisse ning lisades ka hääle Facebooki sisse logida ilma parooli kasutamata töötab hetkel ainult N900 telefonil tundub loogiline, et seda on võimalik ka üle viia kõikidele teistele erinevatele telefoniplatvormidele.

Erinevatest rakendustest näeb videos, et Twitter nõuab ainult nägu, kuid Facebook ja Gmail tahavad ka häält, et kogu protsess veel turvalisem oleks. Liikudes kaadrist välja nõuab süsteem parooli käsitsi sisestamist.On kerge mõelda, et kogu tulevik turvasüsteemides lähebki üle igasugusele isiku ära tundmisele erinevate meetmete abil ja nõnda pääseme ühel päeval ehk kojugi.

Videos on näha kuidas tracking töötab korralikult erinevates tingimustes. Siin saad vaadata ka videot kus näidatakse korralikku demo.

Näiteks toon sellise video:

Kui oleks vaid olemas miski mis seoks BlackBerry mugavuse, iPhone tarkvara geniaalsuse ja Androidi vabadusega.

“Meie, ellujäänud” keerleb, nagu ka kõik teised episoodid, esimeses filmis toimunu lahendamise ümber. Esimene episood räägib Kerlist, kes filmis küsis söökla uksel “Kas ma jään sisse või lähen välja?” Kogu ülejäänud klass on otsustanud, et tuleb maha vaikida tulistamisele eelnevad sündmused ja kiusamised. Kerli on ainuke kes ei ole nõus oma suud kinni hoidma.

Film on Eesti mõistes hea. Ma tahan sellega öelda, et me ei ole veel väga arenenud filmivaldkonnas. Loomulikul ei ootagi ma ameerikalikke filme, mis on juba klišeeks muutunud. Mulle tundub, et järjele on õigesti lähenetud. Kui oleks võetud uus sündmus ei oleks see kuidagi erinenud esimesest filmist. Tüüpilised järjed väljendavad sama filmi mitu korda, sel korral on suudetud sisse tuua uued aspektid ja mõtted.

Pean kiitma ka ideed, et lähenetud on erinevate asjaosaliste vaatepuntkidest. Enamasti me ei mõtle mida üks või teine inimene olukorras näeb. Seekord tehakse meile puust ja punaseks ette, esimeses episoodis mida arvab klassikaaslane kellel kästakse valetada, et hoida surnute head nime ja kes pääses ohtlikust olukorrast kogemata kombel. Teistes episoodides näeme ka kuidas mõtlevad “Klassi” pahade poiste vanemad, matemaatika õpetaja ning näiteks Joosepi isa ja ema.

“Meie, ellujäänud” soovitan ära vaadata, sest selle põhjal on kerge hinnata kas sooviks ka järgmist episoodi näha.

Artikkel ilmus ka siin